Eesti äärmiselt konservatiivne kodakondsuspoliitika (kodakondsus = lojaalsus) ei pruugi tänasel päeval olla enam jätkusuutlik ega väikeriigi arengu jaoks piisavat paindlik. 20 aastat tagasi end õigustanud põhimõtted on tänaseks oma aja ära elanud, märgib Balti Uuringute Instituut valitsuse esimese tegevusaasta analüüsis.

Üks olulisematest lõimumist puudutavatest teemadest valitsuse esimese tegevusaasta jooksul oli septembris lõppenud eestikeelsele õppele üleminek vene õppekeelega koolides. Üleminek tähendab seda, et õppeaastal 2011/2012 kümnenda klassi alustanud noored peavad järgneva kolme gümnaasiumiaasta kestel õppima 60 protsendi ulatuses õppeaineid eesti keeles. Seega (kuigi üleminek ise on formaalselt lõppenud) saab ülemineku tõhusust ja tulemuslikkust hinnata alles kolme aasta pärast, mil esimene lend uue süsteemi põhiselt lõpetab.

Kuigi rahulolematust reformi suunal on välja näidanud mitmed osapooled (vene õppekeelega koolide juhtkonnad, riigikogu liikmed, MTÜ Vene Kool Eestis jt), on valitsuse tegevus antud valdkonnas olnud üldiselt järjepidev – pikendust üleminekule anti vaid kahele täiskasvanute gümnaasiumile (tingimusel, et koolid jätkavad järgneva kolme aasta jooksul intensiivset eesti keele õpetamist) ning ülejäänud pikendust taotlenud koolidele erandite tegemist vabariigi valitsus ei toetanud.

Arvestades väljakujunenud ja kohati väga teravaks muutunud olukorda võib eeldada, et rahulolematus reformiga ei lahene niipea ning jätkub ka järgnevatel aastatel. Seetõttu on eesmärgi (“Vähemusrahvustest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi”) saavutamiseks vaja antud teemale jätkuvalt tähelepanu pöörata. Seda enam, et arvestades 2011. aasta integratsiooni monitooringu tulemusi on 15-24-aastaste vene keelt emakeelena kõnelevate, kuid hea eesti keele oskusega noorte kodanikuidentiteet väga madal.

Valitsusprogrammis on ainsa lõimumise valdkonna eesmärkide täitmise näitajana sätestatud määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemine 89 700ni aastaks 2015. Ülevaates “”Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2011-2015″ eesmärkide täitmisest 2011. aastal” on seda puudutav trend ära märgitud kui positiivne, tähistades seega arengut soovitud taseme suunas. Kuigi tegemist on olulise näitajaga, ei tohiks siiski antud trendi põhjal järeldada, nagu oleks ka lõimumispoliitika olnud ainult edukas ja positiivne. Määratlemata kodakondsusega inimeste hulk võib kahaneda lisaks Eesti kodanikuks naturaliseerimisele ka Venemaa või mõne teise riigi kodakondsuse saamise või nende isikute surma tõttu (mis moodustab pea poole määratlemata kodakondsusega isikute kahanemisest).

Teise ning vähemalt sama tähtsa asjaoluna antud indikaatori juures tuleb arvestada seda, et lisarõhu peaks seadma pigem naturaliseerunud kodanike lõimumisele (mitte niiväga naturalisatsioonile kui sellisele). See on vajalik juba seetõttu, et varem läbiviidud uuringute kohaselt ei vähenda kodakondsuse omandamine automaatselt sotsiaalse tõrjutuse tunnet.

Lõimumise teemal on oluline esile tuua ka üks valitsuse poolt sätestatud eesmärkidest – et kodakondsus- ja keeleseaduse põhimõtteid ei muudeta. Kuigi antud eesmärgi puhul olulisi muudatusi põhimõtetes või seadusandluses toimunud ei ole, tasub siiski ära märkida Laine Randjärve poolt avalikult tehtud ettepanekut, et riigikogu võiks arutluse alla võtta topeltkodakondsuse küsimuse.

Siinkohal on oluline ära märkida, et Eesti äärmiselt konservatiivne kodakondsuspoliitika (kodakondsus = lojaalsus) ei pruugi tänasel päeval olla enam jätkusuutlik ega väikeriigi arengu jaoks piisavat paindlik, ning et 20 aastat tagasi end õigustanud põhimõtted on tänaseks oma aja ära elanud.

Kodakondsuspoliitika muutmise arutelu näib aga olevat käesoleva valitsuse jaoks üsnagi suur tabuteema, kuna sisuliselt olulist avalikku ega poliitilist debatti antud teemal ei tekkinud. Hoolimata asjaolust, et paljud eksperdid antud hindasid antud arutelu algatamist positiivselt ning pidasid väga vajalikuks (nt Indrek Teder, Raivo Vetik, Kristina Kallas jt). Seetõttu ei tohiks valitsus antud teemat ignoreerida, vaid algatada tuleks suurem debatt Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtete teemadel.

Analüüs on koostatud kodanikualgatuse “Valitsemise valvurid” raames, kus valitsusvälised asjatundjad  jälgivad valitsuse tegevusprogrammi täitmist ehk riigivalitsemise argipäeva. Valvurid annavad hinnangu sellele, kuidas plaanid tegelikkuses täituvad – kas lubadused on mõistlikult ellu viidud ja eesmärgid saavutatud.