Elukestev õpe ja paindlikud individuaalsed õpiteed on muutumas üha olulisemaks. Selged piirjooned formaal-, mitteformaal- ja informaalõppe vahel ning ka üld- ja kutsehariduse vahel on vähenemas. Sellega arvestamiseks ja selle soodustamiseks on mõistlik võimaldada õppijal oma õpitee kujundada vastavalt vajadusele ja võimetele, muu seas õppides väiksemate moodulite või õpiampsudena, mida saab arvestada ka nt formaalhariduse õppekava osana. 1. juulil 2020 võeti vastu Euroopa oskuste tegevuskava, mille üheks algatuseks on mikrokraadide kasutuselevõtu, nende läbipaistvuse ja kvaliteedi toetamine Euroopa Liidus. Ka Eestis on mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõttu ja toetamist kirjeldatud mitmes olulises kavas, sh Haridusvaldkonna arengukavas 2021-2035. Samas on mikrokvalifikatsioonid kui mitteformaalse (või formaalse) õppe osa, mis demonstreerivad oskusi, teadmisi või kogemusi teatud vallas, küllatki laialivalguv nähtus ning erinevate riikide praktikatele tuginedes on nende definitsioon, standardid ja süsteem väga erinevad. 

Selle uuringu eesmärk on uurida välisriikide praktikaid mikrokvalifikatsioonide pakkumise reguleerimisel ja kasutamisel, analüüsida Eesti kutse- ja haridussüsteemi valmisolekut mikrokvalifikatsioone ehk õpiampse pakkuda ning seda, milline mikrokvalifikatsiooni süsteem sobiks Eesti konteksti kõige paremini.

Dokumendianalüüsi, teiste riikide praktikate kaardistamise (infootsing ja andmepäringud) ja Eesti konteksti analüüsi tulemusi valideeritakse ja arendatakse edasi fookusgrupi intervjuudes olulisemate sihtrühmadega haridus- ja kutsesüsteemist.