|
Teadus on alati kujundanud tulevikku, kuid mida aeg edasi, seda enam sõltume teaduslikest uuringutest ja nende tulemustest. Ja kui me püüdleme teadmusühiskonna poole, on väga oluline, et kõrgkoolide ja ühiskonna vahel valitseks tihe ja usalduslik side.
Seda on vaja nii teaduse arenemiseks, kui selleks, et teadus peegeldaks ühiskonna mureküsimusi.
Kui veel mõni aeg tagasi oli kõrgkoolide rahastajaks riik, siis aina enam on teadustööde finantseerijaks olnud riiklike asutuste kõrval ka ärisektor, samuti kasutatakse grandisüsteeme. Kõigi võimaluste puhul on teatud riskid: on oht, et teadmisi rakendatakse pigem ettevõtjate tulu maksimeerimiseks kui sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks; võib tekkida surve suunata teadusuuringuid vastavalt vaid hetke poliitilistele probleemidele, grandisüsteem võib kallutada teadlaste tähelepanu põhitöölt rahastusallikate hankimisele.
Viimastel kümnenditel on teadustööd olnud aina tugevamalt seotud tootva (tööstus)sektori vajadustega. Kuigi selle arengu taga on olnud soov suurendada majanduskasvu, luua töökohti ja soodustada innovatsiooni, on see paljude kodanikuorganisatsioonide meelest mõnevõrra varjutanud ühiskonna laiemate küsimuste uurimist. See muudab teaduse ja ühiskonna vahel sidususe tekkimise ja arendamise veelgi olulisemaks.
Teadusturgude tegevus on saanud alguse tõdemusest, et lisaks ettevõtete ja tööstuse vajadustele teadus- ja arendustegevuse järele, on sarnased vajadused ka kodanikuühiskonna organisatsioonidel. Teadmussiire ülikoolidelt ühiskonnale piirdub sageli teadustulemuste populariseerimisega, mida edasi aga aeg läheb, seda suuremaks muutub kodanikuühiskonna vajadus teadusuuringute järele (sotsiaalne nõue teadusuuringute järele). Sõltumatu uuringu vajadus võib tekkida sellest, et „valvekoera" rollis olevad valitsusvälised organisatsioonid näevad mõnikord probleeme varem, kui neid näeb valitsusasutus või tööstus, kuid probleemi tõstatamiseks institutsionaalsel tasandil peavad organisatsioonidel olema andmed; teadusuuringute vajadus võib tekkida ka muudest mittetulundusühingu vajadustest muuta oma töö tõhusamaks või kvaliteetsemaks.
Teiselt poolt on kodanikuühiskonna organisatsioonidel palju teadmisi, mis võivad puududa kõrgkoolides ning see võib rikastada ka kõrgkoolides tehtavat teadust, avada uurimiseks uusi teemasid, anda juurdepääsu võrgustikele ja elulistele teadmistele.
Kuna mittetulundusühingute tegutsemise eesmärk ei ole kasumi teenimine, on neil võrreldes tööstuse ja ettevõtlusega märksa väiksemad võimalused leida ressursse teadusuuringute tellimiseks. Suur osa kodanikuorganisatsioonidest saavad ülesande lahendamisega hakkama kas projektipõhiselt teadusuuringuid tellides või organisatsioonisiseselt pädevust arendades, paljudel ei jätku aga selleks ressurssi. Piiratud ressursi tingimustes on raske leida ka aega ning süstemaatiliselt otsida teadlasi või üliõpilasi, kes võiksid aidata soovitud küsimust uurida.
Kõigi nende arengute ja kaalutluste tulemusena on tekkinud mitmeid algatusi ja tegevusi, milledega on püütud kõrgkoolid ja avalikkus üksteisele lähemale tuua. Üheks algatuseks on 1970ndatel Hollandis alguse saanud teaduspoodide idee. Idee kogukonnapõhisest teadusest ei ole sugugi levinud vaid Euroopas, vaid seda edendatakse järjest enam kõikides maailmajagudes. Sarnast ideed väljendavad kõik alljärgnevad inglisekeelsed mõisted: science shop, community based research, community-university engagement
|
