Kaugtöö välisriikide praktika analüüs 

Eestis on kaugtöö mõiste sätestatud „Töölepingu seaduses“, mille alusel on kaugtöö tööülesannete tegemine töökohast erinevas asukohas, milleks võib olla näiteks inimese kodu. Kuigi kaugtöö sai eriti suure hoo sisse COVID-19 pandeemia ajal, oli kaugtöö levik alanud juba varem. Aastatel 2009-2019 kolmekordistus Eestis kaugtööd tegevate inimeste hulk, jõudes 2019. aastaks  123 300 inimeseni. Pooled Eesti kaugtöötajatest teevad kaugtööd 25% tööajast, viiendik teeb kaugtööd 50%-75% tööajast ning kümnendik töötajatest teeb vaid kaugtööd ehk töötab vaid kodust. COVID-19 ajal kasvas kaugtöö tegemise hulk märkimisväärselt, ning 2020. aasta lõpus tegi Eestis kaugtööd enam kui 200 000 inimest.

Käesoleva uuringu eesmärgiks on saada põhjalik ülevaade, milline on olnud kaugtöö areng maailmas ning milliseid tööandjatele ja töötajatele suunatud kaugtööd soodustavaid meetmeid ja sekkumisi ning milliste tulemuste ja mõjuga on erinevates riikides rakendatud. Lisaks uuritakse kaugtööga kaasneva mõju kohta laiemalt ning negatiivse mõju maandamise meetmete kohta. Läbivalt arvestatakse nii olukorraga enne COVID-19 pandeemiat kui ka selle ajal. Seejuures on eesmärgiks leida, millised rakendatud meetmetest ja sekkumistest võiksid kasulikud olla ka Eestis jaoks. 

Uuringu eesmärkide täitmiseks kasutatakse kaht peamist andmekogumise meetodit:

  1. Sekundaarallikate analüüs, et saada ülevaade kaugtööstatistikast ja edukatest sekkumistest kaugtöö soodustamiseks ning Eesti kontekstist, kuhu sekkumised peaksid sobituma;
  2. Poolstruktureeritud intervjuud: 

Tulemusi ja ettepanekuid arutletakse uuringu lõppfaasis huvitatud sihtrühmadega ühises valideerimisseminaris ning aruanne valmib detsembris 2022.