Kaasamine kaasamise pärast või kui usaldusväärsust mõjutav protsess?

Kodanike kaasamisest räägitakse igal aastal aina rohkem – küll oodatakse linnaelanikke arvamust avaldama üldplaneeringute ja strateegiate kohta, küll kutsutakse huvigruppe töötubadesse, küll soovib üks või teine teenusearendaja lõppkasutajaga oma lahendusi testida.

Kaasamine kui selline näikse olevat lausa juurdunud praktika, mille vajalikkusest on eri pooled lõpuks ka iseseisvalt aru saanud. Samas on oluline vaadelda kaasamist kui mitte ainult nii-öelda linnukese kirja saamist, vaid kui pikka ja põhjalikku protsessi, millel on erinevad tõhususe ja intensiivsuse astmed ning kus oluline on kaasaja ja kaasatavate väärtustega arvestamine ja eetilisus. Millised kaasamisvormid on levinuimad ja kui efektiivsed nad õigupoolest on?

Kaasamine kui redel

Kaasamine tähendab enamasti kellegi, olgu see siis inimrühma, üksikisiku või organisatsiooni „kaasa tõmbamist“ mistahes eesmärgil. Levinuim näide on eelmainitud avaliku ja läbipaistva valitsemise üks eeldusi – oma linna või piirkonna elanike otsustamisse kaasamine või äärmisel juhul nende teavitamine, et midagi otsustatakse. Informeerimine ehk teavitamine on kaasamise redeli esimene aste, kuigi sisuliselt veel kaasamisega tegu ei ole.

Kui vaadata joonisel esitletud kaasamise redeli astmeid või samme terviklikult, on näha kaasamise intensiivsuse muutust nii-öelda nõrgimast tugevaimani: pelgalt teavitamine kaasab sihtgruppi väga nõrgalt ja tihtipeale teadmata ulatuses (kui paljud avasid selle e-kirja / nägid seda plakatit / lugesid seda infot?), mistõttu võiks teavitamisest mõelda ennekõike kui kaasamise-eelsest tegevusest.

Loe edasi täismahus artiklit Hea Kodaniku veebist (esmakordselt avaldatud 20.01.2021).

Andra Somelar ja Maarja Käger

Balti Uuringute Instituudi analüütikud