Erinevast rahvusest noorte seas on lõimumine ja sarnasused meedia tarbimises ning poliitikas osalemises märgatavamad kui vanemate inimeste seas. Samas tuleb neile suunatud tegevuste puhul silmas pidada, et noorte optimism ei muutuks kiiresti pettumuseks, kirjutab Balti Uuringute Instituudi analüütik Kats Kivistik.

Kõige üldisem järeldus 2015. aasta integratsiooni monitooringust võiks ehk olla, et eestlaste ja teiste rahvuste vaheline lõimumine toimub. Eriti edukad lõimujad on ootuspäraselt kiiremate õppijate ja kohanejatena noored. Nii on teisest rahvusest noored nt parema keeleoskusega, jälgivad rohkem Eesti meediat ning usaldavad Eesti valitsust ja institutsioone rohkem kui vanemad põlvkonnad. Siiski, noorte edusammude kõrval on lõimumises ka puudujääke. Järgnevalt toon integratsiooni monitooringu aruandele toetudes välja noori puudutavad olulisemad head ja vähem head suundumused.

Esimese positiivse tõigana võib välja tuua juba mainitud teisest rahvusest noorte eesti keele oskuse paranemise. Võrreldes 2011. aastaga on 15–24-aastaste aktiivne keeleoskus tõusnud 47%lt 63%ni. Samas on oluline välja tuua, et monitooringu käigus moodustatud fookusgruppides tuli välja, et eesti keele õppimine gümnaasiumis on noorte jaoks väga keeruline ning keele saab selgeks ainult väga motiveeritud õppija. Eesti keelt eelistatakse õppida mitmerahvuselistes rühmades juba lasteaiast või algkoolist alates. Ka eesti noorte vene keele oskus, mis on küll keskmisest eestlasest oluliselt nõrgem, näitab 2011. aastaga võrreldes teatud paranemist – 15–24-aastaste eestlaste aktiivne vene keele oskus on tõusnud 18%lt 22%ni. Samas, negatiivse asjaoluna võib välja tuua suure erinevuse aktiivses inglise keele oskuses, mis võiks täita ka võimaliku ühenduskeele rolli. Kui eesti noorte seas on keeleoskajaid 84% ja see on 2011. aastaga võrreldes natuke tõusnud, siis teisest rahvusest noorte seas on neid pea poole vähem – 45%, ning see näitaja on viimaste aastate jooksul samal tasemel püsinud. Seega eesti ja vene keele oskuse paranemine võimaldab omavahel suhelda, kuid inglise keele ebavõrdne oskus võib olla teisest rahvusest noortele hilisemas elus takistuseks.

Teise positiivse suundumusena võib märkida ka keeleoskusega seotud meedia tarbimist. Kuigi seos ei ole päris lineaarne, võib öelda, et mida parem on eesti keele oskus, seda paremini ollakse võimelised aru saama eestikeelsest meediast ja seda rohkem toetutakse info otsimisel eesti meediale. Üldiselt on teisest rahvusest inimeste eesti meedia tarbimine väike, eristuvad just noored, kelle seas on see populaarsem, tõenäoliselt just seetõttu, et kaks kolmandikku noortest peab enda keeleoskust piisavaks, et üldiselt aru saada meedias käsitletavast. Samas peab tõdema, et enamasti on teisest rahvusest noored igasuguse, sh eesti meedia suhtes väga kriitilised. Huvitav on aga see, et teisest rahvusest inimesed peavad sotsiaalmeediat eestlastest olulisemaks infoallikaks –39% teisest rahvusest ja 31% eestlastest peab seda küllaltki või väga oluliseks infoallikaks. Kui mõelda, et Facebooki, mis on 15–24-aastaste eestlaste seas ülekaalukalt kasutatavaim võrgustik 92%ga, kasutab seda 69% teisest rahvusest noortest, siis on see potentsiaalselt hea platvorm ühendavate tegevuste loomiseks. Kuigi 2015. aasta monitooringu järgi avaldus poliitilise osaluse erinevus just online-maailmas kõige selgemini, nt suhtlusvõrgustikus poliitilise sisuga pooldamis- või protestikampaaniaga liitunud eesti noori oli 26% võrreldes teisest rahvusest 6% noortega, on see just keskkond, kus mitmeid keeli ühendades võiks avalduda võimalus nii info jagamiseks kui kontaktide loomiseks erinevate rahvuste vahel.

Kui kõrvale jätta asjaolu, et noorte osalus poliitikas on klassikaliselt madal, siis teisest rahvusest noorte poliitikasse suhtumine väärib väljatoomist. Esiteks on üllatav, et 15–24-aastaste seas on teisest rahvusest noored isegi natuke agaramad valimistel osalejad kui eestlased. Lisaks usaldavad teisest rahvusest noored poliitilisi institutsioone peaaegu võrdselt eestlastega, erinedes oluliselt vanematest vanuserühmadest, kelle usalduse tase institutsioonide vastu on eestlastest madalam. Noorte positiivsemat suhtumist peegeldab ka sarnane usk enda võimesse riigis toimuvat mõjutada, sellesse usub 50% eesti ja 46% teisest rahvusest noortest. Seega noorte suhtumine poliitikas toimuvasse ei sõltu olulisel määral nende rahvusest, loota võib, et selline suundumus praeguste noorte seas jääb püsima, mitte ei kao aja jooksul.

Hariduse kui noorte jaoks ühe olulisema valdkonna kättesaadavuse hinnangud erinevad rahvuseti, kuigi erinevused on aastate jooksul vähenenud. Mõningane vahe esineb hinnangutes kõikide haridusastmete kättesaadavuse kohta, kuid kõige suurem erinevus avaldub kõrghariduse puhul. Kui eesti noortest 41% usub, et kvaliteetne kõrgharidus on kindlasti kättesaadav, ja 23% usub, et see on pigem kättesaadav, siis teisest rahvusest noorte seas on need numbrid oluliselt madalamad – vastavalt 17% ja 38%. Seega võib öelda, et teisest rahvusest noored tajuvad kõrghariduse omandamise võimalusi eestlastest halvematena. Üks oluline põhjus on kindlasti asjaolu, et eesti keele oskus või selle puudumine mõjutab kõrgkooli minekut ja erialavalikut. Sarnast vertikaalse edasiliikumise piiratust võib täheldada ka edasises tööle siirdumises. Tööjõu-uuringu andmete järgi on teisest rahvusest hea eesti keele oskusega ja kõrgharidusega Eesti kodanikul tunduvalt vähem tõenäoline saada juhiks või tipp-spetsialistiks – kui kõrgharidusega eestlastest on sellisel töökohal ligi 70%, siis teistest rahvustest ei ole sarnasel kohal isegi pooled. Teisest rahvusest tööelu edenemise keerukusele võrreldes eestlastega on juba viidatud kui varjatud klaaslae efektile.

Ka tööturu olukorda laiemalt vaadates paistab silma, et isegi kui kakskeelsust ehk vene ja eesti keele oskamist peetakse teisest rahvusest noorte konkurentsieeliseks, siis üldised majandusnäitajad räägivad siiski teisest rahvusest inimeste nõrgemast positsioonist tööturul. Teisest rahvusest elanike seas on tööpuudus pidevalt eestlastest suurem ning majanduskriisist toibumine ja töö leidmine on teisest rahvusest inimestel keerulisem. Majanduskriisi tagajärjel suurenenud töötus on eriti valusalt tabanud just teisest rahvusest noori. Kui 2007. aastal oli tööjõu-uuringute andmetel 15–24-aastaste noorte eestlaste tööpuudus 8,7% ja teisest rahvusest noorte tööpuudus 13,5%, siis 2014. aastal olid vastavad näitajad 12,9% ja 20,7%. Võimalik, et üheks objektiivseks seletuseks siinkohal on juba varem välja toodud teisest rahvusest noorte nõrgem inglise keele oskus, mis ei sobi kokku tööturul üha olulisemaks muutuva inglise keele valdamise nõudega.

Võrreldes 2008. aastaga on vähenenud tööalase diskrimineerimisega kokku puutunud inimeste osakaal, 2008. aastal oli sellega kokku puutunud 37%, 2015. aastal vaid 12% teisest rahvusest elanikest. Vaatamata otsese diskrimineerimise tajumise vähenemisele, ei aduta oma võimalusi tööturul võrdsetena. Tööjõu-uuringute andmetega kinnitatud olukord, kus eestlastel on parem võimalus saada kõrgele töökohale, aitab kindlasti kaasa subjektiivse ebavõrdsuse tunde tekkimisele. Noorte usk töökoha leidmisse rahvuse lõikes ei erine, kuid töötasu õiglaseks pidajaid on teisest rahvusest noorte seas vähem, 66% eesti ja 46% teisest rahvusest noori peab oma töötasu õiglaseks. Kuigi töökaotuse oht on keskmiselt üsna madal, siis just kõrgharidusega töötajad erinevad rahvuse lõikes oluliselt – 57% eestlastest ja 27% teisest rahvusest töötajatest on oma töökohas täiesti kindlad. Üldiselt on teisest rahvusest inimeste rahulolu ja kindlus oma tööga eestlastest madalam.

2015. aasta integratsiooni monitooringu aruandes on mõõdetud riigiidentiteeti nii, et eestlaste puhul on mõõdetud seda teisest rahvusest inimeste kaasamisvalmiduse näol ning teisest rahvusest inimeste puhul on seda mõõdetud Eesti riiki kuuluvuse tunde näol. Tuleb tõdeda, et noorte riigiidentiteet on vanematest keskmiselt nõrgem, teiste rahvuste puhul on tugev riigiidentiteet ligi kolmandikul noortest, ja oluliselt rohkem, 55% tugeva identiteediga inimesi on just kõige vanemate, üle 60-aastaste seas. Seejuures on tugev riigiidentiteet kõige levinum mujal Eestis ning kõige madalam Ida-Virumaal elavate teiste rahvuste esindajate seas. Kui keskmiselt on tugeva riigiidentiteediga eestlasi 19%, siis noortest on tugeva kaasamisvalmidusega 13%, kuid valmidus sõltub oluliselt piirkonnast, nii on Tallinna eestlastest 35% ja Ida-Virumaa eestlastest vaid 3% tugeva identiteediga. Eestlaste kaasamisvalmidus on mõnevõrra madalam teiste rahvuste kuuluvus- ja lõimumisvalmidusest ja selle arendamisele peaks tähelepanu pöörama ka vaatamata sellele, et kodakondsuse andmise nõuete osas ollakse oluliselt leebemad kui aastaid tagasi.

Viimaks tahaksin rõhutada seda, et lõimumisest ja rahvussuhetest rääkides tuleb alati silmas pidada regioonide vahelisi erinevusi. Ida-Virumaal, Tallinnas ja mujal Eestis varieerub oluliselt olukord struktuursetelt näitajatelt, näiteks kodakondsuse omamisest ja tööpuudusest hoiakute ja omavahelise suhtlemiseni. Nt Ida-Virumaal on rahvuste vahelisi kontakte vähe eestlaste vähesuse tõttu ja väiksemates Eesti linnades on neid vähe teisest rahvusest inimeste puudumise tõttu, samas Tallinn ja teised suuremad linnad võimaldavad rohkem omavahelist suhtlemist. Eestlased oskavad vene keelt paremini Tallinnas, kus selle järele on nõudlus suurem, Ida-Virumaal elades on eesti keelt selgeks saada keeruline, sest puudub keele praktilise kasutamise võimalus. Tegevuste planeerimisel tasub alati läbi mõelda täpsemrahvuste vaheline kontekst.

Kokkuvõttes, kuigi lõimumise näitajad liiguvad õiges suunas ning eestlaste ja teiste rahvuste vahelised erinevused vähenevad, on teatud murekohti, mis vajavad rohkem tähelepanu. Esiteks peaks eesti keele oskusega paralleelselt toetama kindlasti sarnast meediatarbimist ning teisest rahvusest noorte inglise keele oskuse paranemist. Teiseks tuleb suurendada rahvuste vaheliste kontaktide kaudu teisest rahvusest noorte usku enda võimetesse ja soovi omandada kõrgharidust ning tegutseda tööturul optimismi vähendava (ka informaalse) ebavõrdsuse kaotamiseks. Kolmandaks võiks aidata erinevate tegevustega kaasa noorte riigiidentiteedi tugevnemisele ning eelkõige eestlaste kaasamissoovi suurendamisele. Üldiselt on erinevast rahvusest noorte seas lõimumine ja sarnasused nt meedia tarbimises ja poliitikas osalemises märgatavamad kui vanemate inimeste seas, neile suunatud tegevuste puhul tuleks silmas pidada, et noorte optimism ei muutuks kiiresti pettumuseks.

Artikkel on ilmunud ajakirjas MIHUS, vol 18.