Üks samm tekstidokumendist edasi ehk interaktiivne info edastamine

Tänapäeva infost üleküllastunud maailmas tekib tihti tunne, et vajalikku on keeruline leida – info on justkui olemas ja käeulatuses, aga selle saamiseks peab läbi lugema pika tekstidokumendi või lõputult navigeerima mõne kodulehe ebaloogilistes alamenüüdes. Kui GreenSAM projekt algas ning minu ja mu kolleegide ülesanne oli koondada ja esitleda erinevaid kaasamistööriistu, teadsime, et tekstidokumendina me seda infot kirja ei pane. Planeerimisprotsessides osalemine ja eriti veel varasemalt kõrvalejäänud inimeste nendesse kaasamine on niivõrd oluline teema, et tundus lausa patt sellega seotud teavet mitmekümne-lehelise PDF faili sisse matta.

Hea kasutajakogemuse defineerimine

Projekti alguses tegime palju uurimistööd erinevate kaasamistööriistade tuvastamiseks ja koondamiseks. Kaasamistööriistade all mõtleme me erinevaid meetodeid ja lähenemisi, kuidas sihtgruppe (GreenSAM projekti puhul eelkõige eakaid linlasi) kaasa tõmmata: kutsuda neid üritusel osalema või kaasa mõtlema, tagasisidet andma või arvamust avaldama. Selliseid „tööriistu“ sai meie tööriistakasti üle 20, kusjuures viimase sammuna lisasime pandeemiast kannustatuna ka mitu digitaalset tööriista, nagu näiteks erinevad mobiilirakendused tagasiside kogumiseks või küsitluste tegemiseks. Iga tööriista juurde tekkis ka kokkuvõte (concept paper), mis annab ülevaatlikud juhised, kuidas, kellega ja millal tööriista kasutada ning kuidas seda vajadusel eakatele kohandada.

Järgmise sammuna hakkasime mõtlema, kuidas kõike seda infot kompaktselt ja huvitavalt esitada. Meile oli väga oluline, et meie tööriistakast ei jääks lihtsalt kasutult seisma (ja tõele au andes on sarnaseid varjusurmas tööriistade ja meetodite nimekirju internetiavarustes kümneid kui mitte sadu), vaid et see kutsuks end kasutama. Sellest inspireerituna panime paika oma tööriistakasti olulisimad kriteeriumid:

See peab olema interaktiivne
Info kättesaamine peab olema kiire, tõhus ja mugav
Seal ei tohi olla liiga palju teksti
Seal võiksid olla ka pildid

Nendest tingimustest lähtudes mõistsime, et peame looma võimaluse infot mingil viisil filtreerida ja filtreeritut esitama huvitavalt. Koostöös veebiarendajaga lõime tehnilise filtrisüsteemi lahenduse projekti kodulehele, et kaasamistööriistade leidmine ja nendega tutvumine oleks lihtne, mugav ja intuitiivne.

Õige tööriist õiges kontekstis

Meie valmis tööriistakast on leitav meie projekti kodulehel ning tööriistakasti tutvustus ja tööriistade lühiülevaated on ka igas projektikeeles, sh eesti keeles, saadaval. Tööriistu saab filtreerida etapi põhiselt (nt kas sa soovid inimesi kaasata alles planeerimise etapis või oled juba asunud planeeritut ellu viima), kaasamise eesmärgi järgi (nt kas tahad inimesi ainult teavitada või nendega koostööd teha), osalejate arvu põhjal (nt kas soovid teha vaid mõne osalejaga üritust või tahad kaasata suuremat arvu inimesi) ja ajakulu põhjal (nt kas sul on aega mõned tunnid või lausa mitu päeva).

Tutvustasime oma tööriistakasti ka 2020. aasta novembril Tartu Ülikooli korraldatud iga-aastasel Planeerimiskonverentsil ja tagasiside meie lahendusele on seni olnud väga hea: linnaplaneerijad, kelle jaoks kaasamine on alati võrdunud ühe kohustusliku avaliku aruteluga, on jaganud meiega oma muljeid ka vähemlevinud tööriistade nagu jalutusgruppide või tänavavestluste kasutamisest. Soome projektipartnerite pilootprojektis kasutatud mentorluse tööriist oli lausa niivõrd edukas, et muutus püsiva rahastusega ettevõtmiseks. Meie teine kohalik projektipartner, Tartu linn, korraldas esimest korda rattaringlust tutvustavad üritused ainult eakatele, võttes arvesse eaka-sõbralike ürituste korraldamise põhimõtteid.

Meie tööriistakast on aidanud tuua veidi selgust ja lihtsust meie infost üleküllastunud maailma. Loodame, et selle abil saavad alguse paremad kaasamise praktikad ja et ka eakaid võetaks nendes praktikates arvesse kui olulist sihtgruppi, kelle vajadustega arvestada. Niisiis ära unusta ka sina, hea lugeja, meie tööriistakastiga tutvumast enne oma järgmise kaasamisürituse korraldamist!

Andra Asser
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Loe ka meie varasemaid blogipostitusi kaasamisest:
“Kaasamine kaasamise pärast või kui usaldusväärsust mõjutav protsess?” (Jaanuar 2021)
“Noorsootöö kui imeravim?” (Mai 2021)

_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas}_{(Koostööd noorkunstnikuga toetab Kodanikühiskonna Sihtkapital)}

“I came here for four days as a backpacker, arrived hungover from celebrating my birthday in Vilnius the day before, and made the decision to stay here while drunk. I regret nothing!” – Anonymous

In 2020, a grand total of 16 209 people moved to Estonia. In fact, as of 2021, Estonia is home to 199 452 foreign-born migrants who make up a staggering 15% of the country’s population. Each new migrant has a unique story (let’s just say some are more peculiar than others) yet shares common challenges in adapting to the Estonian way of life. Monitoring the Integration of the Estonian Society (EIM 2020) survey, co-authored by IBS, aims to capture these shared experiences to inform policymakers.

Yet, as expected for such macro-level academic endeavours, statistics are prioritised over individual stories. To counteract this feature and gain a deeper understanding of migrant experiences in Estonia, our recent supplementary report analysed a total of 1166 optional text comments left by EIM 2020 survey respondents. This blog post highlights a selection of especially salient issues discovered in the process.

But first, a quick overview…

That said, let’s first take a glance at a few numbers. Gathered from citizens of 85 countries who moved to Estonia within the past decade, the comments ranged from tragic accounts of “hair loss due to the lack of sunlight” to more reassuring declarations – “Estonia’s ok.” This potpourri of qualitative data was coded into seven themes and, amongst these, 46 sub-topics.

The most prevalent concerns came from three themes: language (25%), public services (19%), and everyday life (13%). Estonian language learning, English use in daily life, and vague comments (just like the one in the opening) were, in turn, the dominant sub-themes.

Prominent issues and key highlights:

While we intend to spare you the details on all the numerous sub-categories, it is important to examine some of the principal complaints raised within these themes.

Breaking through the language barrier with government support

Learning the local language is undoubtedly a crucial step of the integration process. Language fluency is a gateway to social, political, and economic participation. While the Estonian government sponsors free language courses for migrants, the EIM 2020 survey shows that only 52% of the participants are satisfied with the current provisions – a concerningly low figure.

The comment section shines a light on the causes of this low satisfaction rate. The shortage of sign-up slots was the main issue highlighted by the comments. As one respondent writes, “it feels like as soon as they [language courses] are made available, they run out of space.” Some of those who did manage to get a spot complained of low course quality and outdated teaching methods. The “rather traditional learning model” is unsuitable for modern students.

The clear takeaway from this section is that the current number of language-learning slots is not enough to accommodate the high demand. While expanding the teaching capacity will take time and resources, the rewards for such efforts promise to outweigh the costs.

Dealing with “the Elusive Family Doctors”

Reportedly, “palatable potatoes” and English-speaking family doctors are both few and far between in Estonia. The latter (perhaps even more than the former) presents a pressing challenge for Estonia. Some family doctors reject English-language speaking patients passing them onto their colleagues in a game of administrative hot potato. One respondent writes: “I gave up after three years and just visit the ER or go to a private doctor”.

One solution to the problem could be creating a registry of English-speaking healthcare professionals. Of course, the opponents of this solution argue that this move will produce disproportional patient allocation and general chaos. Thus, in the long run, the government should ensure better English training for medical personnel.

Local friendships

As a self-proclaimed nation of introverts, Estonia presents a challenge to even the most socially sophisticated ex-pats. As the EIM 2020 survey indicates, only 44% of migrants interact with locals on a regular basis. Most of these contacts take place in formal settings at school or work. Multiple comments similarly note that Estonians are not particularly eager to establish close friendships, “If you don’t have an Estonian friend already (by some magical ways), it is incredibly hard to make friends.” Meaningful friendships are thus challenging to establish as “Estonians are very kind but extremely closed.”

While there is little we can do to help the national propensity for introversion, more social events with locals (and perhaps some traditional beverages) can do wonders. More than 40 comments suggested state-organised social events with native Estonians. Some have even proposed a German-style buddy-up programme where locals Estonians become guardian angels of sorts for newly arrived migrants.

The Dark Side of Estonia’s Naturalisation Policy

Naturalisation, the process of receiving local citizenship, is rightfully considered the pinnacle of integration. Estonia requires all naturalisation applicants to renounce their original citizenship. Unfortunately, as noted by 28 respondents, this condition bars foreigners from about 19 countries that do not provide their citizens with the right to waive their passports. Roughly 34% of the EIM 2020 survey respondents who do not plan to apply for naturalisation cited having another citizenship as the reason. As the comments indicate, a good portion of these respondents might be unable, rather than unwilling, to give up their original citizenship.

To ensure Estonia’s naturalisation policy is fair and equal, the government must provide exceptions to the rigid migration law. In Denmark, for example, citizens who do not have a legal right to give up their first nationality can still apply for citizenship.

Wrapping up on a more optimistic note:

Evidently, the process of migrant integration in Estonia has its hurdles, which policymakers should aim to tackle. As the analysis of text comments left by the EIM 2020 respondents illustrates, improvements could be made in multiple areas such as language course provisions or naturalisation requirements.

Nevertheless, while this blog post and the accompanying policy brief aim to highlight some of the issues migrants in Estonia face, it is also crucial to acknowledge the various positive aspects of integration. Ranging from praises of Estonia’s lush nature to commendations of the country’s streamlined bureaucracy, hundreds of these positive comments attest to Estonia’s attractiveness as a destination country for thousands of migrants. The main EIM 2020 survey report, which could be found on our website, has other encouraging statistics that provide a more balanced picture of migrant experience in Estonia.

After all, even an adventurous backpacker who decides to settle in the country on a hangover-induced whim can make Estonia a home. That, if anything, is an indication that we are doing something right!

Read the summary of results of the EIM 2020 survey and the policy brief on Estonian migrant adaptation on our website.

Darya Podgoretskaya
Darya joined IBS for 3 months after her internship to assist us in the data collection of an Estonian diaspora project

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas}_{(our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

No doubt, “job hunting” is an arduous and unnerving process that fully lives up to its name. With an already over-competitive jobs market and widespread academic inflation, a global pandemic was the last thing that the current generation of job searchers needed. This perfect storm of unfavourable labour market conditions resulted in a staggering 18.9% youth unemployment rate in Estonia.

At the same time, employers often find themselves in an equally worrying position. While there is no shortage of applicants with university education, the majority of graduates lack the specific skills that employers demand. With four out of 10 EU employers struggling to find skilled workers even before the pandemic, EU businesses agree that the skill gap is one of the main issues their companies are facing.

While the current labour market outlook doesn’t exactly appear optimistic, a new trend in education might offer a much-needed solution. Having spent a good portion of this year studying this new trend, IBS is here to tell you everything you need to know about micro-credentials.

What exactly are Micro-credentials?

Micro-credentials (also known as micro-qualifications, nanodegrees, or MCs for short) are accredited short courses that certify competency in a specific skill or subject area. Think of MCs as a happy marriage between Coursera and on-the-job training – not only are micro-credentials meant to be accessible and flexible, they are also designed to be directly pertinent to industry demands. As our enthusiasm may suggest, the merits of MCs span far and wide.

Unlike traditional university degrees, MCs are short, cheap, and egalitarian when it comes to admissions requirements. But, more crucially, micro-credentials are malleable to particular career goals. Course options range from niche and technical to general and universal. Imagine yourself as an ambitious BSc Computer Science graduate competing for top-tier jobs that require special advanced software skills. Instead of reconsidering your life choices and frantically applying for master’s degrees, MCs enable you to take short modules filling in your knowledge gaps. Alternatively, picture yourself as a determined mid-career professional eying a managerial position. If the traditional route of spending a small fortune on a two-year MBA doesn’t seem appealing, why not take an MC in management and leadership to climb the corporate ladder? As the two examples illustrate, MCs can produce the ultimate bespoke education for every professional.

Moreover, micro-credentials empower workers to switch career paths painlessly. In the world of technological innovation sped up by the past year’s events, such opportunities are essential to ensure no worker is left behind. Short, sweet, and cheap MCs might be the Holy Grail of the fourth industrial revolution reskilling the economists have been searching for. Notably, micro-qualifications can be rapidly designed for nascent professions thus immediately responding to the labour market feedback.

It’s hard to deny the advantages of micro-credentials. Yet, it’s even harder to devise an educational framework for MCs. Fortunately, however, policymakers can learn a good deal from early adopters.

What are the different national micro-credentials systems?

In our quest to facilitate the implementation of micro-credentials in Estonia and beyond, we investigated how six countries approach the task. Our in-depth study of MC pioneers highlights three main approaches to establishing micro-credential systems:

The Laissez-Faire Approach

As the name suggests, the first approach steers the responsibility of designing, teaching, and awarding MCs away from the government to universities and vocational training institutions. Imbued with the neo-liberal spirit, this approach relies on the market mechanisms to naturally select the most competent providers. This system goes easy on the budget and tends to be less bureaucratic. Yet, allowing institutions to define MC levels and requirements spells confusion amongst employees and employers alike. In fact, Australia, a prominent advocate of the approach, has considered switching to a more rigid system to minimise quality discrepancies and confusion.

The Relaxed-monitoring Approach

Beyond the proverbial Wild West of micro-credential education lies a slightly more regulated approach. The government defines micro-credentials, outlines different levels, and sets general learning goals. The providers, in turn, use the set framework as a guide while retaining full responsibility in developing and assessing MCs. As such, the approach is akin to how most countries already handle university education. Not only do such systems minimise confusion over the quality and characteristics of MCs, but they keep bureaucracy to the bare minimum.

The Quality-assurance Approach

Finally, at the opposite end of the MC spectrum lies the most interventionist approach. In addition to defining micro-credentials and stipulating completion requirements, some countries also assume the role of the assessment and quality control body. The government thus approves course curricula, oversees examinations, and awards provider licenses. As in the case of Ireland and Singapore, the two noteworthy examples of the system, approved MC courses, are listed in a government directory for easy access. With little in the way of ambiguity, such systems warrant quality to the employers for the hefty price of magnified red tape.

An Additional Task: Setting Target Groups and Incentives

Yet, selecting one of the above approaches is only the first step in the “build your own micro-credentials framework” exercise. In addition to setting up a national micro-credentials framework, countries must also decide whether to target certain professions or social groups. While relying on the market forces is a common approach, the state could also identify educational needs and provide financial incentives to target vulnerable groups. The main benefit of such an interventionist approach is, of course, its potential to lift social groups out of poverty, institute greater equality, and raise awareness amongst citizens who would otherwise shun MCs. On the other hand, this method is expensive and prone to various resource misallocations.

What to expect going forward?

While, as our findings illustrate, policymakers have quite a few practical questions to consider, it might not be long until we see widespread use of MCs in Europe and beyond. For that matter, the EU has already recognised the merits of MCs. In July 2020, the EU adopted the Skills Agenda for Europe which reinstated its commitment to support quality micro-qualifications throughout the member states. One of the main steps in promoting micro-credentials is the “inclusion of micro-credentials in national qualification frameworks.” This is, of course, a solid indication that MCs are here to stay.

While the Estonian education system, as it stands, does not provide a formal framework of recognition for MCs, there are also some positive developments on the national level. Not only did Estonia’s Education Strategy 2035 recognise life-long flexible learning as a key priority, but the Estonian Ministry of Education and Research is already exploring MCs as a tool to fulfil the objective. At the same time, some universities have already seized the initiative and began offering MCs to prospective students. Considering the ever-growing skills gap in the country and the high post-COVID youth unemployment rate, micro-credentials could imbue job searchers with a much-needed sense of hope for the future.

So while the paradoxical problem of unemployment and skills shortages may continue to haunt us in the near future, MCs are already driving a subtle revolution in education. Clearly, there is a lot to be optimistic about!

Darya Podgoretskaya
Intern at the Institute of Baltic Studies

Find out more about microcredentials from the IBS study report (in Estonian) “Mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtmise võimalused Eesti haridus-ja kutsesüsteemis rahvusvahelisele praktikale toetudes” (2021).

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas}_{(our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}
_{Second picture: Merike Paberits}

7−26-aastaseid noori oli 2021. aastal Eestis 273 871. Koolikohustus on põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Keskmiselt vaid viiendikule noortest meeldib koolis käia, kusjuures, mida vanemaks noored saavad, seda vähem koolis käimine meeldib. Oma osa on siin läbisaamisel klassikaaslastega, kiusamisel (u 40% õpilastest on löödud vähemalt korra ja umbes sama paljud on tegevustes vähemalt korra klassikaaslaste poolt välja jäetud), üksteisega arvestamisel, õpingute paindlikkuses, pere toes jne. Nimetatu on üks põhjustest, miks 15-26-aastastest 10% ehk umbes 15 400 noort ei töötanud ega õppinud 2020. aastal. See on enam-vähem Rakvere linna jagu inimesi!

„Noorsootöö on nagu puhas vesi – kvaliteetseks eluks ja positiivseks arenguks eluliselt vajalik ning peab olema tagatud. Mingi aja saab ka ilma, aga indiviidile ja ümbritsevale keskkonnale dramaatiline tulemus.“
Edgar Schlümmer, Eesti Noorsootöö Keskuse (ENTK) direktor 2007-2020

Kuidas see kõik seondub noorsootööga? Kvaliteetne ja noorest lähtuv noorsootöö on mõneti nagu imeravim eelnevalt toodud probleemidele. Mitmed uuringud näitavad, et noorsootöö:

annab võimaluse vabamas vormis õppida ja formaalõppes õpitut kinnistada,
aitab noores tekitada enesekindlust ja huvi ümbritseva vastu,
pakub vaheldust formaalõppele,
aidates toime tulla pingete ja raskustega, annab eluks ja tööellu siirdumiseks vajalikke kogemusi,
pakub ohutut keskkonda enese proovile panekuks, uute asjade katsetamiseks ja vigade tegemiseks (riskialtitele ohutum alternatiiv alkoholile ja muudele sõltuvusainetele, vargustega enese proovile panekule jne),
toetab sotsiaalsete oskuste arengut,
aitab luua kontaktvõrgustikku (vajalik mh mõtete ja kogemuste vahetamiseks, probleemide arutamiseks),
annab suurema elukogemusega täiskasvanutele ehk noorsootöötajatele võimaluse märgata noore probleeme ning aidata neile lahenduste leidmisel.

Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Väheoluline pole ka fakt, et kõik noored ei tunne ennast kodus turvaliselt ega saa perelt tähelepanu või tuge oma murede ja probleemidega toime tulemiseks. Noorsootöö võimaldab erinevate vormide, meetodite ja tegevustega neid puudujääke leevendada, olles noorele täiendav tugi.

Samas tuleb meeles pidada, et noorsootöö üksi ei saa noori aidata. Olulise osa päevast on noored seotud kooli ja perega ning kõigil noortel ei ole võimalust noorsootöö tegevustes osaleda, kas teadmatusest või võimaluste piiratusest. Seega on oluline meie kõigi panus: me kõik peame märkama ümberringi toimuvat, suunama ja toetama oma teed otsivaid ning tuge vajavaid noori. Ja miks mitte tutvustada neile mõnda noorsootöö tegevust? Seda enam, et noorsootöö tegevustes (huviharidus, huvitegevus, avatud noorsootöö, laagrid, malevad, noorteorganisatsioonid jne) osalevad noored on noorsootöö ja ka eluga rahul ning noorsootöös osalemine seondub positiivsete kogemuste ja emotsioonidega.

Noorte toetamine on igaühe kohustus

Eelnevalt sai vihjatud kvaliteetsele noorsootööle. Aga mis on see, mis teeb noorsootöö kvaliteetseks? Mis aitab kaasa noorte tõrjutuse märkamisele, tõrjutuse ennetamisele ja noorte kaasamisele, et nad tunneksid ennast väärtusliku ühiskonna liikmena?

Tõenäoliselt on igaüks meist omal nahal tundund, et kui miski meid puudutab, oleks aus, kui ka meie arvamust küsitaks ja sellega arvestataks. Sama ootavad ka noored. Esmaoluline on, et noortega töötaja, olgu ta õpetaja, treener, ringijuht, maleva rühmajuht, sotsiaaltöötaja, lapsevanem või keegi teine, mõtleks läbi, mida ja milleks ta noorega teeb ning ehk on võimalik neid tegevusi koos noortega planeerida ja läbi viia. Tagasisidet küsides tuleb noori julgustada oma arvamust avaldama ja seista selle eest, et selle arvamusega midagi ka edasi tehtaks. Aastate jooksul oleme erinevates uuringutes kuulnud nii palju toredaid lugusid, kuidas noorte silmad lähevad särama, kui nad näevad ja tunnevad, et nende mõtteid lihtsalt maha ei laideta, vaid aidatakse ellu viia ja miski sellest päriselt muutub. See eeldab aga nii noortega töötajate kui kogu ühiskonna teadlikkuse ja oskuste tõstmist ning mõneti ka suhtumise muutmist. Vajalik on formaal- ja mitteformaalõppe ning erinevate valdkondade spetsialistide koostöö, noorsootöö ja noortele võimaluste andmise väärtustamine.

Põgusalt oleme puudutanud juba ka märkamist. Kui paljud meist võivad tunnistada, et murega julgelt kellegi poole pöördute? Ja nüüd mõtle, et oled noor, kes alles õpib maailma ja inimsuhteid tundma, kes on võib-olla juba ka inimsuhete osas pettumuse osaliseks sattunud, kes ei tea veel, mis on õige või vale, kes kardab teiste naerualuseks saada, kuna ei oska kõike nii nagu oma valdkonna spetsialistid. Vajalik on, et kõik märkaksid, kui mõni noor tahtmatult seltskonnast välja arvatakse, teda halvasti koheldakse, kiusatakse. Perel, haridusasutustel, noorsootöötajatel, tööandjatel, tervisetöötajatel, kogukonnal ja ühiskonnal tervikuna on erinevas eas noorte märkamises ja kaasamises oma võimalus ja oma roll. Me kõik saame aidata kaasa sellele, et rohkemad noored jõuaksid noorsootöösse ja saaksid sealt täiendavat tuge nii õpimotivatsiooni hoidmisel, enese arendamisel, sotsiaalsete suhete loomisel kui ka tööellu siirdumisel, et meil oleks vähem noori, kel haridustee jääb pooleli, kes täiskasvanuks saades ei leia endale ei sobivat töökohta ega ka ühiskonnas sobivat kohta.

Erinevate osaliste toetamise võimalusi noore paremaks toetamiseks ja osaliste võimalusi noort noore erinevas eluetapis toetada aitab paremini mõista järgmine tabel. Ühelt poolt ei tohi me ära unustada, et erinevas vanuses noorel on erinevad mured. Teisalt on igal noorega kokku puutuval osalisel erinevad võimalused, kuidas ennetustegevusse, märkamisse ning tõrjutuse vähendamisse ja sotsiaalse kaasatuse suurendamisse panustada saab. Näiteks koolides on oluline, et pöörataks senisest veelgi suuremat tähelepanu sotsiaalsete oskuste arendamisse, ühtekuuluvustunde loomisesse ja turvalise keskkonna loomisesse. Noorsootöö saab kooli ja kodu nimetatus toetada, vanemate ja üldhariduskooli personaliga koostöös probleemi põhjustele jälile saada ning noort toetada. Olgugi, et ka kogukonna roll on oluline läbi inimese kogu eluea, on see eriti kriitiline noore murdeikka jõudes, mil koolikorraldus muutub ja tahetakse senisest teistsugusemaid väljakutseid.

_{Tabeli aluseks on Sisask, M., Streimann, K. (2021). “Noorte vaimne tervis”. Noorte elu avamata küljed. Noorteseire aastaraamat 2019-2021. Eesti Noorsootöö Keskus: Tallinna Ülikool, lk 42 ja seda on kohendatud noorte tõrjutuse-kaasatuse uuringu tulemuste põhjal.}

Loe veel:
– Balti Uuringute Instituut (2021) “Avatud noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse võimalused noorte, eelkõige tõrjutusriskis noorte, sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ning vajadused nende võimaluste arendamiseks.”
– Meie analüütikute kaasamise teemaline artikkel 2021. aasta jaanuarist.
– HeiVäl OÜ, Balti Uuringute Instituut (2021). „Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga 2020“

Maarja Käger
Sotsiaalse kaasatuse analüüsi projektijuht, Balti Uuringute Instituudi analüütik

_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas}_{(Koostööd noorkunstnikuga toetab Kodanikühiskonna Sihtkapital)}

Tervisesport hõlmab pea igasugust liikumist, olgu selleks pikemad jalutuskäigud, kepikõnd, kettagolfi mängimine või talisuplus. Kuna tervisespordiharrastustega tegelemine on otseselt seotud elukvaliteedi ja tervise parandamisega, oli see ka üks uurimisteemasid. Selgus, et 86% tartlastest on kas pigem rahul või rahul oma eluga ning 80% oma tervisega. Kõrgeim rahulolu mõlema näitaja poolest on Tammelinna, Variku ja Ränilinna elanike seas, madalaim aga Ropkas ja Ropka tööstusrajoonis.

Rahulolunäitajate poolest ületavad tartlased Eesti keskmist näitajat: 83% elanikest on rahul eluga ning 77% oma tervisega. Need tulemused on mingil määral ootuspärased, kuna elatustase ja sissetulekute suurus, mis on Tartu piirkonnas üks kõrgemaid Eestis, mõjutavad otseselt ka rahulolu oma elu ning tervisega.

Keskmine tartlane kõnnib, jookseb ja sõidab rattaga

*_{Joonis 1. Kõige populaarsemad spordialad vastajate seas (%).}*

Kõige rohkem harrastavad tartlased kõndimist, matkamist, jalgrattasõitu ja jooksmist. Oluliselt rohkem aga tegelevad kõndimise ja võimlemisega naised, samas kui mehed eelistavad jalgrattasõitu ja suusatamist. Tervisesporti teevad mõlema soo esindajad, et tunda end hästi, olla vormis ja veeta aega vabas looduses. Harrastamise aega vaadates liiguvad tööealised inimesed tööpäevade õhtul ja nädalavahetustel, samas kui pensioniealised liiguvad lisaks ka päevasel ajal. Siinkohal on selge, et tööealised tartlased ja õpilased sõltuvad oma töögraafikust või tunniplaanist, samas kui pensioniealiste tartlaste elutempo on tunduvalt rahulikum. Seega miks mitte kasutada seda ära ja tegeleda meelepäraste huvidega just meelepärasel ajal enda jaoks?

Kui rääkida sportimistingimustest, siis on tartlased nendega enamasti rahul. Silma paistavad just jõutreeningutega tegelevad tartlased ja võimlejad, kes on oma tingimusi hinnanud eriti heaks osaliselt seetõttu, et mõlema harrastusega on võimalik tegeleda kodus. Kõige vähem on oma tingimustega rahul ratturid ja ujujad, mis peegeldab soovi eelkõige uute kergliiklusteede ning ujumisvõimaluste järele. Loomulikult tasub eraldi märkida ka golfimängijaid, kes avaldasid rahulolematust olemasolevate tingimustega ja seda teada põhjusel: Tartu piirkonnas puudub golfiväljak, lähim sobiv harrastuskoht jääb golfimängijate jaoks paraku Otepääle. Golfimängijad on uuringu tulemuste põhjal ühtlasi kõige vanem tervisespordiharrastajate grupp.

*_{Joonis 2. Spordialade harrastajate keskmine vanus (%)}*

Liikumist ja tervisesporti Tartus soodustavad ka erinevad initsiatiivid ja üritused, mida on viimastel aastatel korraldatud üsna palju. Selle tulemusena on ligi kolmandik kõikidest vastajatest osalenud mõnel rahvaüritusel või -võistlusel, mida on kaks korda rohkem kui Eestis keskmiselt. Ka tulevikus tahavad tartlased rohkem jooksu-, matkamis-, orienteerumis- ja perekondlikke üritusi.

Tervisesport kui harjumus

Kui küsida tartlastelt peamiste barjääride kohta tervisespordi harrastamisel, siis kõige suuremaks neist osutub just ajapuudus. Ajapuudust märkisid oma vastustes enam mehed, vähem tegid seda naised ja üle 65-aastased vastajad. Teiste põhjustena mainiti halbu ilmastikuolusid, sobivate võimaluste puudumist ja madalat motivatsiooni. Oluline on lisada, et 13% vastajatest arvas, et sportimine on nende jaoks liiga kallis, mis omakorda tähendab, et nende inimeste jaoks on meelepärase spordialaga tegelemine piiratud, kuna puuduvad rahalised võimalused. Siin jagub mõtteainet linnas tervisespordi korraldajatele – tervisespordivõimalused peaksid olema kättesaadavad kõigile sõltumata harrastaja elujärjest või sissetulekust.

Ühendatud kergliiklusteed ja pikemad vahemaad

Olulise osa küsimustikust moodustas ka tartlaste tagasiside sellele, mida nad spordipaikade osas juurde soovivad. Kõige suurem huvi on tartlastel uute matkaradade, jalgratta- ja kergliiklusteede vastu. Nii mõnigi tartlane kasutas võimalust ning avaldas soovi, et uued ja vanad terviserajad võiksid olla omavahel paremini ühendatud ning ideaalis moodustada ühe tervikliku võrgustiku. Ambitsioonika ideena pakuti moodustada terviseradadest üks suur ring, mis kulgeks ümber linna. Sedasi saaksid tartlased nautida pikemaid vahemaid ning veeta rohkem aega looduses, eemal linnamelust.

*_{Joonis 3. Liikumisharrastuste kohad, rajatised ja võimalused, millest Tartus enim puudust tuntakse (%)}*

Teistest oluliselt rohkem soovisid rattateid just Kesklinna, Karlova ja Vaksali piirkonna elanikud. Kergliiklusteid sooviti rohkem aga Ilmatsalu ja Märja piirkonnas. Mõlema piirkonna elanikke võib uuringu tulemuste järgi ka kiita, kuna nii Ilmatsalu kui Märja elanikud on ühed aktiivseimad liikujad, aga hindavad sellegipoolest oma liikumismahtu ebapiisavaks.

Aga mis saab ujumisvõimalustest?

Kõige enam soovivad tartlased lisaks olemasolevatele harrastustele tegeleda ujumisega. Seda märkis ülekaalukalt kolmandik vastajatest ja kõikide piirkondade lõikes oli see ka kõige soovitum spordiala. Niivõrd suur huvi ujumise vastu peegeldab just sobivate tingimuste puudumist linnas ja olemasolevate võimaluste piiratust, näiteks ujumiskohtade vähesus, ujulate ülekoormatus või nende liiga kauge asukoht kodust.

Linnavalitsus teab, et Tartus napib basseine ja ujulaid ning on ette võtnud samme probleemi leevendamiseks. Kuid uute ujumiskohtade rajamine nõuab aega ja sõltub vägagi linnaosade võimalustest. Selle tõttu on uute ujumisvõimaluste tekkimine Tartus eelkõige pikema aja perspektiiv.

Kokkuvõttes võib öelda, et suur osa tartlastest on sportlikud, aktiivsed ja suhtuvad liikumisse positiivselt. Investeerimine taristu arendamisse on kasulik mitte pelgalt liikumise harrastajatele, kuid ka Tartu linnale üldiselt. Mida paremad tingimused on linnas tervisliku eluviisi elamiseks, seda rohkem on inimesed rahul oma elu ja tervisega ning seda kõrgem on üldine elukvaliteet linnas. Suure tõuke siinkohal annab tervisespordivõimaluste arendamine ja aktiivse liikumise propageerimine. Sadamaraudteele autotee ehitamisest loobumine jalgrattatee ja roheala kasuks on vaid üks selle suundumuse viimastest positiivsetest näidetest.

See artikkel on kirjutatud Tartu Linnavalitsuse tellitud Tartu tervisespordi uuringu põhjal, mille käigus analüüsiti tartlaste tervisespordialast aktiivsust, rahulolu olemasolevate spordipaikadega ning ootusi tervisespordi arengule linnas. Uuring toimus 2020. aasta novembrist 2021. aasta märtsini ning selles osales üle 1400 vastaja. Uuringu viis läbi Balti Uuringute Instituut, uuringuaruandega saab tutvuda siin: https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/2022/01/Tervisespordi-uuringu-aruanne.pdf

Robert Derevski
spordiuuringu projektijuht, Balti Uuringute Instituudi analüütik

Mistahes disain on subjektiivne, mis teeb ka sellest rääkimise keeruliseks. Kuidas anda kõige paremini edasi enda nägemust, et lõpptulemus vastaks ootustele ja et ka kujundaja-kunstniku elu oleks lihtsam? 2020. aasta lõpus tellisime HEAT projekti raames mitmesugust infograafikat – animatsioone ning kujundatud postreid ja illustratsioone – ja õppisime sellest protsessist palju. Panime kirja 7 näpunäidet, mis meie kogemuse põhjal võiksid aidata teha selle protsessi lihtsamaks, meeldivamaks ja sujuvamaks.

1. Mida parem algtekst, seda parem tulemus.

Ükskõik, kas valmistad ette video või animatsiooni käsikirja või infograafilist plakatit, algtekst peab olema hea ja läbi mõeldud – see on sinu töö alguspunkt ja illustraatori esimene kokkupuude sinu ideega. Teksti stiil ja toon peaksid mõjuma kunstnikule suunavalt. Mõtle, kas ka ilma illustratsioonita kannab tekst seda mõtet, mida sa soovid.

2. Tea, mida su visuaal ütlema peab.

Tihti loodetakse ekslikult, et kujundajale mistahes teksti ette söötes on tema ülesanne sealt põhiline välja noppida ja kujunduses esile tuua. Tegelikult on sul kui autoril kohustus selgelt väljendada, mis on valmiva töö eesmärk – isegi kui sulle tundub, et algtekst on juba lihtne või iseenesestmõistetav. Kirjelda, kes seda kujundust hiljem kasutab või vaatab, mis on selle tegemise suurem eesmärk (nt su projekti või ettevõtmise eesmärk) ning mis sõnumit see peab edastama. See aitab kunstnikul su teksti mitte ainult paremini mõista, vaid ka illustreerida.

3. Näidised, näidised, näidised!

Mistahes visuaalide loomisel on oluline, et ka sul kui tellijal oleks teada, mida sa tahad. Mõistagi pole me kõik disainerid ja erialast sõnavara me ei tunne – meie kogemus infograafika, videote ja animatsioonidega piirdub tihti sellega, mida näeme meedias, trükistes jmt. Aga ka see on kujundajatele oluline: otsi välja kõik näidised heast stiilist, selgest kujundusest või toredatest karakteritest, mis sulle meeldivad, ja jaga neid oma illustraatoriga. Mida paremini ta sinu eelistusi mõistab, seda tõenäolisemalt vastab lõpptulemus su soovitule.

4. Kui pildist jääb väheseks, kasuta sõnu.

Lisaks visuaalsetele näidistele on videote ja animatsioonide puhul abiks ka kirjeldused. Näiteks koostades animatsioonikäsikirja on animaatorile suureks abiks, kui juba käsikirjas on sees illustratsiooniideed: kui algtekst räägib planeerimisest, võid juurde lisada enda illustratsiooniideed nagu „käsi joonistab paberil skeemi“ või „hammasrattad pöörlevad“. Kunstnik ei pea nendega alati arvestama, aga see annab talle parema arusaama, kuidas klient lõpptulemust ette kujutab.

*_{Näide HEAT projekti raames illustraatorile antud käsikirjast ja lõpptulemusest}*

5. Visuaal olgu sama mitmekesine kui maailm meie ümber.

Kui su videos või animatsioonis on ka inimtegelaskujud, siis pea meeles, et inimesi on igasuguse väljanägemisega. Animatsioonid mõjuvad kummaliselt, kui iga kaadrit illustreerib sama välimusega standardtegelane (kas alateadlikult või mitte, siis see kipub tihti olema valge nahatooniga mees). Kirjuta oma käsikiri mitmekesisemaks ja lisa julgelt ka vastavad näited: naine ratastoolis, laps koeraga, tumedama nahatooniga mees lapsega, vanem mees rattaga jne.

6. Numbrites on jõud.

Mida rohkem inimesi või tiimiliikmeid su algteksti, käsikirja või juba valminud video või animatsiooni mustandit üle vaatab, seda parem. Värske pilk aitab palju paremini leida vigu või ebakõlasid, mida asja sees olevad inimesed enam ei pruugi märgata. Eriti oluline on selline „väline kontroll“ videote ja animatsioonide puhul – iga vaataja loeb näiteks subtiitreid erineva kiirusega ja haarab visuaalset infot erinevalt, mistõttu on selline tagasiside video viimistlemisel hädavajalik, et lõpptulemus oleks kõigile lihtsasti jälgitav ja mõistetav.

7. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

Mistahes disainiprotsess hõlmab alati mitut tagasisideringi ja mustandite ülevaatamist. Et seda hõlbustada, on kujundajatele suureks abiks, kui kõik kommentaarid ja tagasiside laekuvad korraga – mitmes eri meilis oma soovide kirjeldamine on tülikas ja tähendab, et illustraatoril jääb tõenäoliselt mingi kliendi kommentaar kahe silma vahele. Koguge kõik tagasiside korraga kokku, süstematiseerige see ja tehke võimalusel võimalikult konkreetsed muudatusettepanekud. Kommentaarid nagu „see pole kõige parem“ ei aita edasi – katsuge mõelda, mis täpselt ei meeldi ja öelge seda oma illustraatorile. Nii säästate kõigi asjaosaliste aega ja närve ning jõuate soovitud lõpptulemuseni kiiremini.

Andra Somelar
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Inglise keele kasutus tänapäeval on levinud pea igas eluvaldkonnas. Kui ühest küljest on inglise keel inimajaloo edukaim lingua franca, siis teisalt nähakse teda ka ohuna väikeste keelte püsima jäämisele. Tõenäoliselt oled ka sina, lugeja, sarnaselt mulle süüdi estonglishi patus ning segad vahel eesti ja inglise keelt omavahel – vahel vajadusest (sest eesti keeles pole sobivat sõna), aga sellest veel tihemini pigem mugavusest (sest inglise keelne sõna turgatab kohe pähe ja edasi mõelda ei viitsi).

Eriti suur väljakutse on sellise keelekasutuse vältimine meile, analüütikutele, kes me töötame igapäevaselt kahes keeles korraga. Kui lõpetad kõne Eesti partneriga ja hakkad pärast seda kirjutama meili välismaa partnerile, on vead ja otsetõlked kerged tulema. Kuulikindlat strateegiat end nende eest kaitsmiseks pole – keegi pole täiuslik ja me kõik eksime vahel. Kui kirjakeelsed eksimused on veel teatud ulatuses taunitavad, siis suuliste puhul saab ette heita tegelikult vähe. Suuline keel on orgaaniline ja peegeldab iga inimese idiolekti. Suulise keelekasutuse peamine eesmärk on teha end mõistetavaks teisele inimesele – kui see eesmärk on täidetud, on kellegi häälduse, aktsendi või vigade üle naermine väiklane ja lubamatu.

Tea, mida sa ei tea

Mistahes teksti kirjutama hakates tasub alati olla teadlik oma nõrkustest. Inglise keel on lõputult keeruline, nüansirohke ja salakaval ning tõenäosus, et eestikeelne väljend, ütlus või fraas otsetõlkena ka inglise keeles toimib, on väga väike. Näiteks väljend „ma peast ei mäleta“ ei ole inglise keeles „I can’t remember from the head“ – inglased teavad südamega (know by heart) või paiknevad nende mälestused pealael (remember off the top of my head). Sarnaselt jääb „I corrigated the text“ ingliskeelsele lugejale arusaamatuks kui ta just ladina keelt ei mõista – corrigere tähendab selles „õiget suuna andma“, kust on tulnud ka eestikeelne „korrigeerima“, aga inglise keeles peab tekstiga talitama teisiti ja kasutama sõnu nagu correct, proofread vmt.

Ettevaatlik peab olema ka ühendtegusõnadega (tegusõna + määrsõna või eessõna, nt break down, look up, go through), mida on lihtne sassi ajada kui inglise keeles on otsetõlkena justkui sama fraas olemas. Näiteks eestikeelne „välja tooma“ sobib näiliselt hästi ingliskeelse vastega bring out, aga see on eksitav. Inglise keeles toob näiteks kirjastaja selle ühendtegusõnaga välja uue teose või toob ilus pluus esile kellegi silmavärvi. „Välja tooma“ (nt „intervjueeritav tõi välja“) tõlkimiseks oleks õige kasutada sõnu nagu say, mention, emphasize vmt.

Kolmas levinud viga on eestlaste -ing vormi ülekasutus inglise keeles. Kui see asi parajasti sinuga ei juhtu, nt I am experiencing problems (järsku lakkas kõne ajal mikrofon töötamast!), oleks pea alati parem kasutada lihtolevikku – I have a problem. Tihti näeb tekstides väljendeid nagu this paragraph is focusing on x, samas kui parem ja lihtsam oleks öelda this paragraph focuses on x. Eriti kurioosne on kunagi kuuldud väljend what are you meaning?, kui saaks lihtsalt öelda what do you mean?.

Olgugi et eesti keele masintõlge on viimaste aastate jooksul tunduvalt paranenud, ei maksa alati ka roboteid usaldada. Näiteks saime ühes rahvusvahelises projektis hea kõhutäie naerda, kui masin tõlkis „tavalise kohupiima“ kui habitual curd või „avokaadod võrgus“ kui avocado network. Alati tuleks sellised kentsakad väljendid sõnastikust üle kontrollida või teha kasvõi kiire Google (pildi)otsing, et näha, kas see termin on ikka kasutuses ja tähistab seda asja, millele viidata tahetakse.

Kust saada abi?

Mida aga teha, kui oma mõtte edasi andmine on keeruline ning on näha, et taanlasest projektipartner teisel pool arvutiekraani vaatab sind või su teksti kulmu kortsutades?

Kui ma 2015. aastal oma kirjaliku tõlke eriala magistritöö ära kaitsesin, arvasin ma, et minust saab tõlkija. Teatud mõttes nii läkski – alustasin eesti-inglise-eesti suunal tõlkimist juba aastaid enne seda, inglise filoloogia bakalaureuse ajal, ning osalise koormusega tõlgin siiamaani. Üks mu suurimaid abivahendeid mistahes tõlget tehes on kvaliteetsed sõnastikud* ja korpused**. Kui sõnastikust leiab vaste tundmatule sõnale, siis korpus aitab mõista, kas ja kuidas seda sõna päriselt kasutatakse ning mis kontekstides see esineb (NB! Eristada tuleks ameerika ja briti inglise keele sõnastikke ja korpuseid). Sellest veel lihtsam abivahend on oma soovitud fraasi jutumärkide vahel Google’isse sisestamine, et kontrollida, kas see ikkagi esineb sellistes kontekstides nagu sina seda kasutada soovid.

Et keel oleks väärtuslik tööriist ja mitte vääriti mõistmise allikas, peab vahel pingutama – kontrollima, küsima, otsima –, et leida just see õige väljend, mis soovitud mõtet edasi annaks. Analüütikutena on piirid eesti ja inglise keele vahel meie jaoks mõistetavatel põhjustel tihti hägused, aga see ei ole vabandus hooletuseks. Inglise keel on raske, täis erandeid ja kentsakaid väljendeid, mistõttu on meie kui selle õppijate ja kasutajate ülesanne seda tundma õppida ja see parimal võimalikul moel enda teenistusse rakendada.

* Briti inglise keele jaoks Oxford Dictionary https://www.oxfordlearnersdictionaries.com/
Ameerika inglise keele jaoks Merriam-Webster Dictionary https://www.merriam-webster.com/
** Briti inglise keele korpus https://www.english-corpora.org/bnc/
Ameerika inglise keele korpus https://www.english-corpora.org/coca/

Andra Somelar
Balti Uuringute Instituudi analüütik, filoloogia magister

Kaasamine kui redel

Kaasamine tähendab enamasti kellegi, olgu see siis inimrühma, üksikisiku või organisatsiooni „kaasa tõmbamist“ mistahes eesmärgil. Levinuim näide on eelmainitud avaliku ja läbipaistva valitsemise üks eeldusi – oma linna või piirkonna elanike otsustamisse kaasamine või äärmisel juhul nende teavitamine, et midagi otsustatakse. Informeerimine ehk teavitamine on kaasamise redeli esimene aste, kuigi sisuliselt veel kaasamisega tegu ei ole.

Kui vaadata joonisel esitletud kaasamise redeli astmeid või samme terviklikult, on näha kaasamise intensiivsuse muutust nii-öelda nõrgimast tugevaimani: pelgalt teavitamine kaasab sihtgruppi väga nõrgalt ja tihtipeale teadmata ulatuses (kui paljud avasid selle e-kirja / nägid seda plakatit / lugesid seda infot?), mistõttu võiks teavitamisest mõelda ennekõike kui kaasamise-eelsest tegevusest.

Loe edasi täismahus artiklit Hea Kodaniku veebist (esmakordselt avaldatud 20.01.2021).

Andra Somelar ja Maarja Käger
Balti Uuringute Instituudi analüütikud

When I think of district heating, I can’t help but think of the natural world – specifically ant colonies. Besides the obvious similarities between ant colonies and cities (busy little insects going about their daily lives), ant colonies also have their own infrastructure to regulate heat; much like district heating (DH) systems.

_{We don’t have the rights to a picture of Sir David Attenborough, so here is his brother, the Right Honourable Lord Richard Attenborough}

*READ THE FOLLOWING PARAGRAPGH AND IMAGINE SIR DAVID ATTENBOROUGH IS NARRATING THE TEXT IN HIS REGAL VOICE* Formica rufa ants, which are common to Europe, live in giant earth mounds built from foliage, dirt, pine needles, etc. To regulate the internal temperature, the ants will construct ventilation shafts that allow heat to escape on warm days or close the shafts during the winter to prevent heat from escaping. Ants themselves can act as a heat source, where sunbathing ants will collect heat energy and re-enter the nest providing heat to the colony. In short, ants have developed a perfectly efficient heating system; unfortunately, this is not the case for human district heating systems. *END OF SIR DAVID ATTENBOROUGH NARRATION*

District heating networks in cities are organized in a hierarchical way, with a central heat production plant supplying heat to the buildings – residential and non-residential – within the network. The efficiency of district heating networks derives from the proximity of the heat production plant to the customers. In this context, the customers are referred to as “centres of high heat demand density”, so where there is a high heat demand density – i.e., a dense urban area – the heat plant can maximize the number of customers served from a single heat plant[1].

Several challenges exist which boils down to; (1) a need for more renewable energy sources in DH networks; (2) DH should be cheaper than competing technologies to make it economically feasible; (3) DH needs to be more efficient. Addressing these needs, the RELaTED project – a consortium of partners from Belgium, Denmark, Estonia, Norway, Poland, Serbia, Spain, and Sweden – provides an innovative concept of decentralized Ultra-Low Temperature district heating (ULTDH) networks.

At this point, the reader may be wondering how LOWERING the temperature for a HEATING network is going to solve our problems. But ULTDH has the potential to achieve ant colony level efficiency, here’s how:

Increased efficiency: Lowering the supply temperature in DH networks to an operational temperature of 45^oC or below will reduce the heat loss from distribution (If the supply temperature is closer to ground/air temperature, it will lose less heat).

Cost savings: Making the heating system more efficient means that heat plants are meeting the demand for heat with less energy, which saves on fuel costs.

Integration of other low-temperature heat sources: By lowering the heat supply temperature, low temperature (and low cost) heat sources can be integrated into the DH network. So instead of one heating plant providing all the heat, other heat sources, like solar thermal and waste heat, can be added to the DH network.

Low-temperature district heating is not enough to achieve a cheaper and more efficient heating system, technological innovations are also needed to reap the benefits of lower supply temperatures. To do this, RELaTED will adapt several market-available technologies for better integration into the ULTDH concept to maximize its operational potential. These technologies include:

In Tartu, the RELaTED concept is being tested on the TARKON-TUGLASE DH network which includes 54 customers. A summary of the main activities for Tartu is included below:

Lowering the supply temperature in the DH network and integrating supporting technologies.
Develop of a heat purchase strategy for waste heat producers and purchase heat from them.
Connect excess heat to their network.
Connect the waste heat produced from the combined heat and power plant.

The reader may have noticed that the BILST system is excluded from the Tartu case study… this is because there is not enough consistent sunlight in Estonia to make solar thermal energy viable 🙁 BUT, in the test sites in Serbia, Denmark, and Spain, BILST is being used to convert sunlight into thermal energy 🙂 For more information about these test sites, click here: RELaTED demonstration sites.

The result of this concept is a holistic solution to district heating; drawing on heat energy sources from conventional means, but also capturing heat from sources that would otherwise be wasted, like industrial processes, data centres, solar thermal plants, and even sewage. Minus the cost for connecting these heat sources to the DH network, the actual cost of waste heat is free (except if the heat is produced by a private entity, in which case it can be sold to the DH company to use in the network) for the district heating company, which ultimately lowers the operating costs and makes heat less expensive for the customers.

Once fully integrated, ULTDH paves the way for a more efficient, environmentally friendly, and affordable source of heat. It also serves as a valuable reminder that even in our most advanced cities, the natural world often provides everything we need.

Richard Henahan
Analyst of the RELaTED project, Institute of Baltic Studies

The Institute of Baltic Studies is leading the economic feasibility & business analysis as well as coordinating the exploitation and business innovation activities for the RELaTED project.

Project webpage: http://www.relatedproject.eu/

_{Cover photo: Wikipedia commons}

[1] The efficiency gained can be attributed to economies of scale, where cost advantages are obtained due to their scale of operation.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi

Alustasin IBSis 15. mail 2019 aastal, samal päeval, kui leidis aset mu viimane gümnaasiumi lõpueksam. Mäletan, et olin 10. klassis otsinud Google’ist, millistel töökohtadel on võimalik töötada sotsiaalteaduste huvide ja haridusega – lisaks sotsiaalteadlase, heategevusorganisatsiooni töötajale, mäletan, et seal oli nimetatud ka analüütiku positsioon. Analüütiku rolli olen nüüd saanud kõrvalt jälgida peaaegu aasta, mil olen IBSis erinevates projektides abiks olnud.

Eelarvamus

Analüütiku töö kõlas mulle esialgu teemade uurimise ning sünteesimisena. Peamiselt kujutasin ette, et see hõlmab erinevate uuringute lugemist ning kirjanduse ülevaate koostamist, info kogumist, statistilist analüüsi ning soovituste tegemist. Kuigi avastasin, et suures osas on ka need ülesanded IBSi analüütikute töös asjakohased, mõistan nüüd, et analüütiku roll on oluliselt mitmekesisem. Samuti on hea analüütiku oskuste tööriistakast palju kirjum kui kellegi oma, kes arvutis infot analüüsib – vajalikud on ka hea suhtlemis- ja läbirääkimisoskus, empaatiavõime ja võimekus tulla originaalsete mõtete peale.

Esimene mulje analüütiku tööst IBSis

Mul ei kujunenud kiiresti selget arusaama, milline on IBSi analüütikute töö. Seda osalt seetõttu, et analüütikud täidavad IBSis erinevaid ülesandeid sõltuvalt projektidest. Projekte teeb IBS viies põhivaldkonnas: ränne- ja lõimumine; tark linn ja jätkusuutlik areng; IT ja tehnoloogia kasutuselevõtt; noored, haridus ja tööturg: ning tulevikuseire, poliitikaanalüüs ja hindamine. Olgugi et igal IBS analüütikul on oma põhivaldkonnad, on ka omajagu paindlikkust: nii võib üks analüütik tegeleda näiteks uussisserändajate heaolu teemaga Eestis, seejärel Eesti diasporaaliikmete uurimisega ning juhtida ka projekti, mis on seotud noorsootööga. Kuigi teemade vaheldumine nõuab analüütikult head ümberkohanemisvõimet ja võib seetõttu olla keeruline, tagab vaheldusrikkus kindlasti teataval määral põnevust. Usun, et töö mitmekesisus on üheks põhjuseks, miks vahel on analüütikud oma tööst positiivses mõttes haaratud ning neid võib näha ka ühises Wordi dokumendis aktiivselt öösel kell 2 arvamust avaldamas.

Lisaks üllatas mind positiivselt, et analüütikutel on vahel väga otsene mõju abivajavatele inimestele. Mõned projektid sisaldavad seminare või üritusi, mis on suunatud abi vajavatele noortele, uussisserändajatele või välisüliõpilastele. Näiteks Demokraatiaseminaride projekti juures märkasin, et paljudele põhikooliõpilastele oli kasulik, et nad said rääkida IBSi analüütikutele koolikiusamise või koolitoidu kvaliteedi muredest. See näitab, et analüütik on ka vahel keegi, kes empaatiliselt kuulab ning mures aitab.

Analüütiku töö mõju

Ühe oma ülesandena IBSis aitasin läbi viia tagasisideuuringut möödunud projektide kohta. Tore oli kuulda, et IBSi analüütikute töö mõju hinnati üldjuhul väga positiivselt. Näiteks projektide tulemusena olid saanud paljud organisatsioonid kasulikke juhiseid oma edasiste tegevuste planeerimiseks ja ka ministeeriumid olid rahul analüütikute poliitikasoovitustega. Ka Demokraatiaseminaride projekti tagasisidest selgus õpetajate hinnangul, et õpilastele väga meeldis see projekt ning nad olid saanud vajalikku tuge ja nõuandeid. Need on vaid üksikud näited, mida oskan oma üheaastase kogemuse põhjal IBSis nimetada.

Kes siis on analüütik?

Analüütik on tõepoolest keegi, kes uurib, kogub ja sünteesib infot. Kuigi oma kogemust ei saa ma üldistada kõikidele analüütikutele, arvan, et IBSi analüütiku töö on siiski midagi enamat vaheldusrikkuse poolest. IBSi töö nõuab teadmisi ja kompetentsi mitmes valdkonnas, piisavalt empaatiat ning teataval määral seiklushimu. Seiklushimu, sest uute projektide ja teemadega silmitsi seismine, lähetustes käimine ja erinevate oma ala ekspertidega suhtlemine pakub väljakutseid, mis pole igaühele.

Anniki Mikelsaar
Balti Uuringute Instituudi praktikant

MIPEX 2020. aasta lõimimise poliitikate uuringu tulemused on ilmunud. Sel aastal skooris Eesti sisserändajate lõimimise poliitikate indeksis (MIPEX) pooled punktid maksimumist. Eesti lähenemine sisserändajate lõimimisele on seni arenenud tõusujoones. Kõigi 52 osalenud riigi arvestuses on Eesti 26. kohal.

Mis on muutunud?

Eesti lõimimise poliitikad on alates 2007. aastast, mil Eesti esimest korda uuringus osales, pidevalt paranenud. Ka võrreldes eelmise MIPEX uuringuga, mis toimus viis aastat tagasi, on lõimimise poliitikate areng jätkuvalt positiivne. 2014. aastal oli Eesti üldskoor 46, aastal 2019 juba 50 punkti 100st. Kui teiste uuringus osalenud riikide üldskoorid paranesid viimase viie aasta jooksul keskmiselt kahe punkti võrra, siis Eesti lõimise poliitikad on täiustunud koguni nelja punkti võrra.

*_{Joonis: MIPEX 2019. aasta Eesti tulemused. Allikas: MIPEX}*

MIPEX hindab lõimimise poliitikaid kokku kaheksas valdkonnas: tööturu mobiilsus, haridus, perede taasühinemine, poliitikas osalemine, pikaajaline elamine, kodakondsuse omandamine, võrdne kohtlemine ja tervishoid. Eestil on kõrgemad skoorid just tööturu mobiilsuse, hariduse, perede taasühinemise ja pikaajalise elamise valdkondades.

*^{Joonis: MIPEX Eesti tulemused aastatel 2007-2019. Allikas: MIPEX}*

Töötamisega seotud poliitikad on aastate jooksul muudetud võrdsemaks. Kuigi kolmandate riikide kodanikel on võrreldes kohalikega tööturule sisenemisel ning oma ettevõtte loomisel täiendavaid piirangud, siis võrdväärne ligipääs kõrg- ja kutseharidusele, sotsiaalkindlustusele ja spetsiaalselt neile suunatud abile on olemas. Samuti on üldharidusega seotud poliitikad Eestis sisserändajate vajaduste suhtes toetavad.

Eesti tulemuste raportis on positiivseteks edusammudeks märgitud mitmeid muutusi just pikaajalise elamise valdkonnas. Samuti on kaotatud piiranguid sisserändajate perekondade taasühinemisel, mistõttu on tõus selle valdkonna punktiskooris suurim.

MIPEX kohaselt ei ole viimase viie aasta jooksul negatiivseid muutuseid Eesti lõimimise poliitikates olnud. Tagasihoidlikud skoorid on poliitikas osalemise ja kodakondsuse omandamise valdkondades. Seda seletab asjaolu, et Eesti on säilitanud mõlema valdkonna puhul konservatiivse lähenemise.

Kuidas läheb Eestil võrreldes ülejäänud maailmaga?

Eesti tulemus, täpselt pooled punktid sajast, on enam-vähem võrdsel pulgal teiste Euroopa Liidu ja OECD riikide tulemustega. Näiteks Tšehhi, Serbia ja Šveits said Eestiga sama palju punkte. Peale üldise punktiskoori, võrreldakse kuivõrd riikide lähenemine lõimimise poliitikad toetavad sisserändajate tulevikku, võimalusi ja põhiõiguseid. Eesti lähenemine lõimimise poliitikatele on võrdlemisi terviklik ehk üritatakse tagada sisserändajatele kindel tulevik, võrdsed õigused ja võimalused. Samas on nende kolme tagamisel veel mitmetes valdkondades arenguruumi.

MIPEX toetub arusaamale, et lõimimine on kahesuunaline protsess. Riigi lõimimise poliitikad mõjutavad avalikkuse arvamust sisserändajate kohta ning sisserändajate suhtumist riiki. MIPEX ideaali järgi peaksid lõimimise poliitikad toetama nii avalikkuse positiivset suhtumist sisserändajatesse kui ka soodustama sisserändaja positiivset suhtumist riiki.

Näiteks Soome kuulub üldskooriga 85 punkti MIPEX riikide esikümnesse. Eesti saab Soomelt pea kõikides valdkondades eeskuju võtta. Esikümnesse kuuluvaid riike ühendab asjaolu, et sisserändajatesse suhtutakse kui võrdsetesse ning seda peegeldavad ka lõimimise poliitikad. Võrreldes Soome ja teiste MIPEX riikide esikümnesse kuuluvatega, saab Eesti pöörata rohkem rõhku sellele, et lõimimise poliitikad soodustaksid veelgi enam positiivseid suhteid avalikkuse ja sisserändajate vahel.

Samas Eesti lähenemine lõimimise poliitikatele on terviklikum kui teistes Balti riikides või Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ka Läti osales MIPEX uuringus esimest korda aastal 2007, kuid areng lõimimise poliitikates on tagasihoidlikum võrreldes Eestiga. Läti üldskoor on 37. Sarnaselt Eestile on alalise elukoha taotlemise ning pere taasühinemise valdkondadel kõrgem tulemus. Eestist suurem punktiskoor ja edasiminek on hoopis võrdse kohtlemise tegevustes. Üleüldiselt Läti poliitikad pigem takistavad lõimimist kui soodustavad seda.

Mis on MIPEX?

MIPEX (Migrant Integration Policy Index) kirjeldab ja hindab uuritava riigi lõimimise poliitikaid. MIPEX on laiahaardeline tööriist, mis võimaldab analüüsida riigi lõimimise poliitikate arengut ajas ning täiendab riigi enda samateemalisi uuringuid ja näitajaid. Lisaks saab indeksi abil võrrelda riigi tulemusi teiste uuringus osalenud riikidega.

MIPEX kogub andmeid eelpool nimetatud kaheksa valdkonna kohta eraldi ning koostab nende põhjal ka üldskoori. Lõimimisega seonduvaid poliitikaid hinnatakse skaalal nullist sajani. Maksimaalselt sada punkti antakse siis, kui poliitika vastab võrdse kohtlemise kõrgeimatele standarditele.

MIPEX on rakenduslik: andmeid saab kasutada poliitikate, muudatusettepanekute ja projektide loomiseks. Seega on MIPEXi andmed abiks nii poliitikakujundajatele, mittetulundusühingutele kui ka teadlastele. MIPEXi uuringutele on viidatud suisa 4600 erinevas dokumendis.

MIPEX uuringu korraldajad Migratsioonipoliitka grupp (MPG) ja Barcelona rahvusvaheliste suhete keskuse (CIDOB). Esimene MIPEXi uuring ilmus 2004. aastal. 2020. aasta MIPEXi raport on juba viies väljaanne, kus võrreldakse suisa 52 riigi lõimumispoliitikaid 2014-2019. aastatel.

Loe lähemalt Eesti MIPEX tulemuste kohta siin

Helena Juht
Balti Uuringute Instituudi praktikant

*_{Tourist taking a photo of a mural. Photo by: Andra Somelar}*

When the SmartEnCity consortium along with the Institute of Baltic Studies team finally submitted their late-night coffee-fueled application to the EU’s Horizon 2020 research and innovation programme in 2015 to begin one of the most ambitious smart city projects Europe had seen, we were all nervous. Nervous that we would not get funding and nervous because what if we did? Could such an ambitious project truly be realized? What happens if we fail?

Now, five years later, we can see that those fears were largely unfounded. We have started building the first ever energy-conscious community in Estonia and have set Tartu city on a path towards becoming a smarter and a more energy efficient city. One part of the SmartEnCity project has been creating urban art in the form of murals on the facades of our renovated apartment buildings. By doing so, we have proved two points: copious amounts of coffee does help with last minute proposal writing and building a greener future is not only about investments and technology.

Humans have been creating art for as long as they could express creative thought. These days, art is not something that only fancy men and women go to galleries to view, but it has become a ubiquitous part of our daily existence. Our streets are filled with graffiti and street art, there are an endless number of art festivals and events that you are bound to run into whether you want to or not, and art and design have become necessary components of nearly every field. Humans seem to, quite simply, love art.

One reason behind this is the emotional response it evokes. Whether it is good or bad (after all, not every piece of art is to everyone’s liking), art undeniably remains a hot conversation topic. When the English poets of the 18th century started writing about “the sublime”, they most often defined it as an elevated emotional response to a scene that is unfathomably grand and bewildering. This was an idea closely linked to beauty, but also to grandeur and the human experience. William Wordsworth wrote his undying words about the sublime:

Of aspect more sublime; that blessed mood,

In which the burden of the mystery

In which the heavy and weary weight

Of all this unintelligible world,

Is lightened

This iconic verse (at least according to English Literature students) likens the experience of the sublime to lifting the burden, lightening your load. In short, when you see something amazing, beautiful and awe-inspiring, you feel better. Sounds about right, doesn’t it?

_{Tree by Vabbe – Marja-Liisa Plats. Photo by hoto: Silver Siilak}

The second reason why art is so closely intertwined with the human experience is its ability to transform. This does not only refer to the hapless observer such as Wordsworth who is overtaken by emotion, but also to the environment that piece of art is in. It is a well-known fact that a Banksy stencil can double the price of the property it is painted on, but it also applies on a larger scale. A study has found that, “neighborhoods that have a higher proportion of urban art such as murals, outdoor sculptures or even local art events, have experienced an increase of market value.

As such, art not only makes the people of that neighborhood feel better but also raises the value of their property. When we wrote about creating a public art gallery in the SmartEnCity project proposal, i.e. turning the city itself into a gallery, this was exactly our reasoning – we did not want to only focus on renovations and technology but we wanted to create something beautifuland unique, something that can be treasured and enjoyed by the residents of our renovated houses, and by the people of Tartu and its visitors. We wanted art to elevate our smartovkas (“from hrustsovka to smartovka!”), to enrichen the quiet urban landscape of Tartu and for tourists to point in surprise and take photos.

As of October 2020, we have completed 16 artworks in Tartu and opened our first public art exhibit on the arch bridge over the Emajõgi river that tells the story of each art piece. Our artworks have been featured in newspapers, magazines, and journals from home and abroad, and they have helped highlight our renovation and smart city efforts, which otherwise might have gone largely unnoticed.

After all, you are not able to see from the outside that each apartment of a renovated house has an innovative smart home system installed or that these buildings are the first hrustsovkas in the world to have a fully automatic CO2 based ventilation system with heat exchangers. But a bold, original artwork will make you stop, think and wonder.

See our completed artworks here: http://tarktartu.ee/uhistutele/kunstilahendus/

Watch a video of the SmartEnCity art initiative here: https://youtu.be/XG9KW-SBUro?list=PLovOqXwP5WWAw7onVA79WCIse86KBC6Al

Project webpage: https://smartencity.eu/

Andra Somelar

Art Coordinator of the SmartEnCity project in Tartu

*_{Rattaringlus Tartus. Foto: Tartu linn}*

Rongiga Tartusse saabudes astub reisija multimodaalsuse sõlmpunkti. Liikleja ees avaneb rikkalik valik viise, kuidas oma teekonda jätkata. Lähedal asuvad bussipeatus, ratta parkimiskohad, Vaksali pargi nurgas olev rattaringluse punkt kui ka ELMO elektriautode laadimis- ja rendipunkt. Heal päeval võib rongilt maha tulles leida eest ka Bolti tõukeratta või CityBee rendiauto. Rattatranspordi edendamiseks on kahel pool Vaksali tänavat loodud spetsiaalsed rattarajad ja hiljuti valmis Vanemuise tänava rattatee. Rongilt tuleva või rongile mineva liikleja jaoks on tehtud liikumine võimalikult sujuvaks ja mugavaks ning seejuures ka loodussõbralikuks.

Selline, liikleja jaoks sujuv ja mugav liiklemine iseloomustabki multimodaalset linna (i.k. multimodal) ehk liikuvusrikast linna. Multimodaalsuse kontseptsioon levib järjest enam linna- ja transpordiplaneerimises. Sisuliselt tähistatakse selle terminiga transpordivõimaluste mitmekesisust ja segakasutust, et vähendada eraautode hulka linnaruumis. Nn liikuvusrikkad linnad pakuvad mitmekesiseid transpordivõimalusi – kõndimine, rattasõit, ühistransport, sõidujagamisteenused – ning arvestavad nende tugevuste, kättesaadavuse ja liiklejate eelistustega viisil, mis toob kaasa suurima efektiivsuse linnaliikluses. Hästi oluline on liikumisviiside sujuv segakasutamise võimalus, et liiklejal oleks kerge ühelt teisele ümber lülituda. Mida sujuvam on üleminek, seda väiksem on eraauto kasutamise ahvatlus.

Lisaks transpordiviiside mitmekesisusele ja nende segakasutuse lihtsusele on multimodaalsetes linnades oluline ka reaalajas info nii ühistranspordi aegadest kui ka renditavate liikumisvahendite kättesaadavusest. IBS kaardistas eelmisel aastal projekti Cities.multimodal raames erinevates riikides ja linnades kasutatavaid reisiplaneerimise lahendusi. Just digilahenduste areng on teinud multimodaalsed linnad võimalikuks. Taaskord saab seda illustreerida Tartu näitel, kus mobiilirakendus „Tartu bussiajad“ kuvab busside reaalajas saabumist ja rakendus „Tartu Smart Bike“ näitab ära kõik rendirataste laenutuspunktid, kaasa arvatud selle, kui palju on neis parajasti vabu rattaid. Mujal maailmas leidub veelgi targemaid lahendusi, mis kuvavad reaalajas infot erinevate transpordivahendite kohta korraga ja võimaldavad sealjuures kõigile neile otse pileteid või kasutamisõigust soetada (vt nt rakendus „Whim“ Helsingis).

Aga milleks ikkagi luua liikuvusrikast linna?

Võttes arvesse suurt linnastumise trendi – näiteks on prognoositud, et 2050. aastaks elab 68% maailma rahvastikust linnades – ja sellega kaasnevaid ummikuid, ajakulu ja heitgaase, on äärmiselt oluline luua transpordivõrgustik, mis suudaks kasvavale survele vastu pidada ja olla sealjuures jätkusuutlik. Vastasel juhul hakkab elukvaliteet linnades langema. Seega, liikuvusrikka linna arendamine on trend targa, loodussõbraliku ja jätkusuutliku linna arendamisel.

Poliitikaanalüütik Astrid Haas on välja toonud keskkondlikud, majanduslikud ja ühiskondlikud kasud, mis kaasnevad multimodaalsuse edendamisega:

_{Joonis: Multimodaalsuse kasud. Allikas: Autorite endi, tuginedes Haas, A. 2018}

Keskkondlikud kasud:

Vähem heitgaase – liikuvusrikkas linnas väheneb eraautode kasutamine ja on loodud mugavad võimalused loodussõbralikemate alternatiivide kasutamiseks.
Vähem ummikuid – vähem eraautosid vähendab ka ummikuid, mis omakorda vähendab nii õhusaastet (sest ummikus seisvad autod on tihtipeale keskkonnale ohtlikumad kui sujuvalt liikuvad) kui ka mürasaastet.

Majanduslikud kasud:

Uued finantsvõimalused – laiendades liikumistrajektoore ja tõstes liikumise efektiivsust tõuseb teede äärse kinnisvara väärtus ja uute kasutusalade potentsiaal. Näiteks tänav, mis oli varem täis eraautosid, võib jalgrattaga ja jalgsi liiklejate osakaalu suurenedes muutuda sobivaks kohaks kohvikutele ja poodidele.
Suurem liikuvuse efektiivsus – reaalajas ja täpne liikumisinfo võimaldab liiklejatel oma aega tõhusamalt kasutada. Kellelegi ei meeldi oodata 20 minutit ilmaasjata bussi või veeta pool tundi ummikus. Targad digilahendused aitavad tänapäeval selliseid olukordi vältida.

Ühiskondlikud kasud:

Taskukohane transport – multimodaalsete liikumisviiside suurem efektiivsus võib muuta ühistranspordivõimalused soodsamaks vähese sissetulekuga liiklejate jaoks. Sellel on otsene mõju nende elustiilile ja see võib parandada ka töövõimaluste kättesaadavust.
Suurem sotsiaalne sidusus – Kui alternatiivsed transpordilahendused muutuvad eraautode kasutajatele piisavalt atraktiivseks, muutuvad ühistranspordisõlmed ja ühistransport ise puutepunktiks erinevate sotsiaalmajanduslike rühmade vahel.

Kõik need kasud ei pruugi avalduda iga linna puhul. Näiteks sotsiaalsed kasud avalduvad tõenäoliselt pigem suurlinnades ja metropolides, kus on pikemad vahemaad, suurem rahvastikutihedus ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus. Kuid mitmed autotranspordi vähendamisega ja segakasutatavate liikumisviiside juurutamisega seotud hüved saavad tekkida ka Tartus, Tallinnas, Narvas ja teistes Eesti linnades.

Ehkki näiteks Tartu pakub täna üsnagi mitmekesiseid liikumisviise, oli linnapilt alles mõned aastad tagasi hoopis teistsugune kui peamisteks liikumisviisideks olid vaid buss, eraauto ja takso. Ühelt poolt on liikumisviiside mitmekesisusele kaasa aidanud üleüldine tehnoloogia areng ja sõidujagamisteenuste tekkimine, kuid siin on alati roll ka linnaplaneerijatel, kes võtavad vastu otsuseid, kas ja kuidas võimaldada sellised uusi liikumisviise. Inspiratsiooniks soovitame tutvuda IBSi kaardistuse raames loodud kriteeriumite kataloogiga, mis aitab linnadel luua paremaid digirakendusi reisiplaneerimiseks.

Tuleviku linn ei kuulu enam eraautodele, vaid linnaruum on tagasi antud jalgsi ja rattaga liiklejatele. Liikuvusrikkas linnas on ühistranspordi kasutamine mugav, efektiivne ja stigma-vaba. Liikuvusrikas linn on linn, kus on kõigil parem elada. Edukat transpordivahendite segakasutust!

Mart Veliste

Balti Uuringute Instituudi analüütik ja Cities.multimodal meeskonnaliige

Tutvu Balti Uuringute Instituudi liikuvust puudutavate projektidega lähemalt:

Cities.multimodal (Interreg Baltic Sea Region)
GreenSAM (Interreg Baltic Sea Region)
BSR Electric (Interreg Baltic Sea Region)
SmartEnCity (Horizon2020)

Maailma turismiorganisatsiooni UNWTO hinnangul moodustab kogu maailma turismist ligi 40% kultuuriturism. See hõlmab kõiki reise, mida kannustab külastajate huvi kultuurielamuste vastu, alates ajaloolisest arhitektuurist ja vaimsest kultuuripärandist kuni tänapäevase loomemajanduse, gastronoomia ja elustiilini. Ehkki kultuuriturismi peetakse sihtkohtade jaoks võimsaks sissetulekuallikaks ja töökohtade loojaks, teame me tegelikult üllatavalt vähe sellest, milline täpselt on kultuurituristide mõju majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale. Kevadel Euroopa teadus- ja innovatsiooniprogrammi Horisont 2020 toel käivitunud uurimisprojekti IMPACTOUR esimesed leiud viitavad, et turismi mõjudest ülevaate saamiseks ei piisa enam traditsioonilistest turismiuuringutest. Et ajaga kaasas käia, tuleb kultuuriturismi edendajatel, aga ka turismisektoril laiemalt õppida kasutama uusi andmeallikaid, nagu mobiilpositsioneerimise andmed, suurandmed veebiavarustest või andmed Airbnb, Uberi jt jagamismajanduse platvormide kasutajate kohta.

Mõju uurimise hetkeseis

Riigid ja turismipiirkonnad on turismi mõjusid seni uurinud peamiselt piiripunktides tehtavate küsitluste kaudu – olete ehk isegi pidanud turistina lennujaamas tagasilendu oodates küsitlusankeeti täitma ja aru andma, kust te tulete, kus te käisite, mida tegite ja kui palju raha kulutasite? Selliste ankeetküsitluste läbiviimine on kulukas ja käsitöömahukas: vaja on saata inimesed regulaarselt erinevatesse piiripunktidesse turiste küsitlema, korjata täidetud (paber)ankeedid kokku, neid analüüsida ja teha tulemustest statistiline ülevaade. Töömahu tõttu avaldatakse sellist statistikat alati ajalise viitega.

Teiseks tüüpiliseks turismistatistika allikaks on majutusasutuste kogutud andmed turistide päritolu ja majutusasutustes veedetud ööde arvu kohta. Need andmed annavad küll aimu turismi peamistest sihtturgudest ja kulutustest majutusele, aga needki jõuavad statistikasse sageli viitega. Veel enam – ajal, mil igal ööl leiab enam kui 2 miljonit turisti ametlike majutusasutuste asemel öömaja Airbnb kaudu, jäävad ka hotellidest ja külalistemajadest kogutud andmete põhjal tehtud üldistused järjest lahjemaks. Mõneti sarnane lugu on küsimusega, kus ja kuidas turistid sihtkohas ringi liiguvad. Rongide ja busside kõrval kasutavad turistid aina meelsamini ka Uberit, Bolti ja teisi sõidujagamisteenuseid. Info, mida oleks võimalik nende sõitude põhjal turistide liikumismustrite kohta teada saada, jääb aga ametlikust statistikast välja.

Vajadus paremate andmete järele

Nende arengute ja globaalse konkurentsi tingimustes on turismipiirkondadel tekkinud pakiline vajadus paremate andmete järele, mis võimaldaksid turismivooge pidevalt jälgida ning kujundada selle põhjal turismipoliitikat ja turundusstrateegiaid. Sestap uurisimegi IMPACTOURi projekti raames esimese sammuna, milliseid uusi ja uuenduslikke andmeallikaid võiksid turismipiirkonnad turismi seiramiseks ja mõjude mõõtmiseks tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste juures kasutada. Sõelale jäid nelja tüüpi andmeallikad: 1) mobiilpositsioneerimise andmed, 2) veebi- ja sotsiaalmeediakasutusest tekkivad suurandmed, 3) liikumis- ja liiklemisandmed ning 4) jagamis- ja platvormimajanduse andmed.

Mobiilpositsioneerimise andmed

Nende andmeallikate kasutusvõimalusi ja -takistusi vaagides leidsime, et turismisektorile pakuks suurimat kasu mobiilpositsioneerimise andmed (seda mõistagi anonüümsel kujul, mis ei võimalda seostamist konkreetse isikuga). Esiteks tekivad mobiilpositsioneerimise andmed automaatselt mobiiltelefonide kasutamise käigus ega vaja eraldi kogumist. Teiseks on kahes maailma riigis – Eestis ja Indoneesias – juba olemas toimivad mudelid nende andmete kasutamiseks turismi mõjude mõõtmiseks. Kuna mobiiliandmed näitavad inimeste asukohta mobiilimasti täpsusega ning numbri suunakood annab aimu kasutaja päritoluriigist, annavad need küsitlusandmetest märksa detailsema ajalise ja ruumilise pildi sellest, kui palju turiste konkreetset sihtkohta või turismiatraktsiooni külastab, kust nad tulevad ja kuhu edasi liiguvad. Nende andmete suur eelis on võimalus analüüsida ka ühepäevakülastajaid ja nn jagamismajanduse teenuste kasutajaid, kes hotellides ei peatu ja kelle kohta seetõttu ametlikku statistikat ei teki. Samas takistab mobiiliandmete kasutamist õiguslik ebaselgus, eelkõige küsimus sellest, kuidas kaitsta mobiilikasutajate isikuandmed. Samuti ei saa me pelgalt asukohaandmeid analüüsides kvalitatiivset infot selle kohta, kas turist viibib sihtkohas just eesmärgiga nautida kultuurielamusi või mõnel muul põhjusel.

_{Joonis: Saaremaad külastanud siseturistide liikumistrajektoorid augustis 2018 mobiilpositsioneerimise põhjal (allikas: EAS)}

Veebi- ja sotsiaalmeediakasutusest tekkivad suurandmed

Teine paljulubav allikas on netikasutajate poolt sotsiaalmeedia, veebiotsingute ja veebilehtede külastuse käigus loodavad suurandmed. See on suur kogum väga eripalgelisi andmeid, alates online-hotellibroneeringutest ja Tripadvisori reitingutest kuni Twitteri säutsudeni või Instagrami piltideni. Enamasti on need andmed avalikult kättesaadavad ning nende kasutamisel on vähem õiguslikke barjääre. Samuti on võimalik sedalaadi andmetest palju põnevat välja lugeda. Näiteks saab veebiotsingute ja Wikipedia lehtede külastuste põhjal ennustada turistide nõudlust ja huvi reisida konkreetsetesse sihtkohtadesse. Sihtkohas tehtud säutsude ja postituste võtmesõnu ja tooni analüüsides saab aga hinnata, milliseid emotsioone äsja nähtud kultuuriväärtus külastajas tekitas – seda kõike praktiliselt reaalajas.

Liikumis- ja liiklemisandmed

Kuna turismisektorit mõjutab aina enam ka jagamismajanduse ehk uute platvormipõhiste reisi- ja sõiduteenuste pealetung, on väga oluline võtta turismi mõjude hindamisel arvesse ka nende platvormide kasutamisest tekkivaid andmeid. Ligipääs neile andmetele on mõnevõrra keerulisem, kuna andmeid omavad platvormid ei ole alati huvitatud andmete jagamisest mugavalt töödeldaval kujul. Suure huvi tõttu on neid andmeid aga avaldama asunud kolmandad osapooled – näiteks AirDNA kogub veebist kokku Airbnb, Vrbo jt sarnaste majutusplatvormide andmeid ning pakub huvilistele selle põhjal andme- ja analüütikateenust. Olemas on ka tasuta tööriistu andmete analüüsimiseks ja „kokkukraapimiseks“ erinevatelt veebiplatvormidelt.

Jagamis- ja platvormimajanduse andmed

Viimaks tasuks turismi mõjusid hinnates vaadata turistide liikumisest ja liiklemisest tekkivate andmete poole. Seegi kategooria on lai ja eripalgeline, hõlmates sõiduteedesse integreeritud või mobiilseid andureid, mis suudavad loendada kindlat punkti läbivate sõidukite arvu, aga ka taksode GPSi-logisid, Google Mapsi või TomTomi navigeerimisandmeid jpm. Samuti on mõned turismi sihtkohad katsetanud kaamerate paigaldamisega tänavatele, et loendada jalgsi liikuvaid külastajaid. Sedalaadi info võimaldab detailselt mõõta kindlat punkti läbivate või külastavate inimeste arvu konkreetsel ajahetkel. See teadmine omakorda aitab turismikorraldajatel turistide liikumist reguleerida, olgu siis turismitrajektooride sihipärase kujundamise, piirangute või hoopis nutika turunduse abil. Nii saab vältida ülerahvastatust seal, kuhu inimesi koguneb teatud ajahetkel liiga palju, ja suunata neid turismiatraktsioonide juurde, kus samal ajal ruumi küll.

Tänaste tehnoloogiliste võimaluste ja tegelikkuse vahel haigutab lõhe

Et mõista nende andmeallikate reaalseid kasutusvõimalusi, küsisime ka IMPACTOURis osalevalt 15-lt Euroopa turismipiirkonnalt, milliseid andmeid nemad turismi mõõtmiseks kasutavad või plaanivad kasutada. Selgus, et sotsiaalmeedia võimalusi kasutatakse juba üsna agaralt piirkondade või ürituste turundamiseks, aga võimekus kasutada sotsiaalmeediaandmeid turismi strateegiliseks arendamiseks on väga väike. Enamasti kimbutab turismi korraldavaid asutusi krooniline inimressursipuudus ja neil lihtsalt ei ole töötajaid, kes oskaksid vajalikke andmeid koguda ja analüüsida. Teisi andmeallikaid (mobiilpositsioneerimine, veebiandmed, liikumisandmed) seevastu praktiliselt ei kasutata ja enamik ei ole ka mõelnud, et seda võiks nähtavas tulevikus teha. Seega haigutab tänaste tehnoloogiliste võimaluste ja tegelikkuse vahel hiiglaslik lõhe.

IMPACTOURi-laadsed algatused selle nimel tegutsevadki, et seda lõhet vähendada ning aidata turismipiirkondadel praktiliste lahenduste abil uutest võimalustest paremini osa saada. Seepärast ei piirdu meie töö pelgalt uute võimaluste analüüsimisega, vaid projekti lõpuks 2023. aastaks valmib ka metoodika ja veebitööriist, mis aitab sihtkohtadel targalt ja andmepõhiselt kultuuriturismi arendada.

Loe lähemalt uute andmeallikate kasutusvõimalustest uurimismeeskonna teadusartiklist ajakirjas Sustainability.

Jälgi IMPACTOURi tegemisi:

Veebis: https://www.ibs.ee/projektid/impactour/ ja https://www.impactour.eu

Twitteris: https://twitter.com/h2020_impactour

Maarja Olesk

Balti Uuringute Instituudi analüütik ja IMPACTOURi meeskonnaliige