2013.  aastal  täitus  15  aastat  hetkest,  mil  valitsus  kiitis  heaks  esimese  riikliku  integratsiooniprogrammi  “Integratsioon  Eesti  ühiskonnas  2000-2007”  ning  alustas lõimumist  toetavate  tegevuste  elluviimist.  Nõukogude  perioodilt  päritud  ja  iseseisvuse  algaastatel  süvenenud  rahvuslikult  lõhestunud  ühiskonna  ees  seisvad  väljakutsed  olid suured, kasvõi vaadates seda, kui suur oli määratlemata kodakondsusega inimeste arv. Eestit oli tema vähemuste poliitika pärast kritiseerinud nii rahvusvaheline avalikkus kui naaberriik Venemaa.

Vahepealse  aja  jooksul  oli  tänu  arvukatele  sotsioloogilistele  uuringutele  teadmised  lõimumise  probleemidest  oluliselt  täienenud  ning  nii  sise- kui välispoliitilistest muutustest mõjutatuna oli esile kerkinud ka uued väljakutsed. Eesti oli saanud Euroopa Liidu  liikmeks ning Eesti kodakondsuse  kui Euroopa Liidu kodakondsuse sümboolne väärtus on selle tõttu tõusnud. Samal ajal on tugevasti pead tõstnud naaberriigi Venemaa rahvuslik eneseteadvus, mis võrdsel määral mõjutab Eestis lõimumispoliitika edu või ebaedu. Lõimumispoliitika  revisjoni  kutsus  esile  ka  2007.  aastal  lahvatanud Pronkssõduri kriis.

Viisteist aastat oli paras aeg  selleks, et põhjalikumalt üle vaadata,  mis  selle  perioodi  jooksul on saavutatud ning kuidas on lõimumisprotsess Eesti ühiskonnas on kulgenud. Käesolevas  analüüsis  esitatakse  lihtne  ja  ülevaatlik  pilt  Eesti  riigi  poliitikatest  ja  lõimumisprotsessist  viimase  kümnendi  jooksul.  Lõimumisprotsessidest  ülevaate andmisel võeti aluseks integratsiooni monitooringud, mida oli 2012. aastaks läbi viidud viis (2000, 2002, 2005, 2008, 2011).