2012. aastal jõustunud Ohvrite direktiiv on oluline alus Euroopa kriminaalõiguse tegevuskavale. Et vastata ohvrite direktiivis seatud kriteeriumitele, on Eestis viimastel aastatel oluliselt muudetud mitmeid seaduseid, näiteks kriminaalmenetluse seadustik ja ohvriabi seadus. Viimased muudatused jõustusid 1. jaanuaril 2017. aastal. Käesoleva uuringu eesmärgiks on analüüsida erinevate ohvitega seotud asutuste (nt politsei, haiglad, ohvriabi teenused, valdkondlikud MTÜ-d) praktikaid ohvrite tuvastamisel, kaitsevajaduse hindamisel ning teistesse asutustesse edasi suunamisel.

Antud uuringu raames analüüsiti Eesti seadusandlust, olemasolevaid kvantitatiivseid andmeid ning varasemaid uuringuid, mis on käsitlenud ohvrite olukorda ja abistamist Eestis. Lisaks viidi läbi süvaintervjuud erineva taseme spetsialistidega, kes oma töös otseselt ohvritega kokku puutuvad. Need on näiteks politseinikud, erakorralise meditsiini osakonna õed, lastekaitsespetsialistid, ohvriabi töötajad ning MTÜ-d, kes valdkonnas tegutsevad. Eesti raportis on fookus kahel sihtrühmal: koduvägivalla ohvritel ning lastel, kes on seksuaalkuritegude ohvrid.

Käesolev raport on esimene omataoline Eestis, mis käsitleb erinevate ohvriabi valdkonnaga seotud asutuste praktikaid ohvrite tuvastamisel, kaitsevajaduse hindamisel ning teistesse asutustesse edasi suunamisel.