Monost stereoks: IBSu ettepanek lõimumiskonverentsil

The current image has no alternative text. The file name is: 32.png

Novembrikuu toob alati endaga kaasa olulise kogunemise kõigi nende jaoks, kes mõtestavad Eestis lõimumist. Seekordsel lõimumiskonverentsil rääkis Balti Uuringute Instituudi rände- ja lõimumisuuringute suunajuht Kristjan Kaldur sellest, mida tähendab kuuluvustunne ilma passita, ja kuidas see, mismoodi me inimrühmi nimetame, mõjutab seda, keda me üldse ühiskonnas “näeme”. Tema ettekande aluseks oli värske uuring määratlemata kodakondsusega elanike hoiakutest, identiteedist ja takistustest kodakondsuse omandamisel.

Uuring näitab, et määratlemata kodakondsusega inimesed ei ole homogeenne hall mass, vaid nad jagunevad mitmeks identiteedirühmaks – alates nendest, kes tunnetavad tugevat kuuluvust Eestisse, kuni nendeni, kelle identiteet on rohkem piiripealne või killustunud.

„Venekeelne eestlane” ei mahu Excelisse, aga elab päris elus

Nägime, et kui anda määratlemata kodakondsusega isikutele ette klassikalised monoetnilised rühmatunnused – eestlane, venelane, ukrainlane, valgevenelane jne -, siis me saamegi vastuseks vaid needsamad must-valged, mitmeski mõttes värvipimedad kategooriad. Aga kui anda vastajatele võimalus valida nende kõrvale veel lisaks teised, paindlikumad kategooriad, siis näeme me märkimisväärset muutust – kolm neljandikku vastajatest hülgab oma monoetnilise kategooria ning eelistab hübriidset rühmatunnust: nt „venekeelne eestlane” (38%) või “eestivenelane” (19%).

Uuringu tulemused näitavad seega, et märkimisväärne osa määratlemata kodakondsusega isikuid on omaks võtnud nö „eesti“ markeri või tunnuse ning nad tunnevad, et Eesti on ka nende kodumaa. Lisaks sellele näitavad tulemused, et nad väljendavad oma passiivset lojaalsust Eesti riigile selle kaudu, et nad ei ole võtnud mõne teise riigi kodakondsust. Samal ajal tunnevad nad aga ennast äratõugatuna, pettununa ja lootuse kaotanuna.

Kristjan tõi välja, et kodakondsuse taotlemise otsus ei sõltu seega ainult keeleoskuse või eksami sooritamise võimest, vaid ka sellest, kas inimene tunneb end Eestis päriselt soovituna ja õiglaselt kohelduna. Konverentsil õhku heidetud küsimus Eesti riigile ja institutsioonidele oli seega kahetine: kuidas vähendada praktilisi barjääre (info, eksamid, bürokraatia) ning samal ajal kasutada selliseid kategooriaid ja sõnu, mis ei tõuka inimeste identiteeti kõrvale, vaid aitavad neil tunda end osana Eesti „meiest“.

Eesti „meie” on laiem, kui poliitika julgeb tunnistada

Teisisõnu – viis, kuidas me identiteete mõõdame, tekitab identiteedid mida me näeme. Kui me teeme poliitikakujundamist ainult monoetniliste kategooriate põhjal, siis me tegelikult „loeme ruumi“ valesti. Valestilugemisega me omakorda võimendame narratiive, mis pole tõesed.

Seega, kui me suudaksime riigina näha kaugemale monoidentiteetidest (eestlane, venelane, ukrainlane jmt) ning näha selle taga ka hübriididentiteete, oleks see sama revolutsiooniline kui helimaailmas üleminek monohelilt stereohelile.

Loe lähemalt konverentsi ettekande aluseks olevat uuringuaruannet siin: https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/Maaratlemata-kodakondsusega-isikud-uuringuaruanne.pdf