Innovatsioon suletud keskkonnas ehk kuidas anda kinnipeetavatele tagasi nende agentsus?

Vangistuse eesmärk on ühelt poolt karistada inimest tema tehtud vigade eest (ehk taastada õiguskorra kaitsmine), kuid samaaegselt suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele[1]. Üsnagi paradoksaalne, kas pole?

Traditsioonilised vanglad, mida kirjeldavad isolatsioon, distsipliin ja isikliku tegutsemisvõime kaotamine, seavad aga tingimused, milles on ääretult kriitiline leida uuenduslikke viise, kuidas vanglast ka reaalsuses saaks taasühiskonnastamise jõud, mis tagab selle, et kinnipeetav sinna enam ei satuks. Sealjuures on innovatsioon vanglasüsteemi kontekstis üldjuhul seotud tehnoloogiliste innovatsioonidega nagu parem julgeoleku infrastruktuur või administratiivsed reformid, et tõhustada vanglate igapäevatööd. Sellised innovatsioonid aga ei võta arvesse olulist sotsiaalset, taasühiskonnastavat dimensiooni, mis kasvab välja kinnipidamise keskkonna iseärasustest nagu identiteedi taastamine, inimkesksus ja vajadus end väljendada. Seda illustreerib ka Eesti kõrge retsidiivsuse määr: peaaegu viiendik vanglas karistuse ära kandnud isikutest jõuab juba aasta jooksul tagasi vanglasse.[2] Seega kuidas parandada kinnipeetavate toimetulekut ja toetada nende agentsust ehk tegevusvõimekust?

Sotsiaalne innovatsioon tuleb appi!

Selles kontekstis pakub sotsiaalne innovatsioon aga tugeva alternatiivse lähenemisviisi, mis võiks ümber kujundada vangistuse eesmärgi ja praktikad, asetades keskmesse inimväärikuse, suhted ja süsteemse muutuse, et kinnipeetavate taasühiskonnastamine oleks edukam. Takistuseks aga võivad olla avalike ootuste surve[3], vähene koostöövalmidus või hoopiski julguse või oskuste puudumine, et maandada riske ja eksperimenteerida[4] antud (keerulise) sihtrühmaga. Märkimisväärsed takistused võivad tuleneda ka struktuursetest teguritest – paljud vanglasüsteemid toimivad endiselt kontrolli, riskijuhtimise ja kuluefektiivsuse loogika järgi, mis võib inimkeskseid lahendusi marginaliseerida või taandada pelgalt instrumentaalseks vahendiks. Seega tuleb vaadelda innovatsiooni vanglas kui sügavalt poliitilist ja ümberkujundavat nähtust suletud keskkonnas, mis nõuab julgust ja pealehakkamist.

Vaja on rohkem julgust võtta riske

Oleme tihti moraalse dilemma ees: vangla peab olema kurja teinud inimesele õiglane karistus, kuid samaaegselt soovime, et „vanglasse paigutamine mõjuks kasvatavalt ja õpetlikult“[5]. See asetab poliitikakujundajad ja vanglateenistujad keerulisse olukorda, kus kinnipeetavaid soosivate otsuste tegemist võib avalikkus tajuda kui vanglatingimuste liigset pehmendamist või isegi vangla muutumist justkui sanatooriumiks. Selleks, et innovatsioon saaks vanglasüsteemis õitseda, vajame osapoolte suhtumise muutust ja pisut rohkem julgust küsida ning eksperimenteerida koostöös kinnipeetavatega uusi lahendusi, mis toetaks nende agentsust ja identiteedi taastamist. See võib olla risk, aga peame leidma viise, kuidas neid riske maandada ja julgust, et innovatsiooni teekond vanglas ette võtta. See tähendab ka julgust ühiskonnas mõtestada ümber vanglate eesmärk ja kinnipeetavate olemus.

Kuidas siis tuua sotsiaalne innovatsioon vanglatesse?

Vangla kontekstis tähendab see mitte üksnes elutingimuste või teenuste parandamist, vaid ka vangistatu rolli ümbermõtestamist – passiivsest distsipliini alluvast aktiivseks muutuste loojaks, kes suudab ka pärast vabanemist iseseisvalt toime tulla ja hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. See eeldab aga nii vanglateenistujate kui ka poliitikakujundajate hoiakute muutumist innovatsiooniga seotud riskide hindamise osas ning valmidust neid riske teadlikult ka võtta. Selle saavutamiseks on vajalik kõigi osapoolte, sh vanglateenistuse, koostööd ja valmisolekut võtta omaks muudatused, mis mõjutavad nii kinnipeetavate olemust kui ka töökorraldust uues inimkesksemas keskkonnas. Jätkusuutliku innovatsiooni ja selle tõhusa rakendamise eelduseks on, et uuendusest saab loomulik osa inimeste igapäevaelust[6], mis tähendab senisest suuremat koostööd kinnipeetavatega innovaatiliste ideede genereerimisel ja mitmete seniste vanglapraktikate ümberkujundamist. Innovatsioon jõuab vanglasse ainult juhul, kui kõik osapooled on avatud meeltega ja pingutavad ühise eesmärgi nimel – et kinnipeetav on vanglast väljudes „normaalselt“ toimiv kodanik.

Millist meetodit kasutada?

Lähtudes eelmainitud moraalsest dilemmast, võib eeldada, et sotsiaalne innovatsioon vanglas peaks olema suhetepõhine[7] ehk keskendudes suhete ja suhtlusviiside ümberkujundamisele ning rõhutades koostööd, usaldust ja vastastikkust õppimist uuenduslike lahenduste väljatöötamisel. Selleks võib kasutada erinevaid koosloome või teenusdisaini töötubasid, mis toovad kõik osapooled ühise laua taha, et mõtestada kinnipeetavate elu vanglas ja leida nutikaid viise, kuidas kinnipeetav saaks vanglas olles tagasi tüki oma agentsusest, mille ta vanglasse saabudes kaotab. Koosloome eelduseks on aga turvaline ja toetav keskkond, kus iga osapool saab avatult kaasa rääkida. Rääkimata oskustest ja ressurssidest selliseid töötubasid korraldada ja läbi viia.

Mõningad ideed ajumahlade käivitamiseks

Mõttepõrgatusena võiks kaaluda erinevaid kaaskinnipeetavate poolt juhitud programme, mis seavad esikohale taastavaid praktikad ehk dialoogi, vastutusele võtmise ja paranemise. Näiteks anda kinnipeetavatele võimalus õppida ja ise juhtida konfliktide lahendamist vanglas või tegutseda nooremate kaasvangide mentorina. Kaaluda võiks ka senisest enam programme positiivseks eneseväljenduseks nagu kunsti- ja teatriringid, kuid ka vanglasisesed (aga miks mitte ka väliseid) info- ja meediaplatvormid nagu ajakirjad või taskuhäälingud[8], kus vangid saavad jagada oma lugusid ja murda stereotüüpe. Olulist rolli mängivad ka erinevad haridus- ja õppeprogrammid, kus on võimalik kasutada uuenduslikke õppemeetodeid ja julgustada üksteiselt õppimist.

Kuhu siit edasi?

Sotsiaalne innovatsioon vanglasüsteemides tähistab olulist nihet hälbiva käitumise juhtimiselt inimväärikuse edendamisele. Kui käsitleda vanglat võimalusena pakkuda teelt kõrvale kaldunud kaaskodanikule paremaid oskusi ja toimetulekuvahendeid, saab vanglatest kujundada päriselt taasühiskonnastamise keskusi, mitte tõrjutuse ja tegutsemisvõimetuse kohti, mis taastoodavad kinnipeetavaid. Selleks aga, et uuendustel oleks sisuline ja kestlik mõju, peavad neid toetama laiemad struktuursed reformid ja need peavad põhinema kinnipeetavate endi osalusel. Alles siis saab innovatsioon liikuda üksikute sekkumiste tasandilt tervikliku ja inimkeskse õigussüsteemi suunas, mis on õiglasem, kaasavam ja sotsiaalselt vastutustundlikum. Seega, kust alustada? Ainus õige vastus on: algusest.

[1] Vt. Karistusseadustik. (2001). RT I 2001, 61, 364. Redaktsiooni seisuga 22. september 2023. https://www.riigiteataja.ee/akt/12772547

[2] Olesk, M. (2020, 23. jaanuar). Vangla x inimene. ERR Kultuur. https://kultuur.err.ee/1027085/margot-olesk-vangla-x-inimene

[3] Mulgan, G. (2014). Innovation in the public sector: How can public organisations better create, improve and adapt? Nesta. https://www.nesta.org.uk/documents/369/Innovation_in_the_Public_Sector.pdf, lk 4

[4] Ibid., lk 9

[5] Vaher, H. (2023, 18. aprill). Trellide tagant, osa 5: Ühiskond peab valima vangide karistamise ja resotsialiseerimise vahel. Ypsilon. https://ypsilon.postimees.ee/7741977/trellide-tagant-osa-5-uhiskond-peab-valima-vangide-karistamise-ja-resotsialiseerimise-vahel

[6] Mulgan, G. (2014). Innovation in the public sector: How can public organisations better create, improve and adapt? Nesta. https://www.nesta.org.uk/documents/369/Innovation_in_the_Public_Sector.pdf, lk 11

[7] Ingl „relational innovation“, vt Moulaert, F., MacCallum, D., Mehmood, A., & Hamdouch, A. (Eds.). (2013). The international handbook on social innovation: Collective action, social learning and transdisciplinary research. Edward Elgar Publishing.

[8] Vt populaarset USA taskuhäälingut Ear Hustle, kus oma lugu räägivad endised ja praegused vangid. https://www.earhustlesq.com