1990ndad aastad on olnud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saanud Eestile kaheldamatult õnnelikud ja paljudele aktiivsetele inimestele ka üsna edukad. Samas on aga ettevõtjal tänases Eestis üha keerulisem leida kvalifitseeritud tööjõudu ning oma seniste eelistega konkurentsis püsida. Euroopa Liidu Lissaboni strateegiat järgivas poliitilises retoorikas eesmärgiks seatud erasektori mastaapsed investeeringud teadus- ja arendustegevusse ei tundu jõukohased. Rekordilise jooksevkonto defitsiidi püsimine ohustab majanduse stabiilsust. See kõik sunnib Eestit pöörama järjest enam tähelepanu järgmise põlvkonna poliitikatele, mis tagaksid lisaks majanduskeskkonna stabiilsusele eeldused Eesti pikemaajaliseks edukaks arenguks.
Kuhu oleks ettevõtjal Eestis pikemas perspektiivis kasulik investeerida? Mida peab tegema riik, et kasvaks tema elanike reaalsissetulekud ja ettevõtete võime eksportida? Millised peaksid olema avaliku sektori poliitikad, et võimaldada ettevõtjal rakendada senisest odava tööjõu ja loodusressursi kasutamisest erinevaid äristrateegiaid? Millised võiksid olla Eesti kui väikese üleminekuriigi valikud, kes ei saa endale lubada suuri investeeringuid paljudele erinevatele aladele? Tulevikule mõeldes on alati kasulik vaadata ajaloos tagasi.
Eesti möödunud kümnendi arengutest võib leida üllatavalt palju sarnast noore vabariigi arenguga 1920ndatel aastatel. Analüüsides hiljem eksiilis Eesti kogemusi ja perspektiive majanduse ülesehitamiseks iseseisvuse taastamise järel on Karl Selter sedastanud: “Tööstus võib kanda arenenud põllundust. Tööstuse ja linnade kasv ja tööstuse palkade kogusumma paisumine on hädavajalikuks eelduseks, millele võib olla rajatud meie põllumajanduse tõus.
Nii kummaline kui see ka näib, iseseisva Eesti poliitilised ringkonnad ei taibanud seda sidet tööstuse ja põllunduse vahel. Mõned poliitikud suhtusid tööstusse ebasõbralikult, teised – sallivalt, aga ükski partei ei seadnud oma programmiks tööstuse suurendamist. Võib-olla oli selle põhjuseks asjaolu, et suur osa suurtööstusest kuulus mitte-eesti soost kodanikele ja nende mured tundusid laiadele hulkadele nagu võõra asjana.“
Seega just tööstuse areng loob eeldused teenindussektori laienemiseks ja maaelu arenguks, kogu ühiskonna elatustaseme tõusuks. Kuigi selle raamatu vaade tulevikku on selgelt tehnoloogilise arengu, tööstuse ja majanduse konkurentsivõime keskne, ei pea me laiemat keskkonna või ühiskondliku arengu ega keskkonnaalast diskussiooni kuidagi vähem oluliseks. Eesti edu ei sõltu muidugi mitte ainult tööstuse arengust, investeeringutest haridusse, teadusesse ja tehnoloogiaarendusse, vaid samavõrd ka sotsiaalpoliitikast, tööturumeetmetest, konkurentsi-, keskkonna- ja maaelu poliitikast – riigi toimimisest kõige laiemas tähenduses.
Kas või mille alusel aga eelistada ühte või teist investeeringut, institutsiooni, strateegiat, poliitikat? Käesolev töö lähtub kahest eeldusest: esiteks, avaliku poliitika ülesandeks on alati teha valikuid ja teiseks, langetatavad valikud peavad lähtuma olukorra ja vajaduste analüüsist. Selge pikemaajalise sihi puudumine ja struktuursete muutuste valulikkus ühiskonnas on paraku ühed peamised põhjuseid, miks ponnistused teadmistepõhise majanduse arendamiseks ei Eestis ega Euroopas kõlavatele sõnadele vaatamata seni märkimisväärselt vedu pole võtnud.
Eestil ei ole täna kahjuks terviklikku, kindlalt tulevikku vaatavat pikemaajalist arengustrateegiat. Selline ühiskonnas laialdaselt aktsepteeritud strateegia ei saa tekkida kabinetivaikuses. Nii püstitab ka järgnev analüüs rohkem ühiskonnas läbi mõtlemist ja diskuteerimist vajavaid küsimusi kui püüab pakkuda lõpliku tõena kõlavaid valmis vastuseid.