Balti Uuringute Instituut esitles tänase rahvusvahelise üksikvanemate päeva raames küsitlusuuringut lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest üksikvanemaga perekonnas. Tulemused näitavad, et üksikvanem, tema laste olukord ning teise lapsevanema poolne elatise maksmine on jätkuvalt väga problemaatiline ning oluline on riigi poolne aktiivsem sekkumine olukorra parendamiseks.

Tegemist on esimese selletaolise pilootuuringuga Eestis, mille eesmärgiks oli anda lühiülevaade üksikvanemate olukorrast Eestis ning tuvastada üksikvanematega seotud teemavaldkonnad, mis vajavad edasist süvitsi uurimist. Uuring koosneb kolmest osast: kvalitatiivne sekundaarallikate analüüs varem läbiviidud teemaga seonduvatest uuringutest, kvantitatiivne küsitlusuuring üksikvanemate sihtrühma hulgas ning poliitikasoovitused olukorra parendamiseks.

Uuringu lõpparuanne on kättesaadav siin.

Uuringutulemused toovad välja järgmised olulisemad järeldused üksikvanemate hetkeolukorra kohta Eestis:

  • Aktiivne ja regulaarne teise vanema poolne osalemine lapse elus saab osaks ainult kümnendikule üksikvanemate lastest.
  • Kohtu kaudu nõuab elatist välja 40% üksikvanematest. Vabatahtlikkuse alusel või vastastikune kokkulepe elatise maksmiseks on sõlmitud 32% üksikvanematest.
  • Elatise tegelik maksmine toimub aga täielikult ja regulaarselt ainult 1/3 juhtudest. Ülejäänud juhtudel puudub elatise maksmine kas täielikult, või toimub väga ebaühtlaselt: summa varieerub märkimisväärselt kuude lõikes, maksmise regulaarsus kõigub aastate lõikes (üks kuu makstakse, teine kuu jäetakse maksmata, makstakse ainult meeldetuletuste peale), või on summa jäänud aastaid samaks, vahepealset elatustaseme tõusu arvestamata.
  • Kuigi 1/3 elatise mittemaksjatest teeb seda olukorra sunnil (on kas töötud või reaalne sissetulek piisav vaid iseenda ülalpidamiseks), on 41% juhtudest olukorrad, kus mittemaksmine on põhimõtteline. Nemad on ka see rühm teistest lapsevanematest, kes elatise maksmisest kõrvale hoidmiseks või selle vaid osaliseks tasumiseks varjavad enda tegelikke tulusid ning vara.
  • Kohtusse on elatise väljanõudmiseks pöördunud 40% üksikvanematest, seevastu pooled neist (53%) ei ole täiendavalt riiklikku elatisabi taotlenud ega ei tea, kuidas seda teha. Kohtutäituri poole on pöördunud 62% kohtus käijatest, kuid reaalset abi on neilt saanud umbkaudu pooled üksikvanematest. Enim ollakse rahul juristi poolt saadava abiga, kelle tööd peab tulemuslikuks 2/3 vastanutest, vähim abi on saadud sotsiaalkindlustusametnikelt (30%), kohtutäituritelt (31%) ning sotsiaaltöötaja/lastekaitsetöötajatelt (38%).
  • Kohtu tööga on rahul umbkaudu kolmandik kohtusse pöördunutest, kolmandik annab keskmise hinnangu ning kolmandik ei ole kohtu tegevuse või selle tulemustega rahul ega üldse rahul.
  • Ligikaudu kolmandik kohtusse mitte-pöördujatest pole seda teinud põhjustel, kuna neil puudub kas pealehakkamine või kes arvavad, et kohtus käimine läheb liiga kulukaks. Teine oluline rühm kohtusse mitte-pöördujatest on need, keda on kohtusse pöördumisel ähvardatud kas vägivallaga (5%) või kes pole julgenud kohtusse pöörduda muude ähvarduste tõttu (16%): lapse äravõtmine, elukohast väljatõstmine või kardetakse muid teise lapsevanema poolseid võimalikke tegusid.
  • Teadlikkus elatisabifondist on suhteliselt suur: 69% üksikvanematest on fondist kuulnud. Alla poolte peavad selle loomist/toimimist enda jaoks kasulikuks (43%) ning vaid kümnendik arvab, et kavandatav elatisabi 100 eurot kuus lapsele on piisav. Üle poolte nõustub siiski meetmete ja sanktsioonidega, mis on ette nähtud elatisraha maksmisest kõrvalehoidjatele, sealjuures hinnatakse realistlikult, et sanktsioonid peavad olema paindlikud ning vastavuses teise lapsevanema töö spetsiifikaga või olukorraga.
  • Pärast üksikvanemaks jäämist elab 75% last kasvatavatest vanematest üksi, ilma (uue) partnerita. Toetav tugivõrgustik on olemas ainult 35% üksikvanematest (valdavalt toetab neid olulisel määral kas lapse vanavanemad või uus partner). Seega 65% üksikvanematest kasvatavad last täielikult üksi, ilma olulist tuge kelleltki teiselt saamata.
  • Analüüs näitab selgelt, et elatisraha ei ole tühine summa, mis üksikvanema ja lapse elu kuidagi ei mõjuta – mudel selgitab, et mida väiksemas mahus ja ebaregulaarsemalt teine vanem lapse ülalpidamiskohustust täidab, seda tõenäolisemalt kulub üksikvanemal suhteliselt suurem osa igakuisest sissetulekust eluasemekulude ja toidu peale. Seega on teise lapsevanema poolne regulaarne rahaline toetus vahetu tegur, mis määrab otseselt olulise hulga üksikvanemate igapäevase toimetuleku.