Eesti riigiraport: rohekasvu kontekst – globaalsed megatrendid ja ebakindlused

Antud poliitikabriif on osa EUKI rahastatud projektist “Andmepõhised strateegiad rohekasvu edendamiseks Ida-Euroopas”, mille eesmärgiks on tugevdada madala süsinikusisaldusega tehnoloogiliste lahenduste eksporti Eestis ja kogu Euroopas, tehes kindlaks seda mõjutavad strateegilised võimalused ja piirangud. Aruanne põhineb sama projekti raames 2025. aastal avaldatud raportil “Globaalsed megatrendid ja peamised rohekasvu mõjutavad ebakindlused”, käsitledes megatrende ja struktuurseid ebakindlusi, mis kujundavad Eesti roheüleminekut ja madala süsinikusisaldusega tehnoloogiate ekspordipotentsiaali. Raport tugineb poliitikate analüüsile, kaubandusandmetele ja sidusrühmade ning ekspordistrateegia soovitustele. 

Põhisõnumid: 

• Eestis on kliimapoliitika institutsiooniline areng käinud käsikäes kliimaambitsiooni nõrgenemise ja suureneva poliitilise ebakindlusega. Kliimakindla majanduse seaduse ehk kliimapoliitikat reguleeriva raamseaduse võtmine on korduvate hilinemiste tõttu jäänud toppama ja viimane kättesaadav mustandversioon seadusest sisaldab vahe-eesmärke aastateks 2030 ja 2035, mis on varasemast vähemambitsioonikad. Ambitsiooni tagasipööramise vastaste mehhanismide puudumine koos EL „Eesmärk 55“ (Fit for 55) energia- ja kliimapaketi kohustuste ülevaatamise sigaanidega tekitab muret poliiliste prioriteetide osas, hoiab tagasi roheinvesteeringuid ning nõrgestab ka Eesti konkurentsivõimet madala süsinikusisaldusega tehnoloogiate ekspordi alal.  

• Kasvav surve eelarvele ja omavahel konkureeerivad prioriteedid võivad roheüleminekut aeglustada. Erinevad omavahel kattuvad kriisid toovad kaasa omavahel konkureerivaid poliitlised prioriteedid. Kaitsesse investeerimise suurendamine, inflatsioon ning kulupõhise konkurentsivõime suurendamine raamistatakse sageli kliimapoliitikaga vastanduvate eesnärkidega. See toob kaasa ohu, et lühiajalised nõudmised välistavad pikas plaanis vajalikke investeeringuid süsinikuheite vähendamiseks ning rohemajandusse. 

• Kliimamuutusi, julgeolekut ja konkurentsivõimet käsitletakse endiselt eraldi poliitikavaldkondadena, ehkki need on tihedalt seotud. Eesti soojeneb Euroopa ja maailma keskmisest kiiremini ning kliimamuutustega seotud kulud, nagu näiteks taristukahjustused ja kaod põllumajanduses, juba kasvavad. Hajutatud taastuvenergia tootmine ja salvestamine on üha enam kliimaküsimuse kõrval ka tihedalt läbi põimunud energiajulgeoleku tagamisega, ent see ning kliimamuutuste ja julgeoleku seosed kajastuvad poliitikates ja avalikus arusaamas nõrgalt.  

• Kasvav geomajanduslik killustumine loob nii riske kui võimalusi. Nihe piirkondlike tarneahelate ja puhta tööstuse alal EL strateegilise autonoomia suunas võib tulla Eestile kasuks, kui Eesti suudab end õigel ajal end paigutada ja integreerida vastavatesse Euroopa tööstuslikesse ökosüsteemidesse. Teisalt loob suur sõltuvus piiratud arvust geopoliitiliselt tundlike riikide tarnijatest selliste puhtate põhitehnoloogiate osas nagu päikesepaneelid ja akud strateegilisi haavatavusi. 

• Eestil on kohene ekspordipotentsiaal madala süsinikusisaldusega tehnoloogiate valdkonnas, kuid seda spetsialiseerunud rolli raames. Eesti suhtleline eelis on kõrge lisandväärtusega komponentide tootmises, näiteks elektrijuhtimis- ja jaotusseadmete, masinate ja täppismõõteinstrumentide tootmises, mitte masstootmises. Riigi strateegiline prioriteet peaks olema spetsialiseerumine ja integreerimise süvendamine Euroopa väärtusahelatesse. Peamised eksportturud on Saksamaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Itaalia, Poola, Hispaania, Austria, Tšehhi, Madalmaad, Rootsi ja Ühendriigid, kusjuures võimalused varieeruvad vastavalt tootegruppidele. 

• Roheülemineku mõjutavad struktuursed piirangud on rahvastiku vähenemine, oskustööjõu puudus ning piiratud avalik toetus kliimapoliitikale. Eesti elanikkond väheneb Euroopa Liidu riikidest ühe kiiremana ning sündimus on ajalooliselt rekordmadalal. Samal ajal on ehituses, inseneeria ja IKT valdkonnas struktuurne tööpuudus. Eesti on ka ainus ELi liikmesriik, kus EL 2050. aasta kliimaneutraaluse eesmärki toetavad vähem kui pooled vastajad