Kuidas me vanglasse sattusime

Neli inimest laua ääres, laual ja seinal on graafikud. — Analüütik ja kinnipeetavad töötoas.

Analüütikutena otsime ikka uusi väljakutseid – omanäolisi uurimisobjekte, -teemasid või sihtrühmi. Seega ei olnud meil küsimustki, kas esitada pakkumus kinnipeetavatele mõeldud infomaterjali koostamiseks või mitte. Ainuõige vastus: muidugi esitame! Challenge accepted. Nii algaski meie kuue kuu pikkune teekond, mille jooksul analüüsisime ja lihtsustasime vanglates jagatavat informatsiooni. Poole aasta sisse mahtus üle 20 intervjuu kinnipeetavate ja vanglatöötajatega, tosin koosloometöötuba ja hulganisti uusi teadmisi. Selles kirjatükis annan kõigepealt ülevaate, miks on kinnipeetavatel üldse infomaterjali vaja, ja seejärel liigun muljetamisest õppetundideni.

Miks on kinnipeetavatel infomaterjali vaja?

Lihtne vastus: et tõsta kinnipeetavate teadlikkust oma õigustest, kohustustest ja võimalustest vanglas. Keerulisem vastus aga vaatleb infomaterjali kui üht võtit kinnipeetava taasühiskonnastamisel, mis annab talle tagasi tema agentsuse ehk võimekuse tegutseda ja otsustada iseendana. Eelduste kohaselt teeb teadlikum vang vanglas paremaid otsuseid: õpib, töötab ja käitub vastavalt reeglitele, mis omakorda tagab talle kiireima tee tagasi vabadusse. Samuti aitab see vähendada vanglatöötajate töökoormust, sest kinnipeetavad käituvad normikohaselt ja teavad, et iga samm viib neid vabanemisele lähemale (või sellest kaugemale).

Senine status quo oli info jagamisel vanglas lihtne. Kinnipeetavale anti pikk ja lohisev dokument, kus olid kantseliitlikus kirjas vaheldumisi loetletud kinnipeetava õigused ja kohustused. Muidugi on kinnipeetaval alati võimalus lugeda ka seadust. Tuleb tunnistada, et esmakordsel Tallinna vangla kodukorra lugemisel nõudis ka meilt tõsist jõupingutust, et mõista kõiki reegleid, mis kinnipeetava üle vanglas valitsevad. Rääkimata arusaamisest, millised võimalused on vanglas õppida, töötada või suhelda. Järeldus: materjalid, mis peaksid kinnipeetava elu vanglas reguleerima ja lihtsamaks tegema, olid liiga keerulised ja kohmakad. Lisaks mängivad rolli kinnipeetavate keelelised ja kultuurilised erinevused, mis tegid keeruka kodukorra mõistmise peaaegu võimatuks.

Miks on vangla infost siis nii raske aru saada?

Keelekasutus oli kantseliitlik ja formaalne, dokumendifail pikk ja näotu ning infokillud tuli eri peatükkidest ise kokku panna. Ausalt öeldes oli tegemist lihtsalt ääretult igava dokumendiga, mida keegi ei viitsi lugeda. Tooksin siinkohal paralleeli tööjuhenditega või „kuidas käituda tulekahju korral“ juhistega. Selle vahega, et kinnipeetavatele mõeldud tuim dokument on veel sada korda üksluisem – seal on kirjas oluline info, aga pakendatud on see valesti. Kinnipeetavatele jagatakse infot väga erisuguste teemade kohta, alates telefonikõnede tegemisest kuni jäätmete käitlemiseni välja. Ka kõige pisema tegevusega on vanglas seotud oma reegel või kohustus, mida iga kinnipeetav peab teadma. Küsimus, kas seda kõike on nii palju vaja, vääriks omaette arutelu.

Mis siis oli meie töö eesmärk? Koostada infomaterjal, mida inimene viitsiks päriselt lugeda. Meie roll analüütikutena oli mitmekülgne: a) analüüsida kinnipeetavate üldist infovajadust; b) luua infole vastavalt prioriteetsusele ülesehitus; c) muuta jagatav info kasutajasõbralikuks ja lihtsasti loetavaks; d) muuta formaalne dokument kinnipeetavat toetavaks materjaliks. Ahjaa, seejuures peab materjal olema kõikides Eesti vanglates üks. Paras pähkel, mida pureda!

Mõtisklusi kogu protsessist

Kui sellest projektist kellegagi juttu tuleb, siis esimese asjana küsitakse ikka, kuidas oli kinnipeetavatega koostööd teha või kuidas ma end vanglas intervjuusid tehes tundsin. Ütleksin, et oleme tiimina kõik ühe suure kogemuse võrra rikkamad – nii isiklikus kui ka professionaalses võtmes. Intervjuud vanglas on ühelt poolt väga tavapärased – osalevad pealtnäha tavapärased jutukad inimesed, kes mõtlevad aktiivselt kaasa ja teevad ettepanekuid, kuidas kehtivat olukorda paremaks muuta –, teisalt aga täiesti tavapäratud – intervjueeritavad tuuakse kindlasse ruumi, kõik on sarnaselt riides ja akende ees on trellid.

Üldpildis läksid kõik kohtumised kinnipeetavatega plaanipäraselt ja koostöö oli produktiivne. Tuleb aga tunnistada, et nii mõnelgi korral läks arutelu liialt elavaks ja intervjueerijatena tuli meil teha jõupingutusi, et hoida ruumi enda kontrolli all. Seega, kuidas tundsin end intervjuusid tehes? Hästi. Kas kartsin ka? Ei, aga esimest korda vanglastruktuuris olles sain aru, et seal kehtivad teised reeglid.

Veel on küsitud, kuidas me pakendasime kogu info nii, et kõik oluline saaks kirja. Siinkohal on paslik mainida, et infomaterjali koostamiseks töötasime läbi a) kõikide vanglate kodukorrad; b) kehtivad seadused ja määrused; c) asjaosaliste kogemused; d) kehtivad tavad vanglates. Peale selle võtsime arvesse, milliseid uuendusi ministeerium vanglate töös näha soovis. Seega ei olnud materjali koostamine mee lakkumine, vaid tõsine töö algallikatega ja samal ajal koostöö kinnipeetavatega, et kokku panna info ülesehitus. See põhines arusaamisel, mis sorti infot on vaja missuguses kinnipeetava teekonna etapis. Näiteks tuleks isiklikust hügieenist rääkida infomaterjali esimestel lehtedel, sest pesemine on inimese põhivajadus. Jäätmekäitlusest võib aga rääkida hiljem. Materjali koostamisel kasutasime teenusdisaini põhimõtteid ja tegime kinnipeetavatega koosloomet ehk andsime neile igas etapis võimaluse kokkupandud infot valideerida ja muuta materjali kujundust.

Õppetunnid

Usun, et võtame tiimina kogu protsessist kaasa nii mõnegi õppetunni, kuid eredalt on meeles üks. Nimelt soovisime infomaterjali koostamise käigus igas etapis (intervjuud, koosloome, valideerimine) kaasata kinnipeetavaid. Meie edastasime soovi vanglale, kes omakorda kutsus koosolemistele nõusoleku andnud kinnipeetavad. Ühel päikeselisel päeval Viru vanglas olime äkitselt olukorras, kus ükski kinnipeetav ei soovinud meiega enam viimases ehk valideerimise etapis rääkida. Tunne oli hullem kui 14-aastasena kinos kohtingul, kuhu silmarõõm tulemata jättis. Sealt saime valusa, ent õpetliku kogemuse: kuidas teha osalejatele selline väärtuspakkumine, millest nad ei saa ega taha keelduda? Vastus võib peituda küpsistes, paremas kommunikatsioonis või hoopis milleski muus. Projekti kokkuvõtteid tehes hakkame uuesti analüüsima, kuidas ikkagi hoida inimesi kaasatuna kogu protsessi vältel, olgu vanglas või mujal.

Teise, palju toredama õppetunni eest võlgneme aga tänu projekti kaasatud ekspertidele, kes andsid meile igas mõttes hoogu juurde, alustades uute metoodikate juurutamisest kuni laiapõhjaliste kriminoloogiateadmisteni. Isiklikult õppisin meie ekspertidelt tohutult palju ja väärtustan iga momenti, mil sai lõunasöögi kõrvale mõtteid põrgatada või näha teenusdisaini kui meetodi võimekust luua praktilisi lahendusi. Seega aitäh, Helelyn, Kätlin ja Anna, et võtsite vaevaks meiega koos koostada kinnipeetavatele interaktiivne infomaterjal ning toetasite igal sammul nõu ja jõuga. Tänusõnad ka Kaisale, kes suutis meie mõtted meisterlikult kujunduse ja illustratsioonide abil paberile panna. Teiega koos läheks kasvõi luurele!

Niisiis, kas ja millal naaseme vanglasse?

Keeruline öelda, kuid tuleb tunnistada, et projekti käigus kogusime niivõrd palju huvitavat materjali, et oleks patt nüüd saapad varna riputada ja öelda „kõik!“. Näiteks võiks edasi tegeleda sotsiaalprogrammide võlude ja valudega, kinnipeetava saabumisega vanglasse ja tööhõivega seotud küsimustega. Oleme kaardistanud nii mõnegi probleemkoha, mida näpud lausa sügelevad lahendama. Küsimus on ainult selles, kas on olemas vahendid ja motivatsioon, et teekond uuesti ette võtta. Tahaks loota, et on. Nii et kes teab, ehk leiame end peagi taas trellide tagant. Kokkuvõttes, kui meilt küsitakse, kuidas vanglasse sattusime, siis vastame ausalt: meie ainus süü oli liigse entusiasmi näitamine ja see viis meid otse vanglasse.

*Mistahes sarnasused päriselu inimeste ja illustratsiooni vahel on juhuslikud.