Uue integratsiooni monitooringu üks põhijäreldusi on, et Eesti venekeelne elanikkond ei hoia teadlikult omaette, ei aja oma asja ega ei mõtle omi mõtteid – hoolimata erisustest teatud küsimustes, peab enamik eestlasi ja enamik teisest rahvusest inimesi Eestit enda kodumaaks, siin tuntakse end koduselt ning valdavale enamusele ei ole isiklikul tasandil inimese rahvuslik kuuluvus mitte mingisuguseks probleemiks. Siiski kerkivad aga erinevad arusaamad teemades, millel on sümboolne väärtus või mis on aja jooksul muutunud sümboliteks iseeneses, kirjutab Balti Uuringute Instituudi analüütik Kristjan Kaldur.

Minult on sageli küsitud, kas eestlased ja Eesti venekeelne elanikkond tõepoolest elavad omaette paralleelmaailmades? Kas nemad on olemuslikult kuidagi täiesti teistsugused kui meie, eestlased? Eriti kippusid taolised küsimused korduma Ukraina kriisi ajal, mil välismaa ajakirjanikud hakkasid Eesti vastu ebatavaliselt suuremat huvi tundma ning kes suundusid Eestisse saabudes otsejoonelt Narva, proovides seal leida vastust küsimusele, kas Narva ongi nüüd järgmine…

Kõikide nende küsimuste aluseks on aga eeldus, justkui oleksid Eesti eestikeelne ja venekeelne elanikkond kuidagi täiesti teistsuguse hoiakute ja mõttelaadiga inimrühmad. Õnneks see päris nii ei ole, ning seda aitavad kinnitada ka värske integratsiooni monitooringu tulemused.

Kuid kõigepealt monitooringust endast. Eestis on ühiskonna lõimumist ühtse uurimisinstrumendiga uuritud juba 2000. aastast alates. See võimaldab seirata lõimumisalaseid arenguid Eesti ühiskonnas mitte ainult ühekordselt, vaid praeguseks hetkeks juba üsna pikas ajalises perspektiivis ja võrdluses. Monitooringu raames viiakse läbi suuremahuline elanikkonnaküsitlus eestlaste ja Eesti venekeelse elanikkonna hulgas, vastajatelt küsitakse ligi sadat küsimust ning saadud andmete põhjal koostatakse monitooringu aruanne. Teemavaldkonnad on laiad – alates tööturul hakkamasaamisest kuni meediakasutuseni. Monitooringuid viiakse läbi 2-3 aastase intervalliga ja selle aasta oma on järjekorras juba seitsmes. Integratsiooni monitooring on seega üks vähestest uuringutest Eestis, mida on läbi viidud sellise mahu ja järjepidevusega.

Ühelt poolt näitavad värske monitooringu tulemused, et lõimumisega seotud probleeme Eestis tõesti jätkub ning tööpõld on lai ka paljudeks järgnevateks aastateks. Esiteks, tööturul valitseb jätkuvalt rahvuspõhine ebavõrdsus – vaata milliseid indikaatoreid tahes (tööhõive või töötuse määr, sissetulekute suurus, ametipositsioonide jaotus jmt), näeme me ikka ja jälle kuidas teisest rahvusest inimesed on nende näitajate põhjal halvemas positsioonis.

Teiseks näitavad monitooringu tulemused, et eestlased ja teisest rahvusest inimesed tõepoolest elavad teatud mõttes eraldi maailmades – enamik kontakte kahe rahvusrühma vahel toimub eelkõige tööl või koolikeskkonnas, seevastu kui vabal ajal või sõpruskonnas langeb kokkupuude ja omavaheline suhtlemine hoobilt üle kahe korra. Rääkimata Eesti piirkondlikest eripäradest, kus näiteks Ida-Virumaa linnades ongi kontaktiloome sageli võimatu, kuna pole lihtsalt piisavalt palju eestlasi, kellega aktiivselt suhelda (ja seeläbi näiteks ka enda keeleoskust parandada).

Niisamuti on jätkuvalt suur hulk neid inimesi, kelle eesti keele oskus on puudulik ning kes ei oska eesti keelt üldse või saavad sellest vaid veidi aru kuid ei räägi – neid on sellekordse monitooringu andmetel 30% kõikidest teisest rahvusest inimestest. Ühise keele kasutamine, sh eesti keele oskus, on juba vana küsimus, kuid näiteks 2011. aasta või veelgi varasemate monitooringute tulemuste võrdlus näitab aeglast, aga siiski aasta-aastalt selget paranemise märki (2011. oli vastav osakaal 35%).

Samuti ei saa rääkimata jätta määratlemata kodakondsusega ehk halli passiga inimeste jätkuvalt suurest osakaalust Eestis (ligikaudu 6% Eesti elanikkonnast ehk ligikaudu 80’000 inimest) ning Eestis pikaajaliselt elavatest Venemaa kodanikest, kes kipuvad enda olukorda ja võimalusi nägema sageli veidi tumedamates toonides kui näiteks Eesti kodakondsusega teisest rahvusest inimesed.

Aga see on vaid mündi üks külg.

Mündi teine külg näitab, et hoolimata kasinast eesti keele oskusest, ebavõrdsest olukorrast tööturul või kontaktide puudumisest eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel, mõtleme me ikkagi suuresti samamoodi. Integratsiooni monitooringu tulemustele toetudes võib väita, et meie ühisosa on palju suurem kui me seda esialgu arvata oskaksimegi.

Küsisime monitooringus mitmeid küsimusi selle kohta, milline on inimeste suhtumine Eesti riiki, kuuluvustunne eestlastega ning teisi sarnaseid küsimusi. Nende tulemused on välja toodud tabelis 1.

TABEL 1

eestlased
(%)
teised rahvused
(%)
 1 Kuidas suhtuksite sellesse, kui teie lähedane sugulane, näiteks laps, lapselaps, õde või vend, abielluks venekeelse/eestikeelse inimesega? 83 94
2 Kuidas suhtuksite sellesse, kui Teil tuleks töötada või õppida kollektiivis, kus enamus on venelased/eestlased? 74 93
3 Ma armastan Eestimaad 98 91
4 Tunnen end Eestis kodusemalt kui kusagil mujal maailmas 97 90
5 Isegi väga erinevad rahvused võivad samas riigis elades hästi läbi saada ja teha koostööd 81 85
6 Toetan osaliselt eestikeelse õppe algust lasteaias 77 79
7 Tunnen uhkust, nähes lehvimas Eesti lippu 96 62
8 Soovin, et minu lapsed või lapselapsed õpiksid täielikult venekeelse õppega põhikoolis 0 9
9 Mul ei ole midagi ühist eestlastega 8
10 Eesti keelt ei ole perspektiivne õppida 4 5

* vastajate osakaal protsentides, kes vastasid küsimustele 1 – 2 ‘Täiesti positiivselt, see ei häiriks mind sugugi’, ‘Pigem positiivselt’ ja ‘Mul on ükskõik’; ning ülejäänud küsimustele (3 – 10) ‘Täiesti nõus’ ja ‘Pigem nõus’.

 

Nagu tulemused näitavad, on lõimumise põhiküsimustes Eesti elanikkonna ühisosa väga suur. Nii toetab näiteks valdav osa eestlastest täiesti vabalt mõtet, kui mõni tema lähedastest – olgu selleks siis õde, vend või laps – abielluks venelasega. Samal seisukohal on ka valdav osa teisest rahvusest inimestest, kellel pole mitte mingit probleemi sellest, kui keegi tema lähedastest abielluks eestlasega. Vaid kaheksa protsenti Eesti venekeelsest elanikkonnast arvab, et neil ei ole midagi ühist eestlastega ning vaid viis protsenti arvab, et eesti keelt pole perspektiivne õppida (selliselt arvab muide ka neli protsenti eestlastest).

Samuti on enamus eestlasi ja vene keelt kõnelevaid inimesi nõus väitega, et isegi väga erinevad rahvused võivad samas riigis elades hästi läbi saada ja koostööd teha. Samamoodi tunnevad nii eestlased kui ka venekeelne elanikkond end Eestis kodusemalt kui kusagil mujal maailmas, ning mis kõige olulisem – valdav enamus on nõus väitega, et nad armastavad Eestit.

Loomulikult on teemasid, kus rahvusrühmade hoiakud on märksa erinevad. Seda näeme me monitooringus näiteks vastusena küsimusele, kas venekeelsed laulud peaksid kõlama laulupeol (eestlased pigem ei toeta ning teised rahvused pigem toetavad), kas venekeelsete gümnaasiumite üleminek osalisele eestikeelsele õppele on olnud hea mõte (ligi kaks kolmandikku eestlastest nõustub, teised rahvused on märksa kõhklevamal seisukohal) või kuidas suhtutakse NATO lisavägede paigutamisse Eestis (eestlased pigem positiivsed, teised rahvused pigem negatiivsed).

Tulles seega tagasi alguses püstitatud küsimuste juurde – kas eestlased ja Eesti venekeelne elanikkond on üksteisest täiesti teistsugused –, näitavad kiretud numbrid meile, et hoolimata struktuursetest probleemidest tööturul, keeleoskuses, kodakondsuses või mujal, on meil omavahelisi sarnasusi palju rohkem kui erinevusi. Erinevad arusaamad tekivad pigem neis teemades, millel on sümboolne väärtus või mis on aja jooksul muutunud sümboliteks iseeneses: näiteks venekeelsete laulude kõlamine laulupeol või venekeelne haridussüsteem.

Monitooring võimaldab meil seega näha ka palju kaugemale üksikutest, kuid sageli väga kõlama jäävatest arvamusavaldustest, mis sageli väidavad tõsikindlalt esindavat kõiki eestlasi või kõiki eesti-venelasi, kuid mis tegelikult esindavad vaid väga väikest osa ühe või teise rahvusrühma hoiakutest.

Niisiis on monitooringu tulemuste üks põhijäreldustest see, et Eesti venekeelne elanikkond ei hoia teadlikult omaette, ei aja oma asja ega ei mõtle omi mõtteid – hoolimata erisustest teatud küsimustes, peab enamik eestlasi ja enamik teisest rahvusest inimesi Eestit enda kodumaaks, siin tuntakse end koduselt ning valdavale enamusele ei ole isiklikul tasandil inimese rahvuslik kuuluvus mitte mingisuguseks probleemiks.

Seda kõike ei näita muide ainult seekordne monitooring, vaid sarnased tulemused joonistuvad välja ka varasematest monitooringutest. Mis aga kõige olulisem – kirjeldatud tunnetuslik ühisosa on aeglaselt, aga aasta-aastalt järjekindlalt kasvav.


Integratsioon monitooring 2017 on Kultuuriministeeriumi poolt tellitud ja koostöös Balti Uuringute Instituudi (IBS), Poliitikauuringute Keskuse Praxis, TÜ ja TLÜ ekspertidega valminud Eesti ühiskonna lõimumist käsitlev uuring.