See lühikokkuvõte on osa EUKI rahastatud projektist “Andmepõhised strateegiad rohekasvu edendamiseks Ida-Euroopas”, mille eesmärk on tugevdada madala süsinikusisaldusega tehnoloogiliste lahenduste eksporti Eestis ja kogu Euroopas, tehes kindlaks seda mõjutavad strateegilised võimalused ja piirangud. Aruanne põhineb sama projekti raames 2025. aastal avaldatud raportil “Globaalsed megatrendid ja peamised rohekasvu mõjutavad ebakindlused”. Selles käsitletakse megatrende ja struktuurseid ebakindlust, mis kujundavad Eesti roheüleminekut ja madala süsinikusisaldusega tehnoloogia ekspordipotentsiaali. Raport tugineb poliitikaanalüüsile, kaubandusandmetele ja sidusrühmade ning ekspordistrateegia soovitustele.
Põhisõnumid:
• Eestis on kliimapoliitika institutsiooniline areng käinud käsikäes kliimaambitsiooni nõrgenemise ja suureneva poliitilise ebakindlusega. Kliimakindla majanduse seaduse ehk kliimapoliitikat reguleeriva raamseaduse vastuvõtmine on korduva hilinemise tõttu jäänud toppama ja viimane kättesaadav mustandversioon seadusest sisaldab vahe-eesmärke aastateks 2030 ja 2035, mis on varasemast vähem ambitsioonikad. Ambitsiooni tagasipööramise vastaste mehhanismide puudumine koos märkidega EL-i „Eesmärk 55“ (Fit for 55) energia- ja kliimapaketi kohustuste ülevaatamisest tekitab muret poliitiliste prioriteetide pärast, hoiab tagasi roheinvesteeringuid ning nõrgestab ka Eesti konkurentsivõimet madala süsinikusisaldusega tehnoloogia ekspordi alal.
• Kasvav surve eelarvele ja omavahel konkureerivad prioriteedid võivad roheüleminekut aeglustada. Omavahel kattuvad kriisid toovad kaasa konkureerivaid poliitilisi prioriteete. Kaitsesse investeerimise suurendamine, inflatsioon ning kulupõhise konkurentsivõime suurendamine raamistatakse sageli kliimapoliitikaga vastanduvate eesmärkidena. See toob kaasa ohu, et lühiajalised nõudmised välistavad pikas plaanis vajalikke investeeringuid süsinikuheite vähendamisse ja rohemajandusse.
• Kliimamuutusi, julgeolekut ja konkurentsivõimet käsitletakse endiselt eraldi poliitikavaldkondadena, ehkki need on tihedalt seotud. Eesti soojeneb Euroopa ja maailma keskmisest kiiremini ning kliimamuutustega seotud kulud, nagu taristukahjustused ja kaod põllumajanduses, juba kasvavad. Hajutatud taastuvenergia tootmine ja salvestamine on kliimaküsimuse kõrval üha enam tihedalt läbi põimunud ka energiajulgeoleku tagamisega, ent see ning kliimamuutuste ja julgeoleku seosed kajastuvad poliitikas ja avalikus arusaamas nõrgalt.
• Kasvav geomajanduslik killustumine loob nii riske kui võimalusi. Nihe piirkondlike tarneahelate ja puhta tööstuse alal EL-i strateegilise autonoomia suunas võib tulla Eestile kasuks, kui Eesti suudab end õigel ajal paigutada ja integreerida vastavatesse Euroopa tööstuslikesse ökosüsteemidesse. Teisalt on Eesti selliste puhaste põhitehnoloogiate puhul nagu päikeseplaneelid ja akud piiratud arvu geopoliitiliselt tundlike riikide tarnijate tõttu haavatavam. KAS ETEM SIIS NII?
• Eestil on kohene ekspordipotentsiaal madala süsinikusisaldusega tehnoloogia valdkonnas, ent seda teatud kindlas rollis. Eestil on suhteline eelis toota kõrge lisandväärtusega komponente, näiteks elektrijuhtimis- ja jaotusseadmeid, masinaid ja täppismõõteinstrumente, ent masstootmise puhul meil sellist suhtelist eelist ei ole. Riik peaks prioriseerima spetsialiseerumist ja süvendama integreerimist Euroopa väärtusahelatesse. Peamised eksportturud on Saksamaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Itaalia, Poola, Hispaania, Austria, Tšehhi, Madalmaad, Rootsi ja Ameerika Ühendriigid, kusjuures võimalused varieeruvad vastavalt tootegruppidele.
• Roheüleminekut mõjutavad struktuursed piirangud on rahvastiku vähenemine, oskustööjõu puudus ning piiratud avalik toetus kliimapoliitikale. Eesti elanikkond väheneb Euroopa Liidu riikidest ühe kiiremana ning sündimus on ajalooliselt rekordmadal. Samal ajal on ehituses, inseneeria ja IKT valdkonnas struktuurne tööpuudus. Eesti on ka ainus EL-i liikmesriik, kus EL-i 2050. aasta kliimaneutraaluse eesmärki toetavad vähem kui pooled vastajad.