On teada, et sisserändajate lapsed kasvavad sageli üles erinevate sotsiaalsete mäluraamide taustal. Ühelt poolt selle riigi domineeriv ajaloonarratiiv, kus nad elavad, teiselt poolt nende perekonna päritoluriigi ajaloonarratiiv. Siiski ei ole veel selge, kuidas ajalooliste narratiivide edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele kujundab sisserändajate suhet elukohariigiga ja pere päritoluriigiga. Läbiviidav uuring põhineb põlvkondadevahelise ajaloolise mälu edasikandumise ja teise põlvkonna transnatsionaalsuse ehk hargmaisuse teooriatel ning selle eesmärk on anda panus uurimislünga täitmisesse.
Uuringu käigus kogutakse ja analüüsitakse Eesti rändetaustaga ja ilma rändetaustata elanike (referentsgrupp) ajaloolisi mäluprotsesse kahes põlvkonnas. Uuring on rahvusvaheline, seda viiakse paralleelselt läbi kolmes riigis, milles on 20. sajandi jooksul kujunenud välja erinev suhtumine rändesse Venemaalt: Saksamaal, Kanadas ja Eestis.
Projekt aitab paremini mõista erinevusi ja sarnasusi ajalooliste narratiivide põlvkondadevahelises edasiandmises nii sisserändetaustaga ja kui ka ilma sisserändetaustata peredes ning annab olulist teavet selle kohta, millised tegurid toetavad või takistavad sisserändajatel side tekkimist elukohariigiga ning millised tegurid toetavad või takistavad lõimumisprotsessi.
Peamisteks uuringuküsimusteks on:
Uuringu juhtpartner on Centre for East European and International Studies (ZOiS) ja Eestis teostab andmekogumist Balti Uuringute Instituut (IBS). Täpsem info uuringu kohta on kättesaadav järgmisel veebilehel (sh lühikokkuvõttena eesti ja vene keeles): https://www.zois-berlin.de/en/research/externally-funded-projects/movemeru