Kuidas jõuda uuringutest muutusteni?

2026. aasta Eesti inimarengu aruanne keskendub haridusele. Selle peatoimetaja Eneli Kindsiko rõhutas tõsiasja, mida oleme tajunud ka Balti Uuringute Instituudis nii haridus- kui ka teiste valdkondade uuringute ja analüüside tegijatena – see on uuringute rohkus ja nende tulemuste kasutamata potentsiaal. Just uuringute endi mõju-uuringute nappuse tõttu on keeruline hinnata, mil määral jõuavad uued teadmised ja soovitused tegelikku kasutusse.

Uuringuid on palju ja iseenesest on see positiivne, sest see aitab paremini mõista, kus ja mida tuleks muuta. Samal ajal kipub aga tervikpilt kaduma. Kui paljud väiksemad uuringud toovad välja hulgaliselt häid ja vajalikke tegevusi, tekib paratamatult küsimus: millised tegevustest, programmidest ja soovitustest on valdkonda ja kogu meid ümbritsevat keskkonda arvestades tegelikult kõige olulisemad ja millised võiksid jääda tagaplaanile, sest keskenduda on vaja kõige akuutsemate kitsaskohtade lahendamisele.

Kui võtta tõsiselt põhimõtet, et iga uuring peaks looma ka päris mõju, siis on Eesti uuringute üks suurimaid proovikive just tulemuste süsteemne rakendamine. Meie kogemus Balti Uuringute Instituudis haridusvaldkonna uuringuid tehes näitab selgelt, et mõju ei sünni iseenesest ka siis, kui analüüs on kvaliteetne ja soovitused hästi põhjendatud. Tegelikke muudatusi loovate sammude astumine eeldab igapäevatöös prioriteetide ümbermõtestamist, senisest strateegilisemat tegutsemist ja uuringust saadud soovituste edasist täpsustamist, arvestades eri ametkondade, osakondade jt töökorraldusega.

Paratamatult pärsivad muutuste elluviimist tööalased „tulekahjud“, mida on vaja kiiresti lahendada. Nii piirdutakse sageli väiksemate ja lihtsamini elluviidavate muudatustega, samal ajal kui mahukamad ja keerukamad – ent potentsiaalselt palju suurema mõjuga – sammud jäävad tegemata.

Kuidas jõuda selleni, et uuringutulemused ei jääks sahtlisse, vaid jõuaksid päriselt ka otsustus- ja tööprotsessidesse ning avaldaksid tegelikku mõju? Selleks on vaja teadlikku ja läbimõeldud rakendusahelat, mis algab juba uuringu kavandamisest. Iga suurem haridusuuring, sarnaselt teiste uuringutega, peaks olema seotud selge poliitikakujundamise või juhtimisprotsessiga.

Tellijate kiituseks peab ütlema, et viimasel ajal on uuringute lähteülesandes üsna hästi lahti kirjutatud, mille jaoks uuringu tulemusi kasutatakse. Soovituste etappi jõudes ütlevad tellijad aga sageli, et mõni soovitus ei kuulu nende vastutusalasse, osa tegevusi on juba käimas või sõltub lahendus teiste valdkondade arengust.

Nii jääb sageli märkamata tellija oluline roll uuringu tegeliku mõju kujundajana – nimelt tuua soovitustega seotud partnerid ühise laua taha, täpsustada koos soovituste sisu ning leppida kokku prioriteedid ja vastutajad. Kuigi uuringuprotsessis tehakse selleks enamasti esimesed sammud, on just see koht, kus uuringust peaks edasi kasvama sisuline koostöö ja arutelu selle üle, mida, kuidas ja kellega olukorra parandamiseks või arendamiseks päriselt ellu viia.