30 aastat kooskasvamist: need inimesed on nagu perekond

1992. aastal tekkisid Eestis esimesed interneti püsiühendused, kuid veel aastaid hiljem oli eestikeelset sisu veebis napilt. See oli seeme, mis pani idanema idee Eesti esimese mõttekoja, Balti Uuringute Instituudi (IBS) sünniks. Interneti tuleku ja selle potentsiaali nägemise vaimsuses said kokku inimesed – IBS-i asutajaliikmed Tanel Sitsak, Marek Tiits, Anne Villems, Anne Märdimäe, Sten Tamkivi, Rene Tõnnisson ja Ivo Mehine –, kellel oli sarnane tunne: siin toimub midagi suurt, aga keegi pole veel päris kindel, kuhu see välja viib.

18. mail 1996. aastal allkirjastasid nad toonases kontoris Tartu tähetornis IBS-i asutamisdokumendi. Nii sündis organisatsioon, mis kasvas välja liikvel olevatest vestlustest, juhustest ja sellest, et ühiste vaadete ja huvidega inimesed sattusid õigel ajal samadele radadele.

Rene meenutab IBS-i asutajaliikmete seltskonda kui entusiasmi täis inimesi, kes tahtsid 1990ndatel seoses interneti tekkimisega midagi paremaks teha. „Anne Villems vedas Eestis koolitusharidusuuenduse ja haridusinnovatsioonitehnoloogiate suunda ning temalt sündisid ka esmased ideed – luua internetti rohkem eestikeelset sisu –, mida IBS siis vedama hakkas.“

Et IBS on õigel teel, kinnitas ka Mareki ja Rene käik USA-sse Globewide Network Academy juurde. Organisatsioonil oli oma aja kohta üsna utoopiline idee – luua kvaliteetset veebipõhist kõrgharidust eri keeltes ja valdkondades. Kuigi kohtumisest ei kasvanud välja suurt koostööd, sai kinnitust midagi olulisemat: arusaam, et internet ei ole lihtsalt tehnoloogia, vaid uus viis teadmisi ja ühiskonda üles ehitada.

Marek võrdleb IBS-i algusaega iduettevõtlusega: on ju startup’ide eesmärk teha konkreetses teemas elu paremaks. Nii olidki IBS-i esimesed projektid suunatud konkreetse asja ärategemisele: loodi Eesti Rahva Muuseumi esimene veebikodu, mitmed eestikeelsed õppematerjalid ja eesti-inglise-eesti sõnaraamat said esmakordselt internetirahvale kättesaadavaks jne.

Esimesed usaldajad

Mõttekoja esimene toetaja oli George Soros, Avatud Eesti Fondi ja New Yorgi Avatud Ühiskonna Instituudi kaudu. Mareki sõnul ei olnud see pelgalt rahastus, vaid ka maailmavaade, kus ühenduvus, ligipääs infole ja teadmistele muutusid keskseks osaks sellest, kuidas ühiskond areneb.

Üks esimesi projekte, mis viis IBS-i hariduse valdkonnast tehnoloogia ja ettevõtluse juurde, oli ettevõtluskontaktide koostöö vahendamine Euroopa riikide vahel. Sellele järgnesid poliitikahindamised ja nii ongi IBS-i põhiteemad ajas dünaamiliselt muutunud.

Aastatega kasvas nii töö kui ka vastutus. Euroopa Liiduga liitumine ja uued rahastusvõimalused andsid tegevusele uue hoo ning teemad laienesid kiiresti. E-valitsemine, elukestev õpe ja avalike teenuste arendamine ei olnud enam tulevikuideed, vaid päris poliitikakujunduse osa.

Sama oluline kui teemad oli aga viis, kuidas tööd tehti. Algusest peale on olnud selge, et teadus ja analüüs ei ole eesmärk omaette. Oluline on, et need jõuaksid päriselt otsustesse, praktikasse ja inimeste igapäevaellu.

Ent kogu selle töö taga on – inimesed.

Illustratsioon Merike Paberits

Inimesed

30 aastat inimesi ja kogemusi annab kokku materjali, millest saaks ilmselt bestselleri kirjutada, sest olukordi ja meenutusi jagub igal eilsel ja tänasel IBS-i töötajal. Ükskõik, kelle käest IBS-is küsida, siis peegeldub, et IBS on näoga inimeste poole organisatsioon. Ja see on soe tunne.

Rene sõnul on IBS-i üks suurimaid väärtusi tegevusvabadus, mis toob kokku kindlat tüüpi inimesed. „Tänapäeva kontekstis on üpris eriline, kui saab öelda, et toimitakse sõbralikus klubilises tegevuses, kus liigutakse vooluga kaasa ja kus iga liige määrab ise oma eesmärgid. Meil toimib väga hästi bottom up lähenemine, et igaüks otsib võimalusi ja teemasid, mis paneb tal silmad särama ja millega ta ise tegeleda tahab. See sobib hästi siinsetele inimestele, kes on oma valdkonna professionaalid, avatud suhtlejad, sõbralikud ja heatahtlikud.“

„Nüüd on nii…“

Iga inimese teekond IBS-i on olnud erinev ja väga paljud neist on meenutamist väärt. Võtame hetke, et vaadata juhatuse liikme Merit Tatari sattumist IBS-i 18 aasta eest. Just „sattumist“, sest nagu ta meenutab, tuli see kõik väga ootamatult.

„Teadsin Rene Tõnnissoni üsna põgusalt – ta oli lühikest aega mu õppejõud. Osalesin ühel IBS-i konverentsil, kui Rene minu juurde tuli, asja paika pani ning ütles: „Nüüd on nii, et meie soovime, et sa Balti Uuringute Instituuti tööle tuleksid.“ Kui küsisin, mis on nende ootused, vastas Rene: „Sinust saab arendusdirektor ja võid teha seda, mida soovid. Kuigi mul oli samal ajal laual veel kaks tööpakkumist, siis ega mul muud üle ei jäänud – see lähenemine lõi mind pahviks, samas tundus ka põnev ja väljakutsuv.“

Ka 18 aastat hiljem mõtleb Merit, et IBS on olnud tema jaoks ideaalne. „Suurepärane kollektiiv, tohutult motiveeriv paindlikkus töös, võimalus olla oma aja peremees ja valida tegevusi, millega on soov tegeleda, võimalus suhelda ja töötada ekspertidega maailma eri paigust, võimalus reisida ja maailma näha, head töötingimused siin koduses Tartus ja veel palju asju, mis teevad IBS-ist tõesti ideaalse töökoha,” jagas Merit.

See loetelu on ilmselt ka põhjus, mis on hoidnud nii Meritit kui mitmeid töökaaslasi IBS-is pikemat aega või lausa mõttekoja aegade algusest. „Loodan, et hoolimata tänapäeva muutuvast maailmast, kus tööelus enam ei prevaleeri püsivus ja otsitakse pidevalt uusi väljakutseid, ei tähenda see stabiilsus stagneerumist, vaid vastupidi – väärtust. Tahan uskuda, et enamiku sama seltskonnaga kohtume veel ka kümne ja 20 aasta pärast!“

Meriti sõnu IBS-i töötajate kuuluvustundest kinnitab ka finantsjuht Pille Tsopp-Pagan. Pille on IBS-i kuulunud sisuliselt algusaegadest peale – ajast, mil organisatsioon oli veel 3–4 inimesega väike meeskond. Ta on üks neist „IBS-i vanakestest“, nagu ta ise pikaajalisi kolleege hellitavalt kutsub. „Siit ei taha ära minna, see on nagu perekond,” ütleb Pille heldimusega.

Pille teekond on kulgenud koos organisatsiooniga – kasvamine koos, mitte lihtsalt selle sees töötamine. Raamatupidamisest Euroopa projektide keeruka aruandluseni, mis on pidevalt muutuste keerises – kõik on tulnud samm-sammult, paralleelselt IBS-i arenguga.

Pille näeb IBS-il ka tugevat kasvulava potentsiaali, sest IBS-ist on edasise karjääri poole liikunud mitmed täna kõrgetel ühiskonnapositsioonidel tegutsevad inimesed, sh tänane Eesti haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Kuigi inimesed tulevad ja lähevad, rõõmustab Pille selle üle, et side jääb.

Väärtuste vundament

Side jääb ka läbi väärtuste, kuidas IBS on inimest kujundanud. Nii meenutab asutajaliige, tänane tehnoloogiavaldkonna ettevõtja ja investor Sten Tamkivi seika, mis ladus tema väärtuste vundament.

„IBS-i algusaegadel ei takistanud keegi mul progeda ühe vana modemi taha peent süsteemi, mis suutis eristada, kas sisse helistas teine arvuti või faksimasin, ja saabunud faksid(!) panna pildina serverisse(!), kust neid veebibrauseri(!) abil näha saab. Aastaid hiljem sain pihta, et sellisel „tellimusel“ polnud ilmselt muud pointi, kui laokil noore inimese energiat kuhugi rakendada. Olen kogu ülejäänud elu proovinud töövarjude, praktikahuviliste jt koolinoorte lähenemisel öelda: „Muidugi – tule, tee“, nagu Marek toona mulle ütles. Aitäh, Marek!“ jagab Sten tänulikkust.

IBS-i algusaegadel asus mõttekoja kontor Tartu tähetornis ning sinna saamine oli Steni sõnul alati ronimine. Peab lisama, et tänagi tuleb IBS-i kontorisse jõudmiseks korralikult „ronida“, sest asub see Lai 30 ajaloolise maja 4. korrusel. Ent kui täna saame liikuda mööda tasaseid kivitreppe, siis toona viis vildakate põrandatega kontorisse kääksuv trepp.

„Kui kontor asus kõrguses, siis meie õnnetuseks oli kohvimasin allkorrusel. Vähendamaks jalavaeva, kontrollimaks, kas kohvi on tilkunud või mitte, oli meie õnneks kohvimasina kõrval ilmselt keskmise Tartu elumaja väärtusega Silicon Graphicsi tööjaam, mille küljes oli ilmselt Eesti üks esimesi veebikaameraid, mis näitas ülakorrusele pilti kohvikannu tilkumise olukorrast.” Nii teadsid inimesed täpselt, mis hetkel tasub alla kohvi järgi minna, meenutas Sten.

Seiklusjutte

Nii palju kui IBSukad on reisinud ja erinevatel kohtumistel käinud, on ka värvikaid lugusid, mida suusõnaliselt jagada või memuaariks kirjutada.

Rene meenutab naljakat olukorda, kui nad Marekiga Brasiilias maailmapanga konverentsil käisid. „Mina käisin vaatamas, milline Brasiilia välja näeb, Marek tegi konverentsil põhiettekande. Konverents toimus hotellis, kus pidime ka ööbima. Minu üllatuseks ei näidanud süsteem broneeringut – kuigi tegelikult oli see mul olemas. Kuna ma polnud nõus 20 km eemal teise hotelli minema, oli parim lahendus paigutada mind Mareki sviiti, kus tehti vajalikud ümberkorraldused eraldi voodikohtadeks. Konverentsi lõppedes jõime korraldajaga õlut ning jagasin talle mõtteid oma elukaaslase ümbermaailmareisist ja võimalusest temaga enne Eestisse naasmist nende toonases randumispaigas kohtuda. Selle peale tegi korraldaja imestusest suured silmad ja ütles: „Oo, very impressive – you have a girlfriend too!““

Duo Rene ja Marek on jätnud kustumatuid muljeid veelgi. Kord käisid Marek ja Rene regionaalsete innovatsioonistrateegiate projekti raames (taaskord) Brasiilias ning sealsete välispartneritega kohtumise järel ütles keegi: „These Estonians – one is really handsome and another is really smart”. Küsimus, mis neid vaevama jäi oli: kumb see tark võiks olla?

Koroonalõksus

Juhatuse liikme Kats Kivistiku lugu viib meid aga tagasi COVID-19 pandeemia algusesse – hetke, kus maailma seiskumine ei küsinud, kas oled lähetusel või kodumaal.

2019. aastal, enne kui koroonapandeemia pead tõstis, suundus Kats kolmekuulisele lähetusele Costa Ricasse. Piiride sulgemise tõttu sai kolmekuulisest lähetusest viiekuuline – ja pigem ebamugavates oludes lähetus, sest inimestega enam kohtuda ei saanud ning loodusparkides ja rannas liikuda ei tohtinud. „See oli nagu postapokalüptilistes filmides – mitmerealised maanteed olid inimtühjad, sest autoga sõit oli kas piiratud või pühadenädalal täiesti keelatud, ja nende kohal kõlkusid mahajäetud reklaamtahvlid,” meenutab Kats.

See oli kogemus, mis pani kohanemisvõime proovile ning näitas selgelt, et IBSukate tugevus ei seisne ainult planeerimises, vaid võimes ootamatustega toime tulla ja oludega kohaneda.

Costa Ricas teati Eestit, aga ka Tallinnat eraldi, üllatavalt hästi, sest Eesti kui e-riigi tuntus oli seal suur. „Tore oli olukord, kui vahetult enne kõige sulgemist toimus Costa Ricas seminar, kus toonane majandusminister tõstis Eestit positiivse eeskujuna esile. Selle peale hakkasid kohalolijad sumisema, sest väikse riigi näiteks oli saalist võtta kohe ka riigi esindaja – mina,” jagas Kats. See kinnitab ehedalt Ernst Hemingway ütlust, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Kohandatult: igas seminariruumis on vähemalt üks IBSukas.

Paraku ei mahu 30 aastat ühte blogipostitusesse, mistõttu väärtustame ühiseid kohtumisi ja lugude vestmisi silmast silma. Oleme tänulikud igale üksikule inimesele, kes erinevas rollis IBS-i teekonnale kaasa on aidanud ja kaasa elanud!

Palju õnne meile ja tuhinal edasi!