Mis on sõda ja millal see algab? Lühike sissejuhatus sõja olemuse mõtestamisse

Artikli autor Konstantin Brik on Balti Uuringute Instituudi praktikant, Varssavi ülikooli rahvusvaheliste suhete õppekava vilistlane ning King’s College Londoni rahvusvaheliste suhete ja sõjateaduse õppekava vilistlane. 

Balti Uuringute Instituudis käsitleme julgeolekut laiemalt kui sõjalist kaitset. Meie inimkeskse julgeoleku ja säilenõtkuse uurimissuund keskendub sellele, kuidas inimesed, kogukonnad ja institutsioonid kriisides toime tulevad, kohanevad ja arenevad. Sõjad ja relvastatud konfliktid mõjutavad otseselt inimeste ja kogukondade turvalisust ning nende suutlikkust argieluga toime tulla. Seepärast on oluline mõista, mis on sõda ja millal see algab.

Sõja muutumatu olemus

Ajal, mil ametlikult kuulutatakse sõdu välja harva, kuid relvastatud konfliktid on paraku igapäevased, võib olla keeruline määratleda hetke, millal täpselt sõda algab. Kui sõda on rahvusvaheliselt igapäevane reaalsus, siis kas algab see tõesti alles siis, kui esimene sõdur astub võõrale maale? Ühese vastuse andmise asemel vaatleme teemat mitme nurga alt.

Sõjapidamise tehniline analüüs annaks resoluutse vastuse: sõda võib alata (kaugelt) enne esmast sissetungi – juba siis, kui kogutakse luureandmeid ja hakatakse rünnakut kavandama.

Tõdemus, et sõdu peetakse sagedamini, kui neid kuulutatakse, sunnib meid aga kriitilisemalt küsima: missugused tegevused ja tingimused muudavad olukorra sõjaks? Või lihtsamalt: mis üldse on sõda? Tänapäeva teadlased viitavad akadeemilistes aruteludes endiselt Clausewitzile (1), kes defineeris sõda kui jõuakti, mille eesmärk on sundida vastast alluma meie tahtele. Ehkki see definitsioon võib esmapilgul tunduda liialt üldisena, on see taotluslikult lai: see hõlmab endas sõja muutumatut loomust, mis võib võtta väga erinevaid vorme. Pole kahtlust, et muistsed, piikide ja kilpidega peetud sõjad olid sama reaalsed kui tänapäevased, mida juhitakse mehitamata süsteemidega. Sõja materiaalne kuju on muutunud, kuid selle alusmotiiv on jäänud samaks.

Sõja piirid

Millal muutub jõu kasutamine sõja osaks? Kas pidev luuretegevus üle maailma tähendab, et elame lakkamatus üleilmses sõjas? Või ei piisa sõja määratlemiseks üksnes tegevusest, vaid vajalik on ka teadlik kavatsus? Kui mõelda, kas iga sõjaga seotud tegevus – näiteks varustuse transport või meditsiinitöötajate ettevalmistamine – võiks eraldi vaadelduna olla osa sõjast, tekib küsimus, kuhu tõmmata piir.

Samuti võib küsida, kas osaline ise on määrav. Kui ei, võiks ju ka kurjategijaid, kes valivad sihtmärke, jälgivad ohvreid ja planeerivad oma tegevust, käsitleda omamoodi sõjapidajatena. Kui aga osalise tüüp on oluline, tuleb selgelt määratleda, kes üldse saab sõda pidada. Kas tunnustamata riik saab sõja välja kuulutada? Aga valitsusvälised rühmitused – kas terroristid mitte ei püüa samuti survestada ühiskonda oma tahtele alluma?

Sõda digiajastul

Arvesse tasub võtta ka sõja toimumiskohta. Kui konventsionaalsete maismaal, õhus ja merel peetavate sõdade puhul on määratlemine lihtne, siis hübriidsõja puhul definitsioon hägustub. Digiajastul on aina lihtsam ette kujutada (ja ellu viia) rünnakut, mis toimub vaid küberruumis, kuid toob kaasa märkimisväärset kahju. Võtkem näiteks küberrünnakud haiglatele või kriitilisele taristule. Mis veelgi olulisem, sõdu peetakse ka inimeste südames ja meeles, luues neis uskumusi ja eelsoodumusi, mis võivad hiljem riigi julgeolekut ohustada. Internet hõlbustab propaganda levikut ja tehisintellekt muudab selle usutavaks.

Ükskõik, kuidas neile küsimustele vastata, keskne probleem jääb ikka lahendamata: kes on kohtumõistja? Anarhilises rahvusvahelises süsteemis puudub keskvõim, mis suudaks sõjaküsimustes kiiresti ja erapooletult õigust mõista. Sõjajärgsed tribunalid seisnevad olemuslikult võitja õigusemõistmises, ehkki nende neutraalsus võib varieeruda. Teisest küljest oleks lühinägelik jätta konfliktijärgne hüvitamine osaliste endi hooleks. Kallutatuse probleemi ei saa kõrvale jätta, sest see takistab sõjaga seotud teemade sisulist käsitlemist.

Kuigi see arutelu ei anna ühest vastust küsimusele, millal täpselt muutub tegevus sõjaks, aitab see loodetavasti paremini mõista sõja olemust ja iseloomu. Sellinemõtestamine võib viia meid lähemale arusaamisele, miks ja millistel tingimustel sõjad puhkevad ning kuidas need lõppevad. Ehk aitab see tulevikus vähendada sõdade kõige rängemaid tagajärgi inimkonnale.

(1) Carl von Clausewitz (2004) „Sõjast. Kindral Carl von Clausewitzist järele jäänud teos”

Illustratsioon: Merike Paberits