Balti Uuringute Instituudi 2023. aasta

“There are better things ahead than any we leave behind.”
C.S. Levis

Balti Uuringute Instituut alustas oma tegevust 1996. aastal. Teisisõnu tähendab see peaaegu 30 aastat kogemust ja projekte, mis on kõik olnud ainulaadsed ja kujundanud IBSu just selliseks nagu ta praegu on. Organisatsioonide aasta kokkuvõtted kajastavad peamiselt õnnestumisi ja kordaminekuid, kuid tõelise arengu tagamiseks on vahel vaja mõelda, kuidas saaks veel paremini. Vaikselt, aga jõudsalt oleme jõudnud 2024. aastasse, mistõttu on paslik vaadata tagasi möödunud aasta õppetundidele.

IBSu töötajad soovivad eraldi esile tõsta, et oleme alati teinud koostööd pädevate ja toredate ekspertidega – seda ka 2023. aastal. Täname teid kõiki südamest!

Läinud aastal alustati Balti Uuringute Instituudis 13 uue projektiga ja lõpule viidi 9, mille tulemusi saab lugeda ka meie kodulehelt. Kirjutades tagasivaadet möödunud aastasse, küsisime oma töötajatelt, mida õpetlikku on eelmisest aastast ja uuringute tegemisest kaasa võtta.

Juhatuse liige Kats

“Seoses alternatiivsete nikotiinitoodete uuringuga oli huvitav, kuidas eri osapooled, kes tegelevad vastava poliitika eri tahkudega, mõistsid kohtudes, et kokkupuutepunkte ja koostöövõimalusi on rohkem, kui neid seni on kasutatud. Arutelu oli aga väga viljakas ja selle tulemusena lepiti kokku edasises tihedamas koostöös. Uuringujärgselt tuli omajagu uudiseid, mis kinnitasid, et uuringu tulemusi kasutati valdkonna parendamiseks tõesti ära.”

“Kui on raske aeg, siis tulevad teised appi, ja ka kõige kiiremal ajal on võimalik vajadusel paaripäevane paus võtta.”

Projektijuht ja analüütik Anna-Lisa

“Noorte ja lastega seotud uuringud tõid mitmeid rõõmsaid ja toredaid, kuid samal ajal ka ääretult kurvastavaid momente. Need olulised inimesed, kes töötavad noorsootöötaja või õpetajana ning teevad tänuväärset tööd, ei tunne, et nad saaksid väärilist palka või oleksid tunnustatud. Sellised momendid andsid võimaluse arenguks: õppida esindama nende inimeste häält, kes laua taga ei istu, et midagi päriselt ka muutuks.”

“Aasta põnevaim uuring oli e-mängude rakendatavus noorsootöös, mis viis mind kokku paljude põnevate inimestega. Eriti vahvad olid intervjuud noortega vanuses 7-16 ja ankeetküsitluse tulemuste lugemine. Jätkuvalt saame kinnitust, et noored on arukad, loomingulised ja igati lõbusad.”

Analüütik Kirill

“Kõige parem on töötada meeskonnas, kus sa tead, mida inimestelt oodata. Aasta õpetas, et nende ootustega võib vahel vastu näppe saada, kuid oli ka mitmeid positiivseid üllatusi. Selliseid olulisi ja häid kontakte tuleb hoida igal rindel.”

Projektijuht ja analüütik Maarja

“Rõõm on teha uuringuid, kus on näha, et tellija tõepoolest tahab uuringu sisendit, mõtleb kaasa ette tulevate väljakutsetega ja annab vabaduse meil kui uurijatel meetodeid ja ajakava kohendada nii, et uuringust maksimaalselt kasu oleks. Mul on rõõm, et IBSus on kolleegid, kes mõtlevad kaasa ja julgevad arvamust avaldada nii meeskonnakaaslastele kui ka tellijatele. Me ei tee asju või uuringuid lihtsalt ära, vaid teeme seda südamest ja nii hästi kui võimalik.”

“Üks üllatav õppetund on see, et jätkuvalt on neid, kes kõhklevad uuringute tulemuste õigsuses. Kui uuringu tulemused ikka näitavad puudujääke, siis tuleb tulemustega leppida ja kaitsepositsiooni asemel leida võimalusi olukorra parandamiseks.”

Projektijuht ja analüütik Mart

“Eelmine aasta näitas, et kui juhtpartner on kompetentne taotluse ettevalmistamisel ja konsortsiumi sisendi kogumisel, siis saab väga edukalt kokku panna kvaliteetse Horizon Europe pakkumise, ja vastupidi.”

Projektijuht ja analüütik Maria

“Möödunud aastal puudutasid mitmed IBSu projektid rändevaldkonda, mis keskendusid Eesti sisserändajate vajaduste uurimisele. See grupp on haavatav ja nad seisavad silmitsi paljude raskustega. Rändevaldkonna projektidega seotult sai selgeks, et tulemus ei ole alati koheselt nähtav, vaid muutus võib toimuda hoopis pikaajalises perspektiivis. Ei tohi lasta end sellest heidutada.”

“Kui õpetajal on normkoormus ja ta on normaalselt puhanud, siis saab tekkida motivatsioon rahvusvaheliseks koostööks. Kui on veel ka toetav juhtkond ja haridustehnoloog, kelle saab appi kutsuda, siis nii saabki innovatsioon alata.”

Just nii tabavalt võttis üks õpetaja kokku enda ja kolleegide valmiduse osaleda eTwinningu tegevustes. eTwinningu programm loodi 2005. aastal lasteaia-, üldharidus- ja kutsekoolide õpetajatele virtuaalse koostöövõrgustikuna, mis võimaldab õppida nii Eesti kui välismaa kolleegidelt, jagada omavahel kogemusi ja osaleda koos õpilastega koolidevahelistes õpiprojektides. Balti Uuringute Instituut uuris Haridus- ja Noorteameti tellimusel 2023. aasta sügistalvel Eesti õpetajate motivatsiooni eTwinningu tegevustes osaleda.

Õpetajaamet on keeruline ja stressirohke, täiesti arusaadav, et lihtsalt nalja pärast uusi kohustusi endale võtta ei taheta. Rääkisime nii nende õpetajatega, kes on eTwinningu projekte teinud juba ligi 20 aastat kui ka nendega, kes teinud ühe või kaks. Aga ka nendega, kes käinud koolitusel, ent jäänud teadmiste rakendamisel toppama. Üllatuseks selgus, et ajapuudust ei tajutagi ühe ja peamise takistusena – pigem tundus, et õpetajaid takistab üldine infopuudus või ebakindlus. Rohkem projekte tehes suureneb ka vilumus sisustada eTwinningu õpiprojekt viisil, et teemad täidavad õppekava eesmärke. Nii ei ole koos mõne välismaise klassiga ekraani vahendusel õppimine mitte lisalõbu, mille ülekoormatud õpetaja peab niigi tihedasse ajakavva kuidagi sisse suruma, vaid tavaline õppetöö inspireerivamas vormis.

Ei ole saladus, et paljud kooliga seotud osapooled: õpetajad, lapsed ja vanemad on viimasel ajal üha kriitilisemad koolisüsteemi ja metoodika jäikuse suhtes. Vähem on ehk avalikult räägitud, et ka tänapäevastele õpetajatele endile võib mõjuda demotiveerivalt, kui nad aastast aastasse sama materjali andes justkui ühte mustrisse kinni jäävad, sest enesetäienduseks, materjali ja meetodite kaasajastamiseks lihtsalt ei jagu argipäeva kõrvalt võhma. eTwinningu tegevusi läbi viinud õpetajate motivatsiooni uurides selguski, et programm annab võimaluse rutiinist välja saada – virtuaalkohtumised kaugete maade õpetajate ja õpilastega toovad koolipäeva põnevust ja muudavad klassitunnid interaktiivsemaks. Seda kinnitasid meile mitmed õpetajad, rõhutades et eTwinningu projektides osalemine annab neile võimaluse olla õpetajatöös loomingulisem, lisaks enese arendamisele ka end teostada.

Tundide suurenenud interaktiivsus ei ole samuti sugugi väheoluline aspekt: digipädevus on ülioluline oskus, ja selle asemel, et seda arvutitunnis teoreetiliselt õppida, võivad rahvusvahelise projekti tegevuste käigus oskused kiireminigi tulla. Digipädevust saavad eTwinningu käigus juurde ka õpetajad. Pikema eTwinningu kogemusega pedagoogid rääkisid, kuidas nad saavad mõnes klassis kogu projekti tehnilise poole ja dokumentatsiooni usaldada õpilastele, nii et nood saavad väärt praktikakogemuse ja õpetaja saab keskenduda vaid õpetamisele.

Õpetajaid intervjueerides selgus, et lisaks enesearengule ongi õpetajate jaoks eTwinninguga tegelemisel teine peamine ja ülioluline motivaator “sära laste silmades”. Õpilastel on põnev kogeda kultuurilisi erinevusi eakaaslastega teistes maades, õpetajad naudivad omakorda võimalust näha pealt laste silmaringi avardumist ja enesekindluse kasvu. Mainiti, et ka kehvema keeleoskusega õpilased saavad eTwinningu käigus tugeva lisamotivatsiooni keeleõppeks, teadmine, et kusagil mujal keegi loeb nende tööd, paneb pingutama. Õpetajad rõhutasid, et õpilased tahavad väga tavalisest teistmoodi õppida ja tulevad projektidega hea meelega kaasa. Õpetajad rääkisid õpilaste edusammudest väga emotsionaalselt ja kasutasid väljendeid “fantastiline tunne” ja “see annab jõudu”. Õpetajad leidsid, et õpilasi peaks tubli osaluse korral ka tunnustama, kas kooli juhtkonna või HarNo poolt.

Kolmandaks oluliseks motiveerivaks aspektiks eTwinningu programmis ja ilmselt ka laiemalt rahvusvaheliste projektidega tegelemise juures on koostöö kolleegidega eri riikidest üle maailma. “Teised inimesed näitavad enda tööd, mille kaudu saad ise samuti häid ja uusi ideid. Samuti saate koos mõelda välja asju ja probleemidele lahendusi. eTwinningus on sama masti inimesed, kes mõistavad üksteist. See annab enesekindlust,” rääkis üks õpetaja. Vahel liigutakse mõttekaaslastega ühest projektist teise, võimalusel ka eTwinningust Erasmus+ ja teiste projektide juurde, mis võimaldavad kohtumisi päriselus. eTwinningu programm annab õpetajatele sõpru kogu eluks, kes pakuvad rasketel hetkedel tuge, tekib õpetajate vaheline solidaarsus. Eks koostöö ja väliskolleegide toetuse tunde nii tugev rõhutamine rahvusvahelise koostöö olulise plussina võib viidata koostöö nõrkusele ja tunnustuse puudusele Eesti koolide sees.

Selgeid vajakajäämisi näitas Balti Uuringute Instituudi uuring ka rahvusvahelise koostöö tunnustamise osas. HarNo tööle eTwinningu tegevusi läbi viivate õpetajate tunnustamisel ja võrgustamisel jagus osalejatel vaid kiidusõnu. Enamikes koolides ja lasteaedades jääb aga juhtkonna toest ja tunnustusest kõvasti puudu. Intervjuude käigus pakuti välja tore idee töötada välja eTwinningu koostööprojektid koolijuhtidele. Kindlasti oleks kasulik väliskolleegidega kogemusi vahetada, ent salaplaanina kasvaks ka juhtkondade arusaam projekti kasudest ning vajadusest osalejaid tunnustada või premeerida.

Kuulates eTwinningus kogenud õpetajatelt ootamatult rikkalikku ja veenvat projekti kasude ülevaadet, hakkas tunduma kummaline, et iga-aastasel õpetajate tunnustusüritusel rahvusvahelist koostööd ära ei märgita. Uurisime õpetajate arvamust, ja neil on täpselt sama segadus: edukat osalust rahvusvahelistes projektides ei tooda aasta õpetaja galal isegi ühe aspektina välja, rääkimata eraldi auhinnakategooriast, mida see kindlasti vajaks.

Kokkuvõttes: õpetajad kinnitasid nii intervjuudes kui küsitlusele vastates, et eTwinningu tegevused on kasulikud ja motiveerivaks nii õpetajatele kui õpilastele. Programmi edendamiseks oleks vaja teadlikkust tõsta nii koolijuhtide kui ka lapsevanemate seas, et nad oskaksid nii ägedat ja õpilasi arendavat võimalust klassiruumi tahta ja paluda. Ja lisaks tuleks agaramaid osalejaid rohkem tunnustada, sh ka üleriigilisel tunnustusüritusel. Ent algusesse tagasi jõudes: esiteks tagame õpetajatele normkoormuse, normaalse palga ja puhkuse, vajadusel haridustehnoloogi ja innovatsioonile avatud toetava juhtkonna. Nii saavad sära silma nii õpilased kui õpetajad, ja päris tore on seda sära teiste riikide õpilaste ja õpetajatega omakorda jagada.

Loe projekti aruannet SIIT.

Blogipostitust saate lugeda uuringu tellija Haridus- ja Noorteameti lehel SIIT.

Üheks Eesti Vabariigi lõimumispoliitika väljakutseks on suurendada eesti keelt mittevaldavate inimeste eesti keele oskust ja luua võimalusi aktiivseks keelekasutuseks („Sidus Eesti 2030“). Kui 41% Eesti muukeelsetest püsielanikest valdab eesti keelt aktiivsel tasemel (valdab vabalt, saab aru, räägib ja kirjutab), on ligikaudu poole võõrkeelse elanikkonna eesti keele oskus passiivne: alla keskmise taseme (43%) või puudub täielikult (8%) (EIM 2020). Eesti keele passiivne valdamine või mitteoskamine on iseloomulik ka 84% Eestisse saabunud uussisserändajatele (EIM 2020). Kuigi eesti keele õpet võimaldavaid ja toetavaid teenuseid on mitmeid, on nende “tüüpiliseks kliendiks” kujunenud 35-49-aastane venekeelne ja kõrgharitud naine (uussisserändaja või püsielanik).

Et kaasata tulevikus eesti keele õppesse senisest enam ka teisi gruppe, viis Balti Uuringute Instituut 2023. aastal läbi uuringu “Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus piiratud keelekeskkondades: Kultuuriministeeriumi haldusala”, mille tulemusena valmisid ka eesti keele õppijate profiilid (arhetüübid) ja nendel põhinevad persoonad, kellest võiksid tulevatel aastatel saada Integratsiooni Sihtasutuse (INSA) keeleõppe prioriteetsed sihtrühmad. Uuringu raames analüüsisime Eesti piiratud keelekeskkondades elavate vähelõimunud püsielanike, uussisserändajate ja ajutise kaitse saajate keeleõppe kogemust, motivatsiooni ja takistusi. Samuti koostasime eelnevalt mainitud kolmel sihtrühmal põhinevad keeleõppijate arhetüübid ja persoonad.

Alljärgnevalt on välja toodud lühiülevaade uuringu raames valminud keeleõppe sihtrühmade arhetüüpidest, kus igaühte on iseloomustatud ühe püsielanikust persoonaga. Arhetüübid ja persoonad on oma olemuselt ja funktsioonilt sarnased, kuid erinevad ennekõike just käitumuslikust aspektist. Persoonasid esitletakse enamasti inimnäoliselt ehk konkreetse karakterina. Arhetüübid kujutavad aga teatud käitumuslikke karakteristikuid või abstraheeritud tüüpe.

Ennastjuhtiv pragmaatiline õppija on inimene, kes on suuteline protsesse ise algatama ja juhtima endale vajalikus suunas ning üsna paindlikult.

Aleksei, 33, Narvast
Püsielanik
Praegune keeletase: kuni C1

Aleksei on sündinud ning kogu elu elanud Narvas. Ta on abielus ja tal on kaks last, kelle tulevikust ta väga hoolib. Ta keskendub enda ja oma pere toimetulekule. Aleksei räägib eesti keelt C1 tasemel, kuid tunneb ennast keelt kasutades ebakindlalt. Lisaks räägib ta inglise keelt, mis on ka tema töökoha lingua franca. Kolleegidega suhtleb ta nii eesti, vene kui inglise keeles, vastavalt sellele, kuidas on mugavam ning kõige kergem töökaaslastest aru saada.

Aleksei õppis eesti keelt juba koolis, kuid rakendatavuse puudumise tõttu tundus see talle igav. Hiljem kõrgharidust omandades ning avalikus sektoris karjäärivõimalusi kaaludes, otsustas Aleksei keele selgeks õppida. Ta oli süstemaatiline õppija ja saavutas eesti keele hea taseme. Aleksei töötas natuke aega avalikus sektoris, kuid leidis, et talle pakub rohkem huvi finantsmaailm, ja läks üle inglise- ja venekeelsesse erasektorisse. Vahepeal on tema keeleoskus hakanud aga tasapisi ununema ning harjutamiseks pole enam vajadust.

Kuigi Aleksei on kuulnud erinevatest eesti keele õppimise võimalustest (nt INSA eesti keele maja), leiab ta, et seal ei kajastata piisavalt teemasid (näiteks finantssektor), mis talle huvi pakuksid. Samuti leiab Aleksei, et kuna Narva elanike eesti keele tase on kehvemapoolne, siis ei pakuks keelekohvikutes käimine talle lisaväärtust.

Kitsale sihile keskendunud õppija on inimene, kes ei ole kuigi paindlik ja proaktiivne, vaid arvab sageli, et asjad käivad teatud aktsepteeritud viisidel. Selleks, et ta võtaks omaks uue seisukoha läheb aega. Samas on ta valmis panustama oma aega eesmärgi saavutamiseks.

Julia, 33, Narvast
Püsielanik
Praegune keeletase: B1

Julia elab enda elukaaslasega Narvas ning töötab hetkel jõusaali vastuvõtulauas. Tulevikus tahaks ta elada Tallinnas, et leida sealt rohkem võimalusi nagu näiteks parem töökoht. Samas tundub talle Tallinna kolimine keeruline ja kulukas. Oma elus pole ta palju välismaale reisinud, kuid planeerib igaks suveks mõne Eesti-sisese puhkuse.

Julia tahtis pärast gümnaasiumi lõpetamist minna eesti keeles psühholoogiks õppima, kuid puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanud ta ülikooli sisse. Tänaseni tunneb ta, et tahaks teha tähendusrikkamat tööd, kuid ei saa seda teha vähese eesti keele oskuse tõttu.

Hetkel räägib Julia eesti keelt B1 tasemel. Keele paremaks omandamiseks läks ta kursustele, kuid loobus üsna pea, sest õpe oli kuiv ja igav. Kursustel soovitati tal vaadata ka eestikeelset audiovisuaalset meediat, kuid ta ei näinud sellel mõtet, sest ta ei saa ju mitte midagi aru.

Ta on kuulnud ka eesti keele kohvikutest ja paaril korral mõelnud osaleda, kuid kohviku tundmatu formaat tekitab temas ärevust. Samuti ei taha ta sattuda kohvikusse, kus kõik osalejad on vene keelt kõnelevad. Julia töökoht on eestikeelne, mille tõttu on ka tema keeleoskus veidi paranema hakanud. Ta usub, et tõeliselt edukaks keeleõppeks on tal vaja eesti keelt emakeelena rääkivat eraõpetajat või ideaalset keelekeskkonda. Samas on ta valmis proovima ka keelesõpra, et saavutada parem suhtlemisoskus.

Ebakindel õppija on inimene, kes ei ole kindel, kas tal on vaja eesti keelt õppida ja kas saadav kasu ületab tekkinud kulu.

Svetlana, 41, Narva
Püsielanik
Praegune keeletase: B2

Svetlana on väikeettevõtja, abielus ning kasvatab ühte last. Tal on finantsiliselt kõik hästi, kuid elus valmistab talle probleeme põhiliselt tema ettevõte, eelkõige uute töötajate leidmine. Talle ei meeldi olla stressis ning talle meeldivad rõõmsad ja sõbralikud inimesed.

Svetlana räägib eesti keelt B1-B2 tasemel, kuid suheldes ei tunne ta end mugavalt. Ta on kaks korda elus kursustel käinud, millest mõlemat pidas mõttetuks. Esimese koolituse jättis ta pooleli, sest grupis oli liiga palju rahvast. Veebis õppimine talle ei meeldinud ja eesti keele maja tundus ajaraiskamisena, sest ta ei saanud piisavalt hästi aru, mida seal räägiti.

Svetlana tunneb, et tal oleks rohkem võimalusi elus, kui ta oskaks eesti keelt. Näiteks saaks ta laiendada oma suhtlusvõrgustikku uute klientide saamiseks. Samuti nendib ta, et Eestis elades võiks veidi ka eesti keelt osata. Tal on natukene piinlik, et pärast kogu elu Eestis elamist oskab ta keelt vaid B1-B2 tasemel. Samas leiab ta, et eestlased on temaga võrreldes teistsugused: järsud ning natuke hirmutavad.

Tänaseks on ta eesti keele õppimise osas lootuse kaotanud ning ei ole kindel kas on enam mõtet uuesti proovida. Seda enam, et isegi kui ta keele selgeks saaks, siis poleks tal Narvas palju inimesi kellega eesti keeles suhelda.

Väheautonoomne õppija on inimene, kes näeb väga kitsastes raamides, et temast ei sõltu midagi. Ta ei tunne, et ta suudaks midagi mõjutada või et tal oleks vastutus ka nende asjade eest, mida ta ise vahetult ei vaja. Sellisel õppijal on muuhulgas ka raskem aru saada abstraktsematest keeleõppega seotud argumentidest.

Dmitri, 35, Maardu
Püsielanik
Praegune keeletase: kuni A1

Dmitri õppis eesti keelt koolis, aga Maardus on kaks kooli, millest ühes on tema hinnangul võimalik eesti keel selgeks saada, kuid teises mitte. Tema käis justnimelt selles teises. Hiljem viis elu ta tehnikumi ning nüüd töötab ta enda kodulinnas Maardus tehases.

Praegu räägib Dmitri eesti keelt A1 tasemel. Ta on keelt koolis veidi õppinud, aga selgeks ei saanud. Samuti ei ole tal eesti keelt vaja ei tööl ega eraelus. Tema sõbrad ja tüdruksõber suhtlevad kõik vene keeles ning ka töökeskkonnas on peamiseks keeleks vene keel. Kuigi ta on paar korda mõelnud eesti keele õppimisele, on ta alati jõudnud järeldusele, et hetkel pole seda vaja. Ta on jõudnud otsusele, et tegeleb selle küsimusega tulevikus, kui tekib reaalne vajadus, näiteks ametikõrgenduse korral. Dmitri jaoks on paratamatus, et Maardus eesti keelt selgeks ei saa ning ta eelistab rõõmustada pigem nende asjade üle, mis tal olemas on.

Tutvu täispikkade arhetüüpide ja persoonadega pikemalt värskelt valminud uuringuaruandes.

Mina kasvasin üles 2000ndate alguses mil arvutid ja e-mängud ei olnud veel nii populaarsed kui need on täna. Tean, et meil oli kodus arvuti, kuid suurt mängimist selle peal ei toimunud.

E-mängud minu elus

Minu esimene mälestus videomängude mängimisest on ajast, mil olin 4-5aastane ja läksime kõrvalmajas elava tüdruku juurde simulatsioonimängu “The Sims 1” mängima. Olles lapsena ehitanud liivakastis losse ja elutoas diivanipatjadest kindluseid, olin vaimustuses, et saan arvutis ehitada reaalse maja, sealjuures valida ise seinavärvi, tapeedi ja mööbli. Minu kujutlusvõime saavutas uued dimensioonid. Olen üsna kindel, et läksin vanemate juurde koju sooviga, et soetada ka meie arvutisse Sims. Ei läinud palju aega mööda, kui hakkasin arvutis aina rohkem videomänge mängima, sealhulgas legendaarset arvutimängu Siia-sinna läbi linna.

Minu edasine kogemus e-mängudega oli lünklik. Minust ei saanud kunagi enda hinnangul piisavalt pädevat mängurit ega polnud suurt huvi mängida tol hetkel populaarseid mänge nagu GTA San Andreas või Call of Duty. Need mängud tundusid liiga keerulised. Ka sõprusseltskonnas ei olnud suuri videomängureid või vähemasti videomängudest ei räägitud. Meie peres olid e-mängud üsnagi populaarsed. Ema mängis nooremana strateegiamängu Age of Empires, kuid ühel hetkel ei jätkunud selleks enam aega. Isa mängis tihti God of War’i või GTA’d. Kusjuures meie emaga istusime kõrval ning tihti andsime hinnanguid, miks isa tegelaskuju juba 10. korda surma sai. Mul on ere mälestus, kuidas 2014. aastal kolisime perega uude koju ja ühiselt mööblit kokku pannes avastasime, et palju lõbusam on koos GTA V mängida.

Minu aktiivne e-mängimine jääb aega, mil olin tudeng. Kui elukaaslasega kokku kolisime, siis tuli esimesena uksest sisse mängukonsool PS3. Alates sellest olen pelgalt kõrvaltvaataja rollist vaikselt jõudnud ka mängude mängimiseni. Suurem e-mängimine hakkas pihta, kui mõned aastad tagasi saabus koju PS5, kuid sel korral koos kahe puldiga. Üsnagi kiiresti täienes mängukataloog videomängudega, mis olid mõeldud kahekesi/ mitmekesi mängimiseks. Näiteks platvormmäng Sackboy ja võidusõidumäng Crash Team Racing: Nitro Fueled. Kuna olin alati olnud huvitatud märulimängudest, siis sai ühe suvega mängitud ka kõik kolm osa populaarsest esimese isiku tulistamismängust Borderlands. Mind paelus selle mängu graafika, põhilugu ja gameplay. Borderlands on tänaseni üks lemmikumaid videomänge. Aastate jooksul olen proovinud mängida ka tulistamismängu Call of Duty, kuid tulutult. Ühel laupäeval sai mu tegelaskuju 27 korda mängus surma ja olles ahastusest poetanud paar pisarat otsustasin, et mäng pole mulle.

Seega on e-mängudest minu jaoks aastate jooksul kujunenud peamiselt lõbus vaba aja veetmise viis, kas koos sõprade, pere või kaaslasega. Tuleb tõdeda, et viimasel ajal jääb muu elu kõrvalt videomängudeks aega väheseks, kuid sellest hoolimata pean väärtuslikuks igat hetke, mil saan aeg-ajalt videomänge mängida ja n-ö pärismaailmast eemale. Praegu mängime elukaaslasega uut rollivideomängu Baldur’s Gate 3. Raske, aga põnev!

E-mängud noorte elus

Enne IBSu 2023. aasta uuringut „E-mängude rakendatavus noorsootöös“ ei olnud ma palju mõelnud sellele, kas ja kuivõrd on e-mängud mind või mu pädevusi mõjutanud. Mind saatis uuringu tegemisel eelnev kogemus videomängudega ja korduvalt tabasin end mõttelt, et e-mängud on märkamatult olnud üsnagi märkimisväärne osa minu elust. Hoolimata sellest, et ei olnud minust ei noorena ega ka hilisemas eas väga entusiastlikku või head e-mängurit. Uuel sajandil sündinud noorte jaoks on e-mängud aga saanud osaks nende igapäevaelust ja raske on leida last, kes e-mänge ei mängiks. Täiskasvanutena oleme harjunud noori ekraanide eest ära tõmbama, kuid kas see on ikkagi vajalik?

Kui mõtleme täiskasvanutena e-mängude peale, siis sageli tuleb esimesena ette stereotüüp, et videomängude mängija on mittesotsiaalne noor, kes veedab suure osa ärkveloleku ajast pimedas toas ekraani taga, sealjuures juues energiajooke ja süües krõpsu. Kuigi kindlasti leidub ka neid noori, on tänane reaalsus pisut teine, ja vastupidiselt populaarsele stereotüübile on e-mängud hoopis osa noorte sotsiaalelust. IBSu uuringu tulemustest selgub, et rohkem kui 70% 7-16aastastest noortest mängivad e-mänge sõpradega veebis ja ligikaudu 30% ühes ruumis. Tihti kasutatakse suhtlemiseks erinevaid rakendusi nagu Discord, Snapchat või ollakse sõpradega ühises kõnes. Seega on loodud tänapäeva noortele mitmeid võimalusi, kuidas ka virtuaalmaailmas kolades ühiselt aega veeta ja suhelda. See on suur edasiminek ajast, kui olin ise noor teismeline ja sõpradega videomängude mängimine tähendas peamiselt järgmisel päeval koolis muljetamist. Enda kogemuse põhjal julgen väita, et praegu on e-mängude mängimine palju sotsiaalsem kui see oli 5-10 aastat tagasi.

Nii nagu paljud teised, kasvasin ka mina üles lauamängudega. Pean nendest siiani kõrgelt lugu ja ei ole neid uuel videomängude ajastul unustanud riiulile tolmu koguma, kuid pean tõdema, et näen e-mängudes rohkem võimalusi noorte oskuste arendamiseks. Lauamäng “Mees, kes teadis ussisõnu” oli küll noorena isiklik lemmik, kuid tuleb tunnistada, et põnevam oli jälgida isa mängimas ajaloolist seiklusvideomängu Assassin’s Creed. Hiljutised rahvusvahelised uuringud näitavad, et videomängud toovad noores välja loomuomase motivatsiooni kasutada fantaasiat, väljakutseid ja uudishimu. Uuringud on jõudnud järeldusele, et e-mänge mängides rakendatakse oma kognitiivseid oskusi terviklikumalt, mille tõttu on e-mängudel suurem mõju inimese vaimsete võimete arendamisel kui lauamängudel.

Täiskasvanutena võime jätkuvalt eelistada mängida lauamänge, sest kasvasime nendega üles ja nende funktsioonid, sh sealsed arenguvõimalused, on meile tuttavad. Tänane reaalsus on aga see, et noored on koondunud virtuaalmaailma e-mänge mängima. Nad on kasvanud üles liikuva interaktiivse mänguga. IBSu uuringust selgus, et noored mängivad e-mänge kõige enam meelelahutuseks või igavuse peletamiseks, kuid ka sõpradega suhtlemiseks, kujutlusvõime parandamiseks ja reaalsusest eemale põikamiseks. E-mängud on noorte jaoks sarnane meelelahutusviis nagu varasemalt olid lauamängud. Seega vahest peaksime hoopis suunama ja toetama nende juba olemasolevate oskuste arendamist keskkonnas, mis on noorele meelepärane, tuttav ja põnev. See aga ei välista ekraanivabu õhtuid mängides tundide viisi Monopoly’t.

E-mängude rakendusvõimalused

E-mängude maailm on väga mitmekesine ja kirju. Iga kord kui arvan, et mul on omajagu kogemusi ja teadmisi e-mängude mängimisest, siis nooremad õed-vennad tõestavad mulle vastupidist. Kuna videomängude maailm on pidevas arengus, siis on keeruline kõikide uuenduste ja põnevate mängudega kursis olla. Täiskasvanuna on seda vahest raske tunnistada, aga siin on ekspertideks noored. Nemad teavad, kuidas mängida Robloxi, Minecrafti ja mis või kes on NPC (non-player character). Ja kellele ei meeldiks olla kõige targem ruumis?

E-mängud on võimalus, kuidas noored saavad e-mängudega seotud tegevustes olla õpetaja rolliss. Samuti pakub see meile, täiskasvanutele võimaluse luua noorega paremat kontakti neile sobiva meediumi abil. Selle asemel, et videomängudest hoiduda, võiksime proovida neid hoopis koos noortega mängida. Tuleb tunnistada, et täiskasvanuna videomängude mängimise teekonda alustada oli pisut hirmus, kuid seevastu olen noorema generatsiooniga mängimisest saanud palju toredaid kogemusi. Õnneks kehtib e-mängudes printsiip – mis halvasti, see uuesti! Noortel on igati lõbus vaadata, kuidas su tegelaskuju juba kolmandat korda võidusõidumängus vastu posti sõidab.

Kuigi e-mängude mängimisel on positiivne mõju noorte üldpädevuste arengule, siis tuleb teadvustada ka nende potentsiaalseid ohtusid. Uuringud käsitlevad probleeme nagu unehäired, ebatervislik eluviis, sõltuvus ja vaimse tervise probleemid. Täiskasvanutena oskame enamasti oma aega ja emotsioone reguleerida. Kuid mis seal salata, olen ka ise veetnud mitmeid tunde järjest videomänge mängides, sealjuures märkamata korisevat kõhtu ja unustades märja pesu pesumasinasse. Viimased teadusuuringud näitavad, et e-mängud avaldavad negatiivset mõju noorte tervisele mitme faktori koosmõjul ning juhul, kui e-mänge kasutatakse peamise vahendina stressiga toimetulekuks.

Seega on meie töö täiskasvanutena panustada noorte kõrgenenud teadlikkusele virtuaalmaailma ohutust kasutamisest ja suurendada dialoogi nendega e-mängude mängimisest ning interneti kasutusest. On ääretult oluline, et nii noored kui ka täiskasvanud oleksid teadlikud oma digitaalsest identiteedist ja oma käitumisest virtuaalmaailmas. Seega, isegi kui toit sai valmis kell kümme õhtul ja pesu sai restile alles hilisööl, siis on oluline teadvustada, et mõõdukalt mängimine ja pauside tegemine on kriitilise tähtsusega.

Kokkuvõtteks

See ei ole saladus, et e-mängud on noorte seas populaarsed ja nende mängimine on Eestis jätkuvalt tõusuteel. Oluline on aga leida viise, kuidas saaksime noorte virtuaalmaailmas veedetud aega suunata eesmärgipäraselt, sealjuures toetades nende oskuste ja pädevuste arengut. Täiendavat tähelepanu tuleks pöörata ka virtuaalmaailma ohutule kasutusele ja noorte digitaalse identiteedi toetamisele. Tegime kolleegidega IBSu uuringu põhjal kümme järeldust ja soovitust, kuidas e-mänge rakendada noorsootöös. Tegelikkuses sobivad paljud neist soovitustest ka n-ö koduseks kasutamiseks ehk kuidas mõtestada noorte e-mängimist ja toetada nende oskuste arengut virtuaalmaailmas, sealjuures olles täiskasvanuna osa protsessist. (Noore) täiskasvanuna usun, et e-mängudes on palju kasutamata potentsiaali. Minu elus on e-mängud olnud alati tore meelelahutusviis ja suure tõenäosusega on ka tulevikus. Endale annan aga lubaduse, et proovin täiskasvanuna olla rohkem avatud uutele e-mängudele – mistahes kui keerulised need esmapilgul tunduvad.

Noorte hea vaimne ja füüsiline tervis on ühiskonna vundamendiks. Noorte vaimse ja füüsilise oleku toetamisel mängivad olulist rolli noortevaldkonna töötajad, keda vaatamata oma tähtsale tööle märgatakse võrreldes haridusvaldkonna töötajatega vähem ning nende tehtud tööd ei osata sageli väärtustada. Tänaseks on selgunud, et neid tihti tahaplaanile jäävaid, kuid tähtsa töö tegijaid on Eestis ligi 12 300, kelle muresid ja rõõme vaatles Balti Uuringute Instituut täpsemalt hiljuti ilmunud uuringus „Noortevaldkonna töötajaskonna töötingimused”.

Samm-sammult allakäik

Noortevaldkonna töötajaid iseloomustab praegusel hetkel koormustasemele mittevastav palk ning arengupotentsiaali tähelepanuta jätmine. 65% noortevaldkonna töötajatest ei ole rahul oma hetkese palgaga ning 70% täiskohaga töötavatest inimestest teenib brutopalka alla 1500 euro kuus. Need tegurid viitavad selgelt asjaolule, et noortevaldkonna töötajaid ei väärtustata piisavalt ning on tugevateks argumentideks, et olukord peab muutuma.

Valdkonna olulisuse alahindamine on omakorda mõjub halvasti selle mainele ja pigem tõrjub kui tõmbab ligi pädevaid noori töötajaid, kes aitaksid vormida järelkasvu ning seeläbi parendada ühiskonda tervikuna. Seega on oluline tegeleda valdkonna kitsaskohtadega, et paraneks noortevaldkonna maine ning valdkonna järelkasv oleks tagatud.

Kas me peaks tapma huvi, mis toetab terve ühiskonna loomist?

Mitmed noortevaldkonna töötajad on ülekoormatud, kuid siiski jätkavad oma tööga. Nende peamiseks kütuseks on eelkõige kirg valdkonna ja oma töö vastu. Noortevaldkonna töötajad on tihti sattunud töökohale just enda hobi tõttu, mis tähendab, et neil on huvi ning soov töötada noorte inimestega. Kõrge motivatsiooniga kaasub aga tihti negatiivne aspekt: neid inimesi kiputakse ära kasutama. Oma kire tõttu ollakse aktiivsed töökohal, kus pakutav palk ning töötingimused jätavad soovida. Siiski on enamasti ka neil inimestel piir ees ning oluline on olukorrale lahendus leida enne selle ületamist.

Kuidas olukorda muuta?

Ebaõiglane olukord saab lõpu siis, kui kasvab teadlikkus noortevaldkonna tööst nii mikro- kui makrotasandil. Riik peaks laiendama noorsootööhariduse ja pakutavate koolituste ampluaad, pakkuma noorsootöötajatele motiveerivat tasu, tegema positiivse sisuga teavitustööd ning looma tugivõrgustiku antud valdkonna töötajatele. Sealjuures on oluline tagada juhtide professionaalsus ning tunnustada töötajaid tehtud töö eest.

Tugeva vundamendi valamisse saab panustada aga iga inimene, kes paneb tähele noortevaldkonnas tehtud samme. Noortevaldkonna töötajad toetavad noorte arengut, mistõttu saab neisse suhtuda ka kui superkangelastesse, kes teevad nähtamatult heategusid. Seega saab igaüks neid inimesi rohkem märgata, kelle igapäevaseks eesmärgiks on tervikliku ühiskonna loomine. Tunnustame ja väärtustame noortevaldkonna töötajaid!

Viimasest paarist aastast on kujunenud kodukontorite võidukäik. Vähemalt meie IBS-is poleks varem osanud ennustada, et hakkame kunstilembese kontori asemel veetma kuid kodus köögilaua taga. Või hoopis liigagi mugaval diivanil! Maailm muutus tundmatuseni. Selleks, et uuest reaalsusest sotti saada, otsustasime – nagu ikka –  asja uurida! Võtsime vaatluse alla kaugtööga kaasneva mõju ja teiste riikide praktikad, ning avastasime nii mõndagi tähelepanuväärset. Nüüd jagamegi sinuga teadmisi, mida saime nii kodukontoris töötamise vahendite, produktiivsuse ja tasakaalu, kui ka keskkonnasäästu kohta. Vaatlen neid valdkondi läbi perspektiivi, milles kodukontoris töötamine meile endile kõige rohkem kasu saaks tuua.  

Teaduskirjandusest selgus, et musta ja valget selles valdkonnas ei ole. Küll aga on kaugtöö tegemisel täheldatud positiivset mõju töötajate tulemuslikkusele. Kodukontorist töö tegijad keskenduvad tööle kauem, kui nende kontoris töötavad kolleegid. Oma rolli mängib selles nii tööle sõitmisest säästetud aeg, kuid ka rahulikum kodune keskkond, mis aitab sobivate tingimuste olemasolul rohkem töösse süveneda. Seega on kindel, et “kodukontor” ei ole salakood suurpuhastusele ja koogiküpsetamisele. Lisaks positiivne uudis tööandjatele – kaugtöötajad vahetavad väiksema tõenäosusega töökohta.

Ent kõik pole ka päris nii roosiline, kui esmapilgul paista võib. Rohkem kui 2,5 päeval nädalas kaugtööd tegevatel töötajatel kipuvad kolleegidega olema halvemad suhted, nad on suuremas sotsiaalses isolatsioonis ja tajuvad organisatsioonikultuuri nõrgemini. Seega olles nädalas vähemalt pooltel päevadel kontoris, saame ise anda panuse headesse suhetesse kolleegidega!  Nagu kontoris töötamisel, on ka kodust töö tegemisel omad plussid ja miinused. Üks on aga kindel, kodukontori mõjud sõltuvad suuresti meist endist!   

Linnastumine, keskkond ja autosõidud   

Koroonapandeemia tõi varasemast enam esile kaugtööga seotud arutelu kodust töötamise soodsast mõjust kliima- ja elukeskkonnale ning inimese tervisele. Igapäevane tööle ja tagasi sõitmine tekitab paratamatult õhu- ja mürasaastet, kulutab naftavarusid, heidab õhku süsihappegaasi ning suurendab kliimamuutust.

See aga ei tähelda, et saaksime kaugtööga seotud kasulikku mõju keskkonnale vaadelda üldistatult ja kõik aegade lõpuni kodukontorisse suunduda. Kuigi meie tegemata jäetud sõidud tööle võivad olla positiivse mõjuga, mängivad siin rolli teisedki elustiiliga seotud valikud. Kui tööle sõitmise asemel seada iga päev suund autoga  kohvikusse või õhtul toidupoodi, ei pruugi positiivne mõju keskkonnale avalduda. Ja kuigi energiatarbimine kontoris väheneb, siis kodudes see tõenäoliselt suureneb.

Seega tulenevalt inimeste käitumismustrite erinevustest, ei ole meil võimalust teha kaugeleulatuvaid järeldusi kaugtöö keskkonnasäästlikkuse kohta. Siinkohal saab lugeja aga enda harjumuste peale ise mõtiskleda ja planeerida toidupoe külastusi kontoris käimisega samale päevale või asendada mõni harjumuspärane autosõit hoopis rattasõiduga.   

Küll aga võib kaugtöö üsna selgelt avaldada positiivset mõju linnastumise vähendamisele, andes maapiirkondades elavatele inimestele senisest suurema valikuvabaduse tööturul. Suurem kaugtöö levik avab inimestele võimaluse kolida hõredama asustusega piirkondadesse, kus kinnisvara on odavam, loodus lähemal ning keskkond laste kasvatamiseks turvalisem. Suurem kaugtöö levik aitab toetada regionaalarengut ja nautida looduslähedast keskkonda samal ajal.   

Kes maksab tooli eest?    

Kui oleme jõudnud hetkeks juba unistada Hiiumaa kadakate vahele kolimisest, tekib uus küsimus. Milline peaks üks hea kodukontor olema? Eksperdid on jõudnud järeldusele, et kõige tähtsam on kodukontori puutumatus kõrvalistest teguritest. Seltsivad lapsed, koduloomad ja elukaaslane võivad küll tuju heaks teha, kuid kodukontorist võiksid nad töö tegemise ajal siiski mõõdukat vahemaad hoida. Teaduskirjanduses on täheldatud, et inimesed, kellel on tööks olemas eraldi ruum, on enda töös tulemuslikumad kui need, kellel seda pole. Kontor peaks olema muidugi ka möbleeritud ja turvaline. Ainult voodist ja arvutist siinkohal ei piisa. Vaip peaks olema maa küljes  piisavalt tugevalt kinni, et vältida libisemist, elektrijuhtmed turvaliselt peidetud ja rattad tooli küljes kinni. Turvalise kodukontori kirjeldus on põhjalikumalt välja toodud aruandes.  

Korralikult sisustatud kodukontor ei ilmu aga sõrmenipsust ning nõuab omajagu väljaminekuid. Mitmed riigid on pakkunud lahendusi kodukontori sisustamiseks. Näiteks Austraalias korvab riik töötajatele  nende kodukontori sisustamise ning säilitamisega seotud kulud teatud määral, sh ka näiteks tööga seotud internetikasutuse ja telefonikõned. Seda igas päevas lausa 0,52 Austraalia dollarit ehk  0,34 euro ulatuses. Eestis riiklikul tasandil kodukontori sisustamise süsteemi ei ole ning töötajate töötingimuste eest vastutab tööandja. Töötaja saab alati ise ka läbi hüpata kohalikust uuskasutuskeskusest, kus mööbel ootab juba pikisilmi uusi omanikke.  

Maamaja valmis ja kodukontor sisustatud –tasakaal elus saavutatud?   

Pole ju saladus, et kodukontoris võib puhke- ja tööaeg hägustuda ning tasakaal paigast nihkuda. Millal lõpeb tööaeg ja algab puhkeaeg? Viimastel aastatel on mitmed Euroopa riigid võtnud töötajate kaitseks vastu seaduse või suunise, mis annab viimastele õiguse mitte olla kättesaadav. Euroopa Liidu agentuuri Eurofound alla kuuluv Euroopa Tööelu Vaatluskeskus on seda defineerinud järgmiselt: „Õigus mitte olla kättesaadav tähendab töötaja õigust hoiduda töövälisel ajal tööga seotud elektroonilisest suhtlusest, nagu e-kirjad või muud sõnumid“.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite areng ja levik on töömaailma pea peale pööranud. 50 aastat tagasi töölt lahkudes jäid tegemata jäänud ülesanded suure tõenäosusega ootama homset päeva. Täna võtame need aga puhkeajale kaasa telefonis või arvutis vaikselt märku andvate teavituste näol, mis aga võivad tekitada tunde, et oleme kogu aeg tööl. Kuniks juriidiline raamistik pole veel Eestisse jõudnud, saame kõik ise aktiivselt püüelda parema töö- ja eraelu tasakaalu poole. Lülitame tööga seotud teavitused peale tööpäeva välja ja laseme kolleegidel meile vastata alles järgmisel päeval, sõltumata sellest, kas nad näevad meie sõnumit või mitte.   

Kodukontori võimalus ei ole ainult heaks vahelduseks kontoritöötajatele või regionaalarengut toetav samm. Kodukontorist töötamine avab uksed tööturule ka neile, kelle jaoks pole kontoris tööl käimine varasemalt võimalik olnud. Nii saavad tööturule siseneda ka näiteks erivajaduse või hoolduskohustusega inimesed, kes ei saa teha kohalolu nõudvat tööd. Nõnda võiksime kaugtööd vaadata kui ühte töötegemise võimalust oma võlude ja valudega ning proovida seda efektiivselt toimima saada.  

Loe põhjalikumalt hiljutisest uuringust!

Viimastel aastatel on Eestis tavaliste sigarettide tarvitamine vähenenud. Selle positiivse suundumuse varjupooleks on aga aina kasvav alternatiivsete nikotiinitoodete tarvitamine. Selliseid uusi tooteid – peamiselt e-sigarette ja nikotiinipatju – tarvitavad Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2020. aasta „Eesti rahvastiku tervisekäitumise uuringu“ järgi enim just noored. 

Tihtipeale propageerivad alternatiivsete nikotiinitoodete edasimüüjad nende tarvitamist kui parimat viisi tubakast loobuda. Nii on näiteks ühe Eesti alternatiivsete nikotiinitoodete edasimüüja kodulehel lausa erinevaid artikleid, kus tuuakse muu hulgas välja, et e-sigaretid on suitsetamisest loobumiseks nikotiininätsudest ja -plaastritest paremad ning et laste ja teismeliste e-sigarettide tarvitamise suurenemine on müüt. Iseäranis küüniline on viimane väide, kuna see on artiklis viidatud uuringu tulemustele risti vastupidine. Nimelt on uuringus selgelt mainitud, et võrreldes 2014. aastaga on elus vähemalt korra e-sigaretti tarvitanud noorte hulk 2016. aastaks tõusnud 22% pealt 25% peale, samuti on regulaarsete alaealiste tarvitajate arv tõusnud 4% pealt 6% peale. Ka Eestis on TAI 2019. aasta „Eesti koolinoorte uimastite tarvitamise uuringu“ järgi e-sigaretti korduvalt tarvitanud 1% 11-aastastest, 6% 13-aastastest ja 10% 15-aastastest. Kõik see muudab teadmiste kogumise alternatiivsete nikotiinitoodete ja nende tarbimise kohta aina olulisemaks. 

Milles on probleem?

Tihti propageeritakse alternatiivseid nikotiinitooteid hea või lausa parima viisina tubakast loobumiseks. Selles osas ei valitse aga teaduslikku konsensust, samuti puuduvad pikaajalised uuringud, mis kinnitaksid alternatiivsete nikotiinitoodete ohutust.

Erinevalt vanemast elanikkonnast on aga paljudel noortel tubakatoodete asemel esimene kokkupuude just alternatiivse nikotiinitootega. Lisaks sellele kipuvad noorte esmatarvitamise kogemused olema positiivsemad kui vanemal elanikkonnal. Kogemuse meeldivust võimendab alternatiivsete nikotiinitoodete puhul ka maitse ja lõhn.

Noorte seas on samuti levinum trend tarvitada erinevaid tubaka- ja nikotiinitooteid läbisegi. Meie uuringust lähtub, et elanikkonna hulgast oli enamus vaid ühe toote tarvitajad (60%), seejuures nooremad vanuserühmad tarvitasid suurema tõenäosusega mitut toodet ja õpilaste küsitluses oli mõlemaid – ühe või kahe toote tarvitajaid – kolmandik. Ka kolme kuni viie erineva toote paralleelselt tarvitamine on noorte seas levinum, mistõttu võib väita, et tubaka- ja nikotiinitooteid tarvitavad noored kalduvad paralleelselt proovima ja tarvitama rohkem erinevaid tooteid kui vanem elanikkond. 

Seadus soodustab nikotiinipatjade kasutamist

Tubakaseaduses on nikotiinipatjade turundus, pakendi- ja müügireeglid võrreldes teiste tubaka- ja nikotiinitoodetega oluliselt lõdvemalt reguleeritud. Selle argument võiks olla tubakast loobumise soodustamine, ent nagu mainitud, nähtub meie uuringu tulemustest, et paljud noored ei alusta viimastel aastatel esmakordset tarvitamist enam sigarettidest, vaid just e-sigarettidest ja nikotiinipatjadest. Selles valguses on äärmiselt pentsik, et nikotiinipatju tõlgendatakse erinevalt paljudest teistest tubaka- ja nikotiinitoodetest tubakaseaduses tubakatootega seonduvaks tooteks, mitte tubakatooteks endaks või erilist sorti tubakatooteks, nagu on näiteks e-sigaretid. Seonduvad tooted on tubakatootega sarnaselt kasutatavad tooted, millega imiteeritakse tubakatoodete tarbimist, ja tooted, mida kasutatakse tubakatoodete asendamiseks, sealhulgas elektrooniline sigaret, taimsed suitsetatavad tooted, erinevad materjalid vesipiibutubaka asendamiseks ja tubakavaba huuletubakas, sõltumata nende toodete nikotiinisisaldusest). Just sellest seaduse definitsioonist tulenebki võimalus müüa Eesti õigusruumis nikotiinipatju palju lõdvemate reeglite järgi ja tihti noortele suunatult.

Mis muudab nikotiinipadjad teistest nikotiinitoodetest võrdsemaks?

Esitame järgnevalt mõned näited nikotiinipatjade müügist ja turundusest, mis oleksid paljude teiste tubaka- ja nikotiinitoodete puhul mõeldamatud. Nikotiinipatjade brändinimed on erinevalt näiteks sigaretifirmadest oluliselt enam noortele suunatud. Näidetena võib välja tuua brändinimetused ACE, Killa, Rämmar ja Blow. Samuti on kujundus oluliselt enam noortele suunatud. Nii on näiteks brändi Pablo nikotiinipatjade karbil pilt kurikuulsast Pablo Escobarist. Lisaks võib rahvuslikumalt meelestatud tarvitaja soetada endale brändi TUPS nikotiinipadjad, mille karpi kaunistab Eesti rahvusmuster. Seda arvesse võttes tasuks kaaluda nikotiinipatjade puhul standardiseeritud pakendi nõuet. Ehk võiks nikotiinipatjade pakendil olla sarnaselt sigaretipakkidele ka mõni hoiatav pilt.

Nikotiinipatjade pakenditele kehtib aga veel mõningaid lõdvemaid reegleid. Tubakaseaduse järgi ei tohi tubakatoote pakendi märgistus sisaldada teavet ega kasutada ühtegi teksti või kujutist, mis annab teavet tubakatoote nikotiini-, tõrva- või vingugaasisisalduse kohta. Nikotiinipatjade karpidel on aga info nikotiinisisalduse kohta kirjas vahel lausa mitmel viisil. Üldiselt asub karpide tagumisel poolel silt, kus on kirjas täpne nikotiinisisaldus nii grammi kui padja kohta. Tihti on ka karpide esikaanel märgitud toote kangus viiepalliskaalal.

Samuti ei tohi tubakatoote pakendi märgistus sisaldada teavet ega kasutada ühtegi teksti või kujutist, mis loob eksitavalt mulje, et sellel on ergutav, jõudu andev, raviv, noorendav, looduslik või orgaaniline omadus või muu positiivne mõju tervisele või elustiilile. Samuti ei tohi tubakatoote pakendi märgistus osutada maitsele, lõhnale, maitse- või lõhnaainele või muule lisaainele või selle puudumisele. Nikotiinipatjade puhul pole aga selline tootemargi kujundamine keelatud. Seetõttu saab näiteks bränd ACE müüa toodet ACE Guarana, mis rikuks tubakatoodete puhul mõlemat eespool mainitud nõuet (nimelt seostatakse guaraana kurnatuse maandamise, energiataseme tõstmise ning õppimisvõime ja mälu parandamisega; seetõttu kasutatakse guaraanat sagedasti ka näiteks energiajookide tootenimetustes). 

Lisaks pakendireeglitele kehtivad nikotiinipatjadele ka müügiedenduse osas tunduvalt lõdvemad piirangud. Tubakaseadus (paragrahv 26 lõige 1 punktid 1 ja 2) näeb ette, et tubakatoote või tubakatootega seonduva toote müügi suurendamiseks on keelatud järgmine tegevus:

1) Kauba või teenuse müügiks pakkumisel, müügil või muu tegevuse tulemusena tubakatoote või tubakatootega seonduva toote tasuta või sigarettide maksimaalsest võimalikust jaemüügihinnast oluliselt madalama hinnaga saamise võimaldamine, samuti võidu, auhinna või muu hüvena;

2) Tubakatoote või tubakatootega seonduva toote müügiks pakkumisel, müügil või muu tegevuse tulemusena kauba või teenuse tasuta või tavapärasest jaemüügihinnast madalama hinnaga saamise võimaldamine, samuti võidu, auhinna või muu hüvena.

Taas on näha, et sigarettidele ja nikotiinipatjadele kehtivad sootuks erinevad reeglid. Konkreetse regulatsiooni puhul on suureks nõrkuseks ka see, kui vabad käed see nikotiinipatjade edasimüüjatele jätab. Praktikas on näha, et edasimüüjad leiavad kavalaid viise, kuidas nikotiinipatjadele endiselt sooduskampaaniaid korraldada. Erinevates nikotiinipatjadega kauplevates poodides ja kioskites on viimastel aastatel korduvalt toimunud kampaaniad, mille käigus saab kahe toote ostmisel need tavapärasest soodsama hinnaga. Postituse kirjutamise ajal viib üks alternatiivsete nikotiinitoodete pood läbi kampaaniat, mille käigus saab klient konkreetseid nikotiinipatju soetades teise karbi tasuta kaasa. Veel pakuvad mitmed sellised poed kliendikaardi võimalust, mis tagab kliendile soodsamad hinnad. Tubakaseaduse müügiedenduse paragrahvi laia tõlgendusruumiga sõnastuse tõttu on kohati raske hinnatagi, kas edasimüüjad rikuvad neile seatud (niigi lõtvu) reegleid või mitte.

Kokkuvõte

Nagu näha, leidub hetkel Eestis alternatiivsete nikotiinitoodete (eeskätt nikotiinipatjade) puhul mitmeid müügi ja turundusega seotud õiguslünki. Nende tekkimise aluseks on olnud (varjatud) eeldus, et alternatiivsed nikotiinitooted on tavapäraste tubakatoodete ohutumad alternatiivid. Ometi puuduvad alternatiivsete nikotiinitoodete ohutuse osas vajalikud pikaajalised uuringud. Samuti pole teaduslikku konsensust selle osas, kas need aitavad inimestel tavapärastest tubakatoodetest loobuda. Meie uuringu põhjal on ka näha, et aina enam alustavad noored tubakatoodete asemel hoopis alternatiivsetest nikotiinitoodetest. Seepärast on edaspidi selle valdkonna reguleerimisega kokku puutuvatel inimestel oluline enda käest küsida, kas mõned nikotiinitooted peaksid ikka olema võrdsemad kui teised.

Loe rohkem värskest uuringust!

Midjourney on tehisintellekti platvorm, mis loob kasutaja antud märksõnade ehk käskluse põhjal pildi. Katsetasime seda ka oma meeskonnas ja tulemuseks on pildid, mis illustreerivad meie tiimiliikmete möödunud aastat.

Over the past year, artificial intelligence (AI) has been making the rounds in international news for its ability to create brilliant – almost human like – artwork, essays, even a children’s book. AI is now being used in academia and research fields (IBS’ sector), where AI programmes like chat.openai.com can generate entire paragraphs just from a few prompts.

AI has the potential to revolutionize the way think tanks generate and disseminate research. AI algorithms can analyze large amounts of data quickly and accurately, allowing think tanks to gather insights and generate reports at a faster rate than with traditional methods. Additionally, AI can help with the tedious and time-consuming tasks of data cleaning and analysis, freeing up researchers to focus on more high-level tasks such as interpretation and writing. AI-generated reports may also be more objective and unbiased, as they are not influenced by human biases and subjective perspectives. However, think tanks should carefully consider the ethical implications of using AI to generate research and ensure that the technology is used transparently and responsibly.

In fact, AI has become so compelling that you probably didn’t realise that the previous paragraph was written entirely by AI… Yes, writing succinct and logical paragraphs about a subject is now possible in less than 10 seconds. Does this mean that researchers and academics should worry about job security? Maybe… But the purpose of this article isn’t to speculate about the horrors of a machine-run world. Instead, it is to use these fun new AI bots to help write a blog post! So, I thought it would be a fun idea to use Midjourney to help illustrate the experiences, growth, and knowledge gained in 2022 by some of our team members here at IBS.

Here’s how it works. Midjourney is an AI platform that will illustrate an image for you based on a few prompts that you give. The “prompts” are keywords that are input in the Midjourney chat box. Based on these prompts, the AI will generate a unique image. For example: 

Prompt: Jerry Seinfeld eating a bowl of cereal on the moon. Hyper-realistic.

And… Voilà! You have your very own – albeit slightly terrifying – picture of a bisected Jerry Seinfeld eating cereal on the moon! I can almost hear him say “What’s the deal with space? You can’t breathe it, you can’t see it, what gives?!”

Using Midjourney, we created a prompt that best summarised our year. So we added a few keywords to see how the AI illustrates that prompt. Then, we each wrote a short explanation about the prompts we used. Here we go! 

Ricky Henahan, Analyst and Project Manager

Explanation: This past year was fun and challenging. IBS finalised a few major projects such as SmartEnCity, RELaTED that I have been working on since starting at IBS in 2019. It was also a year of growth as – with the ending of these projects – I learned new tools, tricks and gained invaluable skills and personal connections that have made me a more well-rounded individual. Overall, it was a great year, and I am excited to collaborate with my colleagues and take on new challenges in the new year. Midjourney nailed the feel I was going for, with a tree symbolizing growth, the owl as wisdom, and Salvador Dali because sometimes life can be surreal.

Prompt: happiness, growth, wisdom, learning, an owl in a tree, sunshine, Salvador Dali

Mele Pesti, Analyst and Project Manager

Explanation: The end of 2022 was special for me, as I joined IBS this winter and started to have more reasons to visit the good old city of Tartu.  Time to learn the moves and quickly become a pro, although – is the name of the game even chess? Definitely many possible combinations in the air. Whatever strategy I use, the desire for knowledge will definitely be fulfilled. Excited and thankful for the chance!AI definitely surprised me with this result, but I am happy with it.

Prompt: woman in a city, desire for knowledge, new, exciting, knowledge, data, chess, winter, colorful, M.C. Escher

Mart Veliste, Analyst 

Explanation: I primarily remember two projects from the past year, one focused on Centres of Excellence and the other on teleworking practices. Both certainly broadened my knowledge. From the first, I got a good insight into what type of funding instruments Estonian scientists expect. From the second, I learned a lot about how other countries have regulated or promoted teleworking. Therefore, my prompt was based on an idea and keywords related to the two projects. To give artistic guidance to the AI, we also added “Norse art” as a reminder of my nice summer vacation in the Nordics. The result is quite fun, with two scientists doing some field work (not to be confused with teleworking!) on a small rock in the Nordics. I especially like the odd central “cloud” that includes connected poles and some mystical mist that I interpret as the World Wide Web that enables teleworking.  

Prompt: two scientists, on different sides of the world, connected by a string, doing research, Nordic art, summer

Maris Pihelgas, Junior Analyst

Explanation: I picked my prompt because I have been to four countries this year. I visited world-famous monuments and cities. Also, I read self-development books and took pieces of training which helped me personally and at work. More than that, I tried things I had never tried before: surfing, eating frog legs, etc. I didn’t know what to expect from AI, but I am very impressed!

Prompt: girl, flying around the earth with a book in her hand, Antoine de Saint-Exupéry

Maria Khrapunenko, Analyst

Explanation: The year, in general, has been quite a rollercoaster, but there was a balance between good and bad, love and loss – that is why it is bitter-sweet, just like dark chocolate. There were changes life-wise and work-wise, which also came with making choices. I have never travelled as much as I travelled last year, and Rome was my first solo trip which I enjoyed the most. Also, I further explored languages, words and meanings and captured more memories in photos. Although the picture generated is more gloomy and dramatic than I would like, the AI nicely combined the keywords I gave.  I think AI focused on the words “solo” and “winter” too much, which explains the vibe it gives. But I like how it portrayed the architecture and the mix of colours. Overall, I was very impressed and curious about how AI did all that, so afterwards, I tried creating a couple of pictures on my own. 

Prompt: bitter-sweet, winter, girl, big changes, making a choice, Rome, solo-travelling, photos, love, loss, language

Kristjan Kaldur, Programme Manager

Explanation: The prompt, most of all, describes the feeling of missing the perfect Estonian winter – a snowy and sunny day –, while being away from Estonia in the tropical weather.

The options AI generated and the one I picked, quite well describe the mood, even though the prompt was as short as possible, only a handful of keywords.The main impression is, that we seem to live at some kind of a tipping or breaking point in terms of artificial intelligence and its capabilities, and that human civilisation needs to start living together with it and adapting itself to it. And that only the most adapted creators – artists, designers, cartoonists etc. – will survive this new revolution.

Prompt: sunny day, Estonian cold winter, man, doing academic research, in front of computer, drinking green tea

Kats Kivistik, Member of the Board

Explanation: This year was challenging. Many new projects as a project manager and many challenging tasks related to those. Some difficult situations – timewise and people-wise. Also, I got new responsibilities as a member of the board, where people management is even more part of the job. Though challenging, some studies were fascinating, and I learned quite a bit of new stuff. Overall, it was a good year because of my new and not-so-new colleagues. Based on the prompt I added, Midjourney got more or less what I thought as the circle reflecting my busy work life right now. Concretely and abstractly, people and bright tomorrow are also shining from afar.

Prompt: perpetual circle of obligations, greater responsibility, managing people, fun, new skills

Final reflections

When I first had the idea for this blog post, I intended to focus on what my colleagues had experienced in the last year. However, as I delved into the subject of AI, particularly Midjourney, I started to come across both positive and negative impacts of using AI as a creative tool that warrants a deeper conversation.

From a layman’s perspective, Midjourney was fun to use. In fact, I could spend hours thinking of ridiculous combinations of prompts to see what images the AI would generate. In some ways, it is like taking those online quizzes that tell you what Harry Potter House you will be sorted into or something mindless like that – you don’t know what to expect, but it’s mildly entertaining, and the results are surprising. 

I can also see Midjourney being an interesting tool for creating decent logos or branding for companies in a matter of seconds. In fact, when using Midjourney, you can see the prompts that other users are adding to the chat in real-time. From what I observed, many of the users were using Midjourney to create logos for small businesses. While this could be a risk for artists and graphic designers, I also saw the benefit for them, for example, if a designer has a mental block and needs some inspiration, they can describe what they would like to draw and the AI will generate an image they can use as a starting point. 

There is also a dark side to using Midjourney. The obvious example would be the risk it poses to creative industries – web designers, graphic designers, etc. – who could become irrelevant in a few years. But a less apparent negative impact of AI-generated images that have come to the fore is copyright infringement of other artists whose work is available online. Essentially, the AI tool will “scrape” the internet for source materials (artist-created graphics, images, portraits, etc.) to create artwork based on your prompt. Of course, this is debatable since the images created are unique to the prompt, albeit borrowing style cues from what is on the internet. But is this different from how human artists influence and create art? Something to ponder…

As it relates to the growth and experience of my colleagues, I think this year was indeed one of the significant changes for the Institute of Baltic Studies. Several new colleagues joined us, we welcomed a few members back, ended long and career-defining projects, and are moving full steam ahead in 2023. Even with the tense geopolitical situation we find ourselves in, these trials and tribulations have made us closer as an organisation. I, for one, am very excited to see what this year will bring for IBS.

Selfi Eiffeli tornis, klaasike hõrku portveini Douro jõe orus, palveränd Santiago de Compostelasse, hommikuni kestev tantsumaraton Roskilde muusikafestivalil, hüva leil Võrumaa suitsusaunas… Kõik see ja palju muudki mahub tohutu suurde patta, mida nimetatakse kultuuriturismiks. Arvatakse, et kultuurihuvist ajendatud turism moodustab kogu maailma turismist pea 40%. See tähendab, et pikas plaanis sõltub meie elukeskkonna kestlikkus ja kultuuriline elurikkus suurel määral sellest, milliseid kultuuriturismi strateegiaid turismipiirkonnad täna kujundavad. Mida kujutab endast kestlik kultuuriturism ja kuidas teha nii, et kultuuriturismi maitseküllast pajarooga meile veel kauaks jätkuks? 

Kestlikkuse neli koostisosa

Kestlikul kultuuriturismil on mitu erinevat mõõdet. Üle-euroopaline koostööprojekt IMPACTOUR, milles löövad kaasa ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, Balti Uuringute Instituut ning Tartu ja Võru maakonnad,  võtab neist luubi alla neli. Esiteks tuleb kliima- ja elurikkuse kriisi valguses rääkida kestlikkusest looduskeskkonna säilitamise võtmes. Teiseks, kuna turism on paljudele inimestele oluline elatusallikas ja mitmete piirkondade majandusarengu mootor, tuleb mõelda turismi majanduslikule kestlikkusele. Kolmandaks on oluline küsida, kuidas turism mõjutab kohalikke kogukondi, sotsiaalseid suhteid ja eri ühiskonnarühmade võrdseid võimalusi.  

Kultuuriturismi puhul on aga eriti oluline neljas, kestlikkuse kultuuriline mõõde. Kuna kultuuriturismi keskmes on materiaalsete ja vaimsete kultuuriväärtuste ning elamuste kogemine, ei pääse me mööda küsimusest, kuidas turism mõjutab sihtkohtade kultuuripärandit ja kultuurielu. Ühtlasi on massiturismi ajastul kriitiliseks saamas küsimus, kuidas vältida liigsest külastuskoormusest tulenevaid ohte, nagu kultuuripärandi kahjustumine, kohaliku kultuurilise identiteedi hägustumine või kultuuridevahelised konfliktid. N-ö ületurismi nähakse turismivaldkonnas järjest suurema probleemina, sest lisaks sihtkohale mõjutab see negatiivselt ka turistide endi külastuskogemust – pikad järjekorrad, tunglemine suurtes inimmassides ja konveiermeetodil pakutavad teenused autentsete elamuste asemel tekitavad külastajates pigem pettumust kui rahulolu.  

IMPACTOUR uuribki kultuuriturismi arendamise võimalusi moel, mis toetaks ühtaegu keskkondlikku, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist kestlikkust. Lisaks mõjutavad üleilmse koroonapandeemia tekitatud šokk ja sellele järgnenud kriisid üha enam nii külastaja ostuotsuseid kui ka kogu turismivaldkonna toimimist. Seetõttu käsitleme turismitegevuste planeerimisel läbiva teemana ka valdkonna vastupanuvõimet kriisidele ehk seda, kuidas nendeks valmis olla ja kärmelt kohaneda. 

Kultuuriturismi planeerija ABC 

Kuidas siis kestlikku kultuuriturismi arendada? IMPACTOURi eksperdid on turismisihtkohtade osalusel sõnastanud 11 strateegiat, mis hõlmavad mitmekesiseid tegevusi alates turismitoodete arendamisest ja keskkonnasäästlikest väärtusahelatest kuni kogukondade kaasamise ja võrgustike punumiseni. Siin on ekspertide koostatud strateegiline menüü: 

Miks strateegiline planeerimine vahel luhta läheb? 

Ka suurepäraste eesmärkide korral on turismi (või mis tahes muu valdkonna) strateegiline planeerimine justkui keeruline kulinaarne šedööver, mis nõuab kokalt oskuslikku kompromissi lennukate ideede ning tegelikult kättesaadavate töövahendite ja tooraine vahel. Kultuuriturismi arendamise võimalusi piiravad kaht tüüpi tegurid: valdkonda koordineerivate organisatsioonide võimekus ning laiemad kontekstitegurid. Neil on oluline vahet teha, sest sisemiste puudustega saavad organisatsioonid ise teadlikult tegeleda, ent laiema kontekstiga tuleb strateegiate elluviimisel lihtsalt arvestada ja kohanduda. 

Edukaks strateegiliseks juhtimiseks vajavad organisatsioonid aina tugevamat koostöö- ja koordineerimisvõimet. See on oluline juba kultuuriturismiga seotud osapoolte rohkuse tõttu – lisaks eri sektoritele ja sidusrühmadele tuleb koostööd teha ka eri valitsemistasanditega, kohalikust riiklikuni. Asja teeb keerukamaks see, et mõnikord ületavad kultuuriturismi piirkonnad riigipiire – võtkem näiteks Hispaania ja Prantsusmaa vahel looklevad kuulsad Camino de Santiago palverännuteed. Kõigi osaliste kokkutoomine ühiste eesmärkide taha nõuab planeerijatelt kõvasti ressurssi ja osavust.  

Valdkonna mitmekesisus ja mitmetasandilisus omakorda piirab organisatsioonide võimet kasutada  andmeid ja infot strateegiliste otsuste tegemiseks. Olulised andmed on sageli killustatud eri organisatsioonide vahel, talletatud eri vormingutes või ei luba seadused neid hõlpsasti teistega jagada. Näiteks annavad mobiilsideoperaatorite kogutavad mobiilpositsioneerimise andmed väga hea pildi turistide liikumismustritest, ent andmekaitsereeglite tõttu ei ole neid alati võimalik turismivaldkonna otsustajatega jagada. Isegi kui andmed on olemas, vajavad organisatsioonid kaalutletud otsuste tegemiseks oskust andmeid analüüsida, seada läbimõeldud indikaatoreid ja strateegiate mõju süsteemselt hinnata. Neid oskusi sektoris praegu veel napib. 

Turbulentne maailm 

Viimaks aga muutub turbulentses maailmas järjest olulisemaks organisatsioonide strateegiline kohanemisvõime ehk valmisolek kriisideks, nagu COVID-19 pandeemia või looduskatastroofid, mis võivad külastusmustreid järsult muuta. See eeldab paindlike otsustus-, infojagamis- ja koostöömehhanismide loomist, mis võimaldaksid muutunud olukorrale kiiresti reageerida, pakkuda turismiettevõtetele vajalikku tuge ning turismipakkumist väledalt ümber kujundada. Näiteks orienteerusid paljud sihtkohad koroonakriisi ajal ümber koduturule, nutikamad aga hakkasid pakkuma virtuaalseid külastuskogemusi. 

Lisaks organisatsioonide endi suutlikkusele mõjutab strateegiliste plaanide õnnestumist mõistagi kogu keskkond, milles turismisektor tegutseb. Selle keskkonna loovad muu hulgas füüsiline ja digitaalne taristu, majandus, tööturg, rahastamine, seadusandlus, riigi või piirkonna haldus- ja juhtimisstruktuur, poliitilised valikud, aga ka sotsiaalsed suhted ja traditsioonid ning elanikkonna teadlikkus kultuuriturismist. See ei tähenda, et ebasoodsates tingimustes üldse kestlikku kultuuriturismi arendada ei saaks, küll aga seda, et tuleb hoolega prioriteete seada ja analüüsida, millised strateegiad vastavas keskkonnas kõige tõhusamalt tööle hakkaksid. Seega võib väljapakutud ühtteist kultuuriturismi strateegiat käsitleda omamoodi retseptivaramuna, mida ei pea korraga tulele panema, vaid mille seast valida kohalike olude ja eelistustega kõige sobivamad lähenemised. 

Teadlaste koostööst räägitakse palju: koostöös peitub jõud, sünnivad uued ideed, paraneb konkurentsivõime, tulemuseni jõuab kiiremini… Ei kõlba kuskile, kui istud oma poolpimedas laboris üksinda ning muudkui katsetad ja katsetad. Koostööst on saanud suur ja õilis eesmärk, sealhulgas riigi silmis. Tundub, et koostöö on loomulik ja lihtne. Eriti Eestis – väikses riigis, kus kõik tunnevad kõiki. Ent üksteise tundmisest ei piisa, nagu näitab meie Eesti tippkeskuste meetme lõpphindamine. 

Eesti teaduse põhieesmärk on tipptaseme teadus ja tipptaseme teadus tähendab rahvusvahelist väljapaistvust. Selline teadus tõstab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet ja trumpab üle seni ägedaimaid teadussaavutusi mujal maailmas. Selleks loodi ja rahastati perioodil 2008–2022 21 tippkeskust. Tippkeskused on ühendused, mis on koondanud Eesti tähtsamad ja väljapaistvamad uurijad aladelt humanitaarteadustest füüsikani. Tippkeskustesse kuuluvad teadlaste moodustatud uurimisrühmad. Teisisõnu, teadlased said raha, et mitte konkureerida uurimistoetuse eest ja panna end laboritesse kinni, vaid teha omavahel koostööd.

Teadlased ütlevad, et koostöö loomine ja toetamine on hea väljakutse: peab ühendama erinevaid teadlasi, tekitama ühishuvi, ühtekuuluvustunnet, koordineerima tööd… isegi siis, kui need on sinu vanad head kolleegid. Samuti täheldasid teadlased: „Sisuline koostöö lõpeb teadusartikliga“, st on olemas ka teine, nagu teadlased ise nimetavad, formaalne koostöö: informatsiooni jagamine, koosolekud, kogu kontserni töö koordineerimine… Kõige rohkem ja paremini on edenenud sisuline koostöö uurimisrühmade tasandil, mitte tippkeskuste vahel, kes tegelesid huvide esitamisega, infovahetamisega… 

Hea küll. Koostöö on tekkinud. Teadlased said tuttavaks, töötasid koos jne. Järsku ei peaks enam seda toetama? Koostöö ei ole igikestev. Paljud teadlased ja uurimisrühmad jäävad alles, paljud aga mitte. Meid huvitab skaleerimine ja ulatus, eks ole. 

Kokkuvõttes on meede loonud töökeskkonna nii nendele teadlastele, kes juba üksteist tunnevad kui ka seni võõrastele. See on võimendanud Eesti teaduse kõrget kvaliteeti. Mida võiks koostöö puhul arvestada uue meetme välja töötamisel? Mõtestades teadlaste koostööd mitte üksnes eesmärgina, vaid eesmärgi saavutamise vahendina näeb rohkem poliitika kujundamise võimalusi. 

1. Teaduskoostöö keskendub erinevatele nähtustele ja eksisteerib erinevates vormides. Igal tasandil on oma ootused, väljundid, tulemused ja eesmärgid.
2. Kui koostöö all mõelda ainult lõppeesmärki (suhelge rohkem ja aktiivsemalt), kaotame olulise perspektiivi – koostöö on abivahend, mis aitab saavutada erinevaid eesmärke (vt esimene punkt).
3. Koostööd peab toetama ja suunama. See ei ole loomulik sünniga antud imevõime. 

Hiljuti suurt meediakära tekitanud „Uberi lekked“ ja endise ametiühingute juhi asumine töö- ja terviseministriks tõid taas avalikkuse huviorbiiti lobitegevuse mõiste. Eesti vabaühendused kasutavad pisut justkui lubatu-keelatu piirimaile kalduva „lobitöö“ asemel juba aastaid neutraalsema kõlaga mõistet „huvikaitse“, ehkki sisu on mõlemal sarnane – mingi sihtrühma huvide või õiguste eest seismine, mõjutades selleks kellegi hoiakuid, otsuseid või käitumist.   

Kuid ole sa lobist või huvikaitsja, mõlemal juhul tahad sa, et sinu tegevus oleks võimalikult mõjus. Möödunud kevadel pakkus Vabaühenduste Liit meile põneva võimaluse uurida, kuidas üks organisatsioon võiks oma huvikaitse tulemusi mõõta ehk kuidas aru saada, kas huvikaitsest ka mingit tolku on. Jagame allpool mõningaid leide, mis võiksid pakkuda huvi neilegi, kes end lobistiks või huvikaitsjaks ei pea.   

Kes kaitseb kelle huve?  

Vastavalt sihtrühmale ja eesmärgile saab rääkida kolme sorti huvikaitsest:   

• poliitikamuutusele suunatud huvikaitse ehk lobi, mille sihtrühmaks on poliitikakujundajad (selliseks eesmärgiks võib olla näiteks karusloomafarmide pidamise keelamine);  
• käitumise või hoiakute muutusele suunatud huvikaitse, mille sihtrühmaks on inimesed ja kogukonnad (näiteks inimeste mõjutamine prügi sorteerima või regulaarselt heategevuseks annetama);  
• süsteemide ja praktikate muutusele suunatud huvikaitse, mille eesmärk on muuta organisatsioonide või institutsioonide tavasid ja protsesse (näiteks vabaühenduste riikliku rahastamise süsteemi ümberkujundamine).  

Kui professionaalsed erasektori lobiagentuurid kõrvale jätta, siis vabaühendustest nimetavad end huvikaitseorganisatsiooniks pigem vähesed. Samas puudutab huvikaitse siiski laia hulka organisatsioone – 2019. aasta kodanikuühiskonna arengukava vahehindamine leidis, et 38% vabaühendustest tegeleb ühel või teisel moel huvikaitsega. Kui mõned neist (nt Eesti Üliõpilaskondade Liit) kaitsevad konkreetse sihtrühma huve, siis teised (nt Vabaühenduste Liit) võivad seista laiemate väärtuste ja avaliku huvi eest.  

Kuidas uurida mõjutamise mõju?  

Nagu varasemast uuringute teemalisest blogipostitusest lugeda saab, tuleb oma tegevuste mõju teada saamiseks tehtavat pidevalt analüüsida. Selle aluseks on tegevustest jälje jätmine (ülevaadete-kokkuvõtete koostamine, piltide-videote ning meediakajastuste kogumine), materjali aeg-ajalt üle vaatamine ning tagasiside küsimine. Kui oma tegevusi läbimõeldult ja usaldusväärselt hinnata, on lihtsam neid kohendada, huvilistele põhjendada ja tegevuste jaoks rahastust taotleda.  

Kõlab lihtsalt? Kahjuks on huvikaitse mõju palju keerulisem hinnata kui näiteks ehitatud maantee või korraldatud ürituse mõju. Kui soov on muuta hulga inimeste käitumist, hoiakuid või otsuseid, tuleb mängu hulk keerulisi muutujaid ja nende omavahelisi suhteid. Näiteks Vabaühenduste Liit on juba aastaid seisnud n-ö katuseraha jagamise vastu ehk selle eest, et kodanikuühiskonna riiklik rahastamine oleks läbipaistev, põhineks selgetel hindamiskriteeriumidel ja protseduuridel. Kuid seda, kuidas vabaühendustele Eestis raha jagatakse, mõjutavad lisaks Vabaühenduste Liidu huvikaitsetööle ka teised organisatsioonid, erakondade huvid, tavad ja kombed, kohalik ja rahvusvaheline poliitiline surve, meedia jne.   

Kuna üksiku organisatsiooni mõju kogu selles osaliste ja tegevuste tohuvabohus on pea võimatu välja kalkuleerida, keskendutaksegi huvikaitse mõju hindamisel küsimusele, kas tehtud tegevused tõenäoliselt panustasid soovitud lõpptulemusse (inglise keeles contribution), mitte ei püüta tulemust konkreetsele osalisele omistada (attribution). Viimane oleks võimalik vaid juhul, kui saaksime luua kontrollgrupiks paralleelmaailma täpselt samasuguste tingimustega, aga ilma uuritava huvikaitsealgatuseta. Praktikas paraku võimatu.  

Detailid vs üldpilt  

Huvikaitse mõju hindamise puhul on üheks dilemmaks alati küsimus, kui sügavuti minna. Kui tee-ehituse projekti tulemuste kohta saab üsna tõsiseltvõetavaid järeldusi teha pelgalt arvandmete põhjal, siis huvikaitse hindamine eeldab detailsemat lähenemist. Olulised mõttekohad on näiteks, kas piirduda tegevuste loendamisega (kui mitmel arutelul on osaletud, mitu artiklit või arvamuslugu avaldatud, mitu meeleavaldust organiseeritud) või koguda selle juurde ka osalenute tagasisidet? Kas küsida arvamusi ka laiemalt asjatundjate ringilt? Kas analüüsida lisaks ka teiste valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja inimeste tegevust? Kas piisab leitu üldisest kirjeldamisest või tuleks leide analüüsida organisatsioonide/inimeste tausta vm näitajate põhjal? Uurida võiks kõike, aga praktikas mõjutab hindamise detailsust sageli ajasurve, eelarve ning asjaolu, et hindamiseks vajalikud andmed ei pruugi olla kättesaadavad.   

Mida päriselus tehakse?  

Meie uuring näitas, et ka professionaalsed huvikaitseühendused alles otsivad lahendusi, kuidas huvikaitset süstemaatiliselt hinnata. Kuna tegevuste ja väljundite mõõtmine on kõige kergem, siis sageli sellest alustataksegi – dokumenteeritakse poliitikakujundajatega peetud kohtumisi ja nende sisu, kohtumistel ja teavitusüritustel osalenute arvu, huvikaitseteemal kirjutatud artiklite arvu, klikke ja edasijagamisi. Jälgitakse ka seda, kui sageli ajakirjanikud teemast ja organisatsioonist kirjutavad või kui tihti poliitikakujundajad organisatsiooni poole nõu saamiseks pöörduvad.   

Ent kohtumisel osalemine või artikli lugemine iseenesest veel muutuseni ei vii. Kui tegevuse lõppsiht on muuta näiteks seadust, tuleb mõjutada nende käitumist, kel on võim seadusi vastu võtta. Käitumise muutmiseks tuleb omakorda mõjutada poliitikakujundajate hoiakuid. Hindamise puhul ongi sageli võtmeküsimus, mil määral üks või teine huvikaitsetegevus suutis tungida oluliste mõjutajate pähe ning nende arusaamu mõjutada?  

Üks viis seda aimata on uurida poliitikadokumente, poliitikakujundajate sõnavõtte, arvamusartikleid ja debattide stenogramme, et tuvastada neis viiteid huvikaitseorganisatsiooni tõstatatud teemadele ja ettepanekutele. Kui veab, viitab keegi otsesõnu sinu koostatud materjalile, aga mõjust annab aimu ka sarnase raamistuse kasutamine (milliste sõnadega mingist probleemist räägitakse). Võib ka otse poliitikakujundajatelt tagasisidet küsida. Kui see näib keeruline või kohatu, võib ühe tööriistana kasutada eneserefleksiooni. Kui jagada pärast olulisi kohtumisi või debatte oma meeskonnas tähelepanekuid võtmeisikute hoiakute ja käitumise kohta, tekib aja jooksul ka tunnetus, kui palju teie huvikaitsetegevus võib olla üht või teist isikut mõjutanud.   

Siiski ei tohiks puhtalt sisetundele toetuma jääda. Teadusmaailmast pärit mõiste „triangulatsioon“ on kohane ka huvikaitse hindamisel – see tähendab erinevate uurimismeetodite ja andmeallikate kombineerimist ja nende põhjal tehtud järelduste võrdlemist. Enesehindamist tasub täiendada väliste hindamistega ning kvalitatiivseid hinnanguid muutust kirjeldavate faktide ja arvandmetega. Nii huvikaitsestrateegia kujundamisse kui ka hindamisse tasub kaasata oma liikmeid (vaata nt VATEKi lähenemist), toetajaid ja võrgustikke. See muudab analüüsi usaldusväärsemaks ja annab suurema kindlustunde mõju olemasolust.   

Huvikaitse hindamise sammud  

Esimese sammuna tuleks koostada mõjuteooria või loogiline mudel. See on mentaalne „teekaart“ või lausa visuaalne joonis, mis kirjeldab loogilist seost tegevuste ja taotletava muutuse vahel: Mida ma tahan, et minu tegevuse tulemusel ühiskonnas muutuks? Mis peab eelnevalt juhtuma, et see muutus saaks sündida? Kas mulle kättesaadavad ressursid ja sisendid viivad tõenäoliselt soovitud väljundite ja tulemusteni? Kui sisendite-väljundite-tulemuste-mõju jada on loogiliselt paigas, on lihtsam ka aru saada, milliseid näitajaid ja kuidas üldse hindama peaks (meetodid, andmeallikad). Mainitud „katuseraha“ näitel võiks see loogiline mudel välja näha umbes niisugune:  

Huvikaitse hindamisel on mõistlik keskenduda eelkõige vahetulemustele ja järkjärguliste muutuste jälgimisele. Kuna huvikaitseprotsessid on tavaliselt pikad ja  keerulised, võib põhjusliku seose tuvastamine tegevuse ja lõpptulemuse vahel olla keeruline. Kui aga hoolega jälgida väikeseid muutusi, mis tekkisid iga sammu tulemusel, on lihtsam hoomata protsessi, mis lõpuks suure muutuseni viis.  

Alternatiivselt või täiendavalt saab hinnata hoopis seda, kuidas kasvas huvikaitsetegevuse tulemusel organisatsiooni enda huvikaitsevõimekus. See põhineb eeldusel, et kui organisatsiooni või võrgustiku võimekus on tugev, on tema huvikaitsel tõenäoliselt ka mõju. Siin saab hinnata objektiivseid indikaatoreid, nagu palgalise lobisti või huvikaitsespetsialisti ametikoha olemasolu, huvikaitseks eraldatud eelarve ja töötajate kogemused, aga ka töötajate, juhtkonna ja liitlaste subjektiivset hinnangut huvikaitsevõimekusele ja selle arengule ajas.  

Ent enne kõike seda on tähtis endalt küsida, miks ma seda üldse teen? Mõõta lihtsalt mõõtmise pärast ei ole mõtet – mõõta tasub siis, kui selle tulemusega ka midagi peale hakatakse. Lobitöö või huvikaitse hindamise eesmärk peaks olema selle suurem kvaliteet ja mõju. Nii ei peaks ka hindamine olema eesmärk omaette, vaid huvikaitse strateegilise planeerimise ja elluviimise orgaaniline osa. 

Aastatel 2021–2022 uuris Balti Uuringute Instituut Tartu linna noorte teadlikkust ja seotust Tartu Linna Noortevolikoguga. Soovisime hinnata Tartu noorte teadmisi Tartu Linna Noortevolikogu tööst, selle tulemustest ja rollist linna noorte jaoks. Projekti käigus tegime kaks küsitlust, millest esimene toimus 2021. aasta mais ning teine 2022. aasta juunis. Räägime pisut lähemalt teise uuringu tulemustest ja üldistest tähelepanekutest. 

Tartu Linna Noortevolikogu olemus ja roll 

Alustada aga tuleks sellest, mis üldse on Tartu Linna Noortevolikogu. Lühidalt öeldes on noortevolikogu valla- või linnavolikogu juures tegutsev noorte osaluskogu, mis annab nõu noori puudutavates küsimustes ja teeb võimaluse korral ettepanekuid teatud ideede elluviimiseks. Võib kõlada keeruliselt, kuid tegemist on hea võimalusega rakendada ühiskonnaõpetuse tunni teadmisi praktikas. Ka noortevolikogu liikmeks saadakse üldjuhul demokraatlike valimiste tulemusena, mis kokkuvõttes pakub noortele demokraatlikes protsessides kaasalöömise kogemust ja praktikat. 

Uuringust selgus, et 85% noori on teadlikud Tartu Linna Noortevolikogu olemasolust, kuid vaid 55% vastajatest teavad, mis on selle roll ja ülesanded. Nii mõnigi noor arvab, et tegemist on poliitilise grupiga, mida juhivad politiseeritud noored. Või siis arvatakse, et noortevolikogu liikmed osalevad aktiivselt kohalikus poliitikas ja seadusandluses. Kumbki seisukoht ei vasta tõele. Delegaadid annavad soovitusi volikogu liikmetele ja saavad osaleda vaatlejatena ka volikogu istungitel. Seega võib öelda, et Tartu Linna Noortevolikogust ollakse küll teadlikud, aga tasub pöörata rõhku selgitamisele, kes on noortevolikogu delegaadid, mida nad teevad, mis on nende pädevused ja kohustused. 

Huvipakkuvad teemad ja arvamuse avaldamine 

Märkimisväärne – ja kindlasti ka südantsoojendav – on Tartu noortehuvi päevakajaliste teemade vastu. Tartu Linna Noortevolikogu töö planeerimiseks uurisime muu hulgas, kas ja millised teemad Tartu noori kõnetavad. Selgus, et kõige enam huvitab neid haridusmaastikul toimuv (86%), koolis ja ennast ümbritsev (86%), keskkond ja loodus (83%) ning sport (81%). Eelmisel aastal saime vastajatelt palveid lisada valikuvariantidesse ka vaimse tervise, millest huvitub üle kolmveerandi küsitlusele vastanud noortest. 

Positiivne oli ka aktiivne soov osaleda ja rääkida kaasa päevakajalistel teemadel. Suisa 93% vastanutest on osalenud mõnes küsitluses vähemalt ühe korra, 82% noori on hääletanud kellegi või millegi poolt oma koolis/ülikoolis, valimistel vms ja 49% noori on vähemalt korra allkirjastanud petitsiooni. Seega võib öelda, et lisaks arvamisele ja kaasamõtlemisele püüavad noored oma ideid ka kuuldavaks teha, mistõttu on oluline toetada ja arendada võimalusi, mis oma seisukohtade ja arvamuse edendamist ka soodustaksid.  

Kaasava eelarve vanusepiiri alandamine

Ka noortevolikogu ei seisa paigal, vaid üritab arvesse võtta ja edasi anda noorte seisukohti. Nii korraldavad noortevolikogu liikmed üritusi, nt osaluskohvikuid ja vestlusringe, avaldavad artikleid meedias, tutvustavad koolides oma tööd jm. Üks positiivsemaid näiteid on vanusepiiri alandamine Tartu kaasava eelarve hääletusel 16. aastast 14. eluaastale, mille eesotsas oli just Tartu Linna Noortevolikogu delegaatide tegevus. Vaatamata sellele, et Tartu Linna Noortevolikogu rollist muudatuse elluviimisel olid selle aasta küsitlemisel teadlikud ligi 52% noori, on muudatus ise leidnud positiivset tagasisidet pea kõikide Tartu noorte seas, kellega uuringu raames vesteldi. Seega, isegi kui noored ei pruugi noortevolikogu töö tulemusi tajuda või teadvustada, on delegaatide tegelik töö palju kirjum ja mahukam, kui uuring või tagasiside näidata võib. 

Kokkuvõttes saab öelda, et noortevolikogu pakub noortele häid võimalusi oma arvamuste ja ettepanekute kuuldavaks tegemiseks ning delegaatidena avaliku elu otsustusprotsessides osalemiseks. Kindlasti on iga noortevolikogu struktuuri ja töökorralduse poolest erinev, kuid Tartu Linna Noortevolikogu puhul on selge, et ettevõtmisel on potentsiaali nii noorte endi aktiivsuse kui ka linna vastutulelikkuse tõttu. Linn ja volikogu võiksid kindlasti toetada sarnaseid ettevõtmisi kui mitte rahaliselt, siis sisulise koostöö ja kaasatuse tasemel. Noortevolikokku valitud delegaatidelt on aga tarvis julgeid ettevõtmisi, aktiivsust ja jätkusuutlikku pühendumust. Ainult siis jätkab Tartu Linna Noortevolikogu arengut veelgi tugevama osaluskogu poole olles Tartu noorte jaoks kindel ja eelistatud sõnumikandja. 

Käesolev artikkel põhineb uuringul „Tartu noorte teadlikkus Tartu Linna Noortevolikogust“, mis leidis aset 2021–2022 aastal. Pikemalt on tulemustega võimalik tutvuda uuringu 2021. aasta ja 2022. aasta aruannetes. 

Kõik, kes on IBSu kontorit külastanud, teavad, et pea iga sentimeeter meie kontori helekollastest seintest on kaetud kunstiga. Meie väiksest galeriist leiab nii Lõnguse kui Kiwa teoseid, samuti alles alustavate noorkunstnike taieseid. Iga teose juures on nagu „õiges“ galeriis kunagi ka kirjas teose nimi, autor ja valmimise aasta! 

Olgugi et kunstieksperte või kunstnikke meie seas pole (küll aga hobipiltnikke ja ohtralt loomingulisi inimesi), oleme end kunstiga sidunud ka professionaalselt: koordineerisime seinamaalide ja skulptuuride valmimist SmartEnCity projektis ning ka meie viimases KÜSKi toetatud arenguhüppe projektis oli oluline roll koostööl noorkunstnikega, kes illustreerisid meie blogi (Mette Mari Kaljas) ja aitasid meil kujundada oma visuaalset identiteeti (Merike Paberits).  

Nii et kui meie lauale potsatas koostööpakkumine Ernst & Young’ilt, et uurida üheskoos Kultuuriministeeriumi jaoks Eesti loomevaldkondade kestlikkust, tundus väljakutse huvitav ja põnev! Uuringu seitse valdkonda (arhitektuur, disain, etenduskunstid, film, kirjandus, kunst, muusika) jagasime omavahel ära, sealjuures siinkirjutaja kui SmartEnCity kunstikoordinaator sukeldus pea ees just kunstimaailma. Valdkond, kuhu varem sai ainult väljast sisse vaadatud, tuli võtta juppideks lahti ning huvi tuttavate kunstnike käekäigu vastu ei olnud enam pelgalt isiklik ja sõbralik, vaid ka professionaalne. 

Kestlikkus algab haridusest 

Oma analüüsis keskendusime just tulevikuväljavaadetele: kuhu on Eesti loomevaldkonnad liikumas, missugused kohalikud ja globaalsed trendid neid mõjutavad ning millised tegurid tagavad nende kestlikkuse. Et mitte pinget liialt kruvida võime kohe öelda, et eesti kunstil võiks minna paremini. 

Valdkonna tugevused on inimeste kasvav huvi soetada kunsti ja sellest osa saada, üksikud hästi sihitud toetused nagu kunstnikupalk ja riiklik kunstiteoste tellimise seadus ning hea noorte järelkasv. Nimekirja esimese ja viimase tugevuse kohta leiab näiteid juba meie isikliku kokkupuute baasilt – IBSus me soetame kunsti ja meie tublid noorkunstnikud, kellega on meie koostöö jätkunud ka pärast arenguhüppe projekti, on andekad ja võimekad.  

Kui küsisin Mettelt, meie blogi illustreerinud noorkunstnikult, mis aitaks tema hinnangul eesti kunsti kestlikkusele kaasa, oli ta vastus selge: „Kvaliteetne ja riigi poolt hästi toetatud kunstiharidus. Kaasaegse väljaõppega õpetajad, haridusprogrammid – nii huvi-, põhi-, kesk- kui kõrghariduse tasemel.“ Nagu ka uuringus välja tõime, eeldab see hädavajalik muutus mitte ainult koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi vahel, vaid ka suuremat ainete vahelist lõimumist koolides ning kunstihariduse kvaliteedi ühtlustamist ja tõstmist. 

Kus on publik? 

Nii nagu Mettegi märkis, on kunstivaldkonna üks suurimad nõrkuseid tava- ja huvikoolide ebaühtlane kunstihariduse kvaliteet, mis omakorda sünnitab hulga teisi probleeme nagu publiku hilisem madal kunstiteadlikkus ja kesine oskus hinnata kunsti. Statistikaameti 2021. aasta uuringust selgub, et kunstigaleriides käis 2020. aastal 19,4% rahvastikust, mis on oluliselt madalam kinode, kontsertide ja teatrite külastatavusest (näiteks teatrit külastas 2021. aastal iga kolmas inimene!). Seejuures kasvab aga kunstinäituste arv iga aastaga, mis näitab, et kunsti küll luuakse ja pakutakse, aga publik selleni ei jõua. 

Olgugi et metseeni mõiste on ajas laienenud ning algatused nagu kunstioksjonid aitavad ka n-ö tavainimestel kunstiga tutvuda ja seda soetada, tehakse seda jätkuvalt pigem vähe. Mette sõnul aitaks kunsti publikuni viia, kui sellest räägitaks meedias rohkem – nii kirjasõnas kui pildis. Seejuures kuluks ka alustavale kunstnikule ära rohkem toetusi ning praktilisi ja elulisi teadmisi valdkonna toimimisest. 

Tublide inimeste tubli töö 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti kunstielu veavad võimekad indiviidid – nii kunstnikud nagu Mette, kuid ka kuraatorid, organisatsioonide juhid, valdkonna eestkõnelejad ja paljud teised. Vajaka on riigi ja omavalitsuste toest, et kunst oleks olulisel kohal koolides ning et kunstnikud tunneks end oma elukutses hoituna ja hinnatuna. Nagu Mettegi ütles: „Kunst kestab, kui seda nähakse ja näidatakse hariduse ja harituse olulise osana.“ 

Blogi artikli jaoks andis intervjuu ja tegi illustratsiooni Mette Mari Kaljas.

Loe ka uuringu „Loomevaldkondade kestlikkus“ lõpparuannet.

Väliseestlane. Mugavuspagulane. Ulgueestlane. Külaliseestlane. Rahvuskaaslane. Hajaeestlane. Globaalne eestlane. Need on vaid mõned näited sõnadest, millega me avalikkuses, akadeemias ja poliitikakujundamises kirjeldame ning mõtestame seda Eestiga seotud kogukonda, kes täna elab Eestist väljaspool.

Need võivad olla inimesed, kes on Eestis sündinud ja siit lahkunud, kuid need võivad olla ka väljaspool Eestit sündinud eestlased. Need võivad olla inimesed, kes pole kunagi Eestis käinud või kes ei räägi eesti keelt. Või inimesed, kes võiksid omada sünnijärgset Eesti kodakondsust, kuid pole seni pidanud vajalikuks seda teha. Need on aga ka lapsed, kes kasvavad täna väljaspool Eestit elavates peredes, kuid kellel on lisaks Eesti kodakondsusele veel mõne muu riigi kodakondsus ning kes räägivad kodus mitut keelt.

Möödunud aastal uurisime, mida selline Eestiga ühel või teisel moel seotud kogukond – nimetagem teda hetkel siis Eesti väliskogukonnaks – mõtleb, mis on tal hästi ja millest tunneb puudust, kuidas ta oma elukohariigis toimetab ning millisel viisil suhtleb teiste kohalike eestlastega. Püüdsime ka aru saada kuidas ta Eestiga suhestub, kas Eestist füüsiline lahkumine tähendab Eestiga ka vaimse sideme katkemist, või on ehk kunagi plaanis Eestisse naasta või elama asuda?

Eestit pole hüljatud ega unustatud

Ühelt poolt näitavad meie globaalse küsitlusuuringu tulemused, et Eesti väliskogukonnad – vaatamata oma suuresti püsivale elule väljaspool Eestit – ei ole Eestist kuidagi kauged, eemal ega võõrandunud. Nad ei ole täiesti teistsugune või eraldiseisev kogukond võrreldes Eestis elavate eestlastega, vaid on vaimselt ja osati ka füüsiliselt Eestiga tugevalt seotud. Enamik neist on oma eluga (uues) asukohariigis rahul ja seal kohanenud, kuid samal ajal püsib neil ka tugev kuuluvusutunne Eestiga. Nad suhestuvad Eestiga aktiivselt mitmel moel ja viisil – alates läbikäimisest oma elukohariigi kohaliku eestlaskonnaga, osalemisega formaalsetes organisatsioonides ning mitteformaalsetes tegevustes, kuni sotsiaalmeedias teiste eestlastega suhtlemise ja Eesti füüsilise külastamiseni. Üle poolte vastanutest tähistavad Eestiga seotud pühasid, ning sarnaselt Eestis elavate eestlastega kasutavad nad oma valimisõigust hääletades aktiivselt Eesti valimistel. Lastega peredest soovib suur osa eesti keelt, kultuuri ja kombeid oma lastele edasi anda ning valdav enamus soovib säilitada ka oma Eesti Vabariigi kodakondsust.

Väliskogukondade rikas mitmekesisus

Samal ajal näeme, et Eesti väliskogukond on väga mitmekesine – ei ole olemas sellist asja nagu ideaaltüüpiline „väliseestlane“, nagu ei ole ka ühtset ja koherentset „väliseesti kogukonda“. Eestlaste väljarände, aga ka potentsiaalse tagasipöördumise põhjused on aina mitmekesisemad ning kombinatsioonis mitmete erinevate neid takistavate ja soodustavate teguritega, enam kui viiendik Eesti väliskogukonna liikmetest on topelt– või mitmikkodakondsusega, üle poolte peredest näivad olevat segapered (kus üks vanem on eestlane ja teine mõnest teisest rahvusest ning kus kodus räägitakse eri keeli), märkimisväärsed erinevused hoiakutes ja suhtumises esinevad nii vanuserühmade lõikes kui põlvkondade vahel, ning isegi kui suurel enamusel Eesti väliskogukonnast on emakeeleks eesti keel, on ligi viiendikul neist nende tegelik eesti keele oskus juba alla nn emakeele tasemel kõneleja taseme.

Eestlus ei ole absoluutne ega jagamatu

Ka kuuluvustunde osas näeme, et tugev kuuluvustunne oma elukohariigi põhirahvusega ei välista mitte kuidagi tugevat kuuluvustunnet Eesti riigi või Eestis elavate eestlastega (ja vastupidi). Teisisõnu – Eesti või eestlaseks olemise identiteet on suurel osal Eesti väliskogukonnast mitmekultuuriline ehk sümbioosis mõne muu (rahvusliku) identiteedi või kuuluvusega. Ning veelgi enam – me näeme tulemustest selgelt ka seda, et osad väljarännanud Eesti venekeelsest elanikkonnast peavad end Eesti väliskogukonna liikmeks ning soovivad tegevustes kaasa lüüa, kuid pelgavad seda teha, sest pole kindlad, kas nad on oodatud.

Kõigele lisaks on Eesti identiteet välismaal teisenemas ka mõistete ja terminoloogia tasandil – ei ole ainult ühte ja konkreetset terminit, mille kaudu eestlased välismaal soovivad ennast defineerida. Nagu siinse teksti alguses sõnastatud, on selle sihtrühma iseloomustamiseks kasutatud mitmeid eri mõisteid – alates etnilise ja osati rahvusromantilise konnotatsiooniga väliseestlasest kuni avatud rahvusluse konnotatsiooniga globaalse eestlaseni. Sealjuures osad ei tunne aga üldse (enam) mingit kuuluvust või seost Eestiga ning tõdevad, et mitte kellelegi ei tohiks omistada või neilt vaikimisi eeldada automaatset kuuluvust ühte või teise kogukonda.

Kuidas edasi?

Seetõttu tuleb hoolega läbi mõelda Eesti väliskogukonnaga seotud mõiste(te) kasutamine nii poliitikakujundamises ja poliitikas kui avalikkuses, aga ka andmete kogumisel, sest ainult mõnda kitsast mõistet või lähenemist kasutades ei pruugi kõnealused ennast selle mõiste sees ära tunda ega reageeri üleskutsetele – olgu selleks siis uuringutes või Eesti riigi tegevustes ning teenustes osalemine.

Kokkuvõtlikult – meie uuringu tulemused näitavad selgelt, et eestlus välismaal on väga mitmekesine, dünaamiline ja pidevas muutuses. Eesti väliskogukondadele tuleb läheneda erinevalt, sest erisused on täheldatavad nii põlvkondade, vanuse, väljarände põhjuste kui ka maailma eri regioonide lõikes. Seega kõik, kes selle sihtrühmaga tegelevad või kes soovivad Eesti väliskogukondade kohta rohkem teada saada, on väga oodatud lugema meie uuringuaruannet!

Kristjan Kaldur
Balti Uuringute Instituudi rände ja lõimumise programmijuht ning Eesti väliskogukondade uuringu projektijuht

* Uuring viidi läbi koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega (RAK) ning selle läbiviimise tellis Välisiministeerium koostöös Kultuuriministeeriumiga.

Eestil tuleb valmistuda biotehnoloogiate laialdaseks kasutuselevõtuks, sest bioteadustel ja -tehnoloogiatel on eeldusi kujundada 2040-2050. aastatel maailma majandusarengut.

Euroopa Liidu rohelepe ja laiemalt rohepööre on viimaste aastakümnete üks ambitsioonikamaid poliitilisi ettevõtmisi, mis toob kaasa praeguse majandusmudeli ümbermõtlemise nii sisus kui ka vormis. Rohe-eesmärkide saavutamise üks eeldus on üleminek seniselt lineaarselt majandusmudelilt ringbiomajandusele. See tähendab, et võimalikult palju fossiilset tooret tuleb asendada biotoormega ning seda biotooret tuleb kasutada ja väärindada võimalikult kestlikult. Sellise muutuse juhtimine eeldab pikaajalise, aastakümneid haarava visiooni seadmist, hoidmist ja elluviimist.

Strateegilist planeerimist ja avaliku poliitika kujundamist kirjeldavad praegusaja maailmas kaks vastandlikku suundumust. Ühelt poolt on äristrateegiate ja avaliku poliitika kujundamine muutunud viimastel kümnenditel järjest teadmispõhisemaks, kasvanud on uute andmeallikate tähtsus jne. Teiselt poolt on maailm kogenud viimastel aastatel erakordseid sündmusi. Ajaliselt kokku langenud majandustsükli lõpp ja Covid-19 pandeemiaga kaasnev üleilmne rahvatervisekriis, millele on lisandunud varasemast suurem poliitiline määramatus, on muutnud tulevikusuundade ettenägemise erakordselt keerukaks.

Deutsche Bank on kirjeldanud tänapäeva maailma kui segaduse ajastut, mida iseloomustavad terav vastandumine ning paljude varem laialdaselt aktsepteeritud arusaamade ja kokkulepete küsimärgi alla seadmine. Sellises maailmas võib seniste arengutrendide automaatne pikendamine järgmistele aastakümnetele osutuda suureks veaks (Reid et al. 2020). Ka Ameerika Ühendriikide Riiklik Julgeolekunõukogu on oma analüüsides rõhutanud, et maailma iseloomustab kasvavalt nn progressiparadoks (National Intelligence Council 2017). See tähendab, et arengusuunad, mis on olnud meie edu alus, on nüüd muutunud tuleviku säilenõtkuse vaatepunktist arengu võimalikeks takistusteks, ehk praegusaja maailmas ei tasu mitte midagi pidada enesestmõistetavaks. Sarnase arusaamani on jõutud inimkonna kestlikule arengule pühendunud teadusuuringute valdkonnas (Clark, Harley 2020).

/…/

Stsenaariumianalüüsi raamistik

Nii kliima, keskkonna kui ka majanduse tulevikuväljavaated sõltuvad suurel määral riikide ja ettevõtete rühmade, aga ka põlvkondade omavahelisest koostöövalmidusest ja suutlikkusest kehtestada kõikidele osalistele kasulikke reegleid. Siinse stsenaariumianalüüsi üheks põhiteljeks on seetõttu valitud biomajanduse üleilmse avatuse – piirkondliku kogukonnastumise mõõde. Sellel teljel on üleilmse avatud koostöö alternatiiviks maailmajagudevaheline ja -sisene kasvav rivaliteet, mis toob kaasa kogukondlike vajaduste esiplaanile seadmise nii maailmajagude, Euroopa siseturu kui ka rahvusriikide tasemel.

Maailmamajanduse arengut on alates 18. sajandi lõpus alguse saanud tööstusrevolutsioonist kandnud viis järjestikust tehnoloogilis-majanduslikku paradigmat. Igaühele neist on pannud aluse revolutsiooniliselt uued tehnoloogiad, sellel põhinev uus taristu, institutsioonid ja elustiiliid.

Stsenaariumianalüüsi tehnoloogilise arengu teljel viitab biorevolutsioon arengusuunale, kus radikaalselt uued biotehnoloogialahendused ja neid toetav taristu saavad järgmise tehnoloogilis-majan­dusliku paradigma ning sotsio-tehniliste süsteemide (energiasüsteemi, toidusüsteemi jms) muutuste üheks keskseks aluseks. Biorevolutsioonile vastandub biotehnoloogia märksa rahulikum evolutsiooniline areng, kus majandus- ja elukeskkonda põhjapanevalt muutvaid biotehnoloogialahendusi tekib vähe või on nende kasutuselevõtt ühiskondlike hoiakute, õigusaktide, kokkulepetega vms tugevalt piiratud.

Neist kahest peamisest teljest moodustub stsenaariumianalüüsi maatriks, millel vaatleme lähemalt nelja erinevat stsenaariumit:

Loe edasi täismahus teksti Riigikogu Toimetiste lehelt (esmakordselt avaldatud 06.06.22).

Marek Tiits
Balti Uuringute Instituudi juhatuse esimees,
Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur

Erkki Karo
Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor tenuuris

Samal teemal: Policy brief “Milline on Eesti biomajandus aastal 2050?” (2021)

Tihtipeale mõeldakse uuringust kui millestki väga kallist ja suurest. Teaduslikud baasuuringud võivad kesta aastaid ja maksta sadu tuhandeid eurosid.* Poliitikaanalüüsid ja rakendusuuringud saavad hakkama vähesemaga, kuid kestavad keskmiselt siiski pool aastat ja ka selliste uuringute maksumus küündib tihti mitmetesse kümnetesse tuhandetesse eurodesse.** Suuremahulisi uuringuid, mida sageli tellib avalik sektor, ümbritseb suur hulk rangeid reegleid, mis tulenevad hankeseadusest, auditite hirmust ning Euroopa Liidu nõuetest, kui uuringut rahastatakse mõnest sellisest programmist.

Vabaühendused Eestis võitlevad sageli nii rahaliste, ajaliste kui inimressursside ebapiisavusega. Levinud projektipõhises rahastamises ning rööprähklemises ei pruugi põhitegevuse kõrvalt jaguda energiat ega vahendeid millekski täiendavaks. Kas see keeruline ja kallis uuringute maailm on sellisel juhul miski, mis jääb vabaühendustest kaugele?

Nagu sukk ja saabas

Kindlasti mitte! Oleme ka IBSus viimaste aastate jooksul näinud järjest enam, et uuring, andmete kogumine, analüüs ning tõenduspõhine otsustamine ei ole vaid avaliku sektori huvi või kohustus. Rääkisime eelmisel aastal mitmete vabaühendustega, et uurida nende suhtumist uuringutesse ja uuringute kasutamist. Enamik meie vestlustes osalenud ühendustest ise uuringuid küll veel läbi ei viinud ega tellinud, kuid oma valdkonna uuringutel hoitakse aktiivselt silma peal, kasutatakse neid oma töös ning ollakse uuringutesse ekspertidena ka ise kaasatud. Uuringuid kasutatakse eelkõige info saamiseks, valdkonna vajaduste mõistmiseks, otsuste toetamiseks, huvikaitseks ja poliitikakujundamiseks. Positiivse trendina on osasid uuringuid kasutatud vahendina, millega end rahvusvaheliselt tutvustada ja tõestada.

Ka meie ei mõelnud varasemalt vabaühendustest kui enda olulistest partneritest uuringute tellijana, kuid see on tänaseks muutunud. Kui seni tähendas koostöö vabaühendustega nende kaasamist uuringutesse sidusrühmade esindajate ja valdkondlike ekspertidena, siis järjest enam oleme hakanud tegema koostööd vabaühendustega, kellel on endal huvi mingit teemat süvitsi uurida. Selleks, et arendada huvikaitset, töötada välja konkreetseid praktilisi samme või võtta vastu mingeid otsuseid.

Miks siis ikkagi võiks olla uuring või uuringu (mingi osa) tegemine oluline ka vabaühenduse jaoks? Toon välja mõne põhjuse:

• Tegevuste kvaliteedi tõus – sest uuring aitab tuvastada, millisel kujul tegevusi on vaja… või siis loobuda plaanist ja valida uus sobivam tee.
• Tõenduspõhisus – uuring aitab selgitada rahastajale, sihtgrupile või ka iseendale, miks teha mingit otsust või tegevust. See tagab huvikaitse kvaliteedi tõusu. 
• Riskide maandamine – näiteks võib uuring aidata tuvastada riske, mille olemasolust ei pruugi teadlik olla.
• Lünkade täitmine – seal, kus endal puudub vajalik teadmine või oskus, nt andmete statistiline analüüs.
• Sihtrühmade kaasamine – olenevalt metoodika valikust on uuringuga võimalik kaasata efektiivselt sihtrühmi ja osapooli.
• Sõltumatu uurija – väline uurija sõltumatu ja osavõtliku kuulajana saab sihtrühmadele ja osapooltele läheneda efektiivsemalt, nt intervjuueritavamad on julgemad oma mõtteid ausalt avaldama.
• Välise uurija kaasamisel võib olla ka muid eeliseid, nt uued vaatenurgad, kogemused erinevate metoodikate ja nende eeliste ning puudustega, eesmärkide fookuse seadmine. Samuti aitab selline koostöö väärtuslikku aega tõhusamalt kasutada.

Koostöö vabaühendustega uuringute tegemisel

Minu kogemuse kohaselt  on koostöö vabaühendustega uuringute tegemisel veidi erinev koostööst avaliku sektori (suurte) asutustega. Vabaühendustele on tihti keeruline oma uuringu lähteülesande sõnastamine. Ka vajalike ressursside planeerimine nõuab peamurdmist, kuidas piiratud tingimustes kõige kasulikum tulemus saavutada.

Vabaühenduste puhul on silma jäänud huvi töötada uuringu elluviimisel koostööpartneritena ning vastuvõtlikkus paindlikkusele nt tööprotsessis või teatud metodoloogilistes küsimustes, kui olukord seda nõuab. Eespool mainitud jäigemad protseduurid mitmetes suuremates avaliku sektori uuringutes seda alati piisavalt ei võimalda ning sisulist partnerlust avaliku sektoriga uuringu elluviimisel veel alati ei kohta.

Teiseks märgatavaks erinevuseks koostöös vabaühendustega on suurem huvi uuringu tulemusi praktikas rakendada. Sellel on meiesuguste uuringu tegijate jaoks oluline väärtus! Eestis on uuritud nt uuringute rakendumist avalikus sektoris  ja leitud, et veel liiga sageli jäävad need n-ö „sahtlisse“ (Riigikontroll 2015; Härginen 2020). Vabaühenduste puhul on vajadus, õhin ja ootused reaalselt tulemusi kasutada olemas. Sealjuures võib õigetel alustel tehtud uuring hiljem oluliselt ressursse kokku hoida, kuna tagab, et planeeritud tegevused on asjakohased ja mõjusad.

Juba nendest kahest aspektist koos sünnib üldjuhul hea tulemus, kuna oma valdkonna asjatundjad (vabaühendused kui valdkondlikud eksperdid ja uurijad kui kogenud metoodikates ja andmetöötluses) panevad jõud kokku ja toetavad üksteist, mitte ei ole rangelt reglementeeritud ostja-müüja suhtes, mida esineb rohkem suurte riigi või Euroopa rahade eest tellitud uuringute puhul.

Mõelda kastist välja

Uuringute puhul ei pea kinni jääma n-ö ametlikesse definitsioonidesse. Meie kogemus näitab, et uuringutele saab läheneda ka palju avatuma mõtlemisega: uuringuna võib mõnes mõttes käsitleda igasugust andmekogumist ja selle analüüsi (see on ka oluline!), mis aitab saada kindlust, et järgnevad otsused on tehtud lähtuvalt reaalselt eksisteerivast vajadusest ja neil on potentsiaali olukorda soovitult muuta. Vahel piisab nt sobiva küsimustiku välja töötamisest, et oma sihtgrupi kohta infot koguda ja küsimisel mitte vigu teha (küsida tuleb osata, et saada mõtestatud vastuseid!). Saab kokku leppida erinevat liiki tööjaotustes, nt uurija koostab ankeedi ja vabaühendus ise kogub vastused ja analüüsib neid. Või vastupidi.  Niimoodi paindlikult tõlgendatud uuringu keskmes võib näiteks olla:

• dokumentide analüüs
• teiste riikide või organisatsioonide praktikate analüüs konteksti mõtestamiseks, inspiratsiooniks
• intervjuukava väljatöötamine konkreetsele sihtgrupile
• intervjuude läbiviimine
• ankeetküsitluse ankeedi väljatöötamine
• ankeetküsitluse või telefoniküsitluse vms läbiviimine
• statistiliste andmete kogumine
• statistiliste andmete analüüs
• fookusrühmaintervjuude kontseptsiooni ja kava arendamine
• fookusrühmaintervjuude läbiviimine
• analüüsi kokkukirjutamine

Kui üldjuhul on mitmed neist osadest ühe tervikliku uuringu osa, siis heas koostöös tellija ja uurija vahel on võimalik moodustada piiratud aja- või finantsressursside raames selline tööjaotus, millest on tellijale enim kasu. Läbi tuleks analüüsida enda jaoks kõige riskantsemad kohad ja otsustada, kas endal on piisavalt aega ja oskusi konkreetseid töölõike ette võtta. Kombineerimise võimalusi on mitmeid! Seda enam võiks osutuda kasulikuks valdkondliku ekspertorganisatsiooni ja uuringuasutuse koostöö, sest kõike ei pea „sisse ostma“, vaid efektiivselt saab ära kasutada kummagi teadmisi ja kogemusi valdkonnast ja metoodikatest.

Vabaühenduste elujõulisuse iga-aastase analüüsi kohaselt on Eesti vabaühendustele olulisimad Avatud Eesti Fondi rakendatavad Aktiivsete Kodanike Fondi toetused ning Kodanikuühiskonna Sihtkapitali jagatavad arengutoetused. Projektide tegevuste planeerimisel võiks alati läbi kaaluda ka uuringuvajadused ja projekti vajalikud uuringutegevused või vajalike ekspertide kaasamine sisse planeerida. See leevendab ka rahastuse probleemi. Samuti soovitan võimalusel aktiivselt osaleda ja otsida ka rahvusvahelisi koostööpartnereid, et mahukamate uurimisteemade jaoks täiendavat välisrahastust taotleda. Euroopa Komisjoni rahastatud teadusprogrammides kaetakse projektide eelarves vabaühenduste ja avaliku sektori kulud 100%.

Kui vestlesime uuringute teemal vabaühendustega, selgus huvitav praktika, et mitmed  otsivad aktiivselt enda valdkonnas tehtud uuringuid üliõpilastööde hulgast. Ka meie vedasime aastaid tagasi projekti, mis tegeles n-ö teaduspoodide (i.k. science shop) teemadega. See tähendab koostööd ülikoolidega, mille raames vabaühendused ja teised asutused saavad aktiivselt üliõpilastele uurimiseks sobivaid ideid välja pakkuda ja viimased neist praktiliselt ühiskonnas vajaminevatest uurimisteemadest ka kinni haarata. Selline koostöölahendus vabaühenduste ja ülikoolide vahel oleks igati jätkuvalt teretulnud. Nii saaks mitu kärbest ühe hoobiga – vajalikke vastuseid oma põletavatele ja praktilistele uurimisküsimustele ja üliõpilased leiaksid sobivad uurimisteemad. See on kindlasti suund, mis on atraktiivne, eriti, kui ka rahalised ressursid uuringute tellimiseks on piiratud.

Nii et vabaühendus, uuri julgelt, võimalusi selleks tegelikult jagub!

Sellest, kuidas olla oskuslik uuringu tellija ja kuidas koostada head ja selget lähteülesannet, räägime juba järgmistes blogijuttudes!

*Aitab laiendada eksisteerivat teadmist, otsese praktilise rakenduseta, teooria arendamine laiemas mõttes.

** On mõeldud konkreetsete üksikküsimuste lahendamiseks.

Merit Tatar
Juhatuse liige

Vaata ka IBSi poolt tehtud uuringuid vabaühendustele:
Vabaühenduste Liidu kui huvikaitseorganisatsiooni tegevuste hindamine (2022)
Eesti maastikuarhitektuuri hariduse, hetkeolukorra ja arenguvajaduste kaardistamine (2022)
Ida-Virumaa roheplaani taastuvenergia ja energiatõhususe ettepanekute mõjuanalüüs (2020)
Ajakirja Hea Kodanik mõjuanalüüs (2020)
_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas}

The day was threatening with rain as guests travelled through the wooded lane and arrived at a park on the Fox River for a Jaanipäev event honoring the Estonian holiday that celebrates the Midsummer. As they reached the event site, they were greeted with Estonian music and the Estonian flag flying proudly in the wind. There was a wide array of food setting on the tables, such as tuuletasku (a type of pastry), open face sandwiches in varieties such as salmon and caviar and salami and cucumber, and other delicacies which were awaiting their first customers. Books in Estonian lined the table, and the Estonian language could be heard throughout the event, giving guests plenty of chances to speak Estonian with fellow Estonian-speakers. Attendees went on boat rides in the sun, enjoyed watching the folk dancing, and children played and swam. But most importantly, the event was a time where Estonians could celebrate their heritage and culture together with other Estonians in the Chicago area. This event put on by The Estonian Cultural Society of Chicago is an example of how the Estonian culture is celebrated and remembered within a group of Estonians who form the “Estonian diaspora,” groups of Estonians outside of Estonia made up primarily of those who fled either as refugees in the World War II time period or left Estonia in the post-Soviet era and their descendants.

Over the course of these past 9 months as an intern and then Junior Analyst working on the Estonian communities and diaspora members abroad project, I have learned about the importance of history and stories and how they impact identity on the individual-level and policy-making on the large-scale governmental level. Through activities such as talking to and informally interviewing individual Estonians at the Jaanipäev event, as well as assisting with conducting focus groups and interviews, I gained insight into the lives of Estonian immigrants and their immigration circumstances, identities, and relationship to Estonia. My colleague and I made many observations out of a synthesis of desk research and conversations with Estonians abroad which will be available in the report on the Estonian diaspora abroad in the Chicago Case Study, published later this year.

Even though many immigrants left Estonia years ago, immigration and integration are pertinent issues both for the Estonian communities abroad as well for the Estonian government. The insights gleaned from this case study can also have parallels to the experiences of current refugees from other countries, as well as for other diaspora groups abroad. Now more than ever, especially in light of a huge number of refugees leaving their homes in for example, Ukraine, it is important to listen to the stories of immigrant experiences from the past and learn from history. These historical analyses can help us to initiate the best courses of action and policies in the future.

Immigration Stories and Identities

One fascinating aspect of these Estonian communities abroad is how they are historically rooted microcosms of Estonian culture, coming out of a need for community with other Estonians in a new country and culture during time periods of strife and uprooting for many Estonians who had just fled from their homes and heart-wrenching political situations.

The immigration circumstances of Estonians leaving during World War II were dramatic. Participants used phrases such as “heartbroken” and “there was no future in it whatsoever” to describe their emotions and those of their families in this era, showing the feeling that engulfed many Estonians. The jolting circumstances we heard such as stories of fleeing such as leaving with bread still in the oven or releasing farm animals upon departure show the nature of this time. These types of stories can give us a glimpse into the heartbreaking events that Estonians would have experienced right before they arrived in the United States. Many Estonians also lived with the idea that their families, had they stayed in Estonia, would have likely been sent to labor camps which often eventually led to death. One participant we interviewed describes this type of sentiment saying: “…when the Germans moved in in 1941, they discovered the lists of people to be deported … and, our name was on the list of people to be deported also. So, if we had stayed, there, it would have been a couple months and then we would have been sent to [a] labor camp also.”

While harrowing, these dramatic immigration experiences provide the backdrop to much of early Estonian immigration and are a key feature to understanding World War II refugees and their later experiences. Many Estonians of this era ended up in Displaced Persons (DP) camps before they made their way to other countries such as the United States.  One participant, whose parents were in a DP camp, told us that there were “Little Estonias” with schools and even theatres in the camps. These community groups of Estonians abroad seem to be similar to “Little Estonias” today, and one can understand the desire to be with other like-minded and Estonian-speaking individuals in the midst of these circumstances, both in Estonia as well in the United States. These Estonian cultural organizations, created in different periods of time, still hold importance to many of these World War II immigrants, their descendants, and the next group of Estonian immigrants today.

Another main group that came to the United States were the post-Soviet immigrants who often came in search of new opportunities and adventure, as the Iron Curtain had just been lifted, giving them a chance to, as they called it, “see the world,” which provided a much more optimistic outlook on going aboard. These Estonians looking for new opportunities had drastically different motivations of departure, as opposed to the World War II refugees, and this mentality difference could have a large impact the way an Estonian would react when arriving and integrating into the United States.

Thus, with these backdrops in mind, we can see that historical immigration circumstances have large impacts on how these persons define themselves and how they interact with each other. Groups like the Chicago Estonian House and the Estonian Cultural Society of Chicago provide a place where Estonians can gather together and maintain their ties to the ‘homeland’ in the midst of a very different cultural setting and time period. This cultural heritage is enriching to the individual and makes them feel connected to both countries in a way that many of us have not experienced. One participant described that they felt that “despite being in two parts of the world, throughout our lives, our hearts – bits and pieces of our hearts – are… in both places, kind of everywhere.” This sentiment shows the strong connection to two countries that someone growing up in an Estonian-American context might feel, as well as how this can create different categories of cultural identity. 

History and Policymaking

That warm and rainy day during the summer of 2021 and my work on the Estonian diaspora project taught me many important aspects about listening to stories from the past and how this affects individuals in the present. But history and these stories cannot go unnoticed in policy making and bring many important insights that could be used in the formation of diaspora policy by the Estonian government, which is one of the main aims of the Estonian communities and diaspora members abroad project. To make good policies, one must know what has and has not worked in the past and the reasons a particular group of people may be open or reticent to particular policies, thus making good research vital in the policy-making process. Additionally, listening to the experiences of immigrants and refugees is important for American immigration and integration policy as well, and this type of qualitative research can bring many insights for host countries and their citizens, helping them to better understand the experiences of immigrants in their communities thus helping them welcome and engage with them.

Becoming an “Eestophile”

The Estonians in these communities that I met were extremely welcoming, hospitable, and inspiring to me. Many of them were willing to share their stories, which I listened to with eagerness. They allowed me to participate in their culture and event, ‘roping’ me into their tug-of-war-like competition and even listening to me speak very basic Estonian as I practiced my numbers, “üks, kaks, kolm,” while participating in the bean bag toss! This group of Estonians in the United States inspired me on a personal level as well and I am grateful to all of the Estonians I met for allowing me to participate and to hear their stories! These experiences, along with my stay in Estonia last fall made me identify strongly with the term I learned in one of the focus groups of being an ‘Eestophile’– someone who deeply loves Estonia and Estonian culture!

As that warm and rainy Jaanipäev day filled with Estonian culture, delicious foods, and boat rides started to come to a close, a huge fire was lit, which offers a reminder of how traditions such as Jaanipäev have continued over the years, thus perpetuating Estonian culture both inside and outside of Estonia. With this setting of a blazing fire in one’s mind closing off a wonderful day with Estonians from different eras gathered together in the suburbs of Chicago for a festival honoring their culture, one can reflect on all that the immigrants had gone through who formed these communities and how their legacies of Estonian culture live on among the Estonian diaspora.

Emily Vogel
Junior Analyst at Institute of Baltic Studies during the Estonian diaspora project

Read more about Emily’s internship experience at IBS from her university website.
Read Ricky’s observations of Estonians in Chicago.

Imagine a scenario: you are a young person arriving to a foreign country for studies – the country that is famous for its developed infrastructure, digital world, and snowy winters. You, as a young person, are socially active, feel comfortable in the multicultural environment, know a couple of languages and study an interesting programme that you enjoy at the university. During your stay in Estonia, you become acquainted with the culture, get to know new people, and feel like at home. You then realise that you do not want to leave after graduation, that the country is now very dear to you and is the cosiest place in the world. So, you do what is logical – you start looking for a job.

Or just imagine that you are a foreign student who wants to get working experience and earn money during their studies. So, you do what is logical – you start looking for a job. One scenario or the other, the goal is the same – securing employment in Estonia – the country where great opportunities and no less greater challenges might be encountered on a foreign student’s way towards that goal.

From the statistical point of view, the picture looks promising – about 50% of the 5,520 international degree students studying in Estonian universities worked in 2020/2021. But nevertheless, looking for a job in Estonia might take some time and energy, especially when you are aiming for the specific sector that interests you.

Embarking on the search for jobs as a student is like walking in fog – you do not see the situation unless you get closer, you might bump into a few things on the way, and well, there is a chance to get lost and take a longer route. There are dozens of questions, starting from: “Where do I begin?”, “What is out there on the labour market?”, “How do I approach companies?” and progressing to “Why should they hire me and not the Estonian citizen?”, “How many more CVs would it take until I find something?” or “Why does the company not reply to me?”

Research studying employment of international students in Estonia has shown, that the biggest challenges in landing a job for them are knowledge of the local language, the low payment that is offered for the entry level positions and the narrow specialization of the study field that only leaves a few vacant spots on the Estonian labour market.

Not as scary as it looks

Good news is – either the weather eventually changes, or you get yourself that fancy anti-fog flashlight. Even though these are indeed the obstacles you may encounter during your job search, and they can be quite demotivating, there are more than 2,500 international students a year who secure a job. Since 2020, Institute of Baltic Studies has been implementing a project that is aimed at introducing foreign students to Estonian labour market through a series of online and on-site events that connect the employers and the students. During the events we have received a number of job-landing tips from the employers that can serve as cornerstones for those who are in the process of applying for work positions and we will gladly share them with you:

• The biggest mistake applicants make is putting on the CV something that is not entirely true or applicable to them. Do not feel like you need to put something extra. (Financial institution)
• Let the recruiter know what you are doing besides studies – maybe you took part in some project or other social activities. (IT company)
• Prepare your questions and do research about the company if you are going for an interview, just to show that you care. (IT company)
• If the person does not have the background, that is similar to the position, it is still worth applying if the vacancy is interesting and not very hard requirements are set to have it, just add a cover letter to explain why this particular position relates in some ways to you. (IT company)
• You have to know for sure what you are interested in and what are your strengths. If you know that, you will definitely achieve all the heights. (Energy company)

During the introduction to the labour market trainings for foreign students, our coach shared a few recommendations as well:

• It helps to explore the local labour market and your possibilities before making a career choice. Knowing the work environment as well as where and how to find jobs will influence your decisions
• If you see yourself staying in Estonia for a longer time period, it is definitely worth using language-learning possibilities.
• Internships are a great way to enter the labour market and practice the acquired theoretical knowledge in a real work environment.  

Students who participated in the events and are employed in Estonia also shared some helpful bits of advice. We have learned that the key steps are having a concrete strategy, being open to or trying something new, building connections in the new country and looking at how your hobbies or volunteering can be helpful on the career path.

• You should have a goal and a plan how to reach it. If you decide to stay here, navigate, and find out what are the steps, what is the back-up plan if you do not get job straight away. (Medical student, University of Tartu)
• You should try different things, check out different companies, go to the events – networking events, career fairs or webinars on job opportunities are very important. You can get lots of useful information and tips there. (Social Sciences student, Tallinn University)
• Having a network of friends/acquaintances, however big or small in Estonia is important. (Medical student, University of Tartu)
• Volunteering is volunteering, it doesn’t matter what you do or what you pick. Wherever you go – you gonna get the knowledge, you gonna get the skill, get into the specific community. Choose something that you enjoy doing too. I knew I liked the international community, so I went there. /–/ This is on my CV and I can use it.  /–/ One thing leads to another, and you can connect it to your future career.” (Business Administration student, University of Tartu)

As for us, we would encourage you to keep going! However big or small the steps you take are – the pieces will fall into place eventually, and you will grow and learn as you go along. And if you are looking for that first step to take, you might check our YouTube channel with the recordings of “Unlock your potential in Estonia” networking events to find additional tips and potential employers. Best of luck to you! You are almost there.

Maria Khrapunenko
Former international student at University of Tartu
Junior Researcher at Institute of Baltic Studies

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

^{The the “Various Trainings and Events to Introduce Estonian Labour Market to Postgraduate Students from Third Countries” project is co-funded by the European AMIF fund and the Estonian Ministry of Interior.}

Istuda maha mõnes välisriigi kohvikus, avada sülearvuti ja hakata tegema oma igapäevast tööd võib esmapilgul tunduda miski, mida teevad startup ettevõtjad, vabakutselised seiklejad või rikkad investorid. Tegelikkuses aga on pandeemia ning kiiresti arenev digikommunikatsioon muutmas kaugtöötamist küllaltki tavapäraseks ja taskukohaseks igaühele, kes teeb tööd peamiselt arvutiga. Sestap on avanevad võimalused pannud ka mind mõtlema väga lihtsale küsimusele: kui me oleme sunnitud töötama kontorist eemal, siis miks mitte valida, kust seda teha?

Olles 24-aastane, otsustasin mõned kuud tagasi katsetada diginomaadi elu. Kogu protsess polnud sugugi raske. Kõige tähtsam ja ka keerulisem oli veenda iseennast ning jõuda otsusele, et nüüd on aeg minna. Ülejäänu kulges lihtsalt: valisin välja meelepärase sihtkoha, broneerisin Airbnb mitmeks kuuks, ostsin lennupileti, loobusin Tartu üürikorterist, pakkisin asjad, viisin ülejäänud esemed sõbra juurde hoiule ja asusingi teele.

Võimalused kaugtööks Balti Uuringute Instituudis

Oluline on rõhutada, et diginomaadluse võimalused sõltuvad paljuski töökohast ja ei kaasne kaugeltki iga ametiga. Õnneks on meie mõttekojas tagatud võimalused ja tingimused, et teha kaugtööd mugavalt. Pea kogu meie töö toimub arvutis. Töökoht pole kontoriga otseselt seotud; iga töötaja võib ise otsustada, millal käia kontoris ja millal jääda koju. Lisaks on vajadusel olemas igakülgne tugi tehnika ja varustuse osas, et tagada mugavad töötingimused ka kodus. Väga suurt osa paindlikkusest mängib ka rangelt fikseeritud tööaja puudumine. Päevadel, mil tööd on vähem, annab see võimaluse ise otsustada, mida põnevat oma ajaga ette võtta. Kõik see loob sobivad tingimused välismaal töötamiseks.

Sobivad töötingimused

Reisida võib mitut moodi. Mõni eelistab vahetada keskkonda iga paari päeva tagant, mõni peatub ühes linnas või riigis mitmeks kuuks ning mõni veelgi pikemaks ajaks. Mina olen võtnud sihiks viibida ühes linnas 1-2 kuud, mis eeldab lühiajalise majutuse broneerimist (kuna kohalike kinnisvaraportaalide või maaklerite kaudu üüritavad elupinnad on sageli mõeldud pikaajaliseks üüriks). Selleks on kõige paremini sobinud just Airbnb, mis võimaldab broneerida majutust nii paariks päevaks kui ka mitmeks kuuks.

Sobiva Airbnb otsimisel kehtivad samad reeglid nagu iga kodu puhul. Näiteks lisaks kiire interneti olemasolule mängib suurt rolli hea laua ja tooli olemasolu. Mida paremad töötingimused on majutuses, seda mugavam on kaugtöö. Pisikese köögilaua taga tundide kaupa istumine muutub kiiresti ebamugavaks. Tänapäeval arvestab nii mõnigi majutaja diginomaadide vajadustega pakkudes monitori, printerit vm.

Kuna Airbnb on ühtlasi ka üks suuremaid lühiajalist majutust pakkuvaid platvorme, on igas linnas olemas head valikuvõimalused eri kategooriates (hind, asukoht, tööalased vajadused, mugavused jm). Enne broneerimist aga tasub majutajaga detailid igaks juhuks üle täpsustada (nt kas kommunaalkulud on hinna sees, milline on interneti kiirus, kas mõni piltidel puuduolev detail võiks ka toas olla vm).

Aeg ja selle puudus

Tasub meeles pidada, et diginomaadlus ei ole turismi- või puhkusereis. Reisimisega tuleb kaasa töö ja kohustused, mis tähendab, et sõltuvalt töökoormusest võib vaba aeg uue keskkonna avastamiseks olla piiratud. Täiskohaga töö tähendab suurema osa ajast arvuti taga veetmist, mis muudab aja planeerimise oskuse äärmiselt oluliseks. Tunnetus, et välismaal töötamine tähendab pikaaegsele puhkusele minekut, on ekslik.

Diginomaadlus eeldab distsiplineeritust ja head keskendumisvõimet töötamiseks, laskmata end häirida kõrvalistest oludest. Samuti peab arvestama, et reisimist, linna avastamist ning igasugust sisse- ja väljakolimist tuleb planeerida pigem nädalavahetustele. Seega on tähtis teha endale selgeks, mis on reisimise peamine eesmärk ja milline on eesootav töötamise ajakulu. Kui töökoormus on suurem, tuleb vahetevahel tegeleda tööga ka hilisõhtuni, mis samuti takistab uue asukohaga tutvumist. Seetõttu ei pruugi täiskoormusega diginomaadi argipäevad olla oluliselt erinevad nendest, mis olid veedetud kodumaal.

Asjad, mis lähevad kaasa

Tihe elukoha vahetus eeldab mobiilsust, mis omakorda tähendab oluliste otsuste tegemist asjade pakkimisel. Kas reisida kohvri või käsipagasiga? Kas eelistada kohvrit või matkakotti? Paraku sõltub see paljuski inimese enda vajadustest ja eelistustest. Reeglina kehtib põhimõte, et mida rohkem liikumist, seda vähem asju tasub kaasa pakkida. Seetõttu olen ise otsustanud reisida ringi matkakotiga.

Klišeena kõlav mõte, et piiratud varudega rändamine tõestab, kui vähe asju meil igapäevaseks eluks tegelikult vaja läheb, jõudis ka mulle päriselt kohale alles matkakotiga reisima asudes. Inimene on üllatavalt vastupidav ja kohaneb uutes oludes kiiresti. Seega ei tasu hakata üleliia muretsema pakkimata jäänud asjade pärast, kuna tõenäoliselt muutub elu olemasolevate asjadega mugavaks juba peatselt. Loomulikult on siin välja jäetud erakordsed olukorrad, näiteks soovides külastada mõne riigi ooperiteatrit, pole seikleja elu näinud teksapüksid ja valge särk selleks just kõige sobivam riietus.

Ületöö ja teised negatiivsed aspektid

Küll aga ei ole diginomaadlus oma puudujääkideta. Esiteks, vaba ja tööaja piirid võivad hägustuda. Olles pidevalt tööga omapäi võib kaduda selge piir, millal alustada või lõpetada oma tööpäev. Kolleegidega kontoris töötamine on lihtsam, kuna aitab tajuda tööaja kestust ja seda kontrolli all hoida. Teiseks on oluline roll ka sotsiaalsetel sidemetel. Üksi reisimine tähendab paratamatult eemalolekut oma kodukohast ja sõpradest, mida on sageli raske asendada ka suhtlusega digikanalite teel. Tõsi, sõltuvalt peatumisajast loovad paljud diginomaadid välismaal kohalikke kontakte ja sidemeid, mis aitab maandada vajadust näost näkku suhtluse järele. Küll aga iseloomustab selliseid sidemeid ajutisus, eriti kui vahetada elukohta sageli. Kõik see võib soodustada sotsiaalse isoleerituse tunnet ja tekitada igatsust olla ümbritsetud tuttavate inimestega. Sedapuhku muutub suhtlus ning kontaktide loomine sihtkohas elavate inimeste või kaasränduritega väga oluliseks.

Diginomaadlus kui kogemus

Diginomaadlus ja sellega kaasnev elustiil on vaieldamatult suurepärane võimalus kombineerida töö ja reisimine omavahel. Kaugtöö laialdane levik avab nii mõnegi sektori töötajatele uusi võimalusi valida iseseisvalt töö tegemise koht või aeg. Küll aga kaasnevad näiliste võludega ka omad murekohad, mistõttu oleks ekslik pidada diginomaadlust murevabaks puhkuseks. Siiski, olles mõelnud läbi enda reisi eesmärgid ja teadvustanud endale riske, võib sellest ettevõtmisest kujuneda suurepärane seiklus. Tasub igal juhul proovida!

Mõned nõuanded, mida kaaluda

• Lühiajaliste intervallidega majutuse broneerimiseks soovitan kasutada Airbnb’d. Lisaks mugavale broneerimisele on igal majutuskohal eelmiste külaliste hinnangute põhjal oma reiting, mis võimaldab tutvuda varakult majutuse eeliste ning puudujääkidega. Pikemaajaliste (kuu ja enam) peatuste puhul pakuvad Airbnb majutajad reeglina soodustust, mis võib kokkuvõttes olla kuni poole odavam päeva kaupa broneeritavast hinnast. Sõltuvalt sihtkohast ja sihtriigi elatustasemest, võib leida ka pakkumisi, mis tulevad kokkuvõttes soodsamad, kui üürida korter Eestis (ohverdamata seejuures elukvaliteeti)

• Küsijale suu pihta ei lööda. Enne broneerimist tasub alati küsida, kui on soov miski ruumis vahetada või juurde saada. Majutajad tulevad võimaluse korral alati vastu ja olen ise läbi rääkides saanud näiteks mugavama kirjutuslaua, toole või laualambi.

• Kui otsida mugavat töökohta väljaspool kodu, siis lisaks kohvikutele on suuremates linnades populaarsust kogumas ka koostöötamise ruumid (coworking spaces), kus pakutakse tavalise kontori võimalusi igale soovijale (kontori- ja koosolekuruumid, tööks vajalik mööbel, kontoritarbed, snäkid jpm). Paljud koostöötamise ruumid pakuvad lisatasu eest ka kuupileteid koos oma isikliku kontorilaua või kabinetiga.

• Matkakotiga reisimine on vähemalt minu jaoks olnud mugavuse, kompaktsuse ja soodsuse osas kõige optimaalsem variant. See teeb reisimise kiireks ja lihtsustab ka spontaanseid reisiotsuseid, näiteks autoga hääletamine. Lennufirmade jaoks aga liigituvad keskmise suurusega matkakotid tavaliselt käsipagasi alla, samas kui suure kohvri eest tuleb maksta eraldi tasu.

• Põnevates ning avastamist ootavates linnades viibimine muudab töö- ja puhkeaja jaotamise eriti oluliseks. Mina olen lähtunud tavalise töönädala struktuurist/ülesehitusest ehk argipäeviti tööasjad (v.a. mõne kohviku või kultuuriürituse külastus õhtusel ajal) ning nädalavahetusel avastamisretked ja seiklemine. Siiani on see väga hästi aidanud hoida paigas töörütmi ja tagada keskendumisvõime tööajal.

Robert Derevski
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Ask any American what their ancestry is, and you will probably get a long and convoluted response. For example, in my family, my mother has 100% German ancestry but on my father’s side, it is a bit messier; I can claim Irish, Polish, Welsh, and German relatives from his side. But, in all the conversations I have had with people about their ancestry in the United States (and there has been a lot), I have never met anyone who said they have Estonian roots.

Living in Estonia for two years now, I learned that there were several waves of Estonian immigrants in the 20^th century, and I began to wonder how many of them ended up in the United States and how they coped with living in a new country. Then I started to ask questions like “What is an Estonian-American?” and in my head I pictured someone with a split personality, someone who is simultaneously loud and outgoing (American) and quiet and reserved (Estonian) – like a Frankenstein monster, put together from various parts and pieces. Of course, this is an exaggeration, surely Estonian Americans are not a conflicted mess, right? RIGHT?! The point being, I had burning questions about Estonian Americans, and I needed answers.

Luckily for me, the Institute of Baltic Studies is conducting a study for the Estonian Ministry of the Interior to understand the Estonian diaspora’s connection to their culture, people, and their potential needs from the Estonian state. As fortune would have it, I spent a part of my summer visiting family in Chicago, Illinois which also has a large (by Estonian standards) Estonian immigrant population. So, I contacted a local Estonian Cultural group (Eestlased Chicagos) and organized interviews and focus groups with 20+ Estonian immigrants. This is what I observed:

Generational differences in how Estonian immigrants identify themselves

Estonian immigrants from the 1950’s seemed to associate mostly with American culture and identified themselves as Americans but claimed that they were “Estonian at heart”. For example, in an interview with an Estonian refugee, I was told that their cultural identity was a “combination” of both cultures but that the experience of assimilating to American culture had enriched their life. This sentiment was consistent with other Estonian immigrants from the 1950’s.

For more recent Estonians (i.e. last 20-25 years) they first responded as “Estonian” rather than “American”. It also seemed like this group was more likely to return to Estonia permanently with their family or they were planning on staying for an extended period in Estonia. When asked why, most participants explained that they missed their country and being able to use their language with others.

Reasons for moving to the United States in the last 20-25 years

Immigrants from the last 20-25 years could be sorted into two groups; Group 1 moved to the United States in the late 90’s for better economic opportunities and Group 2 were more like wayward travelers who came to the United States with the intention of staying for a short time, but through different circumstances, decided to stay for much longer.

Group 1 Estonians attributed Estonia’s instability during the 90’s and better economic opportunities as reasons for immigrating.  A few participants explained that there were only a few good paying jobs in Estonia and the United States offered a better opportunity for them to earn a living.

Group 2 Estonians seemed to be more “restless” than Group 1 Estonians in the sense that they had come to the United States by chance and in some ways, let life carry them to their destinations. As a possible reason for this, a few participants from Group 2 stated that they fell in love, been offered a good job, started having kids, etc. In their words “life happens” and it was more a series of events and opportunities that led them to stay in the United States.

The future of Estonian communities in the United States

Estonian immigrants (from the 1950’s and more recent immigrants) and Americans who can claim Estonian ancestry (second, third, fourth, etc. generation Estonians) are concerned about the future of their Estonian diaspora community. As naturally happens, first generation Estonians age, people marry outside of their cultural group, the language becomes less used, or as Group 2 Estonians put it “life happens”. These are the pervasive risks that diminish the Estonian community overtime.

While Estonia will always be the source of their culture and traditions, these local cultural groups have become a safe and welcoming space for displaced or wayward Estonians to connect and celebrate their culture. Cultural groups have created their own history that Estonian Americans want to preserve.

Most participants felt that exposing the youth to Estonian language and culture was vital to preserving their traditions in the United States. To some extent, this is already done through their Estonian language school. But they said it would be helpful if there were more Estonian youth camps or, if they already exist, better ways for the Estonian government to advertise those camps to them. One participant even said that it would be great if Estonia had a “birth right” programme like Israel, where the Estonian government offered compensation to Estonian young adults to travel and experience Estonia.

On the topic of communication, the participants also expressed a desire to have better communication with the Estonian government. While there were no specific suggestions on how to solve this challenge, the participants in the focus groups and interviews felt isolated at times and would appreciate more visibility from Estonian government representatives; for example, if a diplomat is travelling through the area, they would appreciate an audience with them. On the other hand, participants also said it was easy to get information they needed by searching the internet, but perhaps a more personal approach would be helpful.

Final thoughts

Now that my stay in Chicago is over, I can report that Estonian-Americans are not a conflicted mess. They are Estonian, American, and sometimes both. Their immigration story is like many immigrants who come to the United States, a story about hard working people who are trying to make a good life for themselves and their family.

What stands out to me is their resilience and persistence to keep their community together. From nothing, Estonian refugees carved out a community for themselves and were curators of Estonian culture in a time when it was uncertain whether the source of that culture would continue. Since then, they have gone on to become successful veterinarians, lawyers, teachers, engineers, etc.

The Estonian diaspora members I met were deeply passionate about their community; making it a point to come together for celebrations, holidays, and even focus groups organized at the last minute. Of course, circumstances don’t always allow for them to come together as often as they like, but when they do, it’s like something inside them suddenly sparks to life; they immediately connect with each other and discuss their favorite food, shared experiences, difficulties they had adjusting to the United States, missing their families. I think these were my favorite moments because for a second it was like they were in Estonia again, reconnecting with a part of themselves they obviously still cherish.

As to the future, I think Estonian Americans will continue to come together and seek connections with their roots. The threat of losing these communities does exist and, in some cases, it might be inevitable. But just as my life has been enriched by Estonia, I think building stronger connections between Estonia and their people around the world would only serve to benefit the country. My advice to Estonians travelling to the US, please, seek out these cultural groups; they are vibrant, kind, and welcoming, and I’m sure you would walk away with new friends and great memories.

Richard Henahan
IBS analyst

Find out more about Estonian diaspora study here.

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

Not as standard as it seemed

A glass of water, pen, paper, open laptop, and readiness to listen. The standard toolkit of a researcher who is about to have a one-hour interview with the person willing to share their experience. I expect it to be not much different from all the others that have taken place before. There is a list of questions to be asked, a certain time booked, regular procedures like confidentiality clause to be followed. One click, and the friendly voice of the Zoom application informs you: “Your meeting is being recorded!”. However, with these interviews where I talk to migrant parents, I realise that it is much more than a run of the mill interview. These are conversations with a whole spectrum of emotions, laughter, sadness, and lots of thoughts that need to be acted upon.

We (the team and me) need to hear about the experience of parents and children with migration background in Estonian schools for a big project, that is new and exciting for me on its own. We want to find out about the whole journey of the family – starting from searching for a school and to the emotions that the child has towards studying. The goal is to understand and improve whatever it is the parents have concerns about, so the interviews are a very valuable tool to get information.

Even though there are standard questions to stick to, I always wonder at how different each discussion is. Parents are more than happy to get things off their chest and talk about the journey of getting used to the new school system, interaction with the personnel and other parents, hardships encountered, and successes made. After conducting a couple of very first interviews, you realise that Estonia may be small but not in the range of practices that schools use in working with children with a migration background. Some of the practices make parents pleasantly surprised, some confused, and some make them change their kids’ schools.

While listening to the stories told by the parents, the patterns start to emerge and cluster together in my mind. I see what needs more attention or functions incorrectly in the system. Suddenly I become an expert and investigator at the same time and find myself saying things like “Only one extra lesson of Estonian provided by school? But there should be more!” or wondering at how complicated it may become to get the information from the school and how much trouble lack of communication causes.

Support – wished for, much needed, but scarce in many cases

Did you know, for example, that flowers and shoes can be a mystery? They are, if you come from a different system and learn about the tradition of bringing flowers to the teacher only during the ceremony on 1st September. Or when parents play a guessing game to establish what the kid should have: “You look at the shoes of the kids and taking mental notes on what your child will need”. And almost during every interview you hear that when being at school you eventually learn the customs, but it would have been so much easier to know them beforehand. And you sigh sadly because you have taken notes of so many “could-have-beens”.

There are also interviews when you realise how scarce words are to support the person and you find yourself frowning, clenching your pen, and being frustrated with how many difficulties the family has encountered when introduction to school could have been so much smoother. You hear all sorts of things: “My child did not know where the canteen was for the first two weeks”, “I brought my Estonian-speaking friend to the parents’ meetings to better understand the class teacher” or “My child didn’t receive any help from the teachers and was made fun of by classmates”. And as a silver lining in every story, you hear the word “support” – wished for, much needed and unfortunately scarce in many cases. The importance for the school to have skilled people who know how to help a newly arrived child and parents cannot be stressed enough. A bit of effort always makes a difference.

“My child did not know where the canteen was for the first two weeks”

However, there are stories that fill you with inspiration, that make you smile and almost tear up because no matter how difficult it is, kindness still prevails. “I didn’t ask but the teacher suggested to have extra lessons with my son until he catches up. She praised every little step of his”, “The social worker would come to class every week and then report to me on the progress of the child”, “The teacher just told me to let the child be and assured me that she will grow in her own pace”, “The school sent us copies of the book even when we were abroad” and so many more! There are moments when I forget that I am taking the lead and give in to the talkative parent who is telling a story – funny and sad, sweet, and bitter, very sincere and full of life.

And of course, the interviews make you go back in time to your own school experience, and you realise that you are a bit jealous of the pupils in Estonia. Like a little kid you gasp and, in your thoughts, utter in excitement “Wow! Robotics, dancing and cooking classes? I wouldn’t want to leave such a school if I had had so many activities” or you double check because it sounds too good to be true “Have I heard it correctly that children are learning to play the flute in the 3^rd grade and go skiing in winter; and there is a swimming pool as well?”

Even though approaches to children with a migration background in Estonia are different and parents often find themselves at a crossroads, I notice how valuable  human connections are and how much benefit there is in communication between the kids and adults. Most parents want it, even more need it and unfortunately not all receive  it. “You kind of hope that your shy kid asks another shy kid for their number, so then parents would also connect” – this is often the state of art in a nutshell. And once again I write down “more opportunities to interact” in the interview notes. So simple: just talking, just sharing – and the world becomes easier.   

Exploring towns

With these thoughts I click on the “finish the conference” button. The recording is being processed, there is an empty glass of water on the table, scattered notes, list of interview questions that helped discover, ask about, listen to and understand the experience. If I had to describe what interviewing parents was like then I would say it is like arriving to a town you have never been to and exploring the surroundings. Once you walk out of the train station by listening to the summary of the person’s experience, you can see straight away if the town is busy, what kind of people inhabit it and how many roads it would take you to get a sense of what story the town has. There are bumpy roads, there are dead ends and there are those where you cannot keep track of the turns and end up somewhere on the outskirts. But what you do not realise until the very end is that when leaving the town you get the imprint of it, it may vanish in a few hours or it may stay for an indefinite period of time, making you think about it occasionally or resulting in a blogpost reflection.

Maria Khrapunenko
Junior analyst in the migrant children project

Find out more about the study on integration of migrant children here (in Estonian).

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

Tänapäeva infost üleküllastunud maailmas tekib tihti tunne, et vajalikku on keeruline leida – info on justkui olemas ja käeulatuses, aga selle saamiseks peab läbi lugema pika tekstidokumendi või lõputult navigeerima mõne kodulehe ebaloogilistes alamenüüdes. Kui GreenSAM projekt algas ning minu ja mu kolleegide ülesanne oli koondada ja esitleda erinevaid kaasamistööriistu, teadsime, et tekstidokumendina me seda infot kirja ei pane. Planeerimisprotsessides osalemine ja eriti veel varasemalt kõrvalejäänud inimeste nendesse kaasamine on niivõrd oluline teema, et tundus lausa patt sellega seotud teavet mitmekümne-lehelise PDF faili sisse matta.

Hea kasutajakogemuse defineerimine

Projekti alguses tegime palju uurimistööd erinevate kaasamistööriistade tuvastamiseks ja koondamiseks. Kaasamistööriistade all mõtleme me erinevaid meetodeid ja lähenemisi, kuidas sihtgruppe (GreenSAM projekti puhul eelkõige eakaid linlasi) kaasa tõmmata: kutsuda neid üritusel osalema või kaasa mõtlema, tagasisidet andma või arvamust avaldama. Selliseid „tööriistu“ sai meie tööriistakasti üle 20, kusjuures viimase sammuna lisasime pandeemiast kannustatuna ka mitu digitaalset tööriista, nagu näiteks erinevad mobiilirakendused tagasiside kogumiseks või küsitluste tegemiseks. Iga tööriista juurde tekkis ka kokkuvõte (concept paper), mis annab ülevaatlikud juhised, kuidas, kellega ja millal tööriista kasutada ning kuidas seda vajadusel eakatele kohandada.

Järgmise sammuna hakkasime mõtlema, kuidas kõike seda infot kompaktselt ja huvitavalt esitada. Meile oli väga oluline, et meie tööriistakast ei jääks lihtsalt kasutult seisma (ja tõele au andes on sarnaseid varjusurmas tööriistade ja meetodite nimekirju internetiavarustes kümneid kui mitte sadu), vaid et see kutsuks end kasutama. Sellest inspireerituna panime paika oma tööriistakasti olulisimad kriteeriumid:

1. See peab olema interaktiivne
2. Info kättesaamine peab olema kiire, tõhus ja mugav
3. Seal ei tohi olla liiga palju teksti
4. Seal võiksid olla ka pildid

Nendest tingimustest lähtudes mõistsime, et peame looma võimaluse infot mingil viisil filtreerida ja filtreeritut esitama huvitavalt. Koostöös veebiarendajaga lõime tehnilise filtrisüsteemi lahenduse projekti kodulehele, et kaasamistööriistade leidmine ja nendega tutvumine oleks lihtne, mugav ja intuitiivne.

Õige tööriist õiges kontekstis

Meie valmis tööriistakast on leitav meie projekti kodulehel ning tööriistakasti tutvustus ja tööriistade lühiülevaated on ka igas projektikeeles, sh eesti keeles, saadaval. Tööriistu saab filtreerida etapi põhiselt (nt kas sa soovid inimesi kaasata alles planeerimise etapis või oled juba asunud planeeritut ellu viima), kaasamise eesmärgi järgi (nt kas tahad inimesi ainult teavitada või nendega koostööd teha), osalejate arvu põhjal (nt kas soovid teha vaid mõne osalejaga üritust või tahad kaasata suuremat arvu inimesi) ja ajakulu põhjal (nt kas sul on aega mõned tunnid või lausa mitu päeva).

Tutvustasime oma tööriistakasti ka 2020. aasta novembril Tartu Ülikooli korraldatud iga-aastasel Planeerimiskonverentsil ja tagasiside meie lahendusele on seni olnud väga hea: linnaplaneerijad, kelle jaoks kaasamine on alati võrdunud ühe kohustusliku avaliku aruteluga, on jaganud meiega oma muljeid ka vähemlevinud tööriistade nagu jalutusgruppide või tänavavestluste kasutamisest. Soome projektipartnerite pilootprojektis kasutatud mentorluse tööriist oli lausa niivõrd edukas, et muutus püsiva rahastusega ettevõtmiseks. Meie teine kohalik projektipartner, Tartu linn, korraldas esimest korda rattaringlust tutvustavad üritused ainult eakatele, võttes arvesse eaka-sõbralike ürituste korraldamise põhimõtteid.

Meie tööriistakast on aidanud tuua veidi selgust ja lihtsust meie infost üleküllastunud maailma. Loodame, et selle abil saavad alguse paremad kaasamise praktikad ja et ka eakaid võetaks nendes praktikates arvesse kui olulist sihtgruppi, kelle vajadustega arvestada. Niisiis ära unusta ka sina, hea lugeja, meie tööriistakastiga tutvumast enne oma järgmise kaasamisürituse korraldamist!

Andra Asser
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Loe ka meie varasemaid blogipostitusi kaasamisest:
“Kaasamine kaasamise pärast või kui usaldusväärsust mõjutav protsess?” (Jaanuar 2021)
“Noorsootöö kui imeravim?” (Mai 2021)

_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas (Koostööd noorkunstnikuga toetab Kodanikühiskonna Sihtkapital)}

“I came here for four days as a backpacker, arrived hungover from celebrating my birthday in Vilnius the day before, and made the decision to stay here while drunk. I regret nothing!” – Anonymous

In 2020, a grand total of 16 209 people moved to Estonia. In fact, as of 2021, Estonia is home to 199 452 foreign-born migrants who make up a staggering 15% of the country’s population. Each new migrant has a unique story (let’s just say some are more peculiar than others) yet shares common challenges in adapting to the Estonian way of life. Monitoring the Integration of the Estonian Society (EIM 2020) survey, co-authored by IBS, aims to capture these shared experiences to inform policymakers.

Yet, as expected for such macro-level academic endeavours, statistics are prioritised over individual stories. To counteract this feature and gain a deeper understanding of migrant experiences in Estonia, our recent supplementary report analysed a total of 1166 optional text comments left by EIM 2020 survey respondents. This blog post highlights a selection of especially salient issues discovered in the process.

But first, a quick overview…

That said, let’s first take a glance at a few numbers. Gathered from citizens of 85 countries who moved to Estonia within the past decade, the comments ranged from tragic accounts of “hair loss due to the lack of sunlight” to more reassuring declarations – “Estonia’s ok.” This potpourri of qualitative data was coded into seven themes and, amongst these, 46 sub-topics.

The most prevalent concerns came from three themes: language (25%), public services (19%), and everyday life (13%). Estonian language learning, English use in daily life, and vague comments (just like the one in the opening) were, in turn, the dominant sub-themes.

Prominent issues and key highlights:

While we intend to spare you the details on all the numerous sub-categories, it is important to examine some of the principal complaints raised within these themes.

Breaking through the language barrier with government support

Learning the local language is undoubtedly a crucial step of the integration process. Language fluency is a gateway to social, political, and economic participation. While the Estonian government sponsors free language courses for migrants, the EIM 2020 survey shows that only 52% of the participants are satisfied with the current provisions – a concerningly low figure.

The comment section shines a light on the causes of this low satisfaction rate. The shortage of sign-up slots was the main issue highlighted by the comments. As one respondent writes, “it feels like as soon as they [language courses] are made available, they run out of space.” Some of those who did manage to get a spot complained of low course quality and outdated teaching methods. The “rather traditional learning model” is unsuitable for modern students.

The clear takeaway from this section is that the current number of language-learning slots is not enough to accommodate the high demand. While expanding the teaching capacity will take time and resources, the rewards for such efforts promise to outweigh the costs.

Dealing with “the Elusive Family Doctors”

Reportedly, “palatable potatoes” and English-speaking family doctors are both few and far between in Estonia. The latter (perhaps even more than the former) presents a pressing challenge for Estonia. Some family doctors reject English-language speaking patients passing them onto their colleagues in a game of administrative hot potato. One respondent writes: “I gave up after three years and just visit the ER or go to a private doctor”.

One solution to the problem could be creating a registry of English-speaking healthcare professionals. Of course, the opponents of this solution argue that this move will produce disproportional patient allocation and general chaos. Thus, in the long run, the government should ensure better English training for medical personnel.

Local friendships

As a self-proclaimed nation of introverts, Estonia presents a challenge to even the most socially sophisticated ex-pats. As the EIM 2020 survey indicates, only 44% of migrants interact with locals on a regular basis. Most of these contacts take place in formal settings at school or work. Multiple comments similarly note that Estonians are not particularly eager to establish close friendships, “If you don’t have an Estonian friend already (by some magical ways), it is incredibly hard to make friends.” Meaningful friendships are thus challenging to establish as “Estonians are very kind but extremely closed.”

While there is little we can do to help the national propensity for introversion, more social events with locals (and perhaps some traditional beverages) can do wonders. More than 40 comments suggested state-organised social events with native Estonians. Some have even proposed a German-style buddy-up programme where locals Estonians become guardian angels of sorts for newly arrived migrants.

The Dark Side of Estonia’s Naturalisation Policy

Naturalisation, the process of receiving local citizenship, is rightfully considered the pinnacle of integration. Estonia requires all naturalisation applicants to renounce their original citizenship. Unfortunately, as noted by 28 respondents, this condition bars foreigners from about 19 countries that do not provide their citizens with the right to waive their passports. Roughly 34% of the EIM 2020 survey respondents who do not plan to apply for naturalisation cited having another citizenship as the reason. As the comments indicate, a good portion of these respondents might be unable, rather than unwilling, to give up their original citizenship.

To ensure Estonia’s naturalisation policy is fair and equal, the government must provide exceptions to the rigid migration law. In Denmark, for example, citizens who do not have a legal right to give up their first nationality can still apply for citizenship.

Wrapping up on a more optimistic note:

Evidently, the process of migrant integration in Estonia has its hurdles, which policymakers should aim to tackle. As the analysis of text comments left by the EIM 2020 respondents illustrates, improvements could be made in multiple areas such as language course provisions or naturalisation requirements.

Nevertheless, while this blog post and the accompanying policy brief aim to highlight some of the issues migrants in Estonia face, it is also crucial to acknowledge the various positive aspects of integration. Ranging from praises of Estonia’s lush nature to commendations of the country’s streamlined bureaucracy, hundreds of these positive comments attest to Estonia’s attractiveness as a destination country for thousands of migrants. The main EIM 2020 survey report, which could be found on our website, has other encouraging statistics that provide a more balanced picture of migrant experience in Estonia.

After all, even an adventurous backpacker who decides to settle in the country on a hangover-induced whim can make Estonia a home. That, if anything, is an indication that we are doing something right!

Read the summary of results of the EIM 2020 survey and the policy brief on Estonian migrant adaptation on our website. 

Darya Podgoretskaya
Darya joined IBS for 3 months after her internship to assist us in the data collection of an Estonian diaspora project

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

No doubt, “job hunting” is an arduous and unnerving process that fully lives up to its name. With an already over-competitive jobs market and widespread academic inflation, a global pandemic was the last thing that the current generation of job searchers needed. This perfect storm of unfavourable labour market conditions resulted in a staggering 18.9% youth unemployment rate in Estonia.

At the same time, employers often find themselves in an equally worrying position. While there is no shortage of applicants with university education, the majority of graduates lack the specific skills that employers demand. With four out of 10 EU employers struggling to find skilled workers even before the pandemic, EU businesses agree that the skill gap is one of the main issues their companies are facing.

While the current labour market outlook doesn’t exactly appear optimistic, a new trend in education might offer a much-needed solution. Having spent a good portion of this year studying this new trend, IBS is here to tell you everything you need to know about micro-credentials.

What exactly are Micro-credentials?

Micro-credentials (also known as micro-qualifications, nanodegrees, or MCs for short) are accredited short courses that certify competency in a specific skill or subject area. Think of MCs as a happy marriage between Coursera and on-the-job training – not only are micro-credentials meant to be accessible and flexible, they are also designed to be directly pertinent to industry demands. As our enthusiasm may suggest, the merits of MCs span far and wide.

Unlike traditional university degrees, MCs are short, cheap, and egalitarian when it comes to admissions requirements. But, more crucially, micro-credentials are malleable to particular career goals. Course options range from niche and technical to general and universal. Imagine yourself as an ambitious BSc Computer Science graduate competing for top-tier jobs that require special advanced software skills. Instead of reconsidering your life choices and frantically applying for master’s degrees, MCs enable you to take short modules filling in your knowledge gaps. Alternatively, picture yourself as a determined mid-career professional eying a managerial position. If the traditional route of spending a small fortune on a two-year MBA doesn’t seem appealing, why not take an MC in management and leadership to climb the corporate ladder? As the two examples illustrate, MCs can produce the ultimate bespoke education for every professional.

Moreover, micro-credentials empower workers to switch career paths painlessly. In the world of technological innovation sped up by the past year’s events, such opportunities are essential to ensure no worker is left behind. Short, sweet, and cheap MCs might be the Holy Grail of the fourth industrial revolution reskilling the economists have been searching for. Notably, micro-qualifications can be rapidly designed for nascent professions thus immediately responding to the labour market feedback.

It’s hard to deny the advantages of micro-credentials. Yet, it’s even harder to devise an educational framework for MCs. Fortunately, however, policymakers can learn a good deal from early adopters.

What are the different national micro-credentials systems?

In our quest to facilitate the implementation of micro-credentials in Estonia and beyond, we investigated how six countries approach the task. Our in-depth study of MC pioneers highlights three main approaches to establishing micro-credential systems:

1. The Laissez-Faire Approach

As the name suggests, the first approach steers the responsibility of designing, teaching, and awarding MCs away from the government to universities and vocational training institutions. Imbued with the neo-liberal spirit, this approach relies on the market mechanisms to naturally select the most competent providers. This system goes easy on the budget and tends to be less bureaucratic. Yet, allowing institutions to define MC levels and requirements spells confusion amongst employees and employers alike. In fact, Australia, a prominent advocate of the approach, has considered switching to a more rigid system to minimise quality discrepancies and confusion.

2. The Relaxed-monitoring Approach

Beyond the proverbial Wild West of micro-credential education lies a slightly more regulated approach. The government defines micro-credentials, outlines different levels, and sets general learning goals. The providers, in turn, use the set framework as a guide while retaining full responsibility in developing and assessing MCs. As such, the approach is akin to how most countries already handle university education. Not only do such systems minimise confusion over the quality and characteristics of MCs, but they keep bureaucracy to the bare minimum.

3. The Quality-assurance Approach

Finally, at the opposite end of the MC spectrum lies the most interventionist approach. In addition to defining micro-credentials and stipulating completion requirements, some countries also assume the role of the assessment and quality control body. The government thus approves course curricula, oversees examinations, and awards provider licenses. As in the case of Ireland and Singapore, the two noteworthy examples of the system, approved MC courses, are listed in a government directory for easy access. With little in the way of ambiguity, such systems warrant quality to the employers for the hefty price of magnified red tape.

An Additional Task: Setting Target Groups and Incentives

Yet, selecting one of the above approaches is only the first step in the “build your own micro-credentials framework” exercise.  In addition to setting up a national micro-credentials framework, countries must also decide whether to target certain professions or social groups. While relying on the market forces is a common approach, the state could also identify educational needs and provide financial incentives to target vulnerable groups. The main benefit of such an interventionist approach is, of course, its potential to lift social groups out of poverty, institute greater equality, and raise awareness amongst citizens who would otherwise shun MCs. On the other hand, this method is expensive and prone to various resource misallocations.

What to expect going forward?

While, as our findings illustrate, policymakers have quite a few practical questions to consider, it might not be long until we see widespread use of MCs in Europe and beyond. For that matter, the EU has already recognised the merits of MCs. In July 2020, the EU adopted the Skills Agenda for Europe which reinstated its commitment to support quality micro-qualifications throughout the member states. One of the main steps in promoting micro-credentials is the “inclusion of micro-credentials in national qualification frameworks.” This is, of course, a solid indication that MCs are here to stay.

While the Estonian education system, as it stands, does not provide a formal framework of recognition for MCs, there are also some positive developments on the national level. Not only did Estonia’s Education Strategy 2035 recognise life-long flexible learning as a key priority, but the Estonian Ministry of Education and Research is already exploring MCs as a tool to fulfil the objective. At the same time, some universities have already seized the initiative and began offering MCs to prospective students. Considering the ever-growing skills gap in the country and the high post-COVID youth unemployment rate, micro-credentials could imbue job searchers with a much-needed sense of hope for the future.

So while the paradoxical problem of unemployment and skills shortages may continue to haunt us in the near future, MCs are already driving a subtle revolution in education. Clearly, there is a lot to be optimistic about!

Darya Podgoretskaya
Intern at the Institute of Baltic Studies

Find out more about microcredentials from the IBS study report (in Estonian) “Mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtmise võimalused Eesti haridus-ja kutsesüsteemis rahvusvahelisele praktikale toetudes” (2021).

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)
Second picture: Merike Paberits}

7−26-aastaseid noori oli 2021. aastal Eestis 273 871. Koolikohustus on põhihariduse omandamiseni või 17-aastaseks saamiseni. Keskmiselt vaid viiendikule noortest meeldib koolis käia, kusjuures, mida vanemaks noored saavad, seda vähem koolis käimine meeldib. Oma osa on siin läbisaamisel klassikaaslastega, kiusamisel (u 40% õpilastest on löödud vähemalt korra ja umbes sama paljud on tegevustes vähemalt korra klassikaaslaste poolt välja jäetud), üksteisega arvestamisel, õpingute paindlikkuses, pere toes jne. Nimetatu on üks põhjustest, miks 15-26-aastastest 10% ehk umbes 15 400 noort ei töötanud ega õppinud 2020. aastal. See on enam-vähem Rakvere linna jagu inimesi!

„Noorsootöö on nagu puhas vesi – kvaliteetseks eluks ja positiivseks arenguks eluliselt vajalik ning peab olema tagatud. Mingi aja saab ka ilma, aga indiviidile ja ümbritsevale keskkonnale dramaatiline tulemus.“

Edgar Schlümmer, Eesti Noorsootöö Keskuse (ENTK) direktor 2007-2020

Kuidas see kõik seondub noorsootööga? Kvaliteetne ja noorest lähtuv noorsootöö on mõneti nagu imeravim eelnevalt toodud probleemidele. Mitmed uuringud näitavad, et noorsootöö:

1. annab võimaluse vabamas vormis õppida ja formaalõppes õpitut kinnistada,
2. aitab noores tekitada enesekindlust ja huvi ümbritseva vastu,
3. pakub vaheldust formaalõppele,
4. aidates toime tulla pingete ja raskustega, annab eluks ja tööellu siirdumiseks vajalikke kogemusi,
5. pakub ohutut keskkonda enese proovile panekuks, uute asjade katsetamiseks ja vigade tegemiseks (riskialtitele ohutum alternatiiv alkoholile ja muudele sõltuvusainetele, vargustega enese proovile panekule jne),
6. toetab sotsiaalsete oskuste arengut,
7. aitab luua kontaktvõrgustikku (vajalik mh mõtete ja kogemuste vahetamiseks, probleemide arutamiseks),
8. annab suurema elukogemusega täiskasvanutele ehk noorsootöötajatele võimaluse märgata noore probleeme ning aidata neile lahenduste leidmisel.

Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Väheoluline pole ka fakt, et kõik noored ei tunne ennast kodus turvaliselt ega saa perelt tähelepanu või tuge oma murede ja probleemidega toime tulemiseks. Noorsootöö võimaldab erinevate vormide, meetodite ja tegevustega neid puudujääke leevendada, olles noorele täiendav tugi.

Samas tuleb meeles pidada, et noorsootöö üksi ei saa noori aidata. Olulise osa päevast on noored seotud kooli ja perega ning kõigil noortel ei ole võimalust noorsootöö tegevustes osaleda, kas teadmatusest või võimaluste piiratusest. Seega on oluline meie kõigi panus: me kõik peame märkama ümberringi toimuvat, suunama ja toetama oma teed otsivaid ning tuge vajavaid noori. Ja miks mitte tutvustada neile mõnda noorsootöö tegevust? Seda enam, et noorsootöö tegevustes (huviharidus, huvitegevus, avatud noorsootöö, laagrid, malevad, noorteorganisatsioonid jne) osalevad noored on noorsootöö ja ka eluga rahul ning noorsootöös osalemine seondub positiivsete kogemuste ja emotsioonidega.

Noorte toetamine on igaühe kohustus

Eelnevalt sai vihjatud kvaliteetsele noorsootööle. Aga mis on see, mis teeb noorsootöö kvaliteetseks? Mis aitab kaasa noorte tõrjutuse märkamisele, tõrjutuse ennetamisele ja noorte kaasamisele, et nad tunneksid ennast väärtusliku ühiskonna liikmena?

Tõenäoliselt on igaüks meist omal nahal tundund, et kui miski meid puudutab, oleks aus, kui ka meie arvamust küsitaks ja sellega arvestataks. Sama ootavad ka noored. Esmaoluline on, et noortega töötaja, olgu ta õpetaja, treener, ringijuht, maleva rühmajuht, sotsiaaltöötaja, lapsevanem või keegi teine, mõtleks läbi, mida ja milleks ta noorega teeb ning ehk on võimalik neid tegevusi koos noortega planeerida ja läbi viia. Tagasisidet küsides tuleb noori julgustada oma arvamust avaldama ja seista selle eest, et selle arvamusega midagi ka edasi tehtaks. Aastate jooksul oleme erinevates uuringutes kuulnud nii palju toredaid lugusid, kuidas noorte silmad lähevad särama, kui nad näevad ja tunnevad, et nende mõtteid lihtsalt maha ei laideta, vaid aidatakse ellu viia ja miski sellest päriselt muutub. See eeldab aga nii noortega töötajate kui kogu ühiskonna teadlikkuse ja oskuste tõstmist ning mõneti ka suhtumise muutmist. Vajalik on formaal- ja mitteformaalõppe ning erinevate valdkondade spetsialistide koostöö, noorsootöö ja noortele võimaluste andmise väärtustamine.

Põgusalt oleme puudutanud juba ka märkamist. Kui paljud meist võivad tunnistada, et murega julgelt kellegi poole pöördute? Ja nüüd mõtle, et oled noor, kes alles õpib maailma ja inimsuhteid tundma, kes on võib-olla juba ka inimsuhete osas pettumuse osaliseks sattunud, kes ei tea veel, mis on õige või vale, kes kardab teiste naerualuseks saada, kuna ei oska kõike nii nagu oma valdkonna spetsialistid. Vajalik on, et kõik märkaksid, kui mõni noor tahtmatult seltskonnast välja arvatakse, teda halvasti koheldakse, kiusatakse. Perel, haridusasutustel, noorsootöötajatel, tööandjatel, tervisetöötajatel, kogukonnal ja ühiskonnal tervikuna on erinevas eas noorte märkamises ja kaasamises oma võimalus ja oma roll. Me kõik saame aidata kaasa sellele, et rohkemad noored jõuaksid noorsootöösse ja saaksid sealt täiendavat tuge nii õpimotivatsiooni hoidmisel, enese arendamisel, sotsiaalsete suhete loomisel kui ka tööellu siirdumisel, et meil oleks vähem noori, kel haridustee jääb pooleli, kes täiskasvanuks saades ei leia endale ei sobivat töökohta ega ka ühiskonnas sobivat kohta.

Erinevate osaliste toetamise võimalusi noore paremaks toetamiseks ja osaliste võimalusi noort noore erinevas eluetapis toetada aitab paremini mõista järgmine tabel. Ühelt poolt ei tohi me ära unustada, et erinevas vanuses noorel on erinevad mured. Teisalt on igal noorega kokku puutuval osalisel erinevad võimalused, kuidas ennetustegevusse, märkamisse ning tõrjutuse vähendamisse ja sotsiaalse kaasatuse suurendamisse panustada saab. Näiteks koolides on oluline, et pöörataks senisest veelgi suuremat tähelepanu sotsiaalsete oskuste arendamisse, ühtekuuluvustunde loomisesse ja turvalise keskkonna loomisesse. Noorsootöö saab kooli ja kodu nimetatus toetada, vanemate ja üldhariduskooli personaliga koostöös probleemi põhjustele jälile saada ning noort toetada. Olgugi, et ka kogukonna roll on oluline läbi inimese kogu eluea, on see eriti kriitiline noore murdeikka jõudes, mil koolikorraldus muutub ja tahetakse senisest teistsugusemaid väljakutseid.

Loe veel:
– Balti Uuringute Instituut (2021) “Avatud noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse võimalused noorte, eelkõige tõrjutusriskis noorte, sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ning vajadused nende võimaluste arendamiseks.”
– Meie analüütikute kaasamise teemaline artikkel 2021. aasta jaanuarist.
– HeiVäl OÜ, Balti Uuringute Instituut (2021). „Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga 2020“

Maarja Käger
Sotsiaalse kaasatuse analüüsi projektijuht, Balti Uuringute Instituudi analüütik

_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas (Koostööd noorkunstnikuga toetab Kodanikühiskonna Sihtkapital)}

Tervisesport hõlmab pea igasugust liikumist, olgu selleks pikemad jalutuskäigud, kepikõnd, kettagolfi mängimine või talisuplus. Kuna tervisespordiharrastustega tegelemine on otseselt seotud elukvaliteedi ja tervise parandamisega, oli see ka üks uurimisteemasid. Selgus, et 86% tartlastest on kas pigem rahul või rahul oma eluga ning 80% oma tervisega. Kõrgeim rahulolu mõlema näitaja poolest on Tammelinna, Variku ja Ränilinna elanike seas, madalaim aga Ropkas ja Ropka tööstusrajoonis.

Rahulolunäitajate poolest ületavad tartlased Eesti keskmist näitajat: 83% elanikest on rahul eluga ning 77% oma tervisega. Need tulemused on mingil määral ootuspärased, kuna elatustase ja sissetulekute suurus, mis on Tartu piirkonnas üks kõrgemaid Eestis, mõjutavad otseselt ka rahulolu oma elu ning tervisega.

Keskmine tartlane kõnnib, jookseb ja sõidab rattaga

Kõige rohkem harrastavad tartlased kõndimist, matkamist, jalgrattasõitu ja jooksmist. Oluliselt rohkem aga tegelevad kõndimise ja võimlemisega naised, samas kui mehed eelistavad jalgrattasõitu ja suusatamist. Tervisesporti teevad mõlema soo esindajad, et tunda end hästi, olla vormis ja veeta aega vabas looduses. Harrastamise aega vaadates liiguvad tööealised inimesed tööpäevade õhtul ja nädalavahetustel, samas kui pensioniealised liiguvad lisaks ka päevasel ajal. Siinkohal on selge, et tööealised tartlased ja õpilased sõltuvad oma töögraafikust või tunniplaanist, samas kui pensioniealiste tartlaste elutempo on tunduvalt rahulikum. Seega miks mitte kasutada seda ära ja tegeleda meelepäraste huvidega just meelepärasel ajal enda jaoks?

Kui rääkida sportimistingimustest, siis on tartlased nendega enamasti rahul. Silma paistavad just jõutreeningutega tegelevad tartlased ja võimlejad, kes on oma tingimusi hinnanud eriti heaks osaliselt seetõttu, et mõlema harrastusega on võimalik tegeleda kodus. Kõige vähem on oma tingimustega rahul ratturid ja ujujad, mis peegeldab soovi eelkõige uute kergliiklusteede ning ujumisvõimaluste järele. Loomulikult tasub eraldi märkida ka golfimängijaid, kes avaldasid rahulolematust olemasolevate tingimustega ja seda teada põhjusel: Tartu piirkonnas puudub golfiväljak, lähim sobiv harrastuskoht jääb golfimängijate jaoks paraku Otepääle. Golfimängijad on uuringu tulemuste põhjal ühtlasi kõige vanem tervisespordiharrastajate grupp.

Liikumist ja tervisesporti Tartus soodustavad ka erinevad initsiatiivid ja üritused, mida on viimastel aastatel korraldatud üsna palju. Selle tulemusena on ligi kolmandik kõikidest vastajatest osalenud mõnel rahvaüritusel või -võistlusel, mida on kaks korda rohkem kui Eestis keskmiselt. Ka tulevikus tahavad tartlased rohkem jooksu-, matkamis-, orienteerumis- ja perekondlikke üritusi.

Tervisesport kui harjumus

Kui küsida tartlastelt peamiste barjääride kohta tervisespordi harrastamisel, siis kõige suuremaks neist osutub just ajapuudus. Ajapuudust märkisid oma vastustes enam mehed, vähem tegid seda naised ja üle 65-aastased vastajad. Teiste põhjustena mainiti halbu ilmastikuolusid, sobivate võimaluste puudumist ja madalat motivatsiooni. Oluline on lisada, et 13% vastajatest arvas, et sportimine on nende jaoks liiga kallis, mis omakorda tähendab, et nende inimeste jaoks on meelepärase spordialaga tegelemine piiratud, kuna puuduvad rahalised võimalused. Siin jagub mõtteainet linnas tervisespordi korraldajatele – tervisespordivõimalused peaksid olema kättesaadavad kõigile sõltumata harrastaja elujärjest või sissetulekust.

Ühendatud kergliiklusteed ja pikemad vahemaad

Olulise osa küsimustikust moodustas ka tartlaste tagasiside sellele, mida nad spordipaikade osas juurde soovivad. Kõige suurem huvi on tartlastel uute matkaradade, jalgratta- ja kergliiklusteede vastu. Nii mõnigi tartlane kasutas võimalust ning avaldas soovi, et uued ja vanad terviserajad võiksid olla omavahel paremini ühendatud ning ideaalis moodustada ühe tervikliku võrgustiku. Ambitsioonika ideena pakuti moodustada terviseradadest üks suur ring, mis kulgeks ümber linna. Sedasi saaksid tartlased nautida pikemaid vahemaid ning veeta rohkem aega looduses, eemal linnamelust.

Teistest oluliselt rohkem soovisid rattateid just Kesklinna, Karlova ja Vaksali piirkonna elanikud. Kergliiklusteid sooviti rohkem aga Ilmatsalu ja Märja piirkonnas. Mõlema piirkonna elanikke võib uuringu tulemuste järgi ka kiita, kuna nii Ilmatsalu kui Märja elanikud on ühed aktiivseimad liikujad, aga hindavad sellegipoolest oma liikumismahtu ebapiisavaks.

Aga mis saab ujumisvõimalustest?

Kõige enam soovivad tartlased lisaks olemasolevatele harrastustele tegeleda ujumisega. Seda märkis ülekaalukalt kolmandik vastajatest ja kõikide piirkondade lõikes oli see ka kõige soovitum spordiala. Niivõrd suur huvi ujumise vastu peegeldab just sobivate tingimuste puudumist linnas ja olemasolevate võimaluste piiratust, näiteks ujumiskohtade vähesus, ujulate ülekoormatus või nende liiga kauge asukoht kodust.

Linnavalitsus teab, et Tartus napib basseine ja ujulaid ning on ette võtnud samme probleemi leevendamiseks. Kuid uute ujumiskohtade rajamine nõuab aega ja sõltub vägagi linnaosade võimalustest. Selle tõttu on uute ujumisvõimaluste tekkimine Tartus eelkõige pikema aja perspektiiv.

Kokkuvõttes võib öelda, et suur osa tartlastest on sportlikud, aktiivsed ja suhtuvad liikumisse positiivselt. Investeerimine taristu arendamisse on kasulik mitte pelgalt liikumise harrastajatele, kuid ka Tartu linnale üldiselt. Mida paremad tingimused on linnas tervisliku eluviisi elamiseks, seda rohkem on inimesed rahul oma elu ja tervisega ning seda kõrgem on üldine elukvaliteet linnas. Suure tõuke siinkohal annab tervisespordivõimaluste arendamine ja aktiivse liikumise propageerimine. Sadamaraudteele autotee ehitamisest loobumine jalgrattatee ja roheala kasuks on vaid üks selle suundumuse viimastest positiivsetest näidetest.

See artikkel on kirjutatud Tartu Linnavalitsuse tellitud Tartu tervisespordi uuringu põhjal, mille käigus analüüsiti tartlaste tervisespordialast aktiivsust, rahulolu olemasolevate spordipaikadega ning ootusi tervisespordi arengule linnas. Uuring toimus 2020. aasta novembrist 2021. aasta märtsini ning selles osales üle 1400 vastaja. Uuringu viis läbi Balti Uuringute Instituut, uuringuaruandega saab tutvuda siin: https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/2022/01/Tervisespordi-uuringu-aruanne.pdf

Robert Derevski
spordiuuringu projektijuht, Balti Uuringute Instituudi analüütik

Mistahes disain on subjektiivne, mis teeb ka sellest rääkimise keeruliseks. Kuidas anda kõige paremini edasi enda nägemust, et lõpptulemus vastaks ootustele ja et ka kujundaja-kunstniku elu oleks lihtsam? 2020. aasta lõpus tellisime HEAT projekti raames mitmesugust infograafikat – animatsioone ning kujundatud postreid ja illustratsioone – ja õppisime sellest protsessist palju. Panime kirja 7 näpunäidet, mis meie kogemuse põhjal võiksid aidata teha selle protsessi lihtsamaks, meeldivamaks ja sujuvamaks.

1. Mida parem algtekst, seda parem tulemus.

Ükskõik, kas valmistad ette video või animatsiooni käsikirja või infograafilist plakatit, algtekst peab olema hea ja läbi mõeldud – see on sinu töö alguspunkt ja illustraatori esimene kokkupuude sinu ideega. Teksti stiil ja toon peaksid mõjuma kunstnikule suunavalt. Mõtle, kas ka ilma illustratsioonita kannab tekst seda mõtet, mida sa soovid.

2. Tea, mida su visuaal ütlema peab.

Tihti loodetakse ekslikult, et kujundajale mistahes teksti ette söötes on tema ülesanne sealt põhiline välja noppida ja kujunduses esile tuua. Tegelikult on sul kui autoril kohustus selgelt väljendada, mis on valmiva töö eesmärk – isegi kui sulle tundub, et algtekst on juba lihtne või iseenesestmõistetav. Kirjelda, kes seda kujundust hiljem kasutab või vaatab, mis on selle tegemise suurem eesmärk (nt su projekti või ettevõtmise eesmärk) ning mis sõnumit see peab edastama. See aitab kunstnikul su teksti mitte ainult paremini mõista, vaid ka illustreerida.

3. Näidised, näidised, näidised!

Mistahes visuaalide loomisel on oluline, et ka sul kui tellijal oleks teada, mida sa tahad. Mõistagi pole me kõik disainerid ja erialast sõnavara me ei tunne – meie kogemus infograafika, videote ja animatsioonidega piirdub tihti sellega, mida näeme meedias, trükistes jmt. Aga ka see on kujundajatele oluline: otsi välja kõik näidised heast stiilist, selgest kujundusest või toredatest karakteritest, mis sulle meeldivad, ja jaga neid oma illustraatoriga. Mida paremini ta sinu eelistusi mõistab, seda tõenäolisemalt vastab lõpptulemus su soovitule.

4. Kui pildist jääb väheseks, kasuta sõnu. 

Lisaks visuaalsetele näidistele on videote ja animatsioonide puhul abiks ka kirjeldused. Näiteks koostades animatsioonikäsikirja on animaatorile suureks abiks, kui juba käsikirjas on sees illustratsiooniideed: kui algtekst räägib planeerimisest, võid juurde lisada enda illustratsiooniideed nagu „käsi joonistab paberil skeemi“ või „hammasrattad pöörlevad“. Kunstnik ei pea nendega alati arvestama, aga see annab talle parema arusaama, kuidas klient lõpptulemust ette kujutab.

5. Visuaal olgu sama mitmekesine kui maailm meie ümber. 

Kui su videos või animatsioonis on ka inimtegelaskujud, siis pea meeles, et inimesi on igasuguse väljanägemisega. Animatsioonid mõjuvad kummaliselt, kui iga kaadrit illustreerib sama välimusega standardtegelane (kas alateadlikult või mitte, siis see kipub tihti olema valge nahatooniga mees). Kirjuta oma käsikiri mitmekesisemaks ja lisa julgelt ka vastavad näited: naine ratastoolis, laps koeraga, tumedama nahatooniga mees lapsega,  vanem mees rattaga jne.

6. Numbrites on jõud. 

Mida rohkem inimesi või tiimiliikmeid su algteksti, käsikirja või juba valminud video või animatsiooni mustandit üle vaatab, seda parem. Värske pilk aitab palju paremini leida vigu või ebakõlasid, mida asja sees olevad inimesed enam ei pruugi märgata. Eriti oluline on selline „väline kontroll“ videote ja animatsioonide puhul – iga vaataja loeb näiteks subtiitreid erineva kiirusega ja haarab visuaalset infot erinevalt, mistõttu on selline tagasiside video viimistlemisel hädavajalik, et lõpptulemus oleks kõigile lihtsasti jälgitav ja mõistetav.

7. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. 

Mistahes disainiprotsess hõlmab alati mitut tagasisideringi ja mustandite ülevaatamist. Et seda hõlbustada, on kujundajatele suureks abiks, kui kõik kommentaarid ja tagasiside laekuvad korraga – mitmes eri meilis oma soovide kirjeldamine on tülikas ja tähendab, et illustraatoril jääb tõenäoliselt mingi kliendi kommentaar kahe silma vahele. Koguge kõik tagasiside korraga kokku, süstematiseerige see ja tehke võimalusel võimalikult konkreetsed muudatusettepanekud. Kommentaarid nagu „see pole kõige parem“ ei aita edasi – katsuge mõelda, mis täpselt ei meeldi ja öelge seda oma illustraatorile. Nii säästate kõigi asjaosaliste aega ja närve ning jõuate soovitud lõpptulemuseni kiiremini.

Andra Somelar
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Inglise keele kasutus tänapäeval on levinud pea igas eluvaldkonnas. Kui ühest küljest on inglise keel inimajaloo edukaim lingua franca, siis teisalt nähakse teda ka ohuna väikeste keelte püsima jäämisele. Tõenäoliselt oled ka sina, lugeja, sarnaselt mulle süüdi estonglishi patus ning segad vahel eesti ja inglise keelt omavahel – vahel vajadusest (sest eesti keeles pole sobivat sõna), aga sellest veel tihemini pigem mugavusest (sest inglise keelne sõna turgatab kohe pähe ja edasi mõelda ei viitsi).

Eriti suur väljakutse on sellise keelekasutuse vältimine meile, analüütikutele, kes me töötame igapäevaselt kahes keeles korraga. Kui lõpetad kõne Eesti partneriga ja hakkad pärast seda kirjutama meili välismaa partnerile, on vead ja otsetõlked kerged tulema. Kuulikindlat strateegiat end nende eest kaitsmiseks pole – keegi pole täiuslik ja me kõik eksime vahel. Kui kirjakeelsed eksimused on veel teatud ulatuses taunitavad, siis suuliste puhul saab ette heita tegelikult vähe. Suuline keel on orgaaniline ja peegeldab iga inimese idiolekti. Suulise keelekasutuse peamine eesmärk on teha end mõistetavaks teisele inimesele – kui see eesmärk on täidetud, on kellegi häälduse, aktsendi või vigade üle naermine väiklane ja lubamatu.

Tea, mida sa ei tea

Mistahes teksti kirjutama hakates tasub alati olla teadlik oma nõrkustest. Inglise keel on lõputult keeruline, nüansirohke ja salakaval ning tõenäosus, et eestikeelne väljend, ütlus või fraas otsetõlkena ka inglise keeles toimib, on väga väike. Näiteks väljend „ma peast ei mäleta“ ei ole inglise keeles „I can’t remember from the head“ – inglased teavad südamega (know by heart) või paiknevad nende mälestused pealael (remember off the top of my head). Sarnaselt jääb „I corrigated the text“ ingliskeelsele lugejale arusaamatuks kui ta just ladina keelt ei mõista – corrigere tähendab selles „õiget suuna andma“, kust on tulnud ka eestikeelne „korrigeerima“, aga inglise keeles peab tekstiga talitama teisiti ja kasutama sõnu nagu correct, proofread vmt.

Ettevaatlik peab olema ka ühendtegusõnadega (tegusõna + määrsõna või eessõna, nt break down, look up, go through), mida on lihtne sassi ajada kui inglise keeles on otsetõlkena justkui sama fraas olemas. Näiteks eestikeelne „välja tooma“ sobib näiliselt hästi ingliskeelse vastega bring out, aga see on eksitav. Inglise keeles toob näiteks kirjastaja selle ühendtegusõnaga välja uue teose või toob ilus pluus esile kellegi silmavärvi. „Välja tooma“ (nt „intervjueeritav tõi välja“) tõlkimiseks oleks õige kasutada sõnu nagu say, mention, emphasize vmt.

Kolmas levinud viga on eestlaste -ing vormi ülekasutus inglise keeles. Kui see asi parajasti sinuga ei juhtu, nt I am experiencing problems (järsku lakkas kõne ajal mikrofon töötamast!), oleks pea alati parem kasutada lihtolevikku – I have a problem. Tihti näeb tekstides väljendeid nagu this paragraph is focusing on x, samas kui parem ja lihtsam oleks öelda this paragraph focuses on x. Eriti kurioosne on kunagi kuuldud väljend what are you meaning?, kui saaks lihtsalt öelda what do you mean?.

Olgugi et eesti keele masintõlge on viimaste aastate jooksul tunduvalt paranenud, ei maksa alati ka roboteid usaldada. Näiteks saime ühes rahvusvahelises projektis hea kõhutäie naerda, kui masin tõlkis „tavalise kohupiima“ kui habitual curd või „avokaadod võrgus“ kui avocado network. Alati tuleks sellised kentsakad väljendid sõnastikust üle kontrollida või teha kasvõi kiire Google (pildi)otsing, et näha, kas see termin on ikka kasutuses ja tähistab seda asja, millele viidata tahetakse.

Kust saada abi?

Mida aga teha, kui oma mõtte edasi andmine on keeruline ning on näha, et taanlasest projektipartner teisel pool arvutiekraani vaatab sind või su teksti kulmu kortsutades?

Kui ma 2015. aastal oma kirjaliku tõlke eriala magistritöö ära kaitsesin, arvasin ma, et minust saab tõlkija. Teatud mõttes nii läkski – alustasin eesti-inglise-eesti suunal tõlkimist juba aastaid enne seda, inglise filoloogia bakalaureuse ajal, ning osalise koormusega tõlgin siiamaani. Üks mu suurimaid abivahendeid mistahes tõlget tehes on kvaliteetsed sõnastikud* ja korpused**. Kui sõnastikust leiab vaste tundmatule sõnale, siis korpus aitab mõista, kas ja kuidas seda sõna päriselt kasutatakse ning mis kontekstides see esineb (NB! Eristada tuleks ameerika ja briti inglise keele sõnastikke ja korpuseid). Sellest veel lihtsam abivahend on oma soovitud fraasi jutumärkide vahel Google’isse sisestamine, et kontrollida, kas see ikkagi esineb sellistes kontekstides nagu sina seda kasutada soovid.

Et keel oleks väärtuslik tööriist ja mitte vääriti mõistmise allikas, peab vahel pingutama – kontrollima, küsima, otsima –, et leida just see õige väljend, mis soovitud mõtet edasi annaks. Analüütikutena on piirid eesti ja inglise keele vahel meie jaoks mõistetavatel põhjustel tihti hägused, aga see ei ole vabandus hooletuseks. Inglise keel on raske, täis erandeid ja kentsakaid väljendeid, mistõttu on meie kui selle õppijate ja kasutajate ülesanne seda tundma õppida ja see parimal võimalikul moel enda teenistusse rakendada.

* Briti inglise keele jaoks Oxford Dictionary https://www.oxfordlearnersdictionaries.com/
Ameerika inglise keele jaoks Merriam-Webster Dictionary https://www.merriam-webster.com/
** Briti inglise keele korpus https://www.english-corpora.org/bnc/
Ameerika inglise keele korpus https://www.english-corpora.org/coca/

Andra Somelar
Balti Uuringute Instituudi analüütik, filoloogia magister

Kaasamine kui redel

Kaasamine tähendab enamasti kellegi, olgu see siis inimrühma, üksikisiku või organisatsiooni „kaasa tõmbamist“ mistahes eesmärgil. Levinuim näide on eelmainitud avaliku ja läbipaistva valitsemise üks eeldusi – oma linna või piirkonna elanike otsustamisse kaasamine või äärmisel juhul nende teavitamine, et midagi otsustatakse. Informeerimine ehk teavitamine on kaasamise redeli esimene aste, kuigi sisuliselt veel kaasamisega tegu ei ole.

Kui vaadata joonisel esitletud kaasamise redeli astmeid või samme terviklikult, on näha kaasamise intensiivsuse muutust nii-öelda nõrgimast tugevaimani: pelgalt teavitamine kaasab sihtgruppi väga nõrgalt ja tihtipeale teadmata ulatuses (kui paljud avasid selle e-kirja / nägid seda plakatit / lugesid seda infot?), mistõttu võiks teavitamisest mõelda ennekõike kui kaasamise-eelsest tegevusest.

Loe edasi täismahus artiklit Hea Kodaniku veebist (esmakordselt avaldatud 20.01.2021).

Andra Somelar ja Maarja Käger
Balti Uuringute Instituudi analüütikud

When I think of district heating, I can’t help but think of the natural world – specifically ant colonies. Besides the obvious similarities between ant colonies and cities (busy little insects going about their daily lives), ant colonies also have their own infrastructure to regulate heat; much like district heating (DH) systems.

*READ THE FOLLOWING PARAGRAPGH AND IMAGINE SIR DAVID ATTENBOROUGH IS NARRATING THE TEXT IN HIS REGAL VOICE* Formica rufa ants, which are common to Europe, live in giant earth mounds built from foliage, dirt, pine needles, etc. To regulate the internal temperature, the ants will construct ventilation shafts that allow heat to escape on warm days or close the shafts during the winter to prevent heat from escaping. Ants themselves can act as a heat source, where sunbathing ants will collect heat energy and re-enter the nest providing heat to the colony. In short, ants have developed a perfectly efficient heating system; unfortunately, this is not the case for human district heating systems. *END OF SIR DAVID ATTENBOROUGH NARRATION*

District heating networks in cities are organized in a hierarchical way, with a central heat production plant supplying heat to the buildings – residential and non-residential – within the network. The efficiency of district heating networks derives from the proximity of the heat production plant to the customers. In this context, the customers are referred to as “centres of high heat demand density”, so where there is a high heat demand density – i.e., a dense urban area – the heat plant can maximize the number of customers served from a single heat plant[1].

Several challenges exist which boils down to; (1) a need for more renewable energy sources in DH networks; (2) DH should be cheaper than competing technologies to make it economically feasible; (3) DH needs to be more efficient. Addressing these needs, the RELaTED project – a consortium of partners from Belgium, Denmark, Estonia, Norway, Poland, Serbia, Spain, and Sweden – provides an innovative concept of decentralized Ultra-Low Temperature district heating (ULTDH) networks.

At this point, the reader may be wondering how LOWERING the temperature for a HEATING network is going to solve our problems. But ULTDH has the potential to achieve ant colony level efficiency, here’s how:

Increased efficiency: Lowering the supply temperature in DH networks to an operational temperature of 45^o C or below will reduce the heat loss from distribution (If the supply temperature is closer to ground/air temperature, it will lose less heat).

Cost savings: Making the heating system more efficient means that heat plants are meeting the demand for heat with less energy, which saves on fuel costs.

Integration of other low-temperature heat sources: By lowering the heat supply temperature, low temperature (and low cost) heat sources can be integrated into the DH network. So instead of one heating plant providing all the heat, other heat sources, like solar thermal and waste heat, can be added to the DH network.

Low-temperature district heating is not enough to achieve a cheaper and more efficient heating system, technological innovations are also needed to reap the benefits of lower supply temperatures. To do this, RELaTED will adapt several market-available technologies for better integration into the ULTDH concept to maximize its operational potential. These technologies include:

In Tartu, the RELaTED concept is being tested on the TARKON-TUGLASE DH network which includes 54 customers. A summary of the main activities for Tartu is included below:

• Lowering the supply temperature in the DH network and integrating supporting technologies.
• Develop of a heat purchase strategy for waste heat producers and purchase heat from them.
• Connect excess heat to their network.
• Connect the waste heat produced from the combined heat and power plant.  

The reader may have noticed that the BILST system is excluded from the Tartu case study… this is because there is not enough consistent sunlight in Estonia to make solar thermal energy viable 🙁 BUT, in the test sites in Serbia, Denmark, and Spain, BILST is being used to convert sunlight into thermal energy 🙂 For more information about these test sites, click here: RELaTED demonstration sites. 

The result of this concept is a holistic solution to district heating; drawing on heat energy sources from conventional means, but also capturing heat from sources that would otherwise be wasted, like industrial processes, data centres, solar thermal plants, and even sewage. Minus the cost for connecting these heat sources to the DH network, the actual cost of waste heat is free (except if the heat is produced by a private entity, in which case it can be sold to the DH company to use in the network) for the district heating company, which ultimately lowers the operating costs and makes heat less expensive for the customers.

Once fully integrated, ULTDH paves the way for a more efficient, environmentally friendly, and affordable source of heat. It also serves as a valuable reminder that even in our most advanced cities, the natural world often provides everything we need.

Richard Henahan
Analyst of the RELaTED project, Institute of Baltic Studies

The Institute of Baltic Studies is leading the economic feasibility & business analysis as well as coordinating the exploitation and business innovation activities for the RELaTED project.

Project webpage: http://www.relatedproject.eu/

_{Cover photo: Wikipedia commons}

[1] The efficiency gained can be attributed to economies of scale, where cost advantages are obtained due to their scale of operation.

Kõrvaltvaataja pilgu läbi

Alustasin IBSis 15. mail 2019 aastal, samal päeval, kui leidis aset mu viimane gümnaasiumi lõpueksam. Mäletan, et olin 10. klassis otsinud Google’ist, millistel töökohtadel on võimalik töötada sotsiaalteaduste huvide ja haridusega – lisaks sotsiaalteadlase, heategevusorganisatsiooni töötajale, mäletan, et seal oli nimetatud ka analüütiku positsioon. Analüütiku rolli olen nüüd saanud kõrvalt jälgida peaaegu aasta, mil olen IBSis erinevates projektides abiks olnud.

Eelarvamus

Analüütiku töö kõlas mulle esialgu teemade uurimise ning sünteesimisena. Peamiselt kujutasin ette, et see hõlmab erinevate uuringute lugemist ning kirjanduse ülevaate koostamist, info kogumist, statistilist analüüsi ning soovituste tegemist. Kuigi avastasin, et suures osas on ka need ülesanded IBSi analüütikute töös asjakohased, mõistan nüüd, et analüütiku roll on oluliselt mitmekesisem. Samuti on hea analüütiku oskuste tööriistakast palju kirjum kui kellegi oma, kes arvutis infot analüüsib – vajalikud on ka hea suhtlemis- ja läbirääkimisoskus, empaatiavõime ja võimekus tulla originaalsete mõtete peale.

Esimene mulje analüütiku tööst IBSis

Mul ei kujunenud kiiresti selget arusaama, milline on IBSi analüütikute töö. Seda osalt seetõttu, et analüütikud täidavad IBSis erinevaid ülesandeid sõltuvalt projektidest. Projekte teeb IBS viies põhivaldkonnas: ränne- ja lõimumine; tark linn ja jätkusuutlik areng; IT ja tehnoloogia kasutuselevõtt; noored, haridus ja tööturg: ning tulevikuseire, poliitikaanalüüs ja hindamine.  Olgugi et igal IBS analüütikul on oma põhivaldkonnad, on ka omajagu paindlikkust: nii võib üks analüütik tegeleda näiteks uussisserändajate heaolu teemaga Eestis, seejärel Eesti diasporaaliikmete uurimisega ning juhtida ka projekti, mis on seotud noorsootööga. Kuigi teemade vaheldumine nõuab analüütikult head ümberkohanemisvõimet ja võib seetõttu olla keeruline, tagab vaheldusrikkus kindlasti teataval määral põnevust. Usun, et töö mitmekesisus on üheks põhjuseks, miks vahel on analüütikud oma tööst positiivses mõttes haaratud ning neid võib näha ka ühises Wordi dokumendis aktiivselt öösel kell 2 arvamust avaldamas.

Lisaks üllatas mind positiivselt, et analüütikutel on vahel väga otsene mõju abivajavatele inimestele. Mõned projektid sisaldavad seminare või üritusi, mis on suunatud abi vajavatele noortele, uussisserändajatele või välisüliõpilastele. Näiteks Demokraatiaseminaride projekti juures märkasin, et paljudele põhikooliõpilastele oli kasulik, et nad said rääkida IBSi analüütikutele koolikiusamise või koolitoidu kvaliteedi muredest. See näitab, et analüütik on ka vahel keegi, kes empaatiliselt kuulab ning  mures aitab.

Analüütiku töö mõju

Ühe oma ülesandena IBSis aitasin läbi viia tagasisideuuringut möödunud projektide kohta. Tore oli kuulda, et IBSi analüütikute töö mõju hinnati üldjuhul väga positiivselt. Näiteks projektide tulemusena olid saanud paljud organisatsioonid kasulikke juhiseid oma edasiste tegevuste planeerimiseks ja ka ministeeriumid olid rahul analüütikute poliitikasoovitustega. Ka Demokraatiaseminaride projekti tagasisidest selgus õpetajate hinnangul, et õpilastele väga meeldis see projekt ning nad olid saanud vajalikku tuge ja nõuandeid. Need on vaid üksikud näited, mida oskan oma üheaastase kogemuse põhjal IBSis nimetada.

Kes siis on analüütik?

Analüütik on tõepoolest keegi, kes uurib, kogub ja sünteesib infot. Kuigi oma kogemust ei saa ma üldistada kõikidele analüütikutele, arvan, et IBSi analüütiku töö on siiski midagi enamat vaheldusrikkuse poolest. IBSi töö nõuab teadmisi ja kompetentsi mitmes valdkonnas, piisavalt empaatiat ning teataval määral seiklushimu. Seiklushimu, sest uute projektide ja teemadega silmitsi seismine, lähetustes käimine ja erinevate oma ala ekspertidega suhtlemine pakub väljakutseid, mis pole igaühele.

Anniki Mikelsaar
Balti Uuringute Instituudi praktikant

MIPEX  2020. aasta lõimimise poliitikate uuringu tulemused on ilmunud. Sel aastal skooris Eesti sisserändajate lõimimise poliitikate indeksis (MIPEX) pooled punktid maksimumist. Eesti lähenemine sisserändajate lõimimisele on seni arenenud tõusujoones. Kõigi 52 osalenud riigi arvestuses on Eesti 26. kohal. 

Mis on muutunud?

Eesti lõimimise poliitikad on alates 2007. aastast, mil Eesti esimest korda uuringus osales, pidevalt paranenud. Ka võrreldes eelmise MIPEX uuringuga, mis toimus viis aastat tagasi, on lõimimise poliitikate areng jätkuvalt positiivne. 2014. aastal oli Eesti üldskoor 46, aastal 2019 juba 50 punkti 100st. Kui teiste uuringus osalenud riikide üldskoorid paranesid viimase viie aasta jooksul keskmiselt kahe punkti võrra, siis Eesti lõimise poliitikad on täiustunud koguni nelja punkti võrra.

MIPEX hindab lõimimise poliitikaid kokku kaheksas valdkonnas: tööturu mobiilsus, haridus, perede taasühinemine, poliitikas osalemine, pikaajaline elamine, kodakondsuse omandamine, võrdne kohtlemine ja tervishoid. Eestil on kõrgemad skoorid just tööturu mobiilsuse, hariduse, perede taasühinemise ja pikaajalise elamise valdkondades. 

Töötamisega seotud poliitikad on aastate jooksul muudetud võrdsemaks. Kuigi kolmandate riikide kodanikel on võrreldes kohalikega tööturule sisenemisel ning oma ettevõtte loomisel täiendavaid piirangud, siis võrdväärne ligipääs kõrg- ja kutseharidusele, sotsiaalkindlustusele ja spetsiaalselt neile suunatud abile on olemas. Samuti on üldharidusega seotud poliitikad Eestis sisserändajate vajaduste suhtes toetavad. 

Eesti tulemuste raportis on positiivseteks edusammudeks märgitud mitmeid muutusi just pikaajalise elamise valdkonnas. Samuti on kaotatud piiranguid sisserändajate perekondade taasühinemisel, mistõttu on tõus selle valdkonna punktiskooris suurim. 

MIPEX kohaselt ei ole viimase viie aasta jooksul negatiivseid muutuseid Eesti lõimimise poliitikates olnud. Tagasihoidlikud skoorid on poliitikas osalemise ja kodakondsuse omandamise valdkondades. Seda seletab asjaolu, et Eesti on säilitanud mõlema valdkonna puhul konservatiivse lähenemise. 

Kuidas läheb Eestil võrreldes ülejäänud maailmaga?

Eesti tulemus, täpselt pooled punktid sajast, on enam-vähem võrdsel pulgal teiste Euroopa Liidu ja OECD riikide tulemustega. Näiteks Tšehhi, Serbia ja Šveits said Eestiga sama palju punkte. Peale üldise punktiskoori, võrreldakse kuivõrd riikide lähenemine lõimimise poliitikad toetavad sisserändajate tulevikku, võimalusi ja põhiõiguseid. Eesti lähenemine lõimimise poliitikatele on võrdlemisi terviklik ehk üritatakse tagada sisserändajatele kindel tulevik, võrdsed õigused ja võimalused. Samas on nende kolme tagamisel veel mitmetes valdkondades arenguruumi. 

MIPEX toetub arusaamale, et lõimimine on kahesuunaline protsess. Riigi lõimimise poliitikad mõjutavad avalikkuse arvamust sisserändajate kohta ning sisserändajate suhtumist riiki. MIPEX ideaali järgi peaksid lõimimise poliitikad toetama nii avalikkuse positiivset suhtumist sisserändajatesse kui ka soodustama sisserändaja positiivset suhtumist riiki. 

Näiteks Soome kuulub üldskooriga 85 punkti MIPEX riikide esikümnesse. Eesti saab Soomelt pea kõikides valdkondades eeskuju võtta. Esikümnesse kuuluvaid riike ühendab asjaolu, et sisserändajatesse suhtutakse kui võrdsetesse ning seda peegeldavad ka lõimimise poliitikad. Võrreldes Soome ja teiste MIPEX riikide esikümnesse kuuluvatega, saab Eesti pöörata rohkem rõhku sellele, et lõimimise poliitikad soodustaksid veelgi enam positiivseid suhteid avalikkuse ja sisserändajate vahel.    

Samas Eesti lähenemine lõimimise poliitikatele on terviklikum kui teistes Balti riikides või Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Ka Läti osales MIPEX uuringus esimest korda aastal 2007, kuid areng lõimimise poliitikates on tagasihoidlikum võrreldes Eestiga. Läti üldskoor on 37. Sarnaselt Eestile on alalise elukoha taotlemise ning pere taasühinemise valdkondadel kõrgem tulemus. Eestist suurem punktiskoor ja edasiminek on hoopis võrdse kohtlemise tegevustes. Üleüldiselt Läti poliitikad pigem takistavad lõimimist kui soodustavad seda. 

Mis on MIPEX?

MIPEX (Migrant Integration Policy Index) kirjeldab ja hindab uuritava riigi lõimimise poliitikaid. MIPEX on laiahaardeline tööriist, mis võimaldab analüüsida riigi lõimimise poliitikate arengut ajas ning täiendab riigi enda samateemalisi uuringuid ja näitajaid. Lisaks saab indeksi abil võrrelda riigi tulemusi teiste uuringus osalenud riikidega. 

MIPEX kogub andmeid eelpool nimetatud kaheksa valdkonna kohta eraldi ning koostab nende põhjal ka üldskoori. Lõimimisega seonduvaid poliitikaid hinnatakse skaalal nullist sajani. Maksimaalselt sada punkti antakse siis, kui poliitika vastab võrdse kohtlemise kõrgeimatele standarditele.

MIPEX on rakenduslik: andmeid saab kasutada poliitikate, muudatusettepanekute ja projektide loomiseks. Seega on MIPEXi andmed abiks nii poliitikakujundajatele, mittetulundusühingutele kui ka teadlastele. MIPEXi uuringutele on viidatud suisa 4600 erinevas dokumendis. 

MIPEX uuringu korraldajad Migratsioonipoliitka grupp (MPG) ja Barcelona rahvusvaheliste suhete keskuse (CIDOB). Esimene MIPEXi uuring ilmus 2004. aastal. 2020. aasta MIPEXi raport on juba viies väljaanne, kus võrreldakse suisa 52 riigi lõimumispoliitikaid 2014-2019. aastatel. 

Loe lähemalt Eesti MIPEX tulemuste kohta siin

Helena Juht
Balti Uuringute Instituudi praktikant

When the SmartEnCity consortium along with the Institute of Baltic Studies team finally submitted their late-night coffee-fueled application to the EU’s Horizon 2020 research and innovation programme in 2015 to begin one of the most ambitious smart city projects Europe had seen, we were all nervous. Nervous that we would not get funding and nervous because what if we did? Could such an ambitious project truly be realized? What happens if we fail?

Now, five years later, we can see that those fears were largely unfounded. We have started building the first ever energy-conscious community in Estonia and have set Tartu city on a path towards becoming a smarter and a more energy efficient city. One part of the SmartEnCity project has been creating urban art in the form of murals on the facades of our renovated apartment buildings. By doing so, we have proved two points: copious amounts of coffee does help with last minute proposal writing and building a greener future is not only about investments and technology.

Humans have been creating art for as long as they could express creative thought. These days, art is not something that only fancy men and women go to galleries to view, but it has become a ubiquitous part of our daily existence. Our streets are filled with graffiti and street art, there are an endless number of art festivals and events that you are bound to run into whether you want to or not, and art and design have become necessary components of nearly every field. Humans seem to, quite simply, love art.

One reason behind this is the emotional response it evokes. Whether it is good or bad (after all, not every piece of art is to everyone’s liking), art undeniably remains a hot conversation topic. When the English poets of the 18th century started writing about “the sublime”, they most often defined it as an elevated emotional response to a scene that is unfathomably grand and bewildering. This was an idea closely linked to beauty, but also to grandeur and the human experience. William Wordsworth wrote his undying words about the sublime:

Of aspect more sublime; that blessed mood,

In which the burden of the mystery

In which the heavy and weary weight

Of all this unintelligible world,

Is lightened

This iconic verse (at least according to English Literature students) likens the experience of the sublime to lifting the burden, lightening your load. In short, when you see something amazing, beautiful and awe-inspiring, you feel better. Sounds about right, doesn’t it?

The second reason why art is so closely intertwined with the human experience is its ability to transform. This does not only refer to the hapless observer such as Wordsworth who is overtaken by emotion, but also to the environment that piece of art is in. It is a well-known fact that a Banksy stencil can double the price of the property it is painted on, but it also applies on a larger scale. A study has found that, “neighborhoods that have a higher proportion of urban art such as murals, outdoor sculptures or even local art events, have experienced an increase of market value.

As such, art not only makes the people of that neighborhood feel better but also raises the value of their property. When we wrote about creating a public art gallery in the SmartEnCity project proposal, i.e. turning the city itself into a gallery, this was exactly our reasoning – we did not want to only focus on renovations and technology but we wanted to create something beautifuland unique, something that can be treasured and enjoyed by the residents of our renovated houses, and by the people of Tartu and its visitors. We wanted art to elevate our smartovkas (“from hrustsovka to smartovka!”), to enrichen the quiet urban landscape of Tartu and for tourists to point in surprise and take photos.

As of October 2020, we have completed 16 artworks in Tartu and opened our first public art exhibit on the arch bridge over the Emajõgi river that tells the story of each art piece. Our artworks have been featured in newspapers, magazines, and journals from home and abroad, and they have helped highlight our renovation and smart city efforts, which otherwise might have gone largely unnoticed.

After all, you are not able to see from the outside that each apartment of a renovated house has an innovative smart home system installed or that these buildings are the first hrustsovkas in the world to have a fully automatic CO2 based ventilation system with heat exchangers. But a bold, original artwork will make you stop, think and wonder.

See our completed artworks here: http://tarktartu.ee/uhistutele/kunstilahendus/

Watch a video of the SmartEnCity art initiative here: https://youtu.be/XG9KW-SBUro?list=PLovOqXwP5WWAw7onVA79WCIse86KBC6Al

Project webpage: https://smartencity.eu/

Andra Somelar

Art Coordinator of the SmartEnCity project in Tartu

Rongiga Tartusse saabudes astub reisija multimodaalsuse sõlmpunkti. Liikleja ees avaneb rikkalik valik viise, kuidas oma teekonda jätkata. Lähedal asuvad bussipeatus, ratta parkimiskohad, Vaksali pargi nurgas olev rattaringluse punkt kui ka ELMO elektriautode laadimis- ja rendipunkt. Heal päeval võib rongilt maha tulles leida eest ka Bolti tõukeratta või CityBee rendiauto. Rattatranspordi edendamiseks on kahel pool Vaksali tänavat loodud spetsiaalsed rattarajad ja hiljuti valmis Vanemuise tänava rattatee. Rongilt tuleva või rongile mineva liikleja jaoks on tehtud liikumine võimalikult sujuvaks ja mugavaks ning seejuures ka loodussõbralikuks.

Selline, liikleja jaoks sujuv ja mugav liiklemine iseloomustabki multimodaalset linna (i.k. multimodal) ehk liikuvusrikast linna. Multimodaalsuse kontseptsioon levib järjest enam linna- ja transpordiplaneerimises. Sisuliselt tähistatakse selle terminiga transpordivõimaluste mitmekesisust ja segakasutust, et vähendada eraautode hulka linnaruumis. Nn liikuvusrikkad linnad pakuvad mitmekesiseid transpordivõimalusi – kõndimine, rattasõit, ühistransport, sõidujagamisteenused – ning arvestavad nende tugevuste, kättesaadavuse ja liiklejate eelistustega viisil, mis toob kaasa suurima efektiivsuse linnaliikluses. Hästi oluline on liikumisviiside sujuv segakasutamise võimalus, et liiklejal oleks kerge ühelt teisele ümber lülituda. Mida sujuvam on üleminek, seda väiksem on eraauto kasutamise ahvatlus. 

Lisaks transpordiviiside mitmekesisusele ja nende segakasutuse lihtsusele on multimodaalsetes linnades oluline ka reaalajas info nii ühistranspordi aegadest kui ka renditavate liikumisvahendite kättesaadavusest. IBS kaardistas eelmisel aastal projekti Cities.multimodal raames erinevates riikides ja linnades kasutatavaid reisiplaneerimise lahendusi. Just digilahenduste areng on teinud multimodaalsed linnad võimalikuks. Taaskord saab seda illustreerida Tartu näitel, kus mobiilirakendus „Tartu bussiajad“ kuvab busside reaalajas saabumist ja rakendus „Tartu Smart Bike“ näitab ära kõik rendirataste laenutuspunktid, kaasa arvatud selle, kui palju on neis parajasti vabu rattaid. Mujal maailmas leidub veelgi targemaid lahendusi, mis kuvavad reaalajas infot erinevate transpordivahendite kohta korraga ja võimaldavad sealjuures kõigile neile otse pileteid või kasutamisõigust soetada (vt nt rakendus „Whim“ Helsingis).

Aga milleks ikkagi luua liikuvusrikast linna?

Võttes arvesse suurt linnastumise trendi – näiteks on prognoositud, et 2050. aastaks elab 68% maailma rahvastikust linnades – ja sellega kaasnevaid ummikuid, ajakulu ja heitgaase, on äärmiselt oluline luua transpordivõrgustik, mis suudaks kasvavale survele vastu pidada ja olla sealjuures jätkusuutlik. Vastasel juhul hakkab elukvaliteet linnades langema. Seega, liikuvusrikka linna arendamine on trend targa, loodussõbraliku ja jätkusuutliku linna arendamisel.

Poliitikaanalüütik Astrid Haas on välja toonud keskkondlikud, majanduslikud ja ühiskondlikud kasud, mis kaasnevad multimodaalsuse edendamisega:

Keskkondlikud kasud:

• Vähem heitgaase – liikuvusrikkas linnas väheneb eraautode kasutamine ja on loodud mugavad võimalused loodussõbralikemate alternatiivide kasutamiseks.
• Vähem ummikuid – vähem eraautosid vähendab ka ummikuid, mis omakorda vähendab nii õhusaastet (sest ummikus seisvad autod on tihtipeale keskkonnale ohtlikumad kui sujuvalt liikuvad) kui ka mürasaastet.

Majanduslikud kasud:

• Uued finantsvõimalused – laiendades liikumistrajektoore ja tõstes liikumise efektiivsust tõuseb teede äärse kinnisvara väärtus ja uute kasutusalade potentsiaal. Näiteks tänav, mis oli varem täis eraautosid, võib jalgrattaga ja jalgsi liiklejate osakaalu suurenedes muutuda sobivaks kohaks kohvikutele ja poodidele.
• Suurem liikuvuse efektiivsus – reaalajas ja täpne liikumisinfo võimaldab liiklejatel oma aega tõhusamalt kasutada. Kellelegi ei meeldi oodata 20 minutit ilmaasjata bussi või veeta pool tundi ummikus. Targad digilahendused aitavad tänapäeval selliseid olukordi vältida.

Ühiskondlikud kasud:

• Taskukohane transport – multimodaalsete liikumisviiside suurem efektiivsus võib muuta ühistranspordivõimalused soodsamaks vähese sissetulekuga liiklejate jaoks. Sellel on otsene mõju nende elustiilile ja see võib parandada ka töövõimaluste kättesaadavust.
• Suurem sotsiaalne sidusus – Kui alternatiivsed transpordilahendused muutuvad eraautode kasutajatele piisavalt atraktiivseks, muutuvad ühistranspordisõlmed ja ühistransport ise puutepunktiks erinevate sotsiaalmajanduslike rühmade vahel.

Kõik need kasud ei pruugi avalduda iga linna puhul. Näiteks sotsiaalsed kasud avalduvad tõenäoliselt pigem suurlinnades ja metropolides, kus on pikemad vahemaad, suurem rahvastikutihedus ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus. Kuid mitmed autotranspordi vähendamisega ja segakasutatavate liikumisviiside juurutamisega seotud hüved saavad tekkida ka Tartus, Tallinnas, Narvas ja teistes Eesti linnades.

Ehkki näiteks Tartu pakub täna üsnagi mitmekesiseid liikumisviise, oli linnapilt alles mõned aastad tagasi hoopis teistsugune kui peamisteks liikumisviisideks olid vaid buss, eraauto ja takso. Ühelt poolt on liikumisviiside mitmekesisusele kaasa aidanud üleüldine tehnoloogia areng ja sõidujagamisteenuste tekkimine, kuid siin on alati roll ka linnaplaneerijatel, kes võtavad vastu otsuseid, kas ja kuidas võimaldada sellised uusi liikumisviise. Inspiratsiooniks soovitame tutvuda IBSi kaardistuse raames loodud kriteeriumite kataloogiga, mis aitab linnadel luua paremaid digirakendusi reisiplaneerimiseks.

Tuleviku linn ei kuulu enam eraautodele, vaid linnaruum on tagasi antud jalgsi ja rattaga liiklejatele. Liikuvusrikkas linnas on ühistranspordi kasutamine mugav, efektiivne ja stigma-vaba. Liikuvusrikas linn on linn, kus on kõigil parem elada. Edukat transpordivahendite segakasutust!   

Mart Veliste

Balti Uuringute Instituudi analüütik ja Cities.multimodal meeskonnaliige

Tutvu Balti Uuringute Instituudi liikuvust puudutavate projektidega lähemalt:

• Cities.multimodal (Interreg Baltic Sea Region)
• GreenSAM (Interreg Baltic Sea Region)
• BSR Electric (Interreg Baltic Sea Region)
• SmartEnCity (Horizon2020)

Maailma turismiorganisatsiooni UNWTO hinnangul moodustab kogu maailma turismist ligi 40% kultuuriturism. See hõlmab kõiki reise, mida kannustab külastajate huvi kultuurielamuste vastu, alates ajaloolisest arhitektuurist ja vaimsest kultuuripärandist kuni tänapäevase loomemajanduse, gastronoomia ja elustiilini. Ehkki kultuuriturismi peetakse sihtkohtade jaoks võimsaks sissetulekuallikaks ja töökohtade loojaks, teame me tegelikult üllatavalt vähe sellest, milline täpselt on kultuurituristide mõju majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale. Kevadel Euroopa teadus- ja innovatsiooniprogrammi Horisont 2020 toel käivitunud uurimisprojekti IMPACTOUR esimesed leiud viitavad, et turismi mõjudest ülevaate saamiseks ei piisa enam traditsioonilistest turismiuuringutest. Et ajaga kaasas käia, tuleb kultuuriturismi edendajatel, aga ka turismisektoril laiemalt õppida kasutama uusi andmeallikaid, nagu mobiilpositsioneerimise andmed, suurandmed veebiavarustest või andmed Airbnb, Uberi jt jagamismajanduse platvormide kasutajate kohta.

Mõju uurimise hetkeseis

Riigid ja turismipiirkonnad on turismi mõjusid seni uurinud peamiselt piiripunktides tehtavate küsitluste kaudu – olete ehk isegi pidanud turistina lennujaamas tagasilendu oodates küsitlusankeeti täitma ja aru andma, kust te tulete, kus te käisite, mida tegite ja kui palju raha kulutasite? Selliste ankeetküsitluste läbiviimine on kulukas ja käsitöömahukas: vaja on saata inimesed regulaarselt erinevatesse piiripunktidesse turiste küsitlema, korjata täidetud (paber)ankeedid kokku, neid analüüsida ja teha tulemustest statistiline ülevaade. Töömahu tõttu avaldatakse sellist statistikat alati ajalise viitega.

Teiseks tüüpiliseks turismistatistika allikaks on majutusasutuste kogutud andmed turistide päritolu ja majutusasutustes veedetud ööde arvu kohta. Need andmed annavad küll aimu turismi peamistest sihtturgudest ja kulutustest majutusele, aga needki jõuavad statistikasse sageli viitega. Veel enam – ajal, mil igal ööl leiab enam kui 2 miljonit turisti ametlike majutusasutuste asemel öömaja Airbnb kaudu, jäävad ka hotellidest ja külalistemajadest kogutud andmete põhjal tehtud üldistused järjest lahjemaks. Mõneti sarnane lugu on küsimusega, kus ja kuidas turistid sihtkohas ringi liiguvad. Rongide ja busside kõrval kasutavad turistid aina meelsamini ka Uberit, Bolti ja teisi sõidujagamisteenuseid. Info, mida oleks võimalik nende sõitude põhjal turistide liikumismustrite kohta teada saada, jääb aga ametlikust statistikast välja.

Vajadus paremate andmete järele

Nende arengute ja globaalse konkurentsi tingimustes on turismipiirkondadel tekkinud pakiline vajadus paremate andmete järele, mis võimaldaksid turismivooge pidevalt jälgida ning kujundada selle põhjal turismipoliitikat ja turundusstrateegiaid. Sestap uurisimegi IMPACTOURi projekti raames esimese sammuna, milliseid uusi ja uuenduslikke andmeallikaid võiksid turismipiirkonnad turismi seiramiseks ja mõjude mõõtmiseks tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste juures kasutada. Sõelale jäid nelja tüüpi andmeallikad: 1) mobiilpositsioneerimise andmed, 2) veebi- ja sotsiaalmeediakasutusest tekkivad suurandmed, 3) liikumis- ja liiklemisandmed ning 4) jagamis- ja platvormimajanduse andmed.

Mobiilpositsioneerimise andmed

Nende andmeallikate kasutusvõimalusi ja -takistusi vaagides leidsime, et turismisektorile pakuks suurimat kasu mobiilpositsioneerimise andmed (seda mõistagi anonüümsel kujul, mis ei võimalda seostamist konkreetse isikuga). Esiteks tekivad mobiilpositsioneerimise andmed automaatselt mobiiltelefonide kasutamise käigus ega vaja eraldi kogumist. Teiseks on kahes maailma riigis – Eestis ja Indoneesias – juba olemas toimivad mudelid nende andmete kasutamiseks turismi mõjude mõõtmiseks. Kuna mobiiliandmed näitavad inimeste asukohta mobiilimasti täpsusega ning numbri suunakood annab aimu kasutaja päritoluriigist, annavad need küsitlusandmetest märksa detailsema ajalise ja ruumilise pildi sellest, kui palju turiste konkreetset sihtkohta või turismiatraktsiooni külastab, kust nad tulevad ja kuhu edasi liiguvad. Nende andmete suur eelis on võimalus analüüsida ka ühepäevakülastajaid ja nn jagamismajanduse teenuste kasutajaid, kes hotellides ei peatu ja kelle kohta seetõttu ametlikku statistikat ei teki. Samas takistab mobiiliandmete kasutamist õiguslik ebaselgus, eelkõige küsimus sellest, kuidas kaitsta mobiilikasutajate isikuandmed. Samuti ei saa me pelgalt asukohaandmeid analüüsides kvalitatiivset infot selle kohta, kas turist viibib sihtkohas just eesmärgiga nautida kultuurielamusi või mõnel muul põhjusel.

Veebi- ja sotsiaalmeediakasutusest tekkivad suurandmed

Teine paljulubav allikas on netikasutajate poolt sotsiaalmeedia, veebiotsingute ja veebilehtede külastuse käigus loodavad suurandmed. See on suur kogum väga eripalgelisi andmeid, alates online-hotellibroneeringutest ja Tripadvisori reitingutest kuni Twitteri säutsudeni või Instagrami piltideni. Enamasti on need andmed avalikult kättesaadavad ning nende kasutamisel on vähem õiguslikke barjääre. Samuti on võimalik sedalaadi andmetest palju põnevat välja lugeda. Näiteks saab veebiotsingute ja Wikipedia lehtede külastuste põhjal ennustada turistide nõudlust ja huvi reisida konkreetsetesse sihtkohtadesse. Sihtkohas tehtud säutsude ja postituste võtmesõnu ja tooni analüüsides saab aga hinnata, milliseid emotsioone äsja nähtud kultuuriväärtus külastajas tekitas – seda kõike praktiliselt reaalajas.

Liikumis- ja liiklemisandmed

Kuna turismisektorit mõjutab aina enam ka jagamismajanduse ehk uute platvormipõhiste reisi- ja sõiduteenuste pealetung, on väga oluline võtta turismi mõjude hindamisel arvesse ka nende platvormide kasutamisest tekkivaid andmeid. Ligipääs neile andmetele on mõnevõrra keerulisem, kuna andmeid omavad platvormid ei ole alati huvitatud andmete jagamisest mugavalt töödeldaval kujul. Suure huvi tõttu on neid andmeid aga avaldama asunud kolmandad osapooled – näiteks AirDNA kogub veebist kokku Airbnb, Vrbo jt sarnaste majutusplatvormide andmeid ning pakub huvilistele selle põhjal andme- ja analüütikateenust. Olemas on ka tasuta tööriistu andmete analüüsimiseks ja „kokkukraapimiseks“ erinevatelt veebiplatvormidelt.

Jagamis- ja platvormimajanduse andmed

Viimaks tasuks turismi mõjusid hinnates vaadata turistide liikumisest ja liiklemisest tekkivate andmete poole. Seegi kategooria on lai ja eripalgeline, hõlmates sõiduteedesse integreeritud või mobiilseid andureid, mis suudavad loendada kindlat punkti läbivate sõidukite arvu, aga ka taksode GPSi-logisid, Google Mapsi või TomTomi navigeerimisandmeid jpm. Samuti on mõned turismi sihtkohad katsetanud kaamerate paigaldamisega tänavatele, et loendada jalgsi liikuvaid külastajaid. Sedalaadi info võimaldab detailselt mõõta kindlat punkti läbivate või külastavate inimeste arvu konkreetsel ajahetkel. See teadmine omakorda aitab turismikorraldajatel turistide liikumist reguleerida, olgu siis turismitrajektooride sihipärase kujundamise, piirangute või hoopis nutika turunduse abil. Nii saab vältida ülerahvastatust seal, kuhu inimesi koguneb teatud ajahetkel liiga palju, ja suunata neid turismiatraktsioonide juurde, kus samal ajal ruumi küll.

Tänaste tehnoloogiliste võimaluste ja tegelikkuse vahel haigutab lõhe

Et mõista nende andmeallikate reaalseid kasutusvõimalusi, küsisime ka IMPACTOURis osalevalt 15-lt Euroopa turismipiirkonnalt, milliseid andmeid nemad turismi mõõtmiseks kasutavad või plaanivad kasutada. Selgus, et sotsiaalmeedia võimalusi kasutatakse juba üsna agaralt piirkondade või ürituste turundamiseks, aga võimekus kasutada sotsiaalmeediaandmeid turismi strateegiliseks arendamiseks on väga väike. Enamasti kimbutab turismi korraldavaid asutusi krooniline inimressursipuudus ja neil lihtsalt ei ole töötajaid, kes oskaksid vajalikke andmeid koguda ja analüüsida. Teisi andmeallikaid (mobiilpositsioneerimine, veebiandmed, liikumisandmed) seevastu praktiliselt ei kasutata ja enamik ei ole ka mõelnud, et seda võiks nähtavas tulevikus teha. Seega haigutab tänaste tehnoloogiliste võimaluste ja tegelikkuse vahel hiiglaslik lõhe.

IMPACTOURi-laadsed algatused selle nimel tegutsevadki, et seda lõhet vähendada ning aidata turismipiirkondadel praktiliste lahenduste abil uutest võimalustest paremini osa saada. Seepärast ei piirdu meie töö pelgalt uute võimaluste analüüsimisega, vaid projekti lõpuks 2023. aastaks valmib ka metoodika ja veebitööriist, mis aitab sihtkohtadel targalt ja andmepõhiselt kultuuriturismi arendada.

Loe lähemalt uute andmeallikate kasutusvõimalustest uurimismeeskonna teadusartiklist ajakirjas Sustainability.

Jälgi IMPACTOURi tegemisi:

Veebis: https://www.ibs.ee/projektid/impactour/ ja https://www.impactour.eu

Twitteris: https://twitter.com/h2020_impactour

Maarja Olesk

Balti Uuringute Instituudi analüütik ja IMPACTOURi meeskonnaliige