Iga vähegi konkurentsivõimest hooliv riik kujundab aktiivselt strateegiaid ja taktikaid välistalentide riiki meelitamiseks. Eestil on siinkohal põhjust muretsemiseks, eriti kui võrrelda ennast globaalse talendiralli parimatega, kirjutab Balti Uuringute Instituudi analüütik Kristjan Kaldur.

Välistööjõu sisserännet puudutavas avalikus diskussioonis on viimase kolme aasta jooksul toimunud märkimisväärne nihe. Eelkõige ettevõtjad, ülikoolid ja nende katuseorganisatsioonid on hakanud üha enam rääkima nn nutikast rändepoliitikast ehk targalt juhitud immigratsioonist. Nende sõnade taga kummitab perspektiiv, kus Eesti majandusarengu väljavaateid ja konkurentsivõimet võib lähitulevikus hakata tublisti kitsendama kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide puudus.

Eesti ettevõtete jaoks on välistööjõud lühiajalises perspektiivis vajalik tööjõupuuduse leevendamiseks, pikemas vaates aga innovatsioonisuutlikkuse kasvuks ja ettevõtte konkurentsivõime paranemiseks. Ülikoolide jaoks on välisõppejõude ning -teadlasi vaja teaduse ja kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks.

Vähetähtis ei ole ka välisüliõpilaste õppemaksust saadav tulu, mis osaliselt võimaldabki neid eesmärke saavutada. Kõik see loob omakorda paremad võimalused täitmaks riigi nõudlust kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järele.

Õnneks selliseid inimesi siiamaile ikka liigub. Õigemini tilgub, kui kujundlikumalt väljenduda. Balti Uuringute Instituudi hiljutine uuring näitab, et Eestisse saabuvad välistalendid väga juhuslikult. Eestis on varem käidud turisti, vahetusüliõpilase või praktikandina või on varem tehtud koostööst jäänud hea mulje. Arvestatav osa töötajatest ja kraadiõppuritest on tulnud siin elava elukaaslase juurde. Samuti on kohapeal elavad tuttavad lihtsalt töökuulutusi vahendanud. Välismaalasi on meelitanud ka üksikud maailma tipptasemel teadusvaldkonnad nii reaal- kui humanitaarteadustes, aga ka erasektor, eelkõige IT-sektor. Seega Eestisse tullakse, aga mitte mingi selge ja atraktiivse riikliku kuvandi, vaid pigem juhuslike tegurite tõttu.

Kuid Eestisse tulekuga tõelised väljakutsed tegelikult alles algavad. Välistalendi riiki meelitamise kõrval muutub koheselt oluliseks tema riigis hoidmine ja kohanemine kohaliku elu-oluga. Üheks peamiseks probleemiks välismaalase saabumisel Eestisse on just tema kohanemist toetavate teenuste, sh kohanemisprogrammide ja toimivate tugivõrgustike puudumine ning teenuste pakkumise süsteemitus. Välismaalase jaoks pakutav info on killustunud ning selle inglise keeles kättesaadavus ebaühtlane. Samuti on teave tema jaoks kohandamata, mis omakorda tähendab, et ilma juhendamiseta ei suudeta kõiki vajalikke teenuseid leida.

Probleeme jagub mujalegi. Kuigi selgelt tajutakse kohaliku elanikkonna vähest sallivust välismaalaste suhtes, eelkõige vene keelt kõneleva elanikkonna suunal, on välistalentidest uussisserändajad väga huvitatud tihedast lävimisest kohalikega. Tegelikke kontakte pärsib aga ühise avaliku ruumi piiratus kokkusaamiseks.

Kohaliku keele oskust peetakse küll väga vajalikuks, ent motivatsioon selle õppimiseks on madal. Praeguste eesti keele kursuste metoodika on küsitletud välismaalaste jaoks ebaatraktiivne, kursuste kvaliteet kõikuv ning infot nende kohta on taas äärmiselt keeruline leida. Kitsaskohaks on ka võimalused perega kaasatulnud lastel haridusteed alustada või jätkata, sest ingliskeelseid lasteaia- ja koolikohti napib ning nende maksumus on kõrge. Lisaks on nutikate välistudengite ja välistalendi pereliikmete sisenemine Eesti tööturule keeruline, sest sotsiaalne võrgustik on piiratud, ingliskeelseid praktikakohti vähe ning teadmine meie tööturust ja selle toimimisest napp.

Teiselt poolt on aga Eesti tavaelaniku jaoks sisserändega seotud teema endiselt võõras ning paljud arusaamad, hirmud ja eelarvamused taanduvad suures osas siingi info puudulikkusele. Nii kardetaksegi massilist madalapalgalise lihttööjõu riiki saabumist või Rootsiga sarnaste sotsiaalprobleemide teket. Kõik see mängib omakorda kaardid kätte seltskonnale, kes inimeste eelarvamusi paremäärmuslike loosungite abil võimendades poliitilist profiiti lõikavad.

Küllap ei tea veel siiamaani paljud, et Eesti sisserändepoliitika välistööjõu osas on selektiivne ning suunatudki just eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide töörändele ning akadeemilisele õpi- ja teadlasrändele. See on ühtlasi piiratud sisserände piirarvuga ja raamistatud palgakriteeriumiga.

Mõtlemiskohti on seega küllaga, eriti kui võrrelda ennast parimatega. Sest ressursid, süsteemid ja programmid mida näiteks Soome, Taani või Holland – rääkimata maailma tippklassi kuuluvast Singapurist – välistalentide ligimeelitamiseks ja kohanemiseks rakendavad, on tõeliselt märkimisväärsed.

Allikas: Äripäev