Euroopa Liidu kodanikel on õigus vabalt liikuda ja elama asuda teise EL riiki. Samuti võimaldab see õigus igaühel teise liikmesriiki ka tööle asuda. Õigust vabalt liikuda on üha sagedamini kasutatud 2007/2008 aasta majanduskriisist saati, mil noored EL liikmesriikide kodanikud hakkasid üha tihedamalt tööd ja paremaid elamistingimusi otsima just neis riikides, kellel oli hetkeolukorra leevendamiseks paremaid väljavaateid pakkuda.
Olgugi et vaba liikumine kui õigus ja väärtus on EL kodanike seas kõrgelt hinnatud, on reaalne olukord tihti keeruline. Erinevad takistused ilmnevad nii enne teise EL riiki elama asumist, liikumise ajal, aga ka peale teise EL riiki elama asumist. Sealjuures viitavad varasemad uuringud nii probleemidest kehtiva seadusandluse, administratiivsete toimingute, kui ka stereotüüpide ja diskrimineerivate tavadega.
Projekti “Noorte vaba liikumine Euroopa Liidus: barjäärid ja takistused” (The reality of free movement for young European citizens) eesmärgiks on uurida EL-sisese vaba liikumise tegelikkust just nende 25-35-aastaste noorte vaatepunktist, kes on asunud elama teise liikmesriiki või plaanivad seda teha. Täpsemalt on eesmärgiks:
Uuring viiakse paralleelselt läbi 15 Euroopa Liidu riigis, mis on viimase 4 aasta jooksul kogenud suurenenud väljarännet (Kreeka, Küpros, Hispaania, Portugal, Poola, Eesti, Bulgaaria, Rumeenia) või suurenenud sisserännet (Saksamaa, Belgia, Austria, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia). Nende riikide olukordi uuritakse kombineeritud meetodite abil, milleks on hetkeolukorra kaardistamine ja seadusandluse õiguslik analüüs, noorte ja asjassepuutuvate riiklike asutuste intervjueerimine, kogutud andmete sotsiaalõiguslik analüüs, ning võrdlev analüüs uuringutulemustest riikide lõikes.
Projekti abil loodetakse:
Euroopa Liidu kodanike vaba liikumine on asutamislepingust tulenev põhivabadus, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 45 ning mida on arendatud edasi ELi teiseste õigusaktide ning Euroopa Kohtu praktikaga. ELi kodanikel on õigus:
