Eestis elavate rändetaustaga naiste kogemused lähisuhtevägivallaga hakkama saamises


Lähisuhtevägivalla korral abi otsimine ja vägivaldsest suhtest väljumine ei ole kunagi lihtne, aga kui naine elab riigis, mida ta veel kuigi hästi ei tunne, teeb see olukorra veelgi keerulisemaks.
Balti Uuringute Instituudi ja Tartu Rahvusvahelise maja poolt tehtud uuringu eesmärk oli mõista, kuidas rändetaustaga naised Eestis lähisuhtevägivalda mõistavad, kas ja kelle poole nad abi saamiseks pöörduvad, mis takistab neil abi otsimist ja saamist ning millised on nende kogemused erinevate teenustega. Samuti soovisime välja selgitada, millist tuge naised vajavad ning mis võiks muuta olemasoleva abi neile kättesaadavamaks ja paremini kasutatavaks.
Uuringus kirjeldatud kogemused näitavad, et paljud lähisuhtevägivallaga seotud raskused – hirm, häbi, majanduslik sõltuvus, mure laste pärast ja ebakindlus suhtest lahkumise ees – ei ole omased üksnes rändetaustaga naistele. Rändetaust võib aga neid takistusi võimendada ja lisada uusi. Naine ei pruugi tunda Eesti abisüsteemi, institutsioone ega oma õigusi, tal võib olla vähe kohalikke tugisuhteid ning keelebarjäär võib raskendada nii abi otsimist kui ka selle kasutamist.
Samas osa takistusi on ka otseselt seotud rändetaustaga. Nende hulka kuuluvad eeskätt ebakindlus elamisõiguse ja elamisloa säilimise suhtes ning olukorrad, kus partner kasutab elamisloast ilma jäämist või riigist väljasaatmise ähvardust kontrollivahendina. Rändetaustaga naistel võivad tekkida ka spetsiifilised piiriülesed õiguslikud ja administratiivsed küsimused, näiteks teises riigis sõlmitud abielu, laste hooldusõigus eri riikide vahel või partneri kontroll dokumentide üle.
Samuti kirjeldasid naised hirmu, et sisserändajaid võidakse Eesti partneriga võrreldes vähem uskuda või et nad ei oska tundmatus õigus- ja haldussüsteemis oma õigusi kasutada, seda võib omakorda raskendada ka piiratud eesti keele oskus.
Rändeolukorras võib erilise tähenduse omandada ka päritolukogukond – nii toetava lisaressursina, kui ka takistusena. Kui kohalik keele- või kultuurikogukond moodustab suure osa naise tugivõrgustikust, võib hirm hukkamõistu, kuulujuttude või kogukonnast eemaldumise ees abi otsimist täiendavalt takistada.
Uuringu keskne järeldus on, et abi olemasolu ei tähenda veel, et naine selleni jõuab või saab seda tegelikult kasutada.
Naiste kirjeldustes ja ettepanekutes tõusis esile vajadus selge ja arusaadava info, turvalise esmase nõustamise, personaalse toe ning praktiliselt kasutatavate teenuste järele. Oluline on, et naine saaks nõu küsida juba enne, kui ta on valmis oma kogemust vägivallana määratlema või suhtest lahkuma, ning mõistaks, millised võivad olla pöördumise järgmised sammud ja tagajärjed.
Seetõttu on peamine väljakutse teha olemasolev süsteem rändenaistele paremini äratuntavaks, mõistetavaks, ligipääsetavaks ja läbitavaks. Iga naisega kokku puutuv spetsialist ei pea olema lähisuhtevägivalla ekspert, kuid oluline on osata muret märgata, turvaliselt kuulata ja tõsiselt võtta, selgitada võimalusi ning aidata tal jõuda järgmise sobiva abikohani. Nii väheneb oht, et naine jääb vajaliku abita üksnes seetõttu, et ta ei teadnud, kelle poole pöörduda, mida küsida või kuidas edasi liikuda.
Rahastatud Euroopa Liidu poolt. Siiski on esitatud seisukohad ja arvamused ainult autorite omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Komisjoni seisukohti. Euroopa Liit ega Euroopa Komisjon ei vastuta nende eest.