Globaalne eestlus: identiteedi kujunemine Brüsselis kasvanud eestlase pilgu läbi

Saskia Tedre on Balti Uuringute Instituudi praktikant, kes elab ja õpib Brüsselis. Vrije Universiteit Brusselis alustab ta sügisel sotsiaalteaduste bakalaureuseõppe kolmandat aastat. 

Olen terve oma teadliku elu elanud Brüsselis ja kasvanud peres, kus mõlemad vanemad on eestlased. Lapsena tundus mulle loogiline, et kuna mu vanemad on eestlased, siis olen mina ka, isegi välismaal elades. Eestlus oli enesestmõistetav: olen eestlane, nagu minu sõbrad on prantslased, itaallased, hispaanlased või jaapanlased. Alles hilisteismelisena hakkasin rohkem mõtlema oma identiteedi peale: mida see eestlaseks olemine täpsemalt tähendab? Kui eestlane ma saan olla, kui elan välismaal? Mis on eesti identiteedi olulised osad? Täpset vastust oma identiteediotsingule mul veel ei ole, kuid saan öelda, et hoian hoolega oma hargmaiseid sidemeid Eestiga. Tähtsad elemendid eestluses on minu jaoks eesti keel, eesti kultuurimaailm, aga ka traditsioonid ja sotsiaalsed normid. Just nende kaudu saan end tunda eestlasena. 

Eesti keele hoidmine

Eesti keele rääkimine võimaldab Eestiga sidet hoida päris hästi, kuna see annab võimaluse ühiskondlikult aktiivne olla, käia eesti teatris ja aru saada eestikeelses meedias pakutavast. Olen eesti keelega üles kasvanud ja seda hoidnud, sest kodus rääkisime ainult eesti keeles ja ma ei saanud end teiste keelte taha peita. Ainult kodusest eesti keelest oleks sõnavara mõttes võibolla väheseks jäänud, aga ma sain seda õnneks ka koolis emakeelena õppida. Seal oli mul motiveeriv õpetaja ning lugesime temaga väga palju, vähemalt ühe raamatu kuus ja seda isegi suvel. Pärast kooli lõpetamist on minu eesti keele kasutamise võimalused märkimisväärselt kahanenud. Räägin seda ainult kodus vanematega või kogukonnaüritustel. Tunnen, et sellest jääb väheseks. Kuna mul ei ole eriti eakaaslastest sõpru, kellega eesti keeles suhelda, siis on mu kõneviis pigem formaalne. 

Eesti keele hoidmine vajab pidevat tööd ja harjutamist. Kodus oleme teadlikult otsustanud tellida kohalike asemel ainult Eesti telekanaleid ning köögis mängib alati eestikeelne raadio. Sedaviisi kuulen juppe erinevatest jutusaadetest või uudistest.  

Ka lugemine on minu arvates hea viis keelt hoida. Selle kaudu kasvab mu sõnavara ja õpin ka lausestruktuure. See tegelikult käib kõikide keelte kohta. Kuna mulle meeldib lugeda originaalkeeles, kui ma seda oskan, siis praegu loen pigem inglise või prantsuse keeles kirjutatud raamatuid. Et täita puudujääke oma eesti keele kasutuses, peaksin lugema rohkem eesti autorite raamatuid. 

Side Eesti kultuurimaailmaga

Eesti keele oskus avab uksed ka eesti kultuurimaailma. Eestis on kombeks teatris käia, see on nagu veres. Ka teised kultuurisündmused on eestlaste jaoks tähtsal kohal. Välismaal olles on kindlasti vähem võimalusi nendest osa võtta, kuid eks see sõltub kogukonna suurusest. Meil Brüsselis on tänu Eesti seltsi liikmetele ning Eesti Kooli ja teiste huviringide õpetajatele väga aktiivne kogukond. Peaaegu igal kuul toimub mõni kultuuriüritus: kas tuleb külla teater või korraldatakse kirjandusõhtu autoriga või kutsutakse kohale filmirežissöör, kellelt saab pärast filmi linastumist küsimusi küsida. Tänu nendele üritustele olen saanud hoida tugevat kultuurilist sidet Eestiga. 

Selleks, et keelt natukene rohkem praktiseerida, on vaja ka aktiivseid üritusi, mitte olla ainult pealtvaataja. Selliseid võimalusi on Brüsselis ka, sest meil toimuvad näiteks Eesti Kool lastele, rahvatantsutrennid, aga tegutsevad ka eesti koor ja Naiskodukaitse Brüsseli jaoskond. Pärast kooli lõpetamist tundsin puudust võimalusest harjutada eesti keelt väljaspool kodu ning just sellepärast liitusin rahvatantsurühma ja Naiskodukaitsega. Sain osaleda üldtantsupeol ja olin väga uhke, et sain kanda rahvariideid!  

Traditsioonid

Eesti identiteedis mängivad olulist rolli ka tähtpäevad ning sageli on sellega seotud traditsiooniline söök. Tähistame perega alati Eesti Vabariigi aastapäeva ja jõule. Nendel puhkudel on laud kaetud eestimaiste söökidega, nagu kiluvõileivad, sült, verivorst jne. Ka kogukonnaga tähistame neid pühi ja jaanipäeva. Sel päeval esinevad kogukonna isetegevuslased, Eestist kutsutakse esinema muusikud, aga mängib ka kohalik folkbänd. Alati on tore näha nii palju rõõmsaid eestlasi koos ning see on hea võimalus teistega tuttavaks saada. 

Sissevaade tööellu

Eesti on minu jaoks siiani olnud pigem puhkusepaik, sest mul puudub siin elamis- ja töökogemus. Et seda muuta, haarasin võimalusest kandideerida Global Estonian väliseestlastele mõeldud erialapraktika stipendiumile. Selle kaudu sain pooleteiseks kuuks praktikakoha Balti Uuringute Instituudis, kus tutvusin esimest korda Eesti töömaailmaga ning sain natukene kauem Eestis aega veeta, minu jaoks uues linnas Tartus. See on kindlasti hea tõuge mugavustsoonist välja tulemiseks. Vähemalt selle kogemuse põhjal tundub mulle, et Eestis töötada on mugav, näiteks tööaeg on paindlik. 

Kas sellest piisab?

Pealtnäha tundub, et sellest kõigest – traditsioonide hoidmine, kultuurisündmuste väisamine, kontaktvõrgustiku suurendamine eestlaste seas – võiks piisada, et tunda end täielikult eestlasena ka välismaal. Tutvustan ennast igal pool eestlasena, kuid probleem tekib Eestisse jõudes: ma tunnen end teistsugusena, seega eneselegi ootamatult tutvustan end väliseestlasena, isegi kui pealtnäha võin tunduda samasugune. Ma ju räägin eesti keelt, olen kasvanud samade lastefilmide ja -raamatutega, tähistan tähtpäevi ning söön samu asju. Aga mul on küljes ikka killukesed välismaa elust. Näiteks jagan kultuuri prantslaste ja belglastega ning jälgin teiste riikide meediat. Minu iseloom muutub ka! Mul on tunne, et olen palju naljakam ja huvitavam prantsuse keeles suheldes. Sellepärast ei tunne ma end üksnes eestlasena, vaid pigem globaalse eestlasena.  

Lõpetuseks

Minu arvates ei ole eestlus mustvalge – kas oled eestlane või mitte. Eestlase identiteet avaldub eri viisidel ja see võib ajas muutuda. Igal eestlasel on mõned põhimõtted ja traditsioonikillud, mis on tema jaoks kõige tähtsamad, need, mis teevad temast eestlase tema enda arvates. Seega ei ole minu identiteedi otsimise teekond veel läbi. Mida ma aga tean, on see, et olen ülimalt uhke oma eesti rahvuse üle ning soovin sidet hoida ja ka edasi anda. Mu elu ja kodu on Brüsselis, kuid tunnen end kindlalt eestlasena. 

Illustratsiooni autor Ardi Sažko

Kriisiolukord, olgu põhjuseks loodusõnnetus, tehniline rike või julgeolekuoht, seab meid ootamatult ebamugavasse olukorda ja sunnib tegutsema väljaspool tavapärast rutiini. Inimesed reageerivad kriisidele erinevalt: mõni suudab säilitada kaine meele ja keskenduda lahenduste leidmisele, teine tunneb ärevust või kogeb tegutsemishalvatust, kolmas loodab eelkõige teiste abile. 

Hädaolukord ei hüüa tulles – viimased aastad on seda ilmekalt tõestanud. Meid ümbritsev julgeolekuolukord hoiab ühiskonda pidevas valvelolekus: äärmuslikud ilmastikunähtused jätavad igal aastal tuhandeid majapidamisi päevadeks elektri ja sageli ka kütteta, COVID-19 pandeemia halvas kogu ühiskonna ja näitas, kui ulatuslikuks võib kujuneda tervisekriis. Samal ajal kestab geopoliitiliste pingete taustal täiemahuline sõda Ukrainas. Need on vaid mõned näited olukordadest, kus iga inimene peab suutma säilitada selge mõtlemise, hoolitseda enda ja oma lähedaste eest ning tulla toime ka siis, kui tavapärane elukorraldus on häiritud. 

Kuni kriis pole käes, ei kipu me sellele kuigi palju mõtlema – see on inimlik. Ometi näitab meid ümbritsev maailm, et hädaolukord võib tekkida ootamatult. Mida paremini oleme selleks valmistunud, seda suurem on tõenäosus, et suudame keerulises olukorras rahulikult ja eesmärgipäraselt tegutseda. Seetõttu tasub endalt küsida: kas sina, sinu pere, kogukond, töökoht, haridusasutus või kohalik omavalitsus on kriisiks valmis? Kas sul on kriisiplaan, millele keerulises olukorras toetuda? 

Riigi abi

Tõsiasi on, et vaid 15% Eesti elanikest on kriisideks täielikult valmis. Neil on olemas vajalikud varud, oskused hädaolukorras tegutseda ja valmisolek aidata ka teisi. Ülejäänud elanikkond loodab kriisiolukorras suuresti riigi abile. Riiklikud kriisikampaaniad on küll suurendanud teadlikkust varjumiskohtadest, kriisiäpist ja kriisikoti sisust, kuid ei ole samal määral kasvatanud inimeste valmisolekut ise tegutseda. Endiselt on levinud arusaam, et kriisi korral tuleb abi väljastpoolt ning riik tagab vähemalt vee, toidu ja peavarju. 

Ka riik teeb elanike toetamise nimel üha enam tööd, kuid ka riigi võimalustel on piirid. 2025. aasta seisuga jagub riiklikke varjumiskohti ligikaudu 18%-le elanikkonnast ning 30 päeva toiduvaru on tagatud vaid umbes 10%-le elanikest. Kuigi riik on jaganud soovitusi ja korraldanud teavituskampaaniaid, ei ole inimestes veel piisavalt kinnistunud arusaam, et kriisiks valmistumise ja selles toimetuleku alus peitub eelkõige igaühe enda valmisolekus. 

Hädaolukorras ei ole riigil võimalik kõigini korraga jõuda. Seetõttu sõltub ühiskonna tegelik vastupanuvõime suuresti sellest, kui hästi on valmistunud inimene ise, tema pere, lähedased ja kogukond. Praegu vähendavad seda valmisolekut vastutuse delegeerimine riigile või kohalikule omavalitsusele, vähesed kodused varud, läbimõtlemata kriisiplaan, sularaha ja kütuse puudumine ning nõrgad sidemed naabrite ja kogukonnaga. Kriisis ei piisa teadmisest, et abi on kuskil olemas või teel – määravaks saab võime ise ja teistega koos tegutseda. 

Vajalik mentaliteedi muutus

Kui seni on ühiskonnas sageli domineerinud „naabrist parem“ mõtteviis, siis kriisis muutub oluliseks hoopis küsimus, kuidas naabriga koos toime tulla ja üksteist toetada. Mida saab inimene ise teha, et säilitada keerulises olukorras rahu ning olla nii füüsiliselt kui ka vaimselt võimalikult hästi ette valmistatud? 

Kriisiolukorras on üksikisiku roll iseenda, oma lähedaste, naabrite ja laiema kogukonna turvalisuse tagamisel määrava tähtsusega. Selleks on vaja nii vastutustunnet kui ka praktilisi teadmisi ja oskusi, mis aitavad keerulistes oludes toime tulla. 

Sama oluline on märgata ja toetada neid, kes vajavad abi kõige enam – lapsi, eakaid ja teisi haavatavamaid inimesi, sealhulgas liikumisraskustega kogukonnaliikmeid. Kriisivalmidus ei tähenda üksnes ise hakkama saamist, vaid ka valmisolekut aidata teisi ja hoida kogukonda. 

Kohtume arvamusfestivalil

8. augustil kell 12–13.30 toimuval arvamusfestivali vabaühenduste foorumi arutelul „Häda(olukord) ei hüüa tulles ega küsi luba, küll aga valmisolekut. Mis on sinu kriisiplaan?“ arutlevad:

• Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja ja juht Hannes Nagel;
• Päästeameti ennetuspartner ja aasta naiskodukaitsja Kristi Aav;
• Tallinna Munitsipaalpolitsei elanikkonnakaitse osakonna juhtivspetsialist Tiina Laube;
• Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute kaasprofessor Sten Hansson

selle üle, kes kannab kriisiolukorras vastutust ja kuidas jaguneb turvalisuse tagamise roll riigi, kohaliku omavalitsuse, tööandjate, korteriühistute, kogukondade ja inimeste endi vahel. Samuti otsime vastuseid küsimustele, kust algab ja lõpeb inimese enda vastutus hädaolukorraks valmistumisel ning miks ei ole senised teadlikkuse suurendamise ja kriisivalmiduse parandamise tegevused soovitud mõju saavutanud. 

Arutelu juhib Balti Uuringute Instituudi inimkeskse julgeoleku ja säilenõtkuse suuna eestvedaja Sarah Kruusmaa. 

Kaasamõtlemiseni! 

Illustratsiooni autor Ardi Sažko

Kui ma mõtlen kasvuhoonele, kangastub mulle pilt aia tagaosas seisvast klaas- või kilehoonest, kus valitseb palavus ja kastmisest tekkinud niiske õhk. Ninas on märja mulla lõhn ning mullaribadesse istutatud tomatitaimed ronivad mööda lae alla kinnitatud nööre ülespoole, et sirguda ja viljuda. See on minu lapsepõlve kasvuhoone, mille uksi ja aknaluuke ma igal hommikul ja õhtul avamas ja sulgemas käisin. Sellel kasvuhoonel oli üks ja selge eesmärk: püüda kinni päikese soojust ning luua tomatitaimedele kasvamiseks ja viljumiseks parimad võimalikud tingimused. 

Kui aga vaatan kasvuhooneid, mida rajavad minu tänased praegused aiaomanikest sõbrad, avaneb hoopis teistsugune pilt. Nende esteetiline ilme on kaugel lihtsast kile- või klaasmajast. Kasvuhoonest on saanud aia disainielement – arhitektuurselt läbimõeldud ja pilkupüüdev ehitis, mille otstarve on samuti ajas muutunud. Pilgeni tomatitaimi täis kasvatamisruumi asemel leiab sealt sageli ka mugava istumiskoha ja lauakese, mille taga kohvi juua ning sõpradega juttu ajada. Sellise kasvuhoone eesmärk ei ole enam üksnes pakkuda taimedele kasvuks sobivaid tingimusi. Üha enam on sellest saanud mitmeotstarbeline ruum, mis ühendab aianduse, silmailu ja vaba aja veetmise ning loob võimaluse nautida aeda uuel moel. 

See on väga põnev muutumine kasvuhoone arengu ajateljel. On selge, et kasvuhoonete areng ei piirdu enam üksnes esteetika ja kasutusvõimaluste laienemisega. Üha enam nähakse neid nutikate ja kestlike rajatistena, mis täidavad korraga mitut eesmärki. Just selline mõtteviis inspireerib ka Balti Uuringute Instituuti rajama projekti „Increase“ raames Tartu Hansa kooli juurde kasvuhoonest õppeklassi. 

Integreeritud päikesepaneelid 

Kasvuhoone haridusasutuse juures ei ole iseenesest uudne lahendus – neid on rajatud varemgi. Hansa kooli kasvuhoone teeb aga eriliseks asjaolu, et see on ehitatud integreeritud päikesepaneelidest. Kui enamasti seostub päikeseenergia mustade paneelidega hoone katusel, siis integreeritud päikesepaneelide puhul on energiat tootev lahendus peidetud otse hoone konstruktsiooni. Paneelid on osa seinast, katusest või – nagu Hansa kooli kasvuhoone puhul – kogu hoone väliskestast. 

Kuna integreeritud päikesepaneel on osa ehitusmaterjalist endast, võimaldab see paremini kontrollida nii paigalduskvaliteeti kui ka tuleohutuse lahendusi. Kui tavapärased katusel paiknevad paneelid võivad tekitada lisariske, näiteks kaablite või kinnituste kaudu, siis integreeritud lahendustes on juhtmestik ja tehnilised komponendid enamasti paremini kaitstud ja süsteemselt planeeritud. 

Kirsstomati võimalused 

Hansa kooli juurde ehitatav õppeklass-kasvuhoone kannab nime Kirsstomat, mis ammutab inspiratsiooni nii kasvuhoone taimekasvatusvõimalustest kui ka kirsstomati sümboolsest tähendusest. Kasvuhoone punaste, roheliste ja läbipaistvate päikesepaneelidega lahenduse valis koolipere nelja erineva värvikontseptsiooni seast. Kirsstomat suudab ühe tunni jooksul toota 10 kW energiat. Selle energiaga saab näiteks läbida 50 km elektriautoga, mängida 40 tundi PlayStationiga või küpsetada kuni 1000 muffinit. 

Pilt on illustratiivne.

Kasvuhoonest õppeklassis saab lisaks energiatootmisele ja taimede kasvatamisele teha palju enamatki. Seal saab õppida loodus- ja reaalaineid päriselulises keskkonnas – jälgida taimede kasvutsükleid, mõõta temperatuuri, niiskust ja valguse hulka – ning siduda need teadmised bioloogia, füüsika ja matemaatikaga. Samuti võimaldab see katsetada ja analüüsida taastuvenergia toimimist, võrreldes päikesepaneelide tootlikkust erinevates ilmastikuoludes ning mõistes, kuidas energia tekib ja kulub.  

Ühtlasi toetab selline ruum keskkonnateadlikkuse kujunemist, tehes kliima, ressursid ja kestliku toidutootmise teemad õpilastele käegakatsutavaks. Nii ei ole kasvuhoonest õppeklass pelgalt õppimise koht, vaid ka loov ja inspireeriv keskkond, kus saab teha rühmatöid, arutelusid ning kogeda teistsugust, avatud ja elusat õpiruumi. 

Kihvt on mõelda, et Hansa kooli õpilased saavad peagi päevikusse tunni toimumiskohana märkida „kasvuhoone“. Juba seetõttu on tänapäeval kooliõpilaseks olla põnev, et võimalused erinevaid teemasid omavahel lõimida on märkimisväärselt rikkalikud. Aastakümneid tagasi kasvuhoone ust sulgedes ei osanud ma mõeldagi, et ühel päeval võib minu laps õppida just sellises kasvuhoonest õppeklassis, mõõta päikesepaneelidest toodetud energia osakaalu ning seostada seda oma igapäevaste tegevustega. On alles võimalusterohke aeg! 

Otsime lisatuge 

Just selleks, et see tulevik saaks päriselt teoks, kutsume üles kõiki, kellele läheb korda haridus, keskkond ja innovatsioon, panustama värviliste ja läbipaistvate päikesepaneelidega kasvuhoonest õppeklassi rajamisse Tartu Hansa kooli juurde. Ettevalmistused on jõudnud kaugele – ehitusprojekt on valmis ja ehitusluba linnalt olemas. Nüüd ongi käes aeg see ainulaadne õppekeskkond juba sel aastal päriselt valmis ehitada. 

Kuna ehitustööde ja materjalide hinnad on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud, vajame ühise eesmärgi elluviimiseks lisatuge. Iga panus aitab sammukese lähemale sellele, et Tartusse sünniks ainulaadne õppeklass, mida meile teadaolevat mujal Euroopas veel ei ole. Kui Sinus tekkis äratundmine ja soov panustada, siis vaata lähemalt Hansa kooli kodulehelt.

Hansa kooli juurde kavandatava päikesepaneelidest kasvuhoonest õppeklassi visioon.

Marek Tiits, vestleme täna sinuga sel puhul, et üks algatus 1996. aasta Tartust on üha arenenud ja sina oled selle juhatuse esimees. Balti Uuringute Instituut (IBS) on nüüdseks Eesti tippmõttekoda ja rakendusteaduse keskus seitsme uurimissuunaga. Mis on üldse mõttekoda ja mis on tema roll praeguses Eestis?

Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas tekkisid esimesed mõttekojad kõva julgeoleku ja hiljem teiste päevakajaliste ühiskondlike teemade ümber. Akadeemilise teadmise ja poliitikakujundamise vahele tekitati vahekiht, mis tõlgib teadusest tulevat teadmist poliitikakujundajatele ja otsustajatele.

USAs on igal poliitilisel parteil oma mõttekoda, Euroopas on üldjuhul päeva- ja parteipoliitikast sõltumatud mõttekojad. Eestis – võta sa nüüd kinni. Hakkasin ütlema, et Eestis on ka parteidest sõltumatud, aga … ma pigem ei kommenteeri seda.

Balti Uuringute Instituudis oleme hoidnud selget joont, et parteipoliitikasse me ei lähe. Meie asi on avalik poliitika ja otsuste kvaliteet riigi üldisema arengu seisukohast, mitte see, mis positsioonis mõni partei kas reitingu mõttes või valitsuses parajasti on.

Armastad vaadata pigem tulevikku ja mitte vanu aegu meenutada, aga 30-aastase sünnipäevaloos võib veidi lapsepõlvepilte sirvida. Mis teie pundi 1996. aastal kokku tõi ja ajendas MTÜ-d looma?

IBS oli nagu üheksakümnendate start-up. Rahastajad olid pisut teistsugused, agenda samuti, aga mõte oli sama mis start-up’idel praegu: konkreetses teemas elu paremaks teha. Need olidki esialgu pigem konkreetse asja ära tegemise projektid.

1992. aastal tekkisid Eestis esimesed interneti püsiühendused, aga hea mitu aastat edasi oli endiselt olukord, et eestikeelset sisu netis eriti ei olnud. Tegime igasugu asju: aitasime eestikeelseid õppematerjale veebi tuua, tegime Eesti Rahva Muuseumile esimese veebilehe ja koos riigikohtuga õigusaktide andmebaasi, samuti viisime veebi esimese eesti-inglise-eesti sõnaraamatu. Eriti suur tänu George Sorosele ja Avatud Eesti Fondile, kes aitasid esimesi projekte ellu kutsuda.

Millised teemad vajasid 30 aastat tagasi enim sekkumist ja mis on need tänapäeval?

Üheksakümnendatest mainisin internetti ja IT kasutuselevõttu. Aga ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesus, kiire läände lõimumise soov. Riigi kui terviku agenda oli tollal väga lihtne: selge nimekiri kolme-nelja punktiga ja kõik teadsid, mis need olid.

Tänapäeval, eriti viimase viie aasta jooksul on polükriis, hulk järjestikuseid kriise: COVID, bioloogilise mitmekesisuse häving, kliimaväljakutsed, sotsiaalsed pinged, poliitiline määramatus ja geopoliitilised konfliktid, energiatarned. Kui ma neid aegu kõrvutaksin, siis üheksakümnendatel tehti asju rohkem tunde pealt, olid üks-kaks raamatut läbi lugenud ja toimetasid selle põhjal. Tänapäeval on infot hirmus palju ja aspekte, mida tasub tähele panna. Nüüd on vaja hoolega agendat seada: millega tegeleda ja kuidas mõtestada.

See kirjeldabki mõttekodade muutuvat rolli päris hästi. Kui varem oli vaja teadmist laiast maailmast koju tuua, siis nüüd on vaja mitmekesisust infokuhjast süstemaatiliselt välja sõeluda, mis on tegelikult oluline.

Juhid IBS-us majanduspoliitika ja globaalsete väärtusahelate uurimissuunda. Eestis levib vahel mõtteviis, et „mis nüüd meist tillukestest siin suures ilmas sõltub“. IBS on alati osalenud mahukates rahvusvahelistes projektides. Kas väikeriigi mõttekojal on midagi suurtele öelda?

See on suur õnn, et oleme IBS-us aegade algusest teinud kaht sorti projekte. Meil on palju rahvusvahelisi koostööprojekte suurte oluliste organisatsioonide ja ettevõtetega kogu maailmast, eriti Euroopast. Samuti oleme alati teinud olemuselt pigem nõustavaid projekte Eestis ja lähiriikides. See on päris hea tasakaal. Rahvusvahelised projektid annavad meile võimaluse akusid laadida, teema enda jaoks paremini läbi mõelda ja kohalikud projektid on need, kus on tugevam kliendi soovi esindatus, selgem tellimus, mis nõu tahetakse saada. Nii toimibki akadeemia ja otsustajate tasandi vahekiht praktilises elus.

30-aastaselt mõttekojalt sobib küsida juba ebadiskreetse küsimuse, kuidas on lood järelkasvuga. Kas üheksakümnendatel startinud on valmis osa vastutust ja juhtimist andma üle uuele põlvkonnale?

Oleme kogu aeg noori ligi lasknud. Alati, kui leiame inimesi, kellel on huvitavad uurimisteemad, süvenemisvõime ja ka suutlikkus asju ellu viia, sobivad nad hästi tiimi täiendama. Asi ei ole vanuses, see on kinni pigem konkreetses inimeses, kes soovib süveneda. Mina olen optimistlik, küll leidub mõtlemissooviga inimesi igas vanuses.

Marek Tiits

Nii et sina ei pelga, et TI röövib järgmise põlvkonna süvenemisvõime?

TI teema on huvitav küll, eks see muudab päris olulisel määral, mida üks mõttekoda teeb. Veel mõni aeg tagasi andis klient mõttekojale küsimuse ja tootsime vastuseks raporti. Tänapäeval suudab keskmise võimekusega analüütiku raporti ka TI valmis teha, teksti tootmises ei ole mõtet temaga võistelda. Seda ka laiemalt, näiteks akadeemias. 

Mina pigem näen, et oluliseks muutub otsustusvõime, mis väärtusi analüütilises mudelis esile seada. Ja kindlasti otsustusprotsessis rohkem toeks olemine – ettevõtjatele ja ka poliitilistele otsustajatele. Majanduses on väga oluline ettevõtjate ja poliitikute plaanid paremini sünkrooni saada. Sellest on vähe abi, kui ettevõtjad ütlevad, et hariduse pakkumine ei vasta majanduse vajadustele – aga kus on dialoog, millised on majanduse vajadused kümne aasta pärast? Oluline ongi sedalaadi mõttevahetusi tekitada ja vedada, mitte raporteid toota.

Kui vabalt saab üks Eesti mõttekoda ise valida, mis teemadesse panustada, ja kui palju mõjutab tegevust see, mida rahastatakse?

Rahvusvahelistes projektides on ajahorisont sageli märksa pikem. Meil on näiteks üks majandusprojekt, mis tegeleb võimalike globaalsete stsenaariumitega aastaks 2050. Kohalikel otsustajatel on tavaliselt päevakajalisemad ja pakilisemad küsimused, mis on ka arusaadav.

Meil ei ole püsirahastust või kapitalifondi, mille arvelt me saaks päris vabalt teha ainult asju, mida ise tahame, ja see on mõnes mõttes ehk isegi hea. Kui tahame relevantsed olla, siis peamegi tegelema teemadega, mis on olulised praegu või ettenähtavas tulevikus, mitte nendega, mis olid aktuaalsed viis või 15 aastat tagasi. Ajaga kaasas või isegi kergelt ajast ees käimise ambitsioon on tähtis.

Kas mõttekojad töötavad Eestis pigem konkurentsi või koostöö tingimustes?

Meie konkurendid on pigem Chatham House ja teised sarnased. Kui toimetame rahvusvaheliselt, siis ka turg on rahvusvaheline.

Kuidas panustab IBS poliitikakujundamisse?

Projekte on palju ja eri valdkondades. Üks, millega ma ise seotud olen, on Saksa Liitvabariigi rahastusega Euroopa Kliimainitsiatiivi projekt, kus tegeleme majanduskasvu ja ekspordi võimalustega, mis on seotud rohepöördega. Sealgi on motiiv tuua ettevõtjaid, poliitilisi otsustajaid ja muid eksperte ühise laua taha ja vaadata paarikümne aasta perspektiivis, mida tulevik tuua võib ja mida see võiks tähendada puhta tehnoloogia võimaluste kontekstis. Mitte et me püüaks täpselt ära arvata, milline elu 20 aasta pärast välja näeb. Kuna määramatust on palju, siis vaatame, millised arengusuunad võivad välja tulla näiteks kaubanduses. Kas taastub vabakaubandus, nagu nägime 1990.–2000. aastatel, või pigem näeme, et regionaalsed kaubandusblokid muutuvad väga olulisteks? Kas energiavahenduse kriis on ühekordne, või on alust arvata, et Iraani kriisiga sarnased raskused muutuvad regulaarseks? Kas Euroopa üritab energiaturvalisusele mõeldes võimalikult kiiresti rohepöördega edasi liikuda ja kuidas see täpsemalt lahti rullub? Püüame mõista, mis on need kriitilised asjad, mis on igatahes vaja ära teha.

Kumba pidi hetkel paistab, kas vabakaubandus naaseb või fragmenteerub majandus piirkondlikeks blokkideks?

Ise pigem arvan, et näeme regionaalsete blokkide tugevnemist ja rahvusvahelise koordineerimise nõrgenemist. Minu suur lootus on, et Euroopa Liit jääb selles kontekstis tugevaks. Suur ja lai maailm pigem regionaliseerub, aga EL-i sees näeme eeldatavasti jätkuvalt kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumist. Eesti jaoks on see eksistentsiaalne küsimus.

Stsenaariumianalüüsi ülesanne ei ole määrata protsente, kui tõenäoliselt üks või teine stsenaarium realiseerub, vaid püüd olla valmis erinevateks arenguteedeks. Siis on võimalik tegevust planeerida nii, et saad riske mõistlikult hallata. Näiteks Eesti ekspordi kontekstis on kaubavahetus Põhjamaade, Poola ja Saksamaaga ülioluline; kaugematele turgudele minek on mõnes stsenaariumis seotud väiksemate, mõnes suuremate riskidega.

Kas uuringuid on praegu Eestis vähe, palju või täpselt parajalt? Ehk oleks nüüd vaja saadud teadmisi rohkem rakendada? Ehk: kas meil oleks mõttekodade kõrvale vaja rohkem teokodasid?

Oleneb, mis põhjustel neid uuringuid tehtud on. Konsultatsiooniprojekte tehakse kahel põhjusel. Üks on soov muutust esile kutsuda ja leida selleks võimalikult autoriteetne ekspert või asutus, kes toetaks muutuse initsieerimist. Teine alternatiiv: tellime uuringu, et tõestada, et kõik ongi juba hästi ja ei pea rohkem midagi tegema.

Aga päriselt ära tegemise valguses: IBS-us on väga palju projekte, kus me teeme päris mõjuga asju reaalses maailmas ära. Seda eriti targa linna ja kliimakindluse valdkonnas.

Sinu 2011. aastal kaitstud doktoriväitekiri oli tehnoloogia tulevikuseire teemal. Kas ka praeguses murrangulises faasis on realistlik tegeleda tehnoloogia tulevikuseirega?

Eks natuke on tõesti taas tunne, nagu oleks esimene meiliprogramm või veebibrauser kätte antud (naerab). Tehnoloogiaseire on seotud majandusarenguga laiemalt. Mind on kõnetanud TalTechi professori Carlota Perezi raamat, kus tanäitab, kuidas kapitalistliku majanduse arengus saab viimase 250 aasta jooksul eristada ligikaudu poole sajandi pikkuseid arengufaase, nagu Briti tööstusrevolutsioon või 20. sajandi alul Ford T ja masstootmise algus ning 1970ndatest alates mikroelektroonika ja interneti revolutsioon.

Mitte, et numeroloogiasse kinni jääda, aga mõneti tundub loogiline, et järgmise pika arengulaine alguseks võiks saada TI ja rohepöörde teemade kombinatsioon, neil kahel on selge ühisosa. Osalt lihtsalt seepärast, et TI kõigile meeldib ja tahaks seda võimalikult mitmekülgselt kasutada. Aga teisalt seetõttu, et TI arendamine nõuab meeletult energiat ja kliimale mõeldes peaks see olema puhas energia. Pole üllatav, et Microsoft ja andmekeskuseid haldavad firmad on hakanud tohutu kiirusega elektrijaamu ehitama. Nüüdseks on tõestatud, et päikeseenergia on kõige soodsam energiaallikas. Kui võrrelda, kui palju rahaühiku kohta energiat kätte saad, siis on päikesepaneelide hinnad 99% kukkunud. Samamoodi on paarikümne aasta jooksul langenud 99% liitiumakude maksumus.

Uue tehnoloogiapõhise arengu lähtekohaks on alati, et kui uus on niivõrd võimekas ja samas kättesaadava hinnaga, siis on kõigil ajend see kasutusele võtta. Praegust aega saab tõesti võrrelda 1960ndate rahutu lõpuga. Masstootmise ajastu oli ammendumas, kuid IT mõtteviisid ei olnud end veel sisse seadnud, umbes nagu uued TI ja rohetehnoloogia võimalused täna. TI puhul on meil äratundmine, et see on võimas asi, aga detailselt kasutada ja riske juhtida me veel ei oska. Suuremas plaanis: oleme TI-revolutsiooni üsna alguses.

Mida tahaksid ühe väärika mõttekoja juhina lõpetuseks rõhutada?

Rõhutan veel, et rohepööre ja kliimateema on tõesti üliolulised. Elame huvitaval ajal. Meil on autoriteetsete teadusallikate põhjal üheselt tõestatud fakt, et kliima soojeneb ja inimtegevus on selle põhjustaja. Samas on meil ikka alles vastandus electrostates vs petrostates: on need, kes lähevad läbi elektrifitseerimise laialdasele rohepöördele ja on need, ennekõike fossiilsete kütuste tootjad, kes soovivad status quo’d säilitada.

Meie peaksime vaatama ka oma naabrite poole ja aru saama sellest kontekstist. Euroopale on nii energiajulgeoleku kui kõva julgeoleku ja ka igas muus mõttes kasulikum, kui suudame ise hajutatud viisil puhast energiat toota. Ja on väga oluline, et me ei sõltuks energia ja veel vähem fossiilkütuste impordist. Tean, et rohepöördel on suur vastaste leer. Ilmselt teatud osa ühiskonnast ei taha üleüldse muutuseid kui niisuguseid. IBS-u targa linna projektides oleme selgitanud näiteks, kuidas teha energiatarbimise mõttes kaasaegseks nõukogude ajal ehitatud korterelamuid. Do-tank’iroll ja kogukondade suhtlus on siin olulised märksõnad.

Kui vaatame kõikvõimalikke kriise, mis on seotud majanduse, kliima ja energiavarustusega, siis rohepööre on väga huvitav nähtus, mis teenib mitut eesmärki korraga. Kui suudame oskuslikult oma agenda üles ehitada, siis saame kasu rohetehnoloogia ekspordist saame, kliimaeesmärgid täidetud ja ka energiaturvalisusega paremasse paika võrreldes sellega, kus Euroopa üldiselt praegu on.

1992. aastal tekkisid Eestis esimesed interneti püsiühendused, kuid veel aastaid hiljem oli eestikeelset sisu veebis napilt. See oli seeme, mis pani idanema idee Eesti esimese mõttekoja, Balti Uuringute Instituudi (IBS) sünniks. Interneti tuleku ja selle potentsiaali nägemise vaimsuses said kokku inimesed – IBS-i asutajaliikmed Tanel Sitsak, Marek Tiits, Anne Villems, Anne Märdimäe, Sten Tamkivi, Rene Tõnnisson ja Ivo Mehine –, kellel oli sarnane tunne: siin toimub midagi suurt, aga keegi pole veel päris kindel, kuhu see välja viib. 

18. mail 1996. aastal allkirjastasid nad toonases kontoris Tartu tähetornis IBS-i asutamisdokumendi. Nii sündis organisatsioon, mis kasvas välja liikvel olevatest vestlustest, juhustest ja sellest, et ühiste vaadete ja huvidega inimesed sattusid õigel ajal samadele radadele. 

Rene meenutab IBS-i asutajaliikmete seltskonda kui entusiasmi täis inimesi, kes tahtsid 1990ndatel seoses interneti tekkimisega midagi paremaks teha. „Anne Villems vedas Eestis koolitusharidusuuenduse ja haridusinnovatsioonitehnoloogiate suunda ning temalt sündisid ka esmased ideed – luua internetti rohkem eestikeelset sisu –, mida IBS siis vedama hakkas.“ 

Et IBS on õigel teel, kinnitas ka Mareki ja Rene käik USA-sse Globewide Network Academy juurde. Organisatsioonil oli oma aja kohta üsna utoopiline idee – luua kvaliteetset veebipõhist kõrgharidust eri keeltes ja valdkondades. Kuigi kohtumisest ei kasvanud välja suurt koostööd, sai kinnitust midagi olulisemat: arusaam, et internet ei ole lihtsalt tehnoloogia, vaid uus viis teadmisi ja ühiskonda üles ehitada. 

Marek võrdleb IBS-i algusaega iduettevõtlusega: „On ju startup’ide eesmärk teha konkreetses teemas elu paremaks. Nii olidki IBS-i esimesed projektid suunatud konkreetse asja ärategemisele: lõime Eesti Rahva Muuseumi esimese veebikodu, mitmed eestikeelsed õppematerjalid ja eesti-inglise-eesti sõnaraamat said esmakordselt internetirahvale kättesaadavaks jne.“ 

Esimesed usaldajad

Mõttekoja esimene toetaja oli George Soros, Avatud Eesti Fondi ja New Yorgi Avatud Ühiskonna Instituudi kaudu. Mareki sõnul ei olnud see pelgalt rahastus, vaid ka maailmavaade, kus ühenduvus, ligipääs infole ja teadmistele muutusid keskseks osaks sellest, kuidas ühiskond areneb. 

Üks esimesi projekte, mis viis IBS-i hariduse valdkonnast tehnoloogia ja ettevõtluse juurde, oli ettevõtluskontaktide koostöö vahendamine Euroopa riikide vahel. Sellele järgnesid poliitikahindamised ja nii ongi IBS-i põhiteemad ajas dünaamiliselt muutunud. 

Aastatega kasvas nii töö kui ka vastutus. Euroopa Liiduga liitumine ja uued rahastusvõimalused andsid tegevusele uue hoo ning teemad laienesid kiiresti. E-valitsemine, elukestev õpe ja avalike teenuste arendamine ei olnud enam tulevikuideed, vaid päris poliitikakujunduse osa. 

Sama oluline kui teemad oli aga viis, kuidas tööd tehti. Algusest peale on olnud selge, et teadus ja analüüs ei ole eesmärk omaette. Oluline on, et need jõuaksid päriselt otsustesse, praktikasse ja inimeste igapäevaellu. 

Ent kogu selle töö taga on – inimesed. 

Illustratsioon Merike Paberits

Inimesed

30 aastat inimesi ja kogemusi annab kokku materjali, millest saaks ilmselt bestselleri kirjutada, sest olukordi ja meenutusi jagub igal eilsel ja tänasel IBS-i töötajal. Ükskõik, kelle käest IBS-is küsida, siis peegeldub, et IBS on näoga inimeste poole organisatsioon. Ja see on soe tunne.  

Rene sõnul on IBS-i üks suurimaid väärtusi tegevusvabadus, mis toob kokku kindlat tüüpi inimesed. „Tänapäeva kontekstis on üpris eriline, kui saab öelda, et toimitakse sõbralikus klubilises tegevuses, kus liigutakse vooluga kaasa ja kus iga liige määrab ise oma eesmärgid. Meil toimib väga hästi bottom up lähenemine, et igaüks otsib võimalusi ja teemasid, mis paneb tal silmad särama ja millega ta ise tegeleda tahab. See sobib hästi siinsetele inimestele, kes on oma valdkonna professionaalid, avatud suhtlejad, sõbralikud ja heatahtlikud.“ 

„Nüüd on nii…“

Iga inimese teekond IBS-i on olnud erinev ja väga paljud neist on meenutamist väärt. Võtame hetke, et vaadata juhatuse liikme Merit Tatari sattumist IBS-i 18 aasta eest. Just „sattumist“, sest nagu ta meenutab, tuli see kõik väga ootamatult.  

„Teadsin Rene Tõnnissoni üsna põgusalt – ta oli lühikest aega mu õppejõud. Osalesin ühel IBS-i konverentsil, kui Rene minu juurde tuli, asja paika pani ning ütles: „Nüüd on nii, et meie soovime, et sa Balti Uuringute Instituuti tööle tuleksid.“ Kui küsisin, mis on nende ootused, vastas Rene: „Sinust saab arendusdirektor ja võid teha seda, mida soovid. Kuigi mul oli samal ajal laual veel kaks tööpakkumist, siis ega mul muud üle ei jäänud – see lähenemine lõi mind pahviks, samas tundus ka põnev ja väljakutsuv.“ 

Ka 18 aastat hiljem mõtleb Merit, et IBS on olnud tema jaoks ideaalne. „Suurepärane kollektiiv, tohutult motiveeriv paindlikkus töös, võimalus olla oma aja peremees ja valida tegevusi, millega on soov tegeleda, võimalus suhelda ja töötada ekspertidega maailma eri paigust, võimalus reisida ja maailma näha, head töötingimused siin koduses Tartus ja veel palju asju, mis teevad IBS-ist tõesti ideaalse töökoha,” jagas Merit. 

See loetelu on ilmselt ka põhjus, mis on hoidnud nii Meritit kui mitmeid töökaaslasi IBS-is pikemat aega või lausa mõttekoja aegade algusest. „Loodan, et hoolimata tänapäeva muutuvast maailmast, kus tööelus enam ei prevaleeri püsivus ja otsitakse pidevalt uusi väljakutseid, ei tähenda see stabiilsus stagneerumist, vaid vastupidi – väärtust. Tahan uskuda, et enamiku sama seltskonnaga kohtume veel ka kümne ja 20 aasta pärast!“ 

Meriti sõnu IBS-i töötajate kuuluvustundest kinnitab ka finantsjuht Pille Tsopp-Pagan. Pille on IBS-i kuulunud sisuliselt algusaegadest peale – ajast, mil organisatsioon oli veel 3–4 inimesega väike meeskond. Ta on üks neist „IBS-i vanakestest“, nagu ta ise pikaajalisi kolleege hellitavalt kutsub. „Siit ei taha ära minna, see on nagu perekond,” ütleb Pille heldimusega. 

Pille teekond on kulgenud koos organisatsiooniga – kasvamine koos, mitte lihtsalt selle sees töötamine. Raamatupidamisest Euroopa projektide keeruka aruandluseni, mis on pidevalt muutuste keerises – kõik on tulnud samm-sammult, paralleelselt IBS-i arenguga. 

Pille näeb IBS-il ka tugevat kasvulava potentsiaali, sest IBS-ist on edasise karjääri poole liikunud mitmed täna kõrgetel ühiskonnapositsioonidel tegutsevad inimesed, sh tänane Eesti haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Kuigi inimesed tulevad ja lähevad, rõõmustab Pille selle üle, et side jääb. 

Väärtuste vundament

Side jääb ka läbi väärtuste, kuidas IBS on inimest kujundanud. Nii meenutab asutajaliige, tänane tehnoloogiavaldkonna ettevõtja ja investor Sten Tamkivi seika, mis ladus tema väärtuste vundament. 

„IBS-i algusaegadel ei takistanud keegi mul progeda ühe vana modemi taha peent süsteemi, mis suutis eristada, kas sisse helistas teine arvuti või faksimasin, ja saabunud faksid(!) panna pildina serverisse(!), kust neid veebibrauseri(!) abil näha saab. Aastaid hiljem sain pihta, et sellisel „tellimusel“ polnud ilmselt muud pointi, kui laokil noore inimese energiat kuhugi rakendada. Olen kogu ülejäänud elu proovinud töövarjude, praktikahuviliste jt koolinoorte lähenemisel öelda: „Muidugi – tule, tee“, nagu Marek toona mulle ütles. Aitäh, Marek!“ jagab Sten tänulikkust. 

IBS-i algusaegadel asus mõttekoja kontor Tartu tähetornis ning sinna saamine oli Steni sõnul alati ronimine. Peab lisama, et tänagi tuleb IBS-i kontorisse jõudmiseks korralikult „ronida“, sest asub see Lai 30 ajaloolise maja 4. korrusel. Ent kui täna saame liikuda mööda tasaseid kivitreppe, siis toona viis vildakate põrandatega kontorisse kääksuv trepp.  

„Kui kontor asus kõrguses, siis meie õnnetuseks oli kohvimasin allkorrusel. Vähendamaks jalavaeva, kontrollimaks, kas kohvi on tilkunud või mitte, oli meie õnneks kohvimasina kõrval ilmselt keskmise Tartu elumaja väärtusega Silicon Graphicsi tööjaam, mille küljes oli ilmselt Eesti üks esimesi veebikaameraid, mis näitas ülakorrusele pilti kohvikannu tilkumise olukorrast.” Nii teadsid inimesed täpselt, mis hetkel tasub alla kohvi järgi minna, meenutas Sten. 

Seiklusjutte

Nii palju kui IBSukad on reisinud ja erinevatel kohtumistel käinud, on ka värvikaid lugusid, mida suusõnaliselt jagada või memuaariks kirjutada.  

Rene meenutab naljakat olukorda, kui nad Marekiga Brasiilias maailmapanga konverentsil käisid. „Mina käisin vaatamas, milline Brasiilia välja näeb, Marek tegi konverentsil põhiettekande. Konverents toimus hotellis, kus pidime ka ööbima. Minu üllatuseks ei näidanud süsteem broneeringut – kuigi tegelikult oli see mul olemas. Kuna ma polnud nõus 20 km eemal teise hotelli minema, oli parim lahendus paigutada mind Mareki sviiti, kus tehti vajalikud ümberkorraldused eraldi voodikohtadeks. Konverentsi lõppedes jõime korraldajaga õlut ning jagasin talle mõtteid oma elukaaslase ümbermaailmareisist ja võimalusest temaga enne Eestisse naasmist nende toonases randumispaigas kohtuda. Selle peale tegi korraldaja imestusest suured silmad ja ütles: „Oo, very impressive – you have a girlfriend too!““ 

Duo Rene ja Marek on jätnud kustumatuid muljeid veelgi. Kord käisid Marek ja Rene regionaalsete innovatsioonistrateegiate projekti raames (taaskord) Brasiilias ning sealsete välispartneritega kohtumise järel ütles keegi: „These Estonians – one is really handsome and another is really smart”. Küsimus, mis neid vaevama jäi oli: kumb see tark võiks olla? 

Koroonalõksus

Juhatuse liikme Kats Kivistiku lugu viib meid aga tagasi COVID-19 pandeemia algusesse – hetke, kus maailma seiskumine ei küsinud, kas oled lähetusel või kodumaal. 

2019. aastal, enne kui koroonapandeemia pead tõstis, suundus Kats kolmekuulisele lähetusele Costa Ricasse. Piiride sulgemise tõttu sai kolmekuulisest lähetusest viiekuuline – ja pigem ebamugavates oludes lähetus, sest inimestega enam kohtuda ei saanud ning loodusparkides ja rannas liikuda ei tohtinud. „See oli nagu postapokalüptilistes filmides – mitmerealised maanteed olid inimtühjad, sest autoga sõit oli kas piiratud või pühadenädalal täiesti keelatud, ja nende kohal kõlkusid mahajäetud reklaamtahvlid,” meenutab Kats. 

See oli kogemus, mis pani kohanemisvõime proovile ning näitas selgelt, et IBSukate tugevus ei seisne ainult planeerimises, vaid võimes ootamatustega toime tulla ja oludega kohaneda. 

Costa Ricas teati Eestit, aga ka Tallinnat eraldi, üllatavalt hästi, sest Eesti kui e-riigi tuntus oli seal suur. „Tore oli olukord, kui vahetult enne kõige sulgemist toimus Costa Ricas seminar, kus toonane majandusminister tõstis Eestit positiivse eeskujuna esile. Selle peale hakkasid kohalolijad sumisema, sest väikse riigi näiteks oli saalist võtta kohe ka riigi esindaja – mina,” jagas Kats. See kinnitab ehedalt Ernst Hemingway ütlust, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane. Kohandatult: igas seminariruumis on vähemalt üks IBSukas.

Paraku ei mahu 30 aastat ühte blogipostitusesse, mistõttu väärtustame ühiseid kohtumisi ja lugude vestmisi silmast silma. Oleme tänulikud igale üksikule inimesele, kes erinevas rollis IBS-i teekonnale kaasa on aidanud ja kaasa elanud! 

Palju õnne meile ja tuhinal edasi! 

Naistevastane vägivald on kahjuks endiselt laialt levinud probleem nii Eestis kui ka mujal Euroopas. See ei piirdu üksnes füüsilise vägivallaga lähisuhtes, vaid hõlmab ka psühholoogilist kontrolli, majanduslikku survet ja muid vorme, mis võivad jääda vähem nähtavaks, kuid mille mõju ohvri elule on sügav ja pikaajaline. 

Euroopa Liidu põhiõiguste ameti 2014. aastal tehtud, 42 000 osalejaga uuring „Violence against women: an EU-wide survey” tõi probleemi ulatuse selgelt esile. Tulemused näitasid, et märkimisväärne osa naistest on elu jooksul kogenud mingit liiki vägivalda, kuid suur osa juhtumitest ei jõua kunagi ametlike kanaliteni. See viitab jätkuvale alaraporteerimisele ning takistustele abi otsimisel. 

Lähisuhtevägivald Eestis

Eestis on naised samuti valdavalt perevägivalla ohvrid ning lähisuhtevägivald on üks sagedasemaid vägivalla vorme, millega ohvriabisüsteem kokku puutub. Ohvriabi statistika kohaselt nõustati 2025. aastal naiste tugikeskustes 1743 naist kokku 9151 korral. Lisaks näitavad statistikaameti 2024. aasta suhteuuringu andmed, et 41% naistest on elu jooksul kogenud paarisuhtevägivalda. 

Viimastel aastatel on naistevastase vägivalla teemaline avalik arutelu ja teadlikkuse tõstmine kasvanud – kampaaniad nagu „Märka. Sekku. Aita.“, „Teksapäev“ või „Oranž päev“ on toonud teema küll rohkem nähtavale, ent mitmete haavatavamate rühmade kogemused jäävad endiselt avalikus diskussioonis tagaplaanile.

Rändetaustaga naised

Üheks selliseks rühmaks on rändetaustaga naised. Nende kogemusi mõjutavad lisaks soole ka rändestaatus, keeleoskus, majanduslik olukord ning ligipääs tugivõrgustikele. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et rändetaustaga naised seisavad lähisuhtevägivalla puhul sageli silmitsi mitmekordsete takistustega abi otsimisel – sõltumine vägivallatsejast, keelebarjäär, hirm kaotada elamisluba vms.

Eesti kontekstis on sisseränne viimastel kümnenditel märgatavalt kasvanud, mis muudab üha olulisemaks küsimuse, kui hästi suudame kohalikul tasandil toetada rändetaustaga naisi naistevastase ja lähisuhtevägivalla korral. Kuigi meie mõttekoda ja MTÜ Rahvusvaheline Maja on aastaid tegelenud rändetaustaga inimeste kohanemise ja heaolu toetamisega, on soolise ja lähisuhtevägivalla teema selles sihtrühmas jäänud seni vähem käsitletuks. 

Samal ajal näeme oma töös, sh veebikogukondi jälgides, et abi otsitakse, kuid sageli varjatult. Hirm kogukonna hinnangute ees, ebakindlus oma õiguste osas ning kartus elamisloa kaotuse pärast võivad takistada abi otsimist või selle jätkamist. Lisaks ei pruugi olemasolevad teenused alati vastata rändetaustaga naiste tegelikele vajadustele. 

Nende väljakutsetega tegelemiseks oleme osalised Euroopa Liidu kaasrahastatud projektis „Eestis elavate sisserändajatest naiste vajaduste kaardistamine ja naiste võimestamine ning sisserändajatest naistega töötavatele organisatsioonidele tugimaterjali loomine“. 

Lahendusi otsimas

Projekti eesmärk on paremini mõista rändetaustaga naiste kogemusi ja vajadusi lähisuhtevägivalla olukorras. Teema mõistmiseks viime sihtrühma seas läbi küsitluse ja kvalitatiivsed intervjuud. Usume, et need aitavad avada takistusi ja vajadusi sügavamalt. Lisaks korraldame üle Eesti koosloometöötubasid vägivallakogemusega rändetaustaga naistele, et anda neile endile võimalus kaasa rääkida ja lahendusi kujundada. 

Koosloometöötubades saavad naised ise sõnastada, millised lahendused aitaksid neil paremini abi leida, vähendada hirme ning parandada ligipääsu usaldusväärsele infole ja tugiteenustele.  

Töötubades esile kerkinud mõtted ja ettepanekud koondame ning edastame poliitikakujundajatele ja organisatsioonidele, kes töötavad nii sisserändajate kui ka vägivallaohvritega. See aitab parandada teenuste kvaliteeti ja suurendada valmisolekut rändetaustaga naiste toetamiseks. 

Projekti tulemuste põhjal valmib ka praktiline tööriistakast spetsialistidele ja organisatsioonidele, kes puutuvad kokku lähisuhtevägivalla ohvritega.  

Lisaks korraldame rändetaustaga naistele suunatud infotunde, kus käsitleme vägivalla ennetust, abi võimalusi ning olemasolevaid tugiteenuseid. 

Kokkuvõttes on projekti eesmärk tugevdada nii teadlikkust kui ka praktilist tuge, et ükski naine – sõltumata oma taustast – ei jääks vägivalla korral üksi ega abita. 

Osale uuringus!

Kui oled või tead rändetaustaga naist, kes on kogenud soolist või lähisuhtevägivalda, oleme tänulikud, kui liitud meie uuringuga või jagad temaga uuringu infot eesti keeles või inglise keeles.

Iga kogemus loeb – just nende lugude kaudu on võimalik paremini mõista tegelikke takistusi ja kujundada lahendusi, mis toetavad turvalisemat ja teadlikumat tulevikku kõigile rändetaustaga naistele. 

Kui vajad abi!

Abi otsimine võib olla keeruline ja vahel ka hirmutav, kuid oluline on teada, et Sa ei ole üksi ning abi on olemas. Kui vajad kiiret või professionaalset tuge, pöördu järgmiste kanalite poole: 

• helista 112 – kui oled otseses ohus ja vajad viivitamatut abi;  
• helista 116 006 – tasuta ööpäevaringne ohvriabi kriisitelefon, kust saad tuge ka vaimse vägivalla, ähvarduste ja muude vägivallavormide korral või kasuta veebivestlust: www.palunabi.ee;  
• helista 1492 – naiste tugikeskuse telefon, kus pakutakse anonüümset nõustamist ning vajadusel ka turvalist majutust.  

Abi otsimine on oluline samm turvalisuse ja heaolu suunas ning olemas on teenused, mis on loodud selleks, et Sind selles protsessis toetada. 

Rahastatud Euroopa Liidu poolt. Siiski on esitatud seisukohad ja arvamused ainult autorite omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Komisjoni seisukohti. Euroopa Liit ega Euroopa Komisjon ei vastuta nende eest.

Artikli autor Konstantin Brik on Balti Uuringute Instituudi praktikant, Varssavi ülikooli rahvusvaheliste suhete õppekava vilistlane ning King’s College Londoni rahvusvaheliste suhete ja sõjateaduse õppekava vilistlane. 

Balti Uuringute Instituudis käsitleme julgeolekut laiemalt kui sõjalist kaitset. Meie inimkeskse julgeoleku ja säilenõtkuse uurimissuund keskendub sellele, kuidas inimesed, kogukonnad ja institutsioonid kriisides toime tulevad, kohanevad ja arenevad. Sõjad ja relvastatud konfliktid mõjutavad otseselt inimeste ja kogukondade turvalisust ning nende suutlikkust argieluga toime tulla. Seepärast on oluline mõista, mis on sõda ja millal see algab.

Sõja muutumatu olemus 

Ajal, mil ametlikult kuulutatakse sõdu välja harva, kuid relvastatud konfliktid on paraku igapäevased, võib olla keeruline määratleda hetke, millal täpselt sõda algab. Kui sõda on rahvusvaheliselt igapäevane reaalsus, siis kas algab see tõesti alles siis, kui esimene sõdur astub võõrale maale? Ühese vastuse andmise asemel vaatleme teemat mitme nurga alt. 

Sõjapidamise tehniline analüüs annaks resoluutse vastuse: sõda võib alata (kaugelt) enne esmast sissetungi – juba siis, kui kogutakse luureandmeid ja hakatakse rünnakut kavandama. 

Tõdemus, et sõdu peetakse sagedamini, kui neid kuulutatakse, sunnib meid aga kriitilisemalt küsima: missugused tegevused ja tingimused muudavad olukorra sõjaks? Või lihtsamalt: mis üldse on sõda? Tänapäeva teadlased viitavad akadeemilistes aruteludes endiselt Clausewitzile (1), kes defineeris sõda kui jõuakti, mille eesmärk on sundida vastast alluma meie tahtele. Ehkki see definitsioon võib esmapilgul tunduda liialt üldisena, on see taotluslikult lai: see hõlmab endas sõja muutumatut loomust, mis võib võtta väga erinevaid vorme. Pole kahtlust, et muistsed, piikide ja kilpidega peetud sõjad olid sama reaalsed kui tänapäevased, mida juhitakse mehitamata süsteemidega. Sõja materiaalne kuju on muutunud, kuid selle alusmotiiv on jäänud samaks. 

Sõja piirid

Millal muutub jõu kasutamine sõja osaks? Kas pidev luuretegevus üle maailma tähendab, et elame lakkamatus üleilmses sõjas? Või ei piisa sõja määratlemiseks üksnes tegevusest, vaid vajalik on ka teadlik kavatsus? Kui mõelda, kas iga sõjaga seotud tegevus – näiteks varustuse transport või meditsiinitöötajate ettevalmistamine – võiks eraldi vaadelduna olla osa sõjast, tekib küsimus, kuhu tõmmata piir. 

Samuti võib küsida, kas osaline ise on määrav. Kui ei, võiks ju ka kurjategijaid, kes valivad sihtmärke, jälgivad ohvreid ja planeerivad oma tegevust, käsitleda omamoodi sõjapidajatena. Kui aga osalise tüüp on oluline, tuleb selgelt määratleda, kes üldse saab sõda pidada. Kas tunnustamata riik saab sõja välja kuulutada? Aga valitsusvälised rühmitused – kas terroristid mitte ei püüa samuti survestada ühiskonda oma tahtele alluma? 

Sõda digiajastul

Arvesse tasub võtta ka sõja toimumiskohta. Kui konventsionaalsete maismaal, õhus ja merel peetavate sõdade puhul on määratlemine lihtne, siis hübriidsõja puhul definitsioon hägustub. Digiajastul on aina lihtsam ette kujutada (ja ellu viia) rünnakut, mis toimub vaid küberruumis, kuid toob kaasa märkimisväärset kahju. Võtkem näiteks küberrünnakud haiglatele või kriitilisele taristule. Mis veelgi olulisem, sõdu peetakse ka inimeste südames ja meeles, luues neis uskumusi ja eelsoodumusi, mis võivad hiljem riigi julgeolekut ohustada. Internet hõlbustab propaganda levikut ja tehisintellekt muudab selle usutavaks. 

Ükskõik, kuidas neile küsimustele vastata, keskne probleem jääb ikka lahendamata: kes on kohtumõistja? Anarhilises rahvusvahelises süsteemis puudub keskvõim, mis suudaks sõjaküsimustes kiiresti ja erapooletult õigust mõista. Sõjajärgsed tribunalid seisnevad olemuslikult võitja õigusemõistmises, ehkki nende neutraalsus võib varieeruda. Teisest küljest oleks lühinägelik jätta konfliktijärgne hüvitamine osaliste endi hooleks. Kallutatuse probleemi ei saa kõrvale jätta, sest see takistab sõjaga seotud teemade sisulist käsitlemist. 

Kuigi see arutelu ei anna ühest vastust küsimusele, millal täpselt muutub tegevus sõjaks, aitab see loodetavasti paremini mõista sõja olemust ja iseloomu. Sellinemõtestamine võib viia meid lähemale arusaamisele, miks ja millistel tingimustel sõjad puhkevad ning kuidas need lõppevad.  Ehk aitab see tulevikus vähendada sõdade kõige rängemaid tagajärgi inimkonnale. 

(1) Carl von Clausewitz (2004) „Sõjast. Kindral Carl von Clausewitzist järele jäänud teos”

Illustratsioon: Merike Paberits

Kui mõelda Elva vallale Eestis, Ermua linnale Hispaanias või Matera linnale Itaalias, tundub, et neil pole palju ühist – üks on järvede ja kõrgete mändidega, teine asub järskude mäenõlvade vahel ja kolmas sügava kuristiku serval. Tegelikult on neil ühine eesmärk: neis linnades tahetakse muuta elamupiirkonnad toredamaks, kaasavamaks ja kestlikumaks ning renoveerida (sotsiaal)elamuid ja naabruskonda koos kohalike kogukondadega. 

Tänapäeval ei tähenda linnade ja linnaosade uuendamine enam lihtsalt fassaadide värvimist või teede parandamist. Tegemist on palju terviklikuma protsessiga, kus tähtsad on nii energiatõhusus, ligipääsetavus, elukvaliteet, kogukonna sidusus ja kohaliku majanduse elujõulisus. Et kõik see päriselt realiseeruks, tuleb avaliku ruumi uuendamisel aktiivselt kogukonda kaasata – kestlikud ja päriselt toimivad lahendused sünnivad ainult siis, kui inimesed ise asja sees on. 

Väärtuslik tööriistakast 

Et aidata elamupiirkondi muuta kaasavateks naabruskondadeks, sündis projekt nimega drOp. Selle raames tõsteti tähelepanu keskpunkti uuenduslik integreeritud renoveerimise metoodika ehk IRM. Metoodika seob omavahel kohaliku omavalitsuse, korteriühistute ja kogukonna huvid, arvestab piirkonna eripärade, majandusarengu ja koostöövõimalustega ning toetab koosvalitsemist ja koosloomet. 

IRM koos selle juurde kuuluva teekaardiga moodustab kasuliku tööriistakasti, mida saavad kasutada nii avaliku sektori asutused kui ka rohujuuretasandi organisatsioonid. Selle kasutamisel on esmane aga meeles pidada, et ühegi piirkonna arengut ei saa korraldada distantsilt. Kõik algab kohaliku elu tundmaõppimisest ja kogukonna ootuste kuulamisest – just nii sünnivad päriselt toimivad lahendused. 

Strateegia, planeerimine ja sekkumine 

IRM koondab kõik olulised sammud – strateegia, planeerimine ja sekkumine –, mida kohalik omavalitsus vajab, et hakata naabruskonna tuleviku kujundamise nimel (sotsiaal)elamuid renoveerima või kogukonda kaasama. Metoodika on mõnusalt paindlik, jättes selle kasutajale palju mänguruumi: seda võib kasutada ühtse tervikuna või osade kaupa – täpselt nii, nagu kohalikud vajadused ja võimalused nõuavad. 

Elva kogemus 

Eestis rakendati IRM-i esimest korda drOpi pilootlinnas Elvas. Koosloomes elanikega uuendati seal naabruskonda, mis liitis kuut kortermaja. Piirkonna potentsiaal oli suur: rohealad majade vahel, hea asukoht ja hooned, mis olid juba renoveeritud või varsti renoveeritavad. Samas puudus aktiivne kogukond ja terviklik arusaam, kuidas piirkonda edasi arendada. 

Probleemi lahendamiseks toodi piirkonna elanikud kokku ja loodi võimalus omavaheliseks aruteluks ja koostööks – midagi, mida varem oli tehtud väga vähe. Kõige olulisem oli aru saada, millist naabruskonda kogukond ise soovib, sest sotsiaalse innovatsiooni keskmes ei ole ainult probleemidele reageerimine, vaid tingimuste loomine selleks, et kogukond saab ise oma tulevikku kujundada. Loodame siiralt, et sealne kogukond kestab ja jätkab oma piirkonna arendamist – et koosloomes kasvaks välja naabruskond, mis elanike nägu ja tegu. 

Projekti teekaart ja IRM-i metoodika on kasulik teejuht kogukondadele, omavalitsustele ja korteriühistutele, kellel varasem kogemus ühistegevuses on olnud napp. Loodame, et see tööriistakast julgustab nii korteriühistuid kui ka kohalikke omavalitsusi tegema oma elukeskkonna arendamisel järgmisi julgeid samme. 

Projekt „drOp – sotsiaalset innovatsiooni ja kohalikku majandusarengut soodustavad ning digitaalselt toetatud elamupiirkondade renoveerimisprotsessid“ on rahastatud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist „Euroopa horisont“. 

2026. aasta Eesti inimarengu aruanne keskendub haridusele. Selle peatoimetaja Eneli Kindsiko rõhutas tõsiasja, mida oleme tajunud ka Balti Uuringute Instituudis nii haridus- kui ka teiste valdkondade uuringute ja analüüside tegijatena – see on uuringute rohkus ja nende tulemuste kasutamata potentsiaal. Just uuringute endi mõju-uuringute nappuse tõttu on keeruline hinnata, mil määral jõuavad uued teadmised ja soovitused tegelikku kasutusse. 

Uuringuid on palju ja iseenesest on see positiivne, sest see aitab paremini mõista, kus ja mida tuleks muuta. Samal ajal kipub aga tervikpilt kaduma. Kui paljud väiksemad uuringud toovad välja hulgaliselt häid ja vajalikke tegevusi, tekib paratamatult küsimus: millised tegevustest, programmidest ja soovitustest on valdkonda ja kogu meid ümbritsevat keskkonda arvestades tegelikult kõige olulisemad ja millised võiksid jääda tagaplaanile, sest keskenduda on vaja kõige akuutsemate kitsaskohtade lahendamisele. 

Kui võtta tõsiselt põhimõtet, et iga uuring peaks looma ka päris mõju, siis on Eesti uuringute üks suurimaid proovikive just tulemuste süsteemne rakendamine. Meie kogemus Balti Uuringute Instituudis haridusvaldkonna uuringuid tehes näitab selgelt, et mõju ei sünni iseenesest ka siis, kui analüüs on kvaliteetne ja soovitused hästi põhjendatud. Tegelikke muudatusi loovate sammude astumine eeldab igapäevatöös prioriteetide ümbermõtestamist, senisest strateegilisemat tegutsemist ja uuringust saadud soovituste edasist täpsustamist, arvestades eri ametkondade, osakondade jt töökorraldusega.  

Paratamatult pärsivad muutuste elluviimist tööalased „tulekahjud“, mida on vaja kiiresti lahendada. Nii piirdutakse sageli väiksemate ja lihtsamini elluviidavate muudatustega, samal ajal kui mahukamad ja keerukamad – ent potentsiaalselt palju suurema mõjuga – sammud jäävad tegemata. 

Kuidas jõuda selleni, et uuringutulemused ei jääks sahtlisse, vaid jõuaksid päriselt ka otsustus- ja tööprotsessidesse ning avaldaksid tegelikku mõju? Selleks on vaja teadlikku ja läbimõeldud rakendusahelat, mis algab juba uuringu kavandamisest. Iga suurem haridusuuring, sarnaselt teiste uuringutega, peaks olema seotud selge poliitikakujundamise või juhtimisprotsessiga. 

Tellijate kiituseks peab ütlema, et viimasel ajal on uuringute lähteülesandes üsna hästi lahti kirjutatud, mille jaoks uuringu tulemusi kasutatakse. Soovituste etappi jõudes ütlevad tellijad aga sageli, et mõni soovitus ei kuulu nende vastutusalasse, osa tegevusi on juba käimas või sõltub lahendus teiste valdkondade arengust.  

Nii jääb sageli märkamata tellija oluline roll uuringu tegeliku mõju kujundajana – nimelt tuua soovitustega seotud partnerid ühise laua taha, täpsustada koos soovituste sisu ning leppida kokku prioriteedid ja vastutajad. Kuigi uuringuprotsessis tehakse selleks enamasti esimesed sammud, on just see koht, kus uuringust peaks edasi kasvama sisuline koostöö ja arutelu selle üle, mida, kuidas ja kellega olukorra parandamiseks või arendamiseks päriselt ellu viia. 

Kui heidame pilgu globaalsetele trendidele, jääb mulje, nagu rohepööre oleks kaotanud taganttuule: purjed pole enam pingul ja mõnes kohas keeratakse kurssi tagasi. Maailmaliidrid suhtuvad kliimaeesmärkidesse leigemalt või koguni taganevad neist. Majanduses näeme kestlike investeeringute vähenemist ja see ei piirdu vaid rohepööret eest vedanud avaliku sektoriga. Puutumata pole ka Eesti turg, kus eelmisel aastal lõpetas sügavas miinuses tegevuse LHV Roheline fond.

Ometi võib öelda, et kestlikkus ei jäta inimesi ükskõikseks. Ükskõikseks jätab aga see, kuidas kestlikkusest räägitakse. Kõlab mõnevõrra vastuoluliselt, ent IBSu jätkusuutliku finantseerimise uuringu tulemuste üle mõeldes olen jõudnud just sellise järelduseni. 

Kestlikkuse sõnumid kui võõrkeel

Üks probleem on selles, et kestlikkusest räägitakse justkui võõrkeeles ning isegi juhul, kui lugeja ka suudab žargoonist ja udukeelest kuidagi läbi närida, ei pruugi ta tajuda sisulisi erinevusi kestlike ja vähem kestlike investeerimistoodete vahel. Siin pole ka midagi imestada. Paljusid tooteid, millesse inimesed saavad investeerida, reklaamitakse väidetega, nagu “… eesmärk on luua positiivne keskkonna- ja sotsiaalne mõju, et aidata saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke“ või “fond edendab madalat süsinikdioksiidi heitkoguse taset, nullneto eesmärke ja ÜRO globaalseid eesmärke keskkonna- ja sotsiaalse kaasatuse dialoogi kaudu …“. Sageli ei ole selliste väidete taga aga sisu ja vormgi ei ole potentsiaalsele jaeinvestorile sobilik. Mure on ka selles, et suur osa reklaamist on küll paberil korrektne, kuid enamikule inimeste jaoks on see liiga üldine ja hoomamatu.

Kui miski on arusaamatu või jätab mulje, justkui aetaks sisutühja mulli, siis ongi raske eeldada, et see köidab. Minu tunnetus fondimaterjalide läbitöötamisel oli paljuski sarnane. Üks väide omistab fondile mõju, mis peaks ilmnema alles ettevõtete tasandil, järgmine viitab globaalsele mõjule ilma mingisuguse põhjenduseta ja kolmas loetleb ambitsioonikaid eesmärke, jättes mainimata tegevuskava. Mõistmist segab peale selle veel tõik, et nii kestlike kui ka mittekestlike fondide varade seast võime leida omajagu samu ettevõtteid. Kusjuures paljusid neid ettevõtteid ei oskakski esmapilgul kestlikkusega seostada. See kõik viib minu arvates lõpuks selleni, et vahet polegi näha ja seega pole loodud soodsat pinnast, et inimeste tähelepanu köita.

Pean küll tõdema, et mu tunnetuse kohaselt ei kaasneks ka murekohtade lahendamisega tingimata võimsat raha sissevoolu erasektorist, sest erainvesteeringute mahtu mõjutavad tegurid on igapäevasemad ja seotud toimetulekuga. Samas ei saa lisaraha tekkida ka sinna, kuhu ei ole sobivat pinnast loodud. Selle loomiseks peab turundus muutuma konkreetsemaks ehk võiks rääkida asjast, mitte peituda ambitsioonikate eesmärkide või ambivalentsete lühendite taha. Fondivalitsejad ei peaks varjama või moonutama seda, mida kestlikkus finantsmaailmas tähendab. Jaeinvestoreid mõjutaks hästi juba see, kui toodete kirjelduses oleks öeldud, mida on kestlikkuse all mõeldud.

Tark mees taskus – MyFairMoney

Õnneks on olemas vahendeid, mis teevad kestlikkusest arusaamise lihtsamaks ja aitavad inimesel teha teadlikumaid otsuseid lähtuvalt investeerimise eesmärkidest. Nagu öeldud, olukorras, kus info on võõrkeeles, on vaja tõlget. Meie partnerite välja töötatud ja hallatav veebilehekülg MyFairMoney muudab kestlikkusega seotud info arusaadavamaks ja annab konkreetsed näpunäited selleks, mida järgmises toote kirjelduses jälgida. Julgustan kõiki, kes on mõelnud, mida kestlikkus finantsmaailmas tähendab ja millised tooted on eri strateegiate lõikes kestlikud, seda lehekülge uurima ja tundma õppima.

Uuringu jooksul kogesin, et kestlikkus ei ole paljude inimeste jaoks eesmärk omaette ja sageli peetakse olulisemaks teisi näitajaid. Teisalt ei ole see ka enamiku jaoks tühiasi ning võib olla kaalukeeleks otsuste tegemisel. Ühtlasi, nagu väljendas nii mõnigi uuringus osaleja, kestlikkus on lihtsalt mõistlik printsiip, see ei peagi olema eesmärk omaette. Aga selleks, et üha rohkemad investorid peaksid seda mõistlikuks, tuleb see teha arusaadavamaks ja mõõdetavamaks. See nõuab paremat läbipaistvust ja lihtsust, aga mingil määral ka huvi õppida. Kui tooted on mõistetavad, siis saavad nendesse toodetesse liikuda ka vabad vahendid.

Institute of Baltic Studies offers internship opportunity to women with migrant background who live in Estonia.

When?
Internship starts earliest in January, 2026 and ends latest in April, 2026. Working time is around 10-20 hours a week. Internship can last from 2 weeks to 2 months, depending on tasks we can offer, your skills, interests, and time availability. Internship is unpaid.

Tasks
During the internship, participants will have the opportunity to do one or several of the following tasks:
Contribute to qualitative and quantitative research tasks (data collection and analysis) Possible topics: (1) migrant integration in Estonia and (2) gender-based violence in migrant communities. Planning and carrying out seminars and other events Communication, social media engagement

What will you gain?
Unique insight into the work of one of the oldest Estonian think tanks Learning and trying out methods used in quantitative and qualitative research Valuable experience of work in project-based work environment Helpful addition to your CV, especially if you are looking for work in Estonia

Where?
The internship can be completed in Tartu, online, or in a hybrid format, depending on the participant’s circumstances.

Practical details
Schedule: Flexible; agreed individually No previous work experience is required; motivation and interest in research or project work are valued

How to apply
Please, fill out this expression of interest form: link. Applications are reviewed continuously. Please note that you will only be contacted if you have been selected for an interview.

Internships are offered as part of the CeMeWE project. The project supports the labour market integration and professional development of migrant women in Estonia.

Aasta on läbi saanud. On aeg natuke hinge tõmmata ja aasta peale tagasi vaadata. Aeg läks kuidagi eriti kiiresti, võiks öelda, et valguskiirusel. On olnud tegus aasta, kuid nagu Fred Jüssi on öelnud, on vaja võtta endale hetk laisklemiseks, et sündida saaksid head ideed. Võtsime meiegi selle hetke ja analüüsisime, kuidas möödunud aasta läks.  

Meil tekkis huvi, kui palju on ibsukad kümne kuu jooksul (jaanuarist oktoobrini) töötanud. Võimsad tabelid lugesid kokku 22 000 töötundi. Muide, IBSus töötab 25 inimest ja 80% neist osalise ajaga, mistõttu on numbrid eriti üllatavad!  

Kui kaugele viiks 22 000 tundi? 

• See on 916 ööpäeva ehk ühe inimese jaoks üle 2,5 aasta järjest töötamist. 

• Selle ajaga jõuaks inimene kõndida kolm korda ümber maakera. 

• Selle ajaga jõuaks Netflixis vaadata 29 000 osa mõnest sarjast. 

• Kui magada kaheksa tundi ööpäevas, siis 22 000 tundi tähendab seitsme ja poole aasta jagu und. 
   

Meie aasta säravaimad tähed 

2025. aastal helkis IBSu taevas 21 erilist tähte. Mõni uus, mõni juba tuttav:

• alustasime kaheksa uue põneva projektiga;

• jätkasime tööd seitsme uuringu kallal;

• viisime kuus uuringut eduka lõpuni;

• meie töö jõudis meediasse, konverentsidele ja ministeeriumite töölauale;

• viisime ellu tegevusi Eestis ja mujal Euroopas: koolitused, töötoad, loengud, kaasamised;

• töötasime koos kogukondadega, et luua lahendusi, mis vastavad just nende vajadustele;

• panustasime rahvusvahelistesse keskkonnaprojektidesse;

• jõulumelu keskel oli kontoris ka korralik ehitusmelu: Herit4Agesi projekti raames külastasid meie Tartu kontorit Poola partnerid, kes paigaldasid ühte ruumi naturaalsed savipaneelid, mis aitavad parendada toa sisekliimat.

Ibsukate enda tähelend 

• Mitu ibsukat jätkas õpinguid, lisades oma tööriistakasti uusi oskusi;

• 2025. aastal tegid oma praktika IBSus viis säravat teadmisjanulist noort: Angela, Grete, Siim, Jan Jürgen ja Pierre (Prantsusmaalt);  

• meie tiimiga liitus kaks andekat ja imearmast kolleegi: Brita ja Johanna; 

• alustasime iganädalase kontorijoogaga. 

See loetelu on tegelikult lõputu. Ibsukad tegid aasta jooksul palju ägedaid asju! 

Param-paraa! Uued suunad 

2025. aastal sõnastas IBS oma töö sisulise fookuse uuesti ning määratles valdkonnad, milles soovime teadmistel põhineva otsustamise toetuseks kõige süsteemsemalt panustada. Täpsustatud suunad peegeldavad nii ühiskondlikke arenguid kui ka IBSu kui kompetentsikeskuse tugevusi.  

Seitse uued uurimis- ja tegevusvaldkonda on järgmised: 

• haridus ja heaolu; 

• inimkeskne julgeolek ja säilenõtkus; 

• kliima, tark linn ja kestlik areng; 

• tehnoloogia ja ühiskond; 

• ränne ja lõimumine; 

• ühiskonna sidusus ja kaasatus; 

• majanduspoliitika ja globaalsed väärtusahelad. 

Need suunad loovad raamistiku, mille alusel Balti Uuringute Instituut oma uuringuid ja arendustegevusi edaspidi kavandab, tagades nii valdkondliku järjepidevuse kui ka võimaluse reageerida esile kerkivatele poliitikavajadustele. 

Kõik see kokku näitab, kui mitmekesine ja sisukas on olnud IBSu aasta. Palju tööd, palju mõtteid, palju inimesi ja koostöid, mis liiguvad eri suunas, kuid ühise eesmärgi nimel. Need hetked, tunnid ja projektid ei ole pelgalt numbrid või nimed tabelis, vaid osa teekonnast, kus teadmised, inimesed ja väärtused päriselt kohtuvad. Sellise vundamendi pealt on hea edasi minna. 

Kujuta ette, et alustad hommikut vara malevas töid organiseerides, veedad lõuna noortekeskuses noori kuulates ja õhtul osaled kojumineku asemel veel kogukonnaüritusel. Lisaks võitled iga päev selle eest, et teistele tõestada, kui oluline ja vajalik on sinu töö. Töö, mille kese on noorte toetamine, nende arengu kõrval olemine ja võimaluste loomine.

Eestis on 2023. aasta seisuga hinnanguliselt 12 300 inimest, kes teevad seda iga päev – meie noorsootöötajad, huvihariduse juhendajad, treenerid ja noorteühingute juhid.

Kes hoiab valdkonnal hinge sees?

Noortevaldkonna töötajad on kirju seltskond, iga ametirühm kannab endas oma lugu.

Huvitegevuse juhendajad on valdkonna kogenum pool. Nad on keskmisest vanemad ja sageli kõrgharidusega, kuid nende töö ei ole sugugi kindel. Ebastabiilsed töölepingud, madalam palk ja väiksem töökoormus on siin pigem reegel kui erand. Harva leidub ka lisahüvesid ning koolitus- ja arenguvõimalused on napid.

Noorsootöötajad on valdkonna noorem pool, enamasti naissoost. Siin on rohkem neid, kes pole veel jõudnud omandada erialast kõrgharidust, ja keskmine staaž on palju lühem kui huvihariduse õpetajatel. Et erialahariduse puudumist korvata, pakutakse noorsootöötajatele enesearengu ja täiendõppe võimalusi. See muudab ametikoha heaks kasvulavaks. Huvitaval kombel näitab uuring, et kuigi erialaorganisatsioonidel on suur potentsiaal võrgustumist ja enesearengut toetada, kuuluvad neisse üllatavalt vähesed noorsootöötajad. See tekitab küsimuse, kui tugevalt tunnevad nad end erialases kogukonnas seotuna.

Treenerid eristuvad teistest enim. Nende seas on rohkem mehi ning neid motiveerivad konkreetsemad tegurid: palk, paindlik tööaeg, huvi õpetatava valdkonna vastu ja tulemuspõhised preemiad. Treenerite tööl on ka sektori sees hea kuvand, mis aitab neil oma positsiooni hoida.

Kohalike omavalitsuste noortevaldkonna ametnikud saavad üldjuhul kõrgemat palka ja rohkem lisahüvesid kui noorsootöötajad, kuid see tuleb suure töökoormuse hinnaga. Paljud neist tunnevad, et tagasisidet tööle saadakse vähe ja arenguvõimalused on piiratud. Just seetõttu kaalub märkimisväärne osa ametnikest valdkonna vahetust.

Asutuste ja noorteühingute juhid on selles pildis erand. Kuigi nende tööpäevad on tihti pikad ja töökoormus suur, tunnevad juhid üldiselt, et nende töö on väärtuslik ning pakub rahuldust, samuti on nad teistest enam rahul töökeskkonna ja -vahenditega.

Valdkonnas töötavatest inimestest on enamik naised. Vanuseline jaotus on mitmekesine, kuid alla 30aastaseid on siiski märksa vähem kui kesk- ja vanemaealisi. Väga noori töötajaid kohtab harva, samal ajal kui üle 60aastaseid on arvestatav hulk. See tähendab, et noortevaldkonna töötajaskond ei ole kuigi noor ja järelkasvu küsimus võib kujuneda probleemiks. Võrdluseks võib tuua haridustöötajate vanusstruktuuri, mille puhul ühiskonnas on juba selgelt tunnetatav tööjõu vananemine.

Noortevaldkonna töötajaskond ei ole kuigi noor ja järelkasvu küsimus võib kujuneda probleemiks.

Puudus kvalifitseeritud töötajatest

Paljud töötajad satuvad noortevaldkonda isikliku kogemuse kaudu. Alustatakse vabatahtlikuna noortekeskuses, saadakse juhuslikult treeneriks või minnakse huvikooli õpetama oma lapse kõrvalt. Sellised juhused toovad kaasa mõnusa mitmekesisuse, valdkonda jõuab palju erinevaid oskusi ja vaatenurki, aga see tähendab ka, et professionaalne ettevalmistus tööks noortega pole iseenesestmõistetav.

„Praegu on ääretult oluline valdkonnas noorsootöötajate maine ja ühiskond ei tea, mida me teeme. Et ühiskond saaks parema arusaama, on meil vaja hariduse ja kvalifikatsiooniga noorsootöötajaid, kes saavad tuua selle teooria tegevuste taha. Kui sa ei oska põhjendust sinna taha tuua, siis jääbki mulje, et istud 8 h noortekeskuses ja mängid lauamänge. Miks ma peaks sulle rohkem palka maksma?“ – Noorsootöötaja

15 protsenti noorsootöötajatest ei oma küsitluse kohaselt noorsootöö- ega pedagoogikaharidust ega kutset ning paljud töötavad valdkonnas, kuhu nad sattusid, juhuslikult.  Bakalaureusekraad või rakenduskõrgharidus on meie küsitletute valimist kolmandikul töötajatest, 27 protsendil on magistri- või doktorikraad, aga paljud neist kraadidest ei ole noorsootööga otseselt seotud.

15 protsenti noorsootöötajatest ei oma küsitluse kohaselt noorsootöö- ega pedagoogikaharidust ega kutset ning paljud töötavad valdkonnas, kuhu nad sattusid, juhuslikult. 

Madal palk vs. erialane ettevalmistus

Olulist rolli mängib see, et erialaharidus ei pruugi pakkuda majanduslikku motivatsiooni. Uuringust nähtub, et noorsootöö või pedagoogika õppimine ei taga märkimisväärselt kõrgemat palka. Kui investeeritud aeg ja pingutus ei kajastu sissetulekus, otsustavad paljud töötajad oma haridust mujal rakendada või ei näe põhjust seda üldse omandada.

70 protsendi täiskoormusega töötavate noortevaldkonna töötajate brutopalk jääb 2022. aasta registriandmete põhjal alla 1500 euro ning 55 protsendi palk alla 1300 euro, mis oli märkimisväärselt väiksem Eesti keskmisest palgast. Treenerid ja kohalike omavalitsuste spetsialistid teenisid mainitud palganumbritest enam, huvihariduse juhendajad ja noorsootöötajad vähem. Erialaharidus küll mõjutab palka, kuid mõju on tagasihoidlik. Bakalaureuse- või magistrikraadiga noorsootöötajate sissetulek on keskmiselt vaid 100–150 eurot suurem kui erialase ettevalmistuseta töötajatel.

Bakalaureuse- või magistrikraadiga noorsootöötajate sissetulek on keskmiselt vaid 100–150 eurot suurem kui erialase ettevalmistuseta töötajatel.

Veelgi kõnekam on see, et oma palgaga on rahul alla kolmandiku töötajatest. Paljud ütlevad, et kuigi haridusse panustatud aeg ja raha on aidanud töö kvaliteeti parandada, „ei kajastu see palganumbris“.

„Kui me saaks piisavalt palka, siis me ei käiks ja karjuks igal pool.“Huvikooli õpetaja

Lõpuks mõjutab olukorda ka noortevaldkonna maine ja nähtavus. Kui ühiskond ei näe seda valdkonda väärtusliku professionaalse tööna, ei teki ka tugevat survet erialast kvalifikatsiooni nõuda või omandada. Seni püsib süsteem suuresti tänu inimestele, kes tulevad valdkonda kire ja missioonitundega, mitte karjäärivõimaluste pärast.

„Noorsootöötajad annavad endast kõik, aga vastu ei saa nii palju, kui peaks või võiks saada, ning mingi hetk see läbipõlemine tekib, sest nii palju on teha, nii palju tahaks teha, aga sul pole seda, mida saad vastu. Surun nagu loll, aga keegi mind ei väärtusta ja keegi midagi ei anna.“Noortekeskuse juht

Uuringust selgub, et kvalifitseeritud töötajatest on valdkonnas suur puudus ning seda mõjutavad muu hulgas töötingimused, valdkonna kehv nähtavus ja maine, aga ka töötajate vähene tunnustamine. Küsimus ongi, kuidas hoida valdkonda atraktiivsena ja motiveerida inimesi spetsialiseeruma, kui palgatase ei kipu haridust peegeldama.

Seni püsib süsteem suuresti tänu inimestele, kes tulevad valdkonda kire ja missioonitundega, mitte karjäärivõimaluste pärast.

Hägune karjäärimudel

Kui küsida, milline on noortevaldkonna töötajate karjäärimudel, siis vastus on lühike: selget mudelit ei ole. Uuring näitab, et paljud alustavad valdkonnas juhuslikult ja jäävad sinna, sest töö noortega „tõmbab käima“.

Aga kas on võimalik karjääri teha? Traditsioonilises mõttes pigem mitte. Enamik töökohtade muutustest on horisontaalsed: liigutakse pigem ühe asutuse sees või sarnaste rollide vahel. Kohaliku omavalitsuse noortevaldkonna ametnikel ja suuremate organisatsioonide juhtidel on küll kõrgem palk ja rohkem lisahüvesid, kuid just nemad kaaluvad sageli valdkonna vahetust, sest töökoormus on suur ja arenguvõimalused piiratud.

Ligi kolmandik noortevaldkonna töötajatest Eestis on küsitlusele eelnenud viimase kahe aasta jooksul kaalunud töölt lahkumist. Peamiste põhjustena nimetati:

• madalat palka,
• piiratud arenguvõimalusi,
• läbipõlemist.

Samas näitab uuring, et enamik töötajaid ei lahku siiski kergekäeliselt, sest noortega töötamine on kutsumus. See seletab, miks on valdkonnas palju pika staažiga töötajaid, isegi kui karjäärivõimalused on napid.

Missioonitunne hoiab, aga kui kauaks?

Kui raha pole peamine motivaator, siis mis hoiab inimesi noortevaldkonnas? Vastus on lihtne, aga mõjuv: missioonitunne.

„See on kiiresti arenev valdkond, noored on tohutult põnevad, nendega koos asju teha on lahe. Mul on tunne, et ma jään ise hingelt nooreks, kui saan nendega koos töötada. Mul on kogu aeg põnev. Ma saan kogu aeg edasi areneda, sest inimesed muutuvad“Noorsootöötaja

Uuringu järgi hinnatakse motivatsioonitegureid viiepalliskaalal järgmiselt:

• soov toetada noorte arengut – keskmine hinne 4,6,
• soov rakendada oma teadmisi ja oskusi – 4,2,
• palk ja lisahüved – alla 3.

See tähendab, et inimesed jäävad, sest tunnevad, et nende töö on oluline. Nad näevad oma mõju noorte elule ja kogukonna arengule. Kuid samas tekib küsimus, kui jätkusuutlik see on. Kui töö põhineb ainult entusiasmil, aga ei taga majanduslikku kindlustunnet, võib valdkond lähiaastatel seista silmitsi suure spetsialistide puudusega.

Noortevaldkonna töötajaskond on pühendunud, kuid väsimas. Haridus ei taga head palka, arenguvõimalused on napid ja juba praegu tuntakse sektoris kvalifitseeritud inimeste puudust.

Kui töö põhineb ainult entusiasmil, aga ei taga majanduslikku kindlustunnet, võib valdkond lähiaastatel seista silmitsi suure spetsialistide puudusega.

Samas on noortevaldkonna roll ühiskonnas kriitiline. Noorsootöö aitab ennetada tõrjutust, loob turvalise keskkonna ja toetab noorte oskuste arengut.[1] Kui me ei väärtusta neid, kes seda tööd teevad, paneme löögi alla ka meie noorte võimalused ja tuleviku.

Uuringu autorid ütlevad otse: valdkonna hoidmiseks on vaja rohkem tuge. Suuremad riiklikud ja kohalike omavalitsuste eelarved tähendaksid mitte ainult õiglasemat palka, vaid ka paremaid töötingimusi, võimalust osaleda koolitustel, luua motiveerivaid lisahüvesid ja tugevdada tugistruktuure.

Oluline on ka noortevaldkonna töötajate omavaheline koostöö: kogemuste vahetamine, üksteise toetamine ja jõustamine, et napi kogemuse ja valdkondliku haridusega entusiastid noortele piisavat tuge saaksid pakkuda. Vähem tähtis pole ka täiskasvanute toetus: ehk võiks veel rohkem huvi tunda, mida noortevaldkonna töötajad teevad, kuidas nad tegevusi mõtestavad ja kuidas kogukonnana neid nende tegemistes toetada.

Töötajate vähene tunnustamine ja motiveerimine on samuti aruandes valupunktina välja toodud. Kui rahanappus valdkonnas püsib, siis tunnustus ei nõua enamasti suurt eelarvet. Juhtide ja ka erialavõrgustike toetusega saab vahel imesid teha. Kindlasti on võimalik edendada üldsuse teavitamist noortevaldkonna saavutustest. Tihti saab küll lugeda või kuulda, et tegime üht ja teist ja oli väga tore, aga puudu on ülevaatest, kuidas noorte arengut toetati, samuti tagasisidest eri meetodite plusside ja miinuste kohta.

Lõppkokkuvõttes on küsimus lihtne: kui palju väärtustame neid, kes päevast päeva noorte kõrval seisavad? Sest kui nemad kaovad, kaotame palju enamat kui töötajaid – nii kaob turvavõrgustik, mis aitab noortel kasvada ja leida oma tee.

Artikkel ilmus algselt Mihuses: https://euroopanoored.eu/mihus/nahtamatud-superkangelased/

Illustratsioon: Sofi Ümarik

Huviharidus on liikumas Eesti haridusteemade äärealalt keskmesse. Riiklikes strateegiadokumentides on juba aastaid võetud siht siduda formaal- ja mitteformaalharidus tervikuks.[1] Teiste sõnadega: meil on eesmärk liikuda lõpuks ometi õpilasekesksesse hariduskäsitlusse, kus kõigile on selge, et nii koolis kui ka huviringis käib üks ja seesama laps ning targemaks ja osavamaks saab ta mõlemas.

Selle õppeaasta alguses hakkas kehtima seaduslik nõue, et koolid peavad arvestama huvikoolides õpituga. Esialgu jäi küll täpsustamata, kes ja millistel alustel seda korraldab. Segadust on palju ja seadust täitma on esialgu tõenäoliselt valmis vähesed koolid. Aga samm õiges suunas on tehtud ja huvihariduse suur panus lapse arengus hakkab vähehaaval tähelepanu saama. Sellega seoses oleks kohane kirjeldada Eesti huvihariduse seisu, vaadata, kes ja kui motiveeritult meie lapsi huvikoolides õpetavad ning kuidas nemad näevad valdkonna võimalusi ja muresid.

Just seda järgnevas loos vaatlemegi. Artikli aluseks on aasta tagasi Balti Uuringute Instituudis Kultuuriministeeriumi tellimusel valminud uuring „Huvihariduse valdkonna töötajaskonna töötingimused”, mis käsitles huvihariduse töötajate töötingimusi, motivatsiooni ja professionaalset arengut.

Huvikooli õpetaja on pedagoog, mitte noorsootöötaja

Eestis on hinnanguliselt umbes 12 300 osa- või täiskoormusega noortevaldkonna töötajat. Neist on huvikooli õpetajaid 43 protsenti, treenereid 28 protsenti, huvitegevuse juhendajaid 15 protsenti ja noorsootöötajaid 14 protsenti. Huvikoole nähakse Eestis riiklikult noortevaldkonna osana, mida juhitakse koos noorsootööga, sarnaste standardite järgi. Huvikooli töötajaskond ei ole sellega nõus ja enamik soovivad end näha haridustöötajana, kooliõpetajate kolleegina, sarnaste nõudmiste ja hüvedega. Näiteks klaveriõpetaja peab end pigem õpetajaks, mitte noorsootöötajaks. Tal on väga selge erialane ettevalmistus, ilma milleta ta seda tööd teha ei saaks, ja esimene identiteet on seotud selle erialaga. Eriti just munitsipaalhuvikoolid on pigem kindla õppekavaga pika traditsiooni ja tugeva struktuuriga asutused, mis sarnanevad ka olemuslikult rohkem üldhariduskooli kui noortekeskusega.

Noortevaldkonna kõige vähem kaitstud töötajate rühm on hoopis huvitegevuse juhendajad, kes annavad oma hindamatu panuse laste ja noorte õpetamisel ja inspireerimisel ringides, mis toimuvad koolides ja noortekeskustes.

Siin tasub tähele panna, et huvikooli õpetajad ja huvitegevuse juhendajad on kaks erinevat gruppi. Siinne lähivaade keskendub huvikoolide õpetajate ja juhtide portreele. Ent noortevaldkonna kõige vähem kaitstud töötajate rühm on hoopis huvitegevuse juhendajad, kes annavad oma hindamatu panuse laste ja noorte õpetamisel ja inspireerimisel ringides, mis toimuvad koolides, noortekeskustes või mujal peale huvikoolide. Just sealsed ringijuhid töötavad haridustasemest hoolimata valdkonna kõige ebastabiilsemate lepingute ja tingimuste alusel. See töö ei ole nende põhitegevus, nende palk on väike ja neil puuduvad igasugused lisahüved. Paljud ei saa juhilt tööle tagasisidet, neil napib koolitus- ja muus vormis enesearengu võimalusi. Ringijuhendajad on töökeskkonnaga vähem rahul kui huvikoolide õpetajad või ka noorsootöötajad ja siin on enim neid, kes muudaksid hea meelega oma töökorraldust.[2]

Huvikoolide töötajad on aga mõnevõrra paremini kaitstud töötingimustega üsna stabiilne tööjõugrupp, kel on oma selge identiteet ja erialaliidud. Eestis on välja kujunenud tugev munitsipaalhuvikoolide traditsioon – peamiselt muusika-, kunsti- ja spordikoolid –, millel on pikk ajalugu ja tavad ning mis on avatud kõigile huvilistele. Sellist süsteemi Lääne-Euroopa riikides üldjuhul ei ole. Paljudes riikides on huvitegevus laialdaselt kättesaadav enamikule lastele ja noortele, samal ajal kui professionaalsele arengule suunatud huviharidus on mõeldud vähestele pühendunutele.

Eestis on huvihariduse valdkond mõnevõrra korrastamata. Olukorda pingestab konkurents era- ja munitsipaalsektori vahel ning järelevalve nõrk kvaliteet. Pikalt on kaalutud ja plaanitud kehtestada huvihariduse andjatele ühtsemad kvalifikatsiooninõuded, üleminekukava valmis sel suvel. Uuringu raames intervjueeritud huvikoolide töötajad, juhid ja erialaliitude esindajad rõhutasid ühtsete nõuete vajadust, et ka lapsed ja pered oleks paremini kaitstud kehva kvaliteediga huvitegevuse eest.

Eestis on huvihariduse valdkond mõnevõrra korrastamata. Olukorda pingestab konkurents era- ja munitsipaalsektori vahel ning järelevalve nõrk kvaliteet.

Küsitlesime laiema noortevaldkonna sees 245 huvikooli õpetajat ning 83 tantsu-, muusika- või kunstikooli juhti. Võimaluse korral võrdlesime era- ja munitsipaalkoole.

Selgus, et huvihariduse töötajaskonnas domineerivad keskealised ja vanemad naised. Vaid 16 protsenti juhtidest ja 18 protsenti töötajatest olid mehed, mõlemal puhul oli kõige esindatum vanuserühm 46–60aastased. 63 protsenti huvihariduse töötajatest ja pooled tööandjad on valdkonnas töötanud üle kümne aasta: see viitab kogemuse küllusele, aga võimalik, et ka väheinnovaatilistele töömeetoditele.  Võrdlus era- ja munitsipaalkoolide vahel näitas, et erakoolide töötajad on keskmiselt umbes kümme aastat nooremad. Nooremate töötajate vähesus, eriti munitsipaalkoolides, viitab järelkasvu puudusele.

Huvikoolide töötajaskond on väga kõrgelt haritud: 88 protsendil neist on kõrgharidus, sealhulgas 60 protsenti on magistri- või doktorikraadiga, kusjuures huvitava nüansina on huvikoolide juhtidel oma alluvatest mõnevõrra madalam haridustase. Ehkki 84 protsenti õpetajatest peab huviharidust oma põhitööks, töötab ainult 39 protsenti neist täiskoormusega. Kolmveerandi küsitletud huvikoolide juhtide jaoks on töötajate mitmel kohal töötamine probleem, ent töötajatest enamiku jaoks see suur mure ei ole.

63 protsenti huvihariduse töötajatest ja pooled tööandjad on valdkonnas töötanud üle kümne aasta: see viitab kogemuse küllusele, aga võimalik, et ka väheinnovaatilistele töömeetoditele. 

Mis toob huvikooli õpetajale sära silma?

Uuringus keskenduti enim töötajate motivatsiooni uurimisele. Analüüsis lähtusime Frederick Herzbergi teooriast, mis selgitab töömotivatsiooni hügieenitegurite ja motivaatorite kaudu. Hügieenitegurid hõlmavad elementaarset, nagu õiglane palk, töötingimused, juhtimiskvaliteet ja inimsuhted. Nende puudumine põhjustab rahulolematust, olemasolu ei suurenda aga otseselt motivatsiooni, sest neid peetakse iseenesestmõistetavaks. Motivaatorid on seevastu tegurid, mis suurendavad rahulolu ja innustavad töötajaid: enesearengu võimalused, huvitav töö ja tunnustus. Herzberg rõhutab, et enne kui motivaatorid saavad tõhusalt toimida, tuleb kõrvaldada kehvasti täidetud hügieenitegurid.[3]

Enamik Eesti huvikoolide töötajatest on oma tööga rahul, eriti töö sisu, kolleegide, vahetu juhi, tööaja ja -tempoga. Kõige vähem ollakse rahul töötasu ja -koormusega ning töövahendite ja -keskkonnaga. Lisahüvedest pakutakse neile enim täiendkoolituste eest tasumist, kõike muud minimaalselt. Tööandjate ja töötajate arusaam lisahüvede saadavusest Eesti huvikoolides erineb küsitluse andmetel märkimisväärselt: tööandjate arusaam on tunduvalt optimistlikum kui töötajate oma.

27 protsenti huvikoolide töötajatest teenis andmete kogumise ajal (2022. aastal) alla 700 euro kuus ja ainult 5 protsenti töötajatest üle 1500 euro kuus, keskmine brutopalk oli samal ajal 1685 eurot. Tilluke palk on oluline demotivaator, Herzbergi järgi rahuldamata hügieenitegur, mis tekitab rahulolematust. Tallinnas ja veel osas omavalitsustes on huvikoolide õpetajate palgatase nüüdseks seotud üldhariduskooli õpetaja miinimumpalgaga, ent üle riigi see nõue ei kehti ja palgatase on jäänud ebaühtlaseks.

27 protsenti huvikoolide töötajatest teenis andmete kogumise ajal (2022. aastal) alla 700 euro kuus ja ainult 5 protsenti töötajatest üle 1500 euro kuus, keskmine brutopalk oli samal ajal 1685 eurot. 

Tööandjad peavad töötajate motiveerimisel kõige tähtsamaks palga tõstmist, samas kui töötajaid motiveerib huvi eriala vastu ja missioonitunne. Üle poole tööandjatest hindavad väga oluliseks ka heade tulemuste premeerimist ning toetavat meeskonda, kolmandik tähtsustab paindlikku tööaega, meeskonnaüritusi, ühiseid väärtushinnanguid ja tänapäevast töökeskkonda. Märkimisväärselt vähe tähtsustasid tööandjad kutse või kvalifikatsiooni omandamise võimalust ja karjäärisihti töötaja motivatsiooni suurendajana.

Enesearengu toetamisel on suured lüngad: tööandjad rõhutavad mentorluse tähtsust, kuid seda pakutakse väga vähe, peamiselt erakoolides. Tagasiside olulisust rõhutavad nii tööandjad kui ka töötajad, süsteemselt antakse seda aga vähe. Huvikoolide juhid ise vajaks juhtimisoskuste parandamiseks märksa enam juhtimiskoolitusi ja mentorlust.

Iga kolmas huvikooli õpetaja on viimase viie aasta jooksul kaalunud töökoha vahetust. Peamised põhjused on madal palk, vähene tunnustus ja stressirohke töö. See viitab otse loomulikult vajadusele parandada töötingimusi, suurendada töötasu ning pakkuda karjäärivõimalusi ja tunnustust. Huvikoolid ja huvitegevus ringides on laste jaoks hindamatu väärtusega arengukiirendi. Oleks viimane aeg seda väärtustada ka valdkonna töötajate võimestamise kaudu.

Artikkel ilmus algselt Mihuses: https://euroopanoored.eu/mihus/eesti-huvikoolide-opetajad-kes-nad-on/

Illustratsioon: Sofi Ümarik

Novembrikuu toob alati endaga kaasa olulise kogunemise kõigi nende jaoks, kes mõtestavad Eestis lõimumist. Seekordsel lõimumiskonverentsil rääkis Balti Uuringute Instituudi rände- ja lõimumisuuringute suunajuht Kristjan Kaldur sellest, mida tähendab kuuluvustunne ilma passita, ja kuidas see, mismoodi me inimrühmi nimetame, mõjutab seda, keda me üldse ühiskonnas “näeme”. Tema ettekande aluseks oli värske uuring määratlemata kodakondsusega elanike hoiakutest, identiteedist ja takistustest kodakondsuse omandamisel. 

Uuring näitab, et määratlemata kodakondsusega inimesed ei ole homogeenne hall mass, vaid nad jagunevad mitmeks identiteedirühmaks – alates nendest, kes tunnetavad tugevat kuuluvust Eestisse, kuni nendeni, kelle identiteet on rohkem piiripealne või killustunud.  

„Venekeelne eestlane” ei mahu Excelisse, aga elab päris elus 

Nägime, et kui anda määratlemata kodakondsusega isikutele ette klassikalised monoetnilised rühmatunnused – eestlane, venelane, ukrainlane, valgevenelane jne –, siis saamegi vastuseks vaid needsamad mustvalged, mitmeski mõttes värvipimedad kategooriad. Aga kui anda vastajatele võimalus valida nende kõrvale veel teisi, paindlikumaid kategooriaid, siis näeme märkimisväärset muutust – kolm neljandikku vastajatest hülgab oma monoetnilise kategooria ning eelistab hübriidset rühmatunnust: nt „venekeelne eestlane” (38%) või “eestivenelane” (19%). 

Uuringu tulemused näitavad seega, et märkimisväärne osa määratlemata kodakondsusega isikuid on omaks võtnud „eesti“ markeri või tunnuse ning nad tunnevad, et Eesti on ka nende kodumaa. Lisaks sellele näitavad tulemused, et nad väljendavad oma passiivset lojaalsust Eesti riigile selle kaudu, et nad ei ole võtnud mõne teise riigi kodakondsust. Samal ajal tunnevad nad aga ennast äratõugatuna, pettununa ja lootuse kaotanuna. 

Kristjan tõi välja, et kodakondsuse taotlemise otsus ei sõltu niisiis ainult keeleoskuse või eksami sooritamise võimest, vaid ka sellest, kas inimene tunneb end Eestis päriselt soovituna ja õiglaselt kohelduna. Konverentsil õhku heidetud küsimus Eesti riigile ja institutsioonidele oli seega kahetine: kuidas vähendada praktilisi barjääre (info, eksamid, bürokraatia) ning samal ajal kasutada selliseid kategooriaid ja sõnu, mis ei tõuka inimeste identiteeti kõrvale, vaid aitavad neil tunda end osana Eesti „meiest“.  

Eesti „meie” on laiem, kui poliitika julgeb tunnistada

Viis, kuidas me identiteete mõõdame, tekitab identiteedid, mida me näeme. Kui teeme poliitikakujundamist ainult monoetniliste kategooriate põhjal, siis me tegelikult „loeme ruumi“ valesti. Valestilugemisega me omakorda võimendame narratiive, mis pole tõesed. 

Seega, kui me suudaksime riigina vaadata monoidentiteetidest (eestlane, venelane, ukrainlane jmt) kaugemale ning näha selle taga ka hübriididentiteete, oleks see sama revolutsiooniline kui helimaailmas üleminek monohelilt stereohelile. 

Loe lähemalt konverentsi ettekande aluseks olevat uuringuaruannet siin: https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/Maaratlemata-kodakondsusega-isikud-uuringuaruanne.pdf 

Kas teadsid, et üks hästi rajatud aed võib toita mitte ainult sind ja su peret, vaid ka sinu lapselapsi ning loomi ja linde? Kujuta ette paika, mis kasvab ja õitseb aastakümneid, kus inimene ei pea igal kevadel nullist alustama, vaid loodus ise hoiab tasakaalu ja elu käimas. Sellist aeda kutsutakse toidusaluks. See on metsasarnane kooslus, kus puud, põõsad, ürdid, pinnakattetaimed ja isegi seened moodustavad elava ja isemajandava süsteemi, mis pakub rikkalikku saaki ning rõõmu aastateks.

Balti Uuringute Instituut loob, arendab ja testib koos Hispaania, Portugali ja Itaalia partneritega kaheaastase projekti (FOOD FOREST) raames kogukondliku toidusalu mudelit.

Mis on toidusalu?

Toidusalu on inimese loodud metsaaed, mis matkib looduslikku ökosüsteemi. Erinevalt klassikalisest peenramaast või monokultuursest viljapuuaiast on toidusalu mitmekihiline ja liigirikas. Toidusalu on metsa imiteeriv kooslus, mis koosneb üksteisele järgnevatest tasanditest ehk rinnetest. Oluline on kasvatada eri kõrgustel taimi. Rinnetesse jaotus võib olla paiguti veidi erinev, ent üks enimlevinud jaotusi on niisugune: 

• vanad kõrged puud, sh näiteks vanad õunapuud;
• madalamad puud, näiteks viljapuud;
• põõsad, nagu tikrid, sõstrad, söödav kuslapuu, kontpuu, sarapuu (mille oksi saab kasutada ka käsitööks) või läätspuu, mis seob mulda lämmastikku;
• ronitaimed, näiteks humal või viinapuu;
• rohttaimed, mis pakuvad toitu putukatele, tolmeldajatele ja inimestele;
• juurviljad, näiteks porgand, peet ja redis;
• pinnakattetaimed, mis hoiavad niiskust, näiteks metsmaasikas.

Nii kasutatakse ära kogu ruum juurtest kuni võrade tipuni.

Sarnast lähenemist on troopilistes koduaedades kasutatud juba tuhandeid aastaid.

Euroopasse jõudis idee 1980ndatel koos permakultuuri liikumisega. Eestis on toidusalusid samuti vähehaaval varemgi tehtud, aga laiemat teadmist on vähe. 

Toidusalu on rohkemat kui kogukonnaaed

Toidusalude eripära peitub eelkõige põhimõttes. Esiteks on siin au sees mitmekesisus. Erinevad taimed ei kasva kõrvuti juhuslikult, vaid täiendavad ja kaitsevad üksteist. Taimed ei loo sobivaid tingimusi üksnes iseendale ja naabritele, vaid valmistavad pinnast ette ka järgmistele liikidele, näiteks neile, kes vajavad mullas rohkem õhku. Samuti aitavad nad tuua niiskust mullasügavustest ülespoole.

Oluline roll on ka mulla viljakusel. Toidusalus ei künta ega kaevata maad igal kevadel, vaid mulda hoitakse viljakana multši ja kompostiga. Nii saab sealne elustik rahulikult oma tööd teha ja tasapisi rikkust koguda.

Toidusalude aluseks on enamasti mitmeaastased taimed, seega ei kuulu porgand ja kartul klassikalise toidusalu koosseisu, kuigi paljud poetavad salusse neidki. Toidusalude olemus eeldab ka unustuse hõlma vajunud, vanarahva seas hästi tuntud taimede taas kasutusele võtmist, näiteks umbrohuks peetavate taimede pealseid või juuri. Samuti on toidusalude rajamisel oluline pikaajaline plaan: kui peenralt saab saaki juba samal aastal, siis toidusalus valmib suurem rikkus alles aastate pärast. Ent see, mis alguses tundub aeglane, tasub end hiljem kuhjaga ära, sest hästi rajatud süsteem võib toita terveid põlvkondi.

Toidusalus ei ole inimene valitseja ega sundija, vaid pigem aednik, kes seab alguses struktuuri paika ja lubab seejärel loodusel oma rada minna. Inimese roll on pigem suunata ja aeg-ajalt tasakaalu hoida, mitte igat sammu ette kirjutada.

Miks on toidusalusid vaja?

2021. aastal avaldatud rahvusvahelises uurimuses toidusalude kohta[i] analüüsiti üle kahesaja algatuse Euroopas ja Ameerikas ning tulemused näitasid, et salud pakuvad palju enamat kui toitu – alates loodusharidusest kuni kogukondade tugevdamiseni.

Toidusalust saab korjata puuvilju, marju, pähkleid, ürte ja köögivilju ning käsitöömaterjale, kuid sama tähtis on nende roll ka loodushariduses ja kogukonna loomises. Linnades ja külades on toidusaludel potentsiaali kujuneda kohtumispaikadeks, kus peetakse töötube, tehakse vabatahtlikku tööd ning õpitakse koos loodust tundma.

Hästi kavandatu ja juhituna võib toidusalu pakkuda ka uusi ärivõimalusi, näiteks värske ja maheda toidu müük otse tarbijatele, lisandväärtusega toodete (teed, tõmmised) tootmine, töötoad ja koolitused või ka konsultatsioonid huvilistele. Just sellised mitmekesised tuluallikad, kombineerituna väiksema tööjõuvajadusega, muudavad toidusalud atraktiivseks ärimudeliks, mis võib olla isegi jätkusuutlikum kui klassikaline põllumajandusettevõtlus.

Toidusalud panustavad ka kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse. Salud aitavad taastada mulda, suurendavad elurikkust, puhastavad õhku ja vett ning leevendavad suviseid kuumalaineid. Mööda ei saa vaadata ka nende ilust: mitmekihiline ja lopsakas aed on lihtsalt kaunis, seal on varju, lõhnu, värve ja alati midagi uut avastada. Kui inimene näeb silmapiiril eri kõrguses ja toonis taimi, mõjub see hästi vaimsele tervisele. Rohke taimestik meelitab aeda ka rohkem linde ning linnulaul aitab hoida sisemist tasakaalu ja tõstab heaolu. Seda kinnitab ka hiljutine uuring, kust selgus, et mida mitmekesisem ja liigirikkam on ümbritsev loodus, seda tugevam on positiivne mõju inimese vaimuseisule[ii].

Eestis on toidusaludel veel üks lisaväärtus: need laiendavad värske ja kodumaise toidu valikut ning pakuvad lastele võimalust oma silmaga näha, kuidas toit tegelikult kasvab. Lisaks aitavad toidusalud mitmekesistada inimeste toidulauda, sest valikusse jõuab rohkem eri liike ja toiduaineid, sealhulgas vanemaid ja vähemkasutatud taimi. See omakorda toetab mikrofloorat ja võib leevendada probleeme, mida tänapäeval seostatakse ühekülgse toitumisega.

Kust võib leida toidusalusid Eestis?

Kuigi toidusalud on Eestis veel populaarsust kogumas, on esimesed julged rajajad juba olemas. Üks näide on Tsirgumäe toidusalu Võrumaal. Seal katsetatakse eri taimede kooskasvatamist, jagatakse teadmisi töötubades ja suvel saadetakse kogukonnale laiali toidukaste. 

Üks mitteammendav nimekiri Eesti toidusalude asukohtadest on järgmine: MTÜ Eikellegimaa Luunjal, Türi põhikool, Padise, Kiige talu, Hundiallika retriidi- ja koolituskeskus, Neemi küla Saaremaal. Toidusalusid saab rajada ka linna, nt Tallinna toidusalud leiad siit: https://www.tallinn.ee/et/linnaaiandus/toidusalud.

Mida saaks koos ära teha?

Kuigi sageli räägitakse toidusalust kui kogukondlikust algatusest, on maailmas ka suuri ärilisi toidusalusid, mis toimivad väga tulusalt. Sealjuures on märkimisväärne, et niisugused süsteemid on kujundatud töökindlalt ja reguleerivad end ise, nii et omanikel tuleb lausa mõelda, kuidas töötajatele piisavalt tegevust leida. Mitmekihiline istutamine, püsikultuuride kasutamine ja ökoloogiliste protsesside ärakasutamine vähendavad hooldusvajadust võrreldes tavapõllumajandusega märkimisväärselt.

Toidusalu roll ei piirdu kogukondliku kooskäimise või haridusliku väärtusega. Näiteks Saksamaal tegutsev Waldgarten CSA toidab üle saja pere ja loob hulganisti töökohti. Hollandis müüb üks toidusalu oma saaki otse restoranidele ja näitab, et ka väike krunt võib olla majanduslikult tulus. Brasiilias kasutatakse “süntroopset põllumajandust”, mis ühendab kõrge saagikuse ja ökosüsteemi taastamise.

Toidusaludel on potentsiaal olla atraktiivsed partnerid näiteks tipprestoranidele, mis otsivad kohalikke ja eripäraseid saadusi. Otsesuhtlus tootja ja restorani vahel võiks anda kasvatajatele kindlustunde ning võimaldada katsetusi uute ja põnevate taimesortidega. Lisaks võiksid ärimudeli osaks olla lisateenused, näiteks komposti tootmine või kogukondlik logistikavõrgustik, mis aitab väiketootjate toodangut koondada ja toimetada tarbijateni madala süsinikujäljega.

Tuleviku aed

Toidusalud on midagi enamat kui ainult “aianurgakesed” – need võivad kujuneda majanduslikult elujõuliseks, pakkudes ühtaegu toitu, töökohti ja keskkonnahüvesid. See on märk muutuvast suhtumisest, et me ei pea loodust painutama enda tahte järgi, vaid võime temaga koostööd teha. Samas ei ole idee sugugi uus. Ka Eestis oleme alati kasutanud oma toidulaual metsikuid ja poolmetsikuid taimi: marju, seeni, ravimtaimi. Paljud permakultuuri koolitustel osalejad on tõdenud, et tegelikult on nii nemad kui nende vanavanemad elanud paljuski permakultuuri põhimõtete järgi, seda nii uhkelt nimetamata. Nüüd on tekkinud teadlikkus ja selgem arusaam, miks vanad võtted hästi toimivad. 

Toidusalu kui süsteemne ja teadlik mitmekihiline kooslus, kus eri tasandi taimed on kavandatud üksteist toetama, ei olnud meil varem kuigi tuntud, ei kirjeldatud ega õpetatud. Võib öelda, et teatud mõttes on toidusalu tagasipöördumine juurte juurde, ent seekord teadlikumalt, põhjendatumalt ja pikaajalisema visiooniga. See ühendab vana talupojatarkuse ja kaasaegse arusaama ökosüsteemide toimimisest ning loob nii silla mineviku ja tuleviku vahel. Ehk ongi tuleviku aed mitte ainult sirgete vagude ja plastkasvuhoonetega maalapp, vaid väike mets, mis toidab, kaitseb ja inspireerib. Toidusalu on samm parema tuleviku poole.

2025. aastal EIT Food toetusel alanud toidusalude edendamise projekti (FOOD FOREST) kohta leiab infot https://www.ibs.ee/projektid/food-forest/. Projektis vastutab IBS toidusalude vajaduse analüüsi eest: uurime osaliste vajadusi, et mõista kitsaskohti ja eelistusi, mis puudutab just toidusalude arendamist ärimudelina ja nende laiemat rajamist. Projekti raames koostatakse mh koolitusmaterjalid toidusalude ja permakultuuri kui intensiivse põllumajanduse alternatiivi teadmiste laiemaks levitamiseks. Lisaks otsitakse võimalusi, kuidas toidusalude rajamist soodustada, sh poliitikasoovituste abil. Piloodina rajatakse toidusalu ka Tallinnasse Mustamäele. Ka kõigisse nendesse tegevustesse panustab IBS üheskoos teiste projektipartneritega.

[i] Albrecht & Wiek, Food forests: Their services and sustainability.

[ii] Hammoud et al., 2024.

Analüütikutena otsime ikka uusi väljakutseid – omanäolisi uurimisobjekte, -teemasid või sihtrühmi. Seega ei olnud meil küsimustki, kas esitada pakkumus kinnipeetavatele mõeldud infomaterjali koostamiseks või mitte. Ainuõige vastus: muidugi esitame! Challenge accepted. Nii algaski meie kuue kuu pikkune teekond, mille jooksul analüüsisime ja lihtsustasime vanglates jagatavat informatsiooni. Poole aasta sisse mahtus üle 20 intervjuu kinnipeetavate ja vanglatöötajatega, tosin koosloometöötuba ja hulganisti uusi teadmisi. Selles kirjatükis annan kõigepealt ülevaate, miks on kinnipeetavatel üldse infomaterjali vaja, ja seejärel liigun muljetamisest õppetundideni.

Miks on kinnipeetavatel infomaterjali vaja?

Lihtne vastus: et tõsta kinnipeetavate teadlikkust oma õigustest, kohustustest ja võimalustest vanglas. Keerulisem vastus aga vaatleb infomaterjali kui üht võtit kinnipeetava taasühiskonnastamisel, mis annab talle tagasi tema agentsuse ehk võimekuse tegutseda ja otsustada iseendana. Eelduste kohaselt teeb teadlikum vang vanglas paremaid otsuseid: õpib, töötab ja käitub vastavalt reeglitele, mis omakorda tagab talle kiireima tee tagasi vabadusse. Samuti aitab see vähendada vanglatöötajate töökoormust, sest kinnipeetavad käituvad normikohaselt ja teavad, et iga samm viib neid vabanemisele lähemale (või sellest kaugemale).

Senine status quo oli info jagamisel vanglas lihtne. Kinnipeetavale anti pikk ja lohisev dokument, kus olid kantseliitlikus kirjas vaheldumisi loetletud kinnipeetava õigused ja kohustused. Muidugi on kinnipeetaval alati võimalus lugeda ka seadust. Tuleb tunnistada, et esmakordsel Tallinna vangla kodukorra lugemisel nõudis ka meilt tõsist jõupingutust, et mõista kõiki reegleid, mis kinnipeetava üle vanglas valitsevad. Rääkimata arusaamisest, millised võimalused on vanglas õppida, töötada või suhelda. Järeldus: materjalid, mis peaksid kinnipeetava elu vanglas reguleerima ja lihtsamaks tegema, olid liiga keerulised ja kohmakad. Lisaks mängivad rolli kinnipeetavate keelelised ja kultuurilised erinevused, mis tegid keeruka kodukorra mõistmise peaaegu võimatuks.

Miks on vangla infost siis nii raske aru saada?

Keelekasutus oli kantseliitlik ja formaalne, dokumendifail pikk ja näotu ning infokillud tuli eri peatükkidest ise kokku panna. Ausalt öeldes oli tegemist lihtsalt ääretult igava dokumendiga, mida keegi ei viitsi lugeda. Tooksin siinkohal paralleeli tööjuhenditega või „kuidas käituda tulekahju korral“ juhistega. Selle vahega, et kinnipeetavatele mõeldud tuim dokument on veel sada korda üksluisem – seal on kirjas oluline info, aga pakendatud on see valesti. Kinnipeetavatele jagatakse infot väga erisuguste teemade kohta, alates telefonikõnede tegemisest kuni jäätmete käitlemiseni välja. Ka kõige pisema tegevusega on vanglas seotud oma reegel või kohustus, mida iga kinnipeetav peab teadma. Küsimus, kas seda kõike on nii palju vaja, vääriks omaette arutelu.

Mis siis oli meie töö eesmärk? Koostada infomaterjal, mida inimene viitsiks päriselt lugeda. Meie roll analüütikutena oli mitmekülgne: a) analüüsida kinnipeetavate üldist infovajadust; b) luua infole vastavalt prioriteetsusele ülesehitus; c) muuta jagatav info kasutajasõbralikuks ja lihtsasti loetavaks; d) muuta formaalne dokument kinnipeetavat toetavaks materjaliks. Ahjaa, seejuures peab materjal olema kõikides Eesti vanglates üks. Paras pähkel, mida pureda!

Mõtisklusi kogu protsessist

Kui sellest projektist kellegagi juttu tuleb, siis esimese asjana küsitakse ikka, kuidas oli kinnipeetavatega koostööd teha või kuidas ma end vanglas intervjuusid tehes tundsin. Ütleksin, et oleme tiimina kõik ühe suure kogemuse võrra rikkamad – nii isiklikus kui ka professionaalses võtmes. Intervjuud vanglas on ühelt poolt väga tavapärased – osalevad pealtnäha tavapärased jutukad inimesed, kes mõtlevad aktiivselt kaasa ja teevad ettepanekuid, kuidas kehtivat olukorda paremaks muuta –, teisalt aga  täiesti tavapäratud –  intervjueeritavad tuuakse kindlasse ruumi, kõik on sarnaselt riides ja akende ees on trellid.

Üldpildis läksid kõik kohtumised kinnipeetavatega plaanipäraselt ja koostöö oli produktiivne. Tuleb aga tunnistada, et nii mõnelgi korral läks arutelu liialt elavaks ja intervjueerijatena tuli meil teha jõupingutusi, et hoida ruumi enda kontrolli all. Seega, kuidas tundsin end intervjuusid tehes? Hästi. Kas kartsin ka? Ei, aga esimest korda vanglastruktuuris olles sain aru, et seal kehtivad teised reeglid.

Veel on küsitud, kuidas me pakendasime kogu info nii, et kõik oluline saaks kirja. Siinkohal on paslik mainida, et infomaterjali koostamiseks töötasime läbi a) kõikide vanglate kodukorrad; b) kehtivad seadused ja määrused; c) asjaosaliste kogemused; d) kehtivad tavad vanglates. Peale selle võtsime arvesse, milliseid uuendusi ministeerium vanglate töös näha soovis. Seega ei olnud materjali koostamine mee lakkumine, vaid tõsine töö algallikatega ja samal ajal koostöö kinnipeetavatega, et kokku panna info ülesehitus. See põhines arusaamisel, mis sorti infot on vaja missuguses kinnipeetava teekonna etapis. Näiteks tuleks isiklikust hügieenist rääkida infomaterjali esimestel lehtedel, sest pesemine on inimese põhivajadus. Jäätmekäitlusest võib aga rääkida hiljem. Materjali koostamisel kasutasime teenusdisaini põhimõtteid ja tegime kinnipeetavatega koosloomet ehk andsime neile igas etapis võimaluse kokkupandud infot valideerida ja muuta materjali kujundust.

Õppetunnid

Usun, et võtame tiimina kogu protsessist kaasa nii mõnegi õppetunni, kuid eredalt on meeles üks. Nimelt soovisime infomaterjali koostamise käigus igas etapis (intervjuud, koosloome, valideerimine) kaasata kinnipeetavaid. Meie edastasime soovi vanglale, kes omakorda kutsus koosolemistele nõusoleku andnud kinnipeetavad. Ühel päikeselisel päeval Viru vanglas olime äkitselt olukorras, kus ükski kinnipeetav ei soovinud meiega enam viimases ehk valideerimise etapis rääkida. Tunne oli hullem kui 14-aastasena kinos kohtingul, kuhu silmarõõm tulemata jättis. Sealt saime valusa, ent õpetliku kogemuse: kuidas teha osalejatele selline väärtuspakkumine, millest nad ei saa ega taha keelduda? Vastus võib peituda küpsistes, paremas kommunikatsioonis või hoopis milleski muus. Projekti kokkuvõtteid tehes hakkame uuesti analüüsima, kuidas ikkagi hoida inimesi kaasatuna kogu protsessi vältel, olgu vanglas või mujal.

Teise, palju toredama õppetunni eest võlgneme aga tänu projekti kaasatud ekspertidele, kes andsid meile igas mõttes hoogu juurde, alustades uute metoodikate juurutamisest kuni laiapõhjaliste kriminoloogiateadmisteni. Isiklikult õppisin meie ekspertidelt tohutult palju ja väärtustan iga momenti, mil sai lõunasöögi kõrvale mõtteid põrgatada või näha teenusdisaini kui meetodi võimekust luua praktilisi lahendusi. Seega aitäh, Helelyn, Kätlin ja Anna, et võtsite vaevaks meiega koos koostada kinnipeetavatele interaktiivne infomaterjal ning toetasite igal sammul nõu ja jõuga. Tänusõnad ka Kaisale, kes suutis meie mõtted meisterlikult kujunduse ja illustratsioonide abil paberile panna. Teiega koos läheks kasvõi luurele!

Niisiis, kas ja millal naaseme vanglasse?

Keeruline öelda, kuid tuleb tunnistada, et projekti käigus kogusime niivõrd palju huvitavat materjali, et oleks patt nüüd saapad varna riputada ja öelda „kõik!“. Näiteks võiks edasi tegeleda sotsiaalprogrammide võlude ja valudega, kinnipeetava saabumisega vanglasse ja tööhõivega seotud küsimustega. Oleme kaardistanud nii mõnegi probleemkoha, mida näpud lausa sügelevad lahendama. Küsimus on ainult selles, kas on olemas vahendid ja motivatsioon, et teekond uuesti ette võtta. Tahaks loota, et on. Nii et kes teab, ehk leiame end peagi taas trellide tagant. Kokkuvõttes, kui meilt küsitakse, kuidas vanglasse sattusime, siis vastame ausalt: meie ainus süü oli liigse entusiasmi näitamine ja see viis meid otse vanglasse.

*Mistahes sarnasused päriselu inimeste ja illustratsiooni vahel on juhuslikud.

Oleme IBSus viimastel aastatel toetanud naissoost sisserändajaid ja püüdnud neil aidata leida oma kohta Eesti tööturul. Väga erineva taustaga naistele koolitusi korraldades õpime ka ise pidevalt, mida nad tegelikult vajavad ja kuidas seda paremini pakkuda. CeMeWE projekti eesmärk on välja töötada terviklik mudel, mis võtab arvesse sihtrühma eripärasid, mitmekülgsust ja pakub sellest lähtuvalt konkreetseid tegevusi, mis toetavad sisserändajatest naiste kohanemist Eesti, aga ka teiste riikide tööturul.

Eestisse sisse rännanud inimeste taust, soovid ja ootused töökohale on samavõrd erinevad kui Eesti enda inimeste ootused tööturule. On neid, kes asutavad ise koristusfirma, neid, kes leiavad töö avalikus sektoris, kuid ka neid, kes soovivad jääda koju lapsi kasvatama. Kõik need valikud on võrdväärsed, kui põhinevad inimese enda soovidel ja ambitsioonidel. Tähelepanu tasub aga pöörata ühiskondlikule suundumusele, millest lähtuvalt nähakse sisserändajaid tõenäolisemalt lihttöö tegijatena. Nii see aga kindlasti ei ole. Ideaalis soovivad ka nemad oma erialast haridust ja olemasolevaid teadmisi Eesti tööturul ära kasutada ja Eesti ühiskonnale oleks kasulik, kui iga siia jõudnud spetsialist saaks end rakendada võimalikult kõrgel tasemel.

Mida sisserändajatele praegu pakutakse?

Ukraina sõjapõgenike Eestisse saabumise järel hakati sisserändajatele pakkuma tööturule sisenemiseks mitmekesisemaid võimalusi. Kuigi ka varem pakkusid teenuseid nii riik (nt Töötukassa kaudu) kui ka erasektor, lisandus sõja intensiivistumisega ka projektitoetustel põhinevaid algatusi. Olemuselt on enamik teenuseid aga küllaltki sarnased. Eestis elavatele välismaalastele pakutakse kas individuaalseid või grupis toimuvaid kursuseid või nõustamisteenuseid, mis keskenduvad osaleja CV, motivatsioonikirja ja intervjueerimisoskuste lihvimisele. Lisaks aitavad seesugused programmid luua väärtuslikke kontakte tööandjatega ning kaardistada inimese enda oskusi ja ambitsioone tööturul.  

Millest on puudu?  

Varasemad programmid ja võimalused on efektiivsust ja tulemuslikkust aastate jooksul hästi tõestanud. Küll aga peab tõdema, et olemasolevad lahendused sobivad paremini kõrge agiilsuse ja motivatsiooniga osalejatele. Tähelepanuta kipuvad jääma need sihtrühmad, kelle enesekindlus uues riigis töö leidmiseks on madalam või kellel puudub varasem kogemus tööturul.  

Kolm aastat kestnud projekti jooksul oleme jõudnud katsetada eri metoodikaid mitmes riigis ja jõudnud järeldusele, et ühte toimivat lahendust niivõrd laia sihtrühma jaoks nagu sisserändajatest naised ei saagi olla. Küll on aga selge, et nemad vajavad individuaalset lähenemist ja võimestamist oluliselt rohkem, kui neile praegu pakutakse.  

Meie koolitustele jõudvate naiste tunded Eesti tööturu suhtes on tihti vastuolulised. Ühelt poolt tajuvad nad Eestis palju võimalusi, kuid tunnevad, et need võimalused jooksevad neist kuidagi mööda. Vahel seisneb barjäär keeleoskuses või lasteaiakoha puudumises. Karjääri uues riigis üles ehitamine on väljakutse igaühele. Olukorras, kus oled olnud sunnitud kodust lahkuma sõja tõttu, võivad töö leidmisel lisanduda ka mitmesugused teised barjäärid, näiteks soov naasta esimesel võimalusel tagasi kodumaale. Sellises olukorras on oluline pakkuda Eestisse jõudnud naistele veelgi enam tuge ja võimestamist, et nad saaksid enesekindlalt liikuda just sellise töökoha poole, mis vastab nende oskustele, kogemustele ja olukorrale.  

Kuidas meie tööotsijaid toetame? 

Ühelt poolt pakume ka meie IBSus CeMeWE projekti raames tööotsijatele klassikalisi tugiteenuseid, nagu CV ja motivatsioonikirja koostamise töötoad ja koolitused. Nende tegevuste eesmärk on toetada tööotsijaid praktiliste oskustega, mida läheb vaja kandideerimisprotsessi vältel. Meie kogemused näitavad, et lisaks traditsioonilistele tegevustele vajavad naised ka ruumi, kus saaks jagada oma tundeid, kogemusi, tööturule sisenemisega kaasnevat ebakindlust, olla mõistetud ja tegeleda refleksiooniga. Selline toetav keskkond aitab oma elusituatsiooni paremini läbi mõelda ja mõnikord ka aktsepteerida, mis omakorda toetab edasi minemise ja vajalike muutuste käivitamise protsessi. Just sellist ruumi me soovimegi pakkuda. Oleme korraldanud hommikusi kohviklubisid, kus saab vabas ja toetavas õhkkonnas mentorlust pakkuda, ja loonud sarnase kogemusega naistele võimaluse kokku saada: näiteks tugiring sõja eest pagenud Ukraina naistele. 

Võimalusi on aga veel. Üheks huvitavaks näiteks on meie Rootsis Uppsalas tegutsevate kolleegide algatus, mille käigus korraldatakse naistele jalgrattasõidu kursuseid. Riigis, kus üks põhiline liikumisvahend ongi just jalgratas, võib see oskus avada nii mõnegi ukse. Jalgrattaga sõitmise oskus võib olla äärmiselt kasulik näiteks koduhoolduses töötamisel. Isegi kui osaleja hiljem jalgratast töö tegemisel ei kasuta, võib sellest saada väärtuslik abivahend, mis lihtsustab igapäevaelu. Lisaks pakutakse CeMeWE raames naistele ujumiskursusi, zumba töötuba, networking‘u üritusi ning virtuaalset ja füüsilist mentorlusgruppi. Selliste tegevuste eesmärk ei ole pelgalt meeldiv ajaviide, vaid turvalise ja usaldusväärse keskkonna loomine, kus naised saavad jagada oma kogemusi, tunnetada kuuluvust ja tugevdada enesekindlust tööotsijana. Lisaks aitavad need tegevused kujundada harjumust olla aktiivne, võtta osa kogukondlikest tegemistest ning astuda järjepidevalt samme isikliku ja tööalase arengu suunas. 

Iga tööotsija tee tööturule on ainulaadne ning tihti vajavad inimesed praktiliste oskuste kõrval ka personaalset lähenemist võimaldavaid tugisüsteeme. Kahjuks on mitteformaalsete tugimeetmete välja arendamine nii meil kui mujal alles lapsekingades ning praegu on selliseid teenuseid võimalik pakkuda vaid väiksele hulgale inimestele üksikute projektide raames. Usume aga, et suudame koolituste, turvalise ruumi loomise, toetava mentorluse ja julgustamise kaudu vähemalt mõnisada naist tööturule lähemale tuua, pakkudes neile praktilisi oskusi ja vaimset tuge kogu protsessi vältel. 

Illustratsiooni autor: Merike Paberits 

Euroopa Liidu jaoks on oluline säilitada tugevad suhted Ameerika Ühendriikidega, arvestades tihedaid majandussidemeid ja ühiseid strateegilisi huve. Samal ajal on Euroopal süvenev sõltuvus Hiinast, seda eeskätt kriitiliste tehnoloogiasektorite osas, kirjutab Marek Tiits.

USA president Donald Trump teatas 9. aprillil, et peatab uute imporditollide kehtestamise, mis oleks mõjutanud kõiki USA suuremaid kaubanduspartnereid, sealhulgas Euroopa Liitu. Varem kehtinud tollirežiimi püsimine veel vähemalt 90 päevaks annab Euroopa majandusele lühiajalise hingetõmbe aja. Samal ajal näitavad Hiinast pärit kaupade tollide tõstmine 125 protsendini ja Hiina vastutollid, et USA ja Hiina kaubandussuhted on kiiresti halvenemas.

Vahetu mõju Euroopale ja Eestile

Nn vabaduse päeva tollimaksud oleksid toonud Euroopa ettevõtetele arvestatava löögi. Hinnanguliselt oleks Euroopa Liidu ekspordi langus ulatunud kuni 85 miljardi euroni.

Kõige rohkem oleksid kannatanud autotööstus ja ravimisektor, samuti masina- ja seadmetööstus ning keemia- ja kosmeetikatooted. Need valdkonnad on tihedalt seotud USA turuga ning hinnatõusud oleksid viinud turuosa kaotamiseni Ameerikas. Euroopa majandusele oleks see tähendanud lühiajalist kasvu aeglustumist, hinnanguliselt oleks SKP langus olnud 0,3 kuni 0,5 protsendipunkti ulatuses juba esimesel aastal.

Eesti otsene eksport Ameerika Ühendriikidesse on suhteliselt tagasihoidlik, moodustades ligikaudu neli protsenti kaupade ekspordist. Peamised ekspordiartiklid on telekommunikatsiooni- ja mõõteseadmed, täppisinstrumendid ning rafineeritud naftasaadused. Siiski, arvestades Eesti ettevõtete tihedat seotust Euroopa tarneahelatega võivad kaudsed mõjud USA ja Euroopa Liidu vaheliste kaubanduspingete korral olla märkimisväärsed.

Ajutine paus annab veidi aega kohanemiseks, aga Euroopa ja Eesti väliskaubanduse struktuursed nõrkused vajavad kiiret tähelepanu.

Maailmakaubanduse kolm keskust

Maailmakaubandus tugineb kolmele suurkeskusele: Euroopale, mille tuumik on Saksamaa; Põhja-Ameerikale, mida juhib USA, ja Aasiale, kus domineerib Hiina. Ülejäänud riigid, sealhulgas Eesti, suunavad oma kaubandust nende keskuste poole.

Maailma kaubavahetuse kogumaht ulatub ligikaudu 22 triljoni euroni. Euroopa Liit eksportis 2024. aastal Ameerika Ühendriikidesse 532 miljardi euro väärtuses kaupu ja importis sealt 333 miljardi euro eest, mis andis kaubandusbilansis ligikaudu 200 miljardi euro suuruse ülejäägi EL-i kasuks.

Võrdluseks: Euroopa Liit importis Hiinast kaupu ligikaudu 514 miljardi euro väärtuses ja eksportis Hiinasse umbes 223 miljardi euro eest, mis tähendab kaubandusdefitsiit Hiinaga on umbes 291 miljardit eurot.

Suur osa maailma kaubavahetusest ongi kaubandusplokkide sisene. Nii näiteks suundub ligi 70 protsenti Euroopa ekspordist teistesse Euroopa riikidesse. Kui peamiste kaubanduskeskuste vahelised suhted halvenevad, kasvab tõenäoliselt kaubavahetus nende regionaalsete kaubandusplokkide sees veelgi. Nii suured kui ka väiksemad riigid peavad aga oma strateegiaid kohandama.

Euroopa konkurentsivõime

Euroopa seisab silmitsi maailma kasvava poliitilise ja majandusliku ebakindlusega. See nõuab tasakaalukat ja ettenägelikku tegutsemist. “Vabaduse päeva” tollimaksude osas järgnevad arengud, samuti ka USA ja Hiina vaheline kaubanduskonflikt on jätkuvalt ettearvamatud, kuid nende mõju ulatub sügavale üleilmsetesse tarneahelatesse.

Euroopa Liidu jaoks on oluline säilitada tugevad suhted Ameerika Ühendriikidega, arvestades tihedaid majandussidemeid ja ühiseid strateegilisi huve. Samal ajal on Euroopal süvenev sõltuvus Hiinast, seda eeskätt kriitiliste tehnoloogiasektorite osas.

Selles kontekstis ei tohi unustada, et kaubanduskonflikti taustal on Euroopa, USA ja Hiina vahel käimas tehnoloogiline ja majanduslik võidujooks. Suur osa Euroopa elektroonikakomponentidest ja -seadmetest pärineb Hiinast. Lisaks on Euroopa tugevalt seotud Hiinast pärit rohetehnoloogiliste toodetega alates päikesepaneelidest ja tuuleturbiinidest kuni elektrisõidukite akudeni.

Hiina domineeriv roll nende toodete tootmises tähendab, et iga poliitiline pinge või logistikakatkestus võib kiiresti muutuda majanduslikuks riskiks. Selle vältimiseks peab Euroopa otsustavalt vähendama sõltuvust üksikutest tarnijatest ja mitmekesistama turge ning tarneahelaid.”Tarneahelate mitmekesistamine ja varustuskindluse suurendamine pole enam valik, vaid muutunud vältimatuks vajaduseks.”

Tulevikku vaadates on oluline kaaluda mitmeid geopoliitilisi ja majanduslikke arengustsenaariume. Ennekõike, kui USA ja Hiina majanduslik konflikt süveneb, suureneb surve tarneahelate ümberkorraldamiseks. Euroopa peab sellisel juhul leidma uusi tarnijaid ning arendama isevarustuse võimet. Tarneahelate mitmekesistamine ja varustuskindluse suurendamine pole enam valik, vaid muutunud vältimatuks vajaduseks.

Soovitused Eesti eksportijatele ja ekspordiedendajatele

Kuigi USA paus kogu ülejäänud maailmale tollimaksude kehtestamises pakub mõningast leevendust, jäävad maailmakaubanduse väljavaated lähiaastatel ebakindlaks. Eesti saab paremini hakkama, kui suudame mitmekesistada oma turge, tugevdada sidemeid Euroopa tuumikuga ja panustada targalt innovatsiooni.

Sellises olukorras peaks Eesti:

• laiendama koostööd Euroopas. Saksamaa, Poola, Holland, Prantsusmaa ja Itaalia on usaldusväärsed turud, kuhu tasub suunata rohkem konkreetsete tootegruppide lõikes läbi mõeldud müügitegevust;
• olema vajadusel valmis kiiresti asendama tarnijaid, eriti kriitilistele sisenditele, mis praegu tulevad väljastpoolt Euroopa Liitu;
• panustama kiiresti kasvava nõudlusega turgudele: nii näiteks on eriti palju uusi võimalusi avanemas rohetehnoloogia ekspordis ja tehisintellekti rakendamisel, kus Eesti võiks võtta senisest aktiivsema suunanäitaja rolli.

Esmalt avaldatud ERRi portaalis 11. aprillil. (Toimetaja: Kaupo Meiel)

Äsja IBSus valminud uuringu järellainetustest kirjutavad uuringu juht Kristjan Kaldur ja kommunikatsioonijuht Mele Pesti. 

 
Üks 2025. aasta alguses Eestis enim kõlapinda saanud uuring on IBS rände- ja lõimimissuuna töörühma tehtud määratlemata kodakondsusega elanike analüüs. Uuringul oli kaks väga konkreetset eesmärki: esiteks, tuvastada Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamist toetavad ja takistavad tegurid. Ning teiseks, koostada ettepanekud ja poliitikasoovitused, millega kodakondsuse omandamist saaks senisest veel paremal moel toetada. 

Iga korraliku uuringu läbi viimine võtab vähemalt pool aastat. Seetõttu juhtub vahel ka nõnda, et uuringu tulemused omandavad täiendava kaalu ka hoopis muus valdkonnas kui see, mille eesmärgil ta on esialgu ellu kutsutud. Ning nii läks mõneti ka selle uuringuga.  

Ootamatult kuum teema 

Kui Integratsiooni Sihtasutus mais 2024 uuringu hanke välja kuulutas, polnud kellelgi veel aimu, et pool aastat hiljem tõusetub Eesti poliitikamaastikul väga teravalt küsimus mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemal. Nii ilmuski sügisel ja talvel 2024 määratlemata kodakondsusega isikute sihtrühm, ühel või teisel moel, pea igapäevaselt poliitikute kõnedesse, debattidesse, kuluaarivestlustesse ning õhtustesse uudistesse. 

Kuigi meie poolt läbiviidud uuringu fookus ei olnud – ega ei pidanudki olema – valimisõiguse, valimiskäitumise ega poliitiliste hoiakute fookusega, sattus koostatud aruanne ning selle tulemused siiski ka tulise poliitdebati keskmesse: Riigikogu istungite saali täiskogu istungitele, Riigikogu komisjonide aruteludesse ning loomulikult ka mitmete poliitikute arvamusartiklitesse.   

See on loomulikult mõistetav: ükskõik millise elanikegrupi staatuse üle otsuseid tehes tasub alati lähemalt vaadelda, mida inimesed ise asjadest arvavad. Just seda ei ole aga 33 aasta jooksul, mil Eestis sellise staatusega grupp on, piisavalt tehtud. “Lõpuks ometi tunneb keegi huvi, mida meie arvame Eesti riigist ja meie olukorrast,” oli valdav suhtumine, mida väljendasid 1991 IBS-i küsitlusele vastanud kodakondsuseta Eesti elanikku. Pika uuringute läbiviimise kogemusega IBS töörühma jaoks oli see üsna haruldane juhus, mil nii veebiküsitlusel kui intervjuudel soovis osaleda nii suur protsent sihtrühmast, nii mehed kui naised, nii noored kui vanad. Kodakondsuseta inimesed helistasid meile kümnete kaupa, et veel ja veel rääkida. Mida nad arvavad Eestist, sinimustvalgest lipust ja usaldusest riigi vastu, miks neil pole ikka veel Eesti kodakondsust ja mis neid selleni aitaks.  

Saadikud loevad 

Veebruari keskel oli kokkuvõttev ülevaade nende inimeste hoiakutest valmis. Samal ajal oli Eesti põhiseaduse muutmise debatt jõudnud nii kaugele, et ettepanek valimisõigust piirata jõudis Riigikogus teise lugemiseni. Rõõm oli näha, et poliitikud ei eira värsket uuringuga tekkinud teadmist. 25. veebruari Riigikogu istungil põhiseaduse muutmise arutelul võeti vastvalminud aruanne jutuks neljal korral. Saadikud tõid enda poolt arutelude käigus välja mõned neist uuringu järeldustest:  

– ligi 60 000st Eestis elavast määratlemata kodakondsusega elanikust 65% soovivad endale Eesti kodakondsust ja nad on valmis selleks aktiivselt panustama; 

– lisaks on abstraktsem soov Eesti kodakondsuse järele umbes 79%l, mis näitab päris suurt huvi Eesti kodakondsuse vastu; 

– määratlemata kodakondsuseta isikud Eestis on hästi mitmekesine rühm; 

– kindlasti ei saa öelda, nagu suur osa neist oleks ohuks Eesti Vabariigile või julgeolekule. 

Seega andis meie aruanne võimaluse pakkuda sisendit ka debatti, mida uuringut planeerides üldse kavas ei olnudki. 26. märtsil võeti Riigikogus kolmandal lugemisel 92 saadiku poolthäälega vastu otsus, mis võimaldab määratlemata kodakondsusega isikutel hääletada kohalikel valimistel veel tulevastel, kuid mitte enam ülejärgmistel valimistel. Seda pikendatud jõustumisperioodi nimetati ‘päikeseloojangu klausliks’.  

Kodakondsus enne loojangut 

Nüüd on oluline vaadata, mida on võimalik teha, et nelja-aastase päikeseloojangu jooksul toetada võimalikult palju neid inimesi, kes tõesti Eesti kodakondsust omandada soovivad ja seeläbi ühiskonnaelus kaasa rääkida tahavad. On hea meel tõdeda, et Riigikogu hääletusega samal päeval toimunud koostöökohtumisel Integratsiooni Sihtasutuse, Siseministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja teiste osapoolte vahel arutati läbi ja pandi paika esmane tegevuskava väga praktiliste tegevustega. Nii saame vähendada bürokraatlikke takistusi kodakondsuse taotlemisel, toetada keeleõppega seotud tegevusi ning jagada sihtrühmale paremini sihistatud infot, mis aitab neil, kes seda soovivad, astuda samme Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamise suunal. 

Kokkuvõttes: läbi viidud uuring võimaldas lisaks uuringu peamisele eesmärgile anda otsustajatele ka hea võimaluse kuulata selle sihtrühma häält, kelle elusid puudutavaid otsuseid nad teevad. Uuringu tellimise ajal ei olnud teada, et selle tulemused hakkavad suhestuma olulise poliitilise debatiga, kuid seekord see juhuslikult nii läks, ning oli huvitav jälgida, kas ja kuidas tulemusi poliitikakujundajate poolt kasutatakse. 

* * *

Loe samal teemal ka uuringu kaasautorite arvamusartikleid: 

IBSu analüütik Kirill Jurkov ERR-s:   
Määratlemata kodakondsusega elanikud vajavad praktilist tuge 
 
IBSu analüütik Nastja Pertšjonok ajalehes Postimees: 
Kes tohib olla eestlane? 
 
Veel meedias uuringu põhjal:  
 
Tiit Kärner ajalehes Postimees: 
Kodanikuks olemise sisu on lojaalsusevanne rahvusriigile 
 
Maido Ruusmann ajalehes Lõuna-Eesti Postimees:  
Valimisõiguse kokkulepe on käega katsutav  

Värske uuring tõestab, et koolitustega saab parandada õpetajate stressitaluvust ja sotsiaalseid oskusi.

Sotsiaalset pilku tasub teritada. Intervjuude järgi otsustades osalenute sotsiaalne teadlikkus koolituste käigus küll arenes, aga vähem kui eneseteadlikkus. Osalejate sõnul aitasid koolitused leida tasakaalu empaatia ja professionaalse distantsi vahel, et ennast mitte liigselt koormata ning järgida sotsiaalseid ja eetilisi norme. Lisaks õpilase vaatenurga paremale mõistmisele osatakse end nüüd paremini lapsevanema rolli asetada. Gordoni koolituse kohta toodi esile, et seda arendasid rollimängud, aktiivse kuulamise, mina-sõnumite ja peegeldamise harjutamine.

Üks koolitaja kirjeldas, et kui ära kuulata, mis on lapse käitumise taga, siis võib väga üllatada, mis sealt välja tuleb: kui anda lapsele võimalus ise lahendusi otsida, on need tihtipeale sellised, mille peale ise ei tulekski.

Koolitajad leidsid, et koolitused aitasid osalejatel kõige paremini mõista oma rolli ja vastutuse piire. „Vaikuseminutite“ koolitusel jõuti selgusele, mis on õpetaja võimuses ning keda ja kuidas ta saab mõjutada. Gordoni koolitusel õpetati määratlema, kellel on probleem ja et oma reaktsiooni eest tuleb võtta vastutus.

Tunnete juhtimine. Mõlemal koolitusel oli märgatav mõju osalenute emotsioonide juhtimisele. Eelkõige „Vaikuseminutite“ koolituselt saadi praktilisi oskusi ja tehnikaid, nt hingamisharjutused, mis stressirohkes olukorras aitavad rahu säilitada ja emotsioone reguleerida. „Õpetajaametiga käib kaasa ärevus, kiire reaktsioon. Vaikuseminutid aitavad seda vähendada,“ kirjeldas üks osaleja. Ka Gordoni koolituse mõjul tunti, et kiputakse vähem vastama rünnakule rünnakuga ja enne reageerimist tehakse paus. Osalenud mainisid nii halvast tujust paremini lahtisaamise kui ka konflikti lahendamise nippe, millega hoitakse emotsioone kontrolli all. Paljud õpetajad tõdesid, et koolitused aitasid kaasa töö- ja eraelus tasakaalu leidmisele, töö koju kaasa võtmisest hoidumisele, enese säästmisele ning oma aja ja enese väärtustamisele.

Võidame õpetajad tagasi. Paar „Vaikuseminutite“ koolitusel osalenud õpetajat märkis, et nad olid kaotanud usu, et jaksavad õpetajana jätkata, aga said selle usu koolitusel tagasi. Üks osalenu kirjeldas näiteks nii: „Olin sihikindlalt pähe võtnud, et loobun õpetajaametist, aga see koolitus on andnud mulle tööriistad ja hetkel tunnen, et saan vist jälle hakkama. Olin sinnamaani läinud, et ei saanud tööga hakkama, ei leidnud ühtegi nüanssi. Nüüd suudan säilitada rahu ja [—] hetkel väga ei kaalu õpetajaametist loobumist.“

Õpetajate vastukaja põhjal on ilmne, et sotsiaal-emotsionaalse pädevuse koolitustel osalemist tuleks võimaldada võimalikult paljudele õpetajatele ja ka koolijuhtidele, et nad oskaksid paremini toetada iseennast, õpetajaid ja õpilasi. Täpselt nii kõlab uuringutiimi esimene ja keskne soovitus: „Soovitatakse võimaldada Eesti õpetajatel tasuta või soodsalt osaleda Gordoni õpetajate kooli ja „Vaikuseminutite“ koolitusprogrammis õpetajale.“⁵

Uuringuaruandes antakse ka soovitusi hariduspoliitika kujundajatele, koolide juhtkondadele, ülikoolidele ja koolituste pakkujatele. Kõigi soovitustega saab lähemalt tutvuda nii Balti Uuringute Instituudi kui ka TAI veebisaidil avaldatud uuringuaruandes.

Õpetajate kogemustest vormitud soovitused, kuidas sotsiaal-emotsionaalse pädevuse osiseid koolielus ära kasutada, on ära toodud kõrvalloos.

1 Õpetajate vastavus kvalifikatsiooninõuetele ja ainepädevus. Riigikontrolli aruanne Riigikogule, Tallinn 19. I 2024.

2 Liisbeth Rats, Koolides on õppeaasta eel puudu tuhatkond õpetajat. – ERR 14. VIII 2022.

3 Kats Kivistik, Õpetajatööd kergendab sotsiaal-emotsionaalne pädevus. – Postimees 23. X 2024.

4 Maarja Roon, Linda Tarto, Laura Kalda, Marleen Pedjasaar, Õpetajate sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut toetavate koolituskursuste analüüs. Haap Consulting 2023.

5 Kats Kivistik, Mele Pesti, Liina Juuse, Marilyn Jurman, Maarja Käger, Õpetajate sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut toetavate koolituste hindamise uuring. Balti Uuringute Instituut, Tartu 2024.

Soovitused õpetajalt õpetajale: kuidas koolis tasakaalukaks jääda

Uuringus paluti kõigil koolituse läbinud õpetajatel pärast väikest vahepidamist ja teadmiste koolis rakendamist tuua näiteid, kuidas nad on kursuse läbinuna sotsiaal-emotsionaalseid oskusi koolis kasutanud. Näidete juures palusime õpetajatel lähtuda varem välja töötatud rahvusvahelisest CASELi raamistikust. Selles mõtestatakse sotsiaal-emotsionaalset pädevust kui teadmiste, oskuste ja uskumuste komplekti, kuhu kuuluvad eneseteadlikkus, enesejuhtimine, sotsiaalne teadlikkus, suhteoskused ja vastutustundlik otsustamine.

Koondasime õpetajate näited pädevuse osiste edukast kasutamisest ja koostasime neist soovitused, kuidas endaks jääda, säilitada rõõm ja tasakaal ning olla töös tulemuslik ja toetada õpilasi vajalikul viisil. Selgub, et enamikust õpetajate õpitud, proovitud ja heakskiidetud nippidest võib kasu olla muudeski ametites.

1. Eneseteadlikkus (ingl self-awareness)sisaldab eneseanalüüsi, mis on mõjutatud kultuuritaustast, uskumustest, arvamustest ja emotsioonidest ning nende joondumisest isiklike eesmärkidega.

• Teadvusta oma enesetunnet ja tee vajadusel tegevuses muutusi, et seda parandada.

• Analüüsi iga päeva lõpus oma tegevust, võimalusel pea päevikut.

• Otsi ärritumiste tagant oma tõelisi vajadusi. Jälgi keerulises olukorras oma emotsioone, neist tulevaid mõtteid ja mõju tegevusele.

• Probleemi ilmnedes püüa eristada, kas tegu on sinu või mõne teise osapoole probleemiga. Viimasel juhul suuna osaline ise lahendusi otsima.

• Seisa enda eest (nt juhtkonnaga läbi rääkides) ja kehtesta teadlikult piirid.

• Ole iseenese vastu heasoovlik. Ära karda abi paluda.

• Õpi märkama, mil vajad aega enda jaoks ja võta seda, et ennetada läbipõlemist.

• Kui tunned, et ei suuda stressi ise hallata, pöördu psühholoogi või terapeudi poole.

• Hooli sellest, et su tööl ja tegevusel oleks tähendus.

2. Sotsiaalne teadlikkus (ingl social awareness) on arusaamine sotsiaalsetest normidest ja süsteemidest ning võime mõista endast erinevaid inimesi.

• Mõista, et oleme kõik sotsiaalsed olendid ning meie käitumine mõjutab teisi, nii nagu ka teiste käitumine mõjutab meid.

• Püüa alati märgata teiste vaatenurki ja arvestada osapoolte erinevate taustadega.

• Jälgi, kas klassis on lapsi peredest, kes vajavad abi ja toetust.

• Märka, kes on klassis tundlikumad ja võivad vajada sotsiaalset tuge.

• Tunne keerulises olukorras teisele pigem kaasa, mitte ära mõista hukka.

• Püüa võimalusel kolleege toetada, arvesta nende vajadustega.

• Ole tolerantne, kui näiteks lapsevanemal või kolleegil on erinevad arvamused ja väärtused. Püüa mõista tema ärrituse põhjust.

• Hinda ja austa kultuurilisi erinevusi oma kogukonnas ja töökohal.

3. Enesejuhtimine (ingl self-management) on emotsioonide, mõtete ja käitumise reguleerimine, selleks et saavutada isiklikke ja kollektiivseid eesmärke ka keerulistes olukordades.

• Hinda oma aega ja võimekust töökohustuste planeerimisel realistlikult, ütle julgelt lisakohustustele ei.

• Piiratud ajaressursi puhul keskendu rahulikult kõige olulisemale, õpi prioriteete seadma ja neid järgima.

• Plaane tehes võta aega, et esiteks iseendaga kontakt saada ja oluline läbi mõelda.

• Tegele ühe asjaga korraga.

• Tugev enesejuhtimine ajajuhtimise ja eesmärkide seadmise abil annab tugevama kontrolli elu üle ja aitab saavutada rahulolu.

• Näita läbi oma tegevuse ja eeskuju õpilastele, et lühiajalised eesmärgid on olulised, et ka pikemaajalised eesmärgid saaksid täituda.

• Kui õpilane või keegi teine ründab emotsionaalselt, ära mine emotsiooniga kaasa.

• Kriitilisele kirjale vastates kirjuta mustand ja loe see järgmisel päeval enne saatmist läbi.

• Ära võta kolleegide omavahelist probleemi isiklikult.

• Kokku jooksmise puhul tee teadlik paus, probleem võib eemaldumisel väheneda. Kasuta lõõgastumistehnikaid ja hingamisharjutusi, et stressitaset vähendada.

• Väärtusta ennast ja oma aega.

4. Suhteoskused (ingl relationship skills) on oskus seista enda ja teiste eest, kasutades tõhusat kommunikatsiooni ning konfliktide ja probleemide lahendamist.

• Heade suhete püsimiseks tuleb teha igapäevast tööd.

• Kasuta arenguvestluseid hea võimalusena suhete loomisel ja hoidmisel.

• Ole kolleegidega ja lapsevanematega suhtlemisel avatud, püüa mõista teisi vaatenurki ja isiklikke piire.

• Jää suheldes alati rahulikuks ja viisakaks, isegi kui teine pool seda alati ei ole.

• Kiida, toeta ja jõusta inimesi enda ümber. Ole võimalusel rõõmsameelne, abivalmis ja sõbralik.

• Hoia end negatiivsete hinnangute andmisel teadlikult tagasi.

• Tunne ja väljenda huvi õpilaste vastu. Võta kontakti loomiseks aega.

• Kui midagi õpilaste käitumises ärritab, siis keelamise asemel selgita, mis tundeid tegevus tekitab.

• Märka, kas õpilaste vahelises konfliktis on tegemist väärtuste erinevusega, ja kui on, siis selgita seda õpilastele.

• Õpetaja käitumine eeskujuna aitab häid suhteid hoida.

• Kuula õpilast aktiivselt, ära sekku tema juttu, talitse oma kärsitust.

• Õpi tundma suhtlemistõkkeid ja väldi neid.

• Kehtesta end, samas arvesta teiste tunnetega.

• Sea enda piire konkreetselt, nii on edasine suhtlemine su jaoks vähem väsitav ja teised oskavad sinuga arvestada.

• Kui oskad, suuna kaaslane tema probleemi lahendust leidma.

5. Oskus teha vastutustundlikke otsuseid (ingl responsible decision-making) tähendab tagajärgede analüüsimist ja arusaamist nende mõjust endale ja teistele.

• Lähtu õpieesmärkide seadmisel ja õpitegevustes õpilaste vajadusest ja valmisolekust.

• Võta oluliste otsuste tegemiseks aega, keskendu.

• Otsuste tegemisel ära lähtu ainult enda, vaid ka teiste osapoolte huvidest. Probleeme lahendades kaasa osapooli võrdselt.

• Anna õpilastele võimalus kaasa rääkida, arvamust avaldada, ühisele otsusele jõuda. Leia vajadusel viise õppekava ja keskkonna kohendamiseks konkreetse õpilaste vajadustele ja võimetele vastavaks.

• Õpilaste vahelise konflikti korral loo turvaline keskkond, kus õpilased saavad avameelselt oma mõtteid ja tundeid jagada. Juhenda õpilasi konflikti lahendamisel, aidates neil leida aktsepteeritav lahendus ja kasuta võimalust õpetada neile konstruktiivset lahenduste leidmist.

• Kaasa õigel hetkel tugipersonal.

• Jaga õpilastele teavet kooli ressursside kohta vaimse tervise toetamisel.

• Kaasa olulistesse märkamistesse vanemad, isegi kui see on keeruline.

• Mõtle oma töö ja tegevuse mõjule.

Sotsiaal-emotsionaalsed pädevused

Õpetajate sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arengut toetavate koolituste hindamise uuring

Artikkel ilmus ajalehes Sirp 24.01.2025.

tere-tere-tere, kallis IBS

kuidas aasta sul on möödun’d?

aeg läheb kui sõrmenips

ja õhtusse veerend on töötund

IBSu 2024. aasta on olnud töökas ja eriline ning ibsukad visad ja uudishimulikud teadmistekütid. Tõsi, läbipaistvuse huvides peame tunnistama, et teeme sellist aastastatistikat IBSu ajaloos esimest korda, mistõttu on teoreetiliselt võimalik, et meil on olnud ka veel töökamaid ja edukamaid aastaid. Mitte et see võrdlus nii oluline oleks – ibsukad on aastast aastasse olnud üks innukas seltskond, kes oma avastushimu ja maailmaparandamise sooviga vahel iseennastki ära väsitavad. Aga maailm saab iga aastaga vaksa võrra parem ja pilt sestsamast maakerast tsipa selgem.

IBSu õunad aastal 2024

IBSu viie uurimissuuna tiimid olid sel aastal väsimatud: meie sulest ilmus 12 uuringuaruannet, alustasime 11 uut uuringuprojekti ja jätkasime juba 13 käimasolevat projekti.

Uuringuaruandeid ja muid publikatsioone on meil jõuluvanale salmi kõrvale ette näidata lai valik. Teemad varieeruvad alates kultuuriturismi mõjust kuni teadustaristu kasutajakogemuse ja ministeeriumite ümberkorralduse analüüsini välja.

Oma teadmisi levitasime ka teistel viisidel: nimelt sõitsid IBSu analüütikud ja projektijuhid Kristjan ja Nastja sel aastal lausa 13 korda Tartu ja Narva vahet, et lugeda Tartu Ülikooli Narva Kolledžis Eestis elava Vene vähemuse teemalise loengusarja. Tartus ja Tallinnas korraldasime aga töötubade sarja naississerändajatele, kes said lausa 24 korral teadmisi, kuidas sulanduda Eesti tööturule. CeMeWe projekt ja tasuta koolitused jätkuvad ka järgmisel aastal, inspireerivaid videoklippe kogu maailmast Eestisse kolinud ja hästi lõimunud naistest vaadake IBSu YouTube’i kanalilt.

Ja nagu kõike seda veel vähe oleks, andsime välja ka täispika raamatu, mis erinevalt moodsatest ainult-internetieetri teostest ka trükisoojana meile jahedas sügises rõõmu tõi. Nii sai suurejooneline Eesti Euroopa Liidu välispiiri programm IBSu poolt nii põhjaliku hindamisuuringu vormis kui ka kauni fotoraamatu.

IBSukate teadmistejanu on nii suur, et igapäevasest uurimistööst selle kustutamiseks ei piisa. Vähemasti 6 tükki meist – aga ei või teada, ehk salaja rohkemgi! – on läinud tagasi ülikooli ja püüdlevad veel ühe kraadi poole veel ühel erialal. Kindlasti jõuavad uued oskused ja kontaktid lähiajal ka IBSu uuringutesse.

Uus ja põnev

Uuringud ja projektid on muidugi meie igapäevaelu osa (vt viidet ibsukate tublidusele sissejuhatuses), aga kas me tegime sel aasta ka midagi iseenda jaoks täiesti uut? Eraldi mainimist väärib Herit4Ages projekt, mille raames sai meie endi päikesekollasest kunstiküllasest kontorist uurimisobjekt. Nimelt paigaldasid projektipartnerid meie kontorisse 35 sensorit, et avada miljööväärtuslike majade sisekliima ja renoveerimisvõimaluste telgitaguseid. Katusele saime ka oma pisikese ilmajaama.

Esmakordselt osales IBS Paide Arvamusfestivalil täitsa omaenda paneeldiskussiooniga. Kutsusime arutlema kolleegid Riigikontrollist, Riigikantseleist ja Antropoloogia Keskusest ning küsisime kärpeajastule kohaselt kohe päris tõsiselt ja teravalt: “Uuringud kui avaliku raha prügikast”? Saime selgeks, et tegelikult on just vastupidi: rasketel aegadel tuleb uuringutesse panustada pigem rohkem kui muidu, sest napimat ressurssi tuleb suunata täpsemini ja ühe targalt tehtud uuringu poliitikasoovitused just nimelt selleks häid juhiseid annavadki.

Ibsukad on tööõnnelikud

Organisatsiooni arengu vaatest võtsime sel aastal ette ka HappyMe ekspertide juhendamisel tööheaolu uuringu. Küsisime ohtralt küsimusi iseendalt ja üksteiselt ning andsime ausalt teada, mis me ikkagi sellest IBSus töötamise värgist arvame. Tuleb välja, et väga hästi arvame – 67% meist on absoluutselt tööõnnelikud (sealjuures õnnetu pole mitte keegi!) ja organisatsioonile pühendunud. Viimase näitaja puhul on kusjuures maailma keskmine 23% ja maailma parimate tööandjate keskmine 72%. Nii et kui sa, armas lugeja, veel kahtled, kas IBS on äge, siis saame nüüd oma väiteid ka numbriliselt tõestada.

IBSu magneetilist sära tõestab ka järgmise põlvkonna vool meie juurde. Praktikante oli ja on meil sel aastal koguni kuus! Liis, Amelie, Hedi, Taiger, Karl Hans ja Anneli, oleme teile kõigile tänulikud (dekuj, Amelie!) teie panuse eest ja loodame, et saime ka teisse võrdväärselt panustada. Kolm teist võtavad vapralt ka järgmise aasta koos IBSuga vastu.

Uuel aastal

Aasta lõpu poole on käima läinud ja aasta alul kohe-kohe käivitumas mitmeid põnevaid projekte.

Väike valik plaanidest:

IBSukad lähevad 2025. aasta jooksul vanglatesse kinnipeetavatega vestlema; räägivad Tallinna uus-sisserändajatega nende identiteedist ja huvilistega üle Eesti roheinvesteeringutest; projekteerivad Tartu Hansa kooli läbipaistvate päiksepaneelidega kasvuhoone ja mõtlevad välja, kuidas pakkuda vajadusel ulatuslikku psühhosotsiaalset kriisiabi üle Eesti.

Hoogsalt jätkavad mitmed rahvusvahelised suurprojektid rõhuga keskkonnal. Jaanuaris stardib IBSu osalusel ka üks päris uus Horizon Europe projekt ja seda kõige olulisemal teemal üldse. ClimaGeni projekti raames suurendavad Tartu ja veel neli linna avalike rohealade osakaalu 25% võrra, toetades nii linnade liikumist süsinikuneutraalsuse suunas.

Teeme jõuludel pisukese pausi, imestame ja salvestame endisse, mida kõike me viimase aastaga teada saime. Igatahes ette võetud projektide hulga järgi tundub juba praegu, et 12 kuu pärast ehk detsembris 2025 on IBSu viljapuu vähemasti sama lookas kui praegu. Aga eks vaatame siis jälle, kas nii ka läks – õunte pealt.

Illustratsiooni autor on Ukraina päritolu Eestis elav kunstnik Daria Titova.

Daria andis  pildile pealkirja “Meie kasv 2024. aastal” ja selgitas seda nii: Iga oks sümboliseerib olulist saavutusvaldkonda (nt “Projektid,” “Loengukursus,” “Meeskonna areng”). See on eesmärkide puu, kus erinevatel aastaaegadel ilmuvad okstele saavutused: õunad.

Kultuuril on möödapääsmatu roll kvaliteetse ja unikaalse turismikogemuse tagaja ning vahendina Euroopa identiteedi ja väärtuste esiletõstmisel. Hinnanguliselt lähtub 40% kõigist Euroopa turistidest sihtkoha valikul kultuuripakkumistest, mis ulatuvad muuseumidest, arhitektuurist ja ajaloolistest paikadest kuni muusika ja gastronoomiani. Sellest tulenevalt on kultuuriturism globaalselt kasvav trend, mis moodustab olulise osa turismimajandusest. Just sellele keskendus konkurentsitihedast Euroopa Komisjoni Horizon 2020 programmist 2,9-miljonilise rahastuse pälvinud IMPACTOUR projekt.

IMPACTOUR-i projekt viis kokku kultuuriturismiga seotud sidusrühmad ja teadlased, pakkudes innovaatilisi lahendusi ning strateegiaid kultuuriturismi poliitikate ja tavade täiustamiseks. Projektis osales 12 partnerit üheksast Euroopa riigist, kelle hulka kuulusid kultuuriturismi arendajad, teadusasutused ja poliitikakujundajad nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. Balti Uuringute Instituut uuris projektis kultuuriturismi ja majandusarengu seoseid, pakkudes välja uusi lähenemisteid ja edendades andmeanalüütiliste meetodite rakendamist kultuuriturismi mõjude hindamisel.

Lisaks töötati projekti raames välja uuenduslik veebitööriist, mis kasutab tehisintellekti ja masinõppe võimekusi, et hinnata ja mõõta kultuuriturismi mõju sihtkohtadele. Partnerite toel arendati seejuures jätkusuutlikke lahendusi, mis aitavad maksimeerida kultuuriturismi positiivseid mõjusid nii majandusele kui ka kohalikule kogukonnale.

Kultuuriturismi võimalused ja väljakutsed

Kultuuriturismil on suur potentsiaal toetada jätkusuutlikku arengut, edendades piirkondlikke ja makropiirkondlikke strateegiaid ning meelitades külastajaid, kellel on siiras huvi kohalike väärtuste, kogemuste ja toodete vastu. Samas toob see kaasa ka mitmeid väljakutseid, nagu ülerahvastatus, ebavõrdne turistide jaotus, kultuuriline omastamine, gentrifikatsioon ja autentsuse taandumine.

Seetõttu on oluline süvendada arusaama kultuuriturismi jätkusuutlikust arengupotentsiaalist, keskendudes edukatele poliitikameetmetele, kogukonnapõhistele lähenemistele ning uutele digitaalsetele ja analüütilistele rakendustele kultuuriturismi juhtimisel ja planeerimisel. Sellesse annab olulise panuse Springeri kirjastuse poolt välja antud raamat raamat „Advances in Cultural Tourism Research. Proceedings of the International Conference on Cultural Tourism Advances” („Kultuuriturismiuuringute edusammud. Rahvusvahelise kultuuriturismi konverentsi toimetised“), kus avaldati Balti Uuringute Instituudi kui IMPACTOUR-i projekti partneri kaasautorlusel kaks peatükki. Raamat kätkeb endas mitmete kultuuriarendusprojektide tulemusi, mis viidi ellu aastatel 2020–2023, ning toob esile innovatiivsed lähenemised kultuuriturismi valdkonnas.

Kaasloome meetod kultuuriturismi mõju suurendamiseks

Uued tehnoloogiad ja strateegiad mängivad võtmerolli turismi arengus ja konkurentsivõime tugevdamisel. Kestlik kultuuriturism pole enam pelgalt tulevikusuund, vaid tänapäeva vajadus, mis nõuab oskuslikku juhtimist ja teadlikke otsuseid. IBS-i teadusdirektor Tarmo Kalveti kaasautorlusel loodud peatükk „Co-Creation Method for Fostering Cultural Tourism Impact” („Kaasloome meetod kultuuriturismi mõju edendamiseks“) tutvustab IMPACTOUR-i projekti raames välja töötatud koosloome meetodit. See uuenduslik lähenemine on loodud eesmärgiga võimendada kultuuriturismi positiivset mõju erinevates sihtkohtades.

Meetod keskendub tõhusate strateegiate ja tegevuste rakendamisele, mis võimaldavad jälgida ja suurendada kultuuriturismi mõju. Oluline osa sellest on andmete kogumine ja analüüs mitmest allikast – alates turismiettevõtjatest kuni kohalike kogukondadeni, et luua terviklik ja kaasav otsustusprotsess. Tulemuseks on soovitused, mis edendavad positiivseid mõjusid, minimeerivad negatiivseid ning toetavad jätkusuutlikku ja pikaajalist arengut. IMPACTOUR-i projekti kogemusest selgub seejuures, et kultuuriturismi sihtkohtade edu ja areng sõltuvad suuresti nende piirkondlikust kontekstist. Seetõttu on sihtkohtade väljakutsed ja eesmärgid kõikjal väga erinevad.

Kultuuriturismi juhtimise uus defineerimine

Kultuuriturismil on tohutu potentsiaal majandusarenguks ja töökohtade loomiseks, kuid selle mõju tuleb hoolikalt jälgida ja hinnata, et teha poliitilisi otsuseid selle majandusliku potentsiaali parimaks kasutamiseks. IBS-i Tarmo Kalveti ja kolleegide valminud analüüsis „Redefining Cultural Tourism Leadership: Innovative Approach and Tool” („Kultuuriturismi juhtimise ümbermõtestamine: innovatiivne lähenemine ja tööriist“) rõhutatakse, et kultuuriturismi ökosüsteem peab olema valmis majanduse elavnemisele järele jõudmiseks, mida toetavad kolm põhisammast: andmed, inimesed ja tehnoloogia.

Digitaalne transformatsioon loob kultuuriturismi jaoks uue mitmekesisuse, kus esile kerkivad uued turud ja turistiprofiilid, mis keskenduvad rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile. Sageli tähelepanuta jäetud ligipääsetavuse parandamine tooks märkimisväärset kasu kultuuriturismi ökosüsteemile.

Andmete tõhus kasutamine on hädavajalik, et parandada suhtlust ja koostööd kõigi osapoolte vahel. Kohalikud kogukonnad ja väiksed ettevõtted mängivad seejuures keskset rolli kultuuriturismi innovatsiooni ja ettevõtluse edendamisel, luues tugevaid ja emotsionaalseid sidemeid kohalike kultuuriliste juurte kaudu.

Miks on see märkimisväärne?

Turismisektor omab maailmamajanduses üliolulist rolli: 2018. aastal oli turism maailma kõige kiiremini kasvav sektor, panustades tol aastal 2,8 triljoni dollariga SKP-sse. Seejuures moodustab Euroopa märkimisväärse osa ülemaailmsest turismist. IMPACTOUR-i projekti tulemused aitavad tähelepanu osutada sellele, kuidas innovaatilised meetodid ja kaasavad strateegiad saavad kultuuriturismi jätkusuutlikku kasvu toetada.

Loe Eesti Euroopa Liidu välispiiri programmi raamatut SIIN.

Balti Uuringute Instituut koostas kaunis kujunduses kinkeraamatu, mis kajastab Eesti Euroopa Liidu välispiiri programmi elluviimise lugu ja saavutusi. Programm toetab ühepoolseid projekte Eesti välispiiri regioonide toetamiseks, projekte on ellu viidud peamiselt Kirde-Eestis, Peipsi järve piirkonnas ja Setomaal. 

Programmist toetatakse kolme valdkonna arengut:  

·  Ettevõtluse ning väikese- ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) arendamine;  

·  Hea valitsemistava kohalikul ja regionaalsel tasandil;  

·  Keskkonnakaitse ja kliimamuutuse leevendamine ning nendega kohanemine.  

Programm algas Eesti Vabariigi, Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud piiriülese koostööprogrammina, ent leping ja programmi rakendamine katkestati alates 24. veebruarist 2022, töö korraldati ümber ja endise Eesti-Vene koostööprogrammi baasil loodi ühepoolne Eesti EL välispiiri programm.  

Euroopa Liidu haridus- ja noortevaldkonna rahastusprogrammidel on oluline roll Eesti ühiskonna ja majanduse arengus. Need toetavad Eesti haridust, noori ja sporti, panustades ka keskkonnakaitsesse ja innovatsiooni. Ainuüksi elukestva õppe ja noortevaldkonna arendamiseks suunatud Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse (ESK) programmid on perioodil 2014–2023 toetanud valdkonda 246 miljoniga. See on umbes 16% Haridus- ja Teadusministeeriumi 2023. aasta eelarvest või pea sama suur kui Tartu Ülikooli eelmise aasta eelarve . Arvestades, et kõiksugu programmide rakendamine eeldab ressursse (nt rakendajate palkade ja omafinantseeringu katmiseks), sh riigieelarvet, mida võiks selle asemel kasutada näiteks üldhariduse tugevdamiseks, õpetajate järelkasvu tagamiseks ja otse probleemi lahendamiseks suunates, mida aeg-ajalt ka kriitiliselt välja tuuakse, siis kas need rahastusprogrammid ikka on nii kasulikud?

Programmid arendavad maapiirkondi

Riigieelarvest kulus aastatel 2014–2023 haridus- ja noortevaldkonna programmide Erasmus+ ja ESK peale 6,3 miljonit eurot ehk 0,17 miljonit aastas. Riigile tähendab see rohkem kui 80 000 programmis osalenud inimese peale maksimaalselt 7,5 eurot inimese kohta. Pole vist halb diil? Sama raha võimaldaks aastas 17le Metsküla koolile sarnase väikekooli ülalpidamist või õpetajate keskmise palga tõstmist kahe euro võrra kuus .

Esimene variant kõlab isegi täitsa ahvatlevana. Mis siis, kui ütleme, et hiljuti Balti Uuringute Instituudi läbi viidud Erasmus+ ja ESK hindamise kohaselt aitavad sellised programmid elu maapiirkonnas hoida, meelitavad õpilasi ja õpetajaid väiksematesse koolidesse, mitmekesistavad formaalse ja mitteformaalse hariduse võimalusi ning pakuvad eneseteostuse, enesetäiendamise ja täiendava palga võimalust? Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse programmide rakendamise hindamise uuringu raames puutusime kokku mitme noore ja noorteorganisatsiooniga, kes tõdesid, et ESK on nii solidaarsusprojektide kui ka vabatahtliku teenistusega üks väheseid võimalusi piirkonnas millegi tegemiseks, kogukonna ühtsuse tõstmiseks ja noorte piirkonnas hoidmiseks. Haridusasutuste esindajad tõdesid, et paljud valivad kooli varasemate või käimas olevate Erasmus+ projektide ning välismaa õpivõimaluste järgi. Eesti väiksusest tulenevalt väärtustati läbivalt programmide tuge spetsialiseerumise toetamisel nt läbi vabatahtliku tegevuse, spetsiifilise eriala õpingute või koolituste.

Kuivõrd konkurentsivõimelised meie noored, organisatsioonid ja haridusasutused oleksid ilma nende programmideta? Eriti olukorras, kus meil ei ole piisavalt inimesi, et Eestis spetsialiseerumist võimaldada. Praeguste kärbete ajal ei ole riigi eelarvest seda raha kusagilt võtta ning selliste programmide puudumine tähendaks vajadust valdkonda investeerida 24 miljonit aastas, ning seda siis riigieelarvest.

Uute oskuste omandamisega lahendatakse olemasolevaid probleeme

Omaette küsimus on: kuidas seda raha täpsemalt kasutatakse? Värsked uuringud näitavad, et programmid pakuvad võimalusi formaal- ja mitteformaalse hariduse, vabatahtliku tegevuse ja solidaarsusprojektide kaudu oskuste omandamiseks ja kogukonna probleemide lahendamiseks. Programmid on toetanud demokraatlike alusväärtuste levikut nagu solidaarsus, mitmekesisus ja sallivus. Uuringutes toodi näiteid, kus välismaa vabatahtlikku suhtuti algul tõrjuvalt, kuid tema valmidus kogukonda panustada sulatas südameid ja tõi kogukonna kokku. Mitmed uuringus osalenud tõdesid, et alles programmis osalemise käigus saadi aru kui erinevad või sarnased tegelikult inimeste arvamused, tõekspidamised ja neid mõjutav kultuuritaust on. Programmides osalenud noored õpivad Euroopa Liidu väärtuste, kodanikuühiskonna alustalade ja demokraatlike protsesside kohta. Projektides ja õpirännetes osalemine on arendanud ka kriitilist mõtlemist ja oskust osaleda demokraatlikes protsessides.

Lisaks on programmid aidanud noortel omandada tööturul vajalikku kogemust ja oskusi, nagu projektijuhtimine, meeskonnatöö ja keeleoskus. See on suurendanud nende konkurentsivõimet ja julgustanud ettevõtlikkust. Programmid pakuvad sageli ka esimest rahvusvahelisuse kogemust, võimalust osaleda kutsevõistlustel, läbida aineid või koolitusi, mida Eestis ei pakuta ja võimaldavad siia tuua õppejõude-spetsialiste, keda me muidu endale lubada ei saaks. Programmid annavad võimaluse ka väikestele organisatsioonidele rahvusvahelise koostöö tegemiseks. Eriti oluliseks peavad programme noortevaldkonna spetsialistid, kes jätkuvalt tunnetavad, et mitteformaalharidust ei väärtustata ühiskonnas piisavalt – valdkond on alarahastatud ja sageli esimene, kust kokku hoitakse.

Kasu varjutab takistused mõju hindamisel

Kõike seda ilusat varjutab aga asjaolu, et nimetatud mõju pole võimalik väga täpselt hinnata. Seni kogutud statistika ja tagasiside ei võimalda täpselt öelda, kas ja kui suur on mõju kellelegi või millelegi. Küll aga näitasid uuringud, et laias plaanis tundub mõju olevat suurem neile, kes osalevad programmis esmakordselt ja kelle projektid on hästi läbi mõeldud, arvestades mh Eesti riigi strateegilisi eesmärke. Seega võib vähemalt Erasmus+ ja ESK põhjal öelda, et tegu on tugevate, väärtuslike ja suure potentsiaaliga EL-i programmidega. Muuhulgas soodustavad need kestlikku majanduskasvu, kvaliteetsete töökohtade loomist, sotsiaalset ühtekuuluvust, innovatsiooni ja kodanikuaktiivsust.

Konkreetne mõju sõltub aga haridusasutuste, õpilaste ja noortega töötajatest, projektitaotlejatest ja projektides osalejatest. Kübeke meelelahutust näiteks ekskursioonide, mõnusa toimumiskoha ja kohaliku tudengieluga tutvumise näol on vajalik sihtrühmade meelitamiseks ja motivatsiooni hoidmiseks. Ka eraettevõtted ühildavad koosolekuid ning strateegilisi arutelusid meeskonnatunnet tekitavate ja vabamate tegevustega! Me kõik vastutame selle eest, et raha kasutataks eesmärgipäraselt, kaasataks uusi osalejaid, toetataks projektis osalejaid, tulemused jõuaks laiema ringini ning tegevusi plaanides vaadataks enda mättast kaugemale. Vaid nii saame lisaks eelarve kasutamisele ka tõelist ja pikaaegset kasu programmidest ning suudame ümber lükata kriitikute arvamuse, et tegu on lõbutsemise ning bürokraatia toetamisega.

👇 Tutvu täpsemalt uuringute tulemustega
Erasmus+ programmi perioodi 2014–2020 lõpphindamine ja perioodi 2021–2027 vahehindamine
Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi perioodi 2018–2020 lõpphindamine ja perioodi 2021–2027 vahehindamine

1 https://www.hm.ee/ministeerium-uudised-ja-kontakt/majandusteave
2 https://ut.ee/et/sisu/eelarve-2023
3 https://www.haridussilm.ee/ee/tasemeharidus/haridustootajad/opetajad, https://www.err.ee/1609237716/opetajate-streik-lopeb, https://www.kalkulaator.ee/et/palgakalkulaator
4 https://www.ibs.ee/publikatsioonid/erasmus-programmi-hindamine/, https://www.ibs.ee/publikatsioonid/esk-hindamine/

„TEADUSTELEGRAMM TARTUST“ on uus sari Balti Uuringute Instituudi ning Eesti Päevalehe vahel, kus analüütikud analüüsivad ühiskonna kitsaskohti ning pakuvad konkreetseid lahendusi nende ületamiseks.

Kogu maailma kaubavahetus ulatub 24 triljoni euroni aastas, millest Eesti kaupade eksport moodustab vaid 0,1%. Võiks arvata, et väikeste ekspordimahtudega riigid, nagu Eesti, leiavad enamikule oma toodetele vajalikud välisturud hõlpsasti, kuid reaalsus on keerulisem.

Enamik Eesti eksportööridest on väikeettevõtted, kellel on vaid üks kuni kaks toodet, mida nad müüvad omakorda ainult ühes-kahes riigis, peaasjalikult Põhjamaades ja Balti riikides. Selle tulemusel satuvad Eesti ettevõtted väga keerulisse olukorda, kui nende peamiste turgude nõudlus väheneb ning samal ajal tõusevad tööjõu, energia ja materjalide maksumus.

Lisaks on viimastel aastatel maailmas toimunud suured muutused tarneahelates. Geopoliitiliste riskide maandamise vajaduse tõttu on ettevõtted hakanud asendama riskantsematest piirkondadest pärit tarnijaid turvalisematega ning keskenduma suurema kasvupotentsiaaliga turgudele. Sellises olukorras peaksid ka Eesti ettevõtjad kaaluma oma eksporditurgude laiendamist ning suunama oma tähelepanu uutele turgudele, kus nõudlus kasvab kiiremini.

Odav tööjõud enam ei toimi

Eesti ei ole enam kaugeltki odavate tootmissisendite maa. Viimastel aastatel aset leidnud kiire palgatõus ja tootmissisendite hüppeline kallinemine on pannud ettevõtjaid otsima eksporditulu suurendamise võimalusi kaugematelt turgudelt, eelkõige tuumik-Euroopast, USAst ja Kagu-Aasiast.

Kuna kaugematele turgudele müümine toob kaasa suuremad logistika- ja transpordikulud, on mõistlik sinna viia unikaalsemaid ja keerukamaid tooteid, mida suudavad pakkuda vaid vähesed ettevõtted maailmas. Kui toode on lihtsasti jäljendatav, leidub sellele tõenäoliselt ka kohalik tarnija.

Ettevõtjatel on oluline andmepõhiselt kaaluda, millistel uutel turgudel on turuosa võitmine kõige tõenäolisem.

Riigipiirid ei loe

Policy Lab-i analüüsi järgi on Eesti jaoks kõige potentsiaalikamad sihtturud Saksamaa, USA, Ühendkuningriik, Holland ja Prantsusmaa. Hiina turupotentsiaal on veidi väiksem kui Itaalia või Poola oma. Rootsi turupotentsiaal on neist kaks korda väiksem ning Norra ja Soome omakorda veel kaks korda madalam.

Oluline on tähele panna, et kaugematel turgudel on turuosa võitmise võimalusi vähemate tootegruppidega. Põhjamaades on Eestil võimalus turuosa võtta ligi 400 tootegrupis, kuid potentsiaalsed turumahud on väikesed. Saksamaa, Madalmaad ja Prantsusmaa pakuvad oluliselt suuremaid turge, kuid Eestil on neil turgudel pakkumiseks sobivaid tooteid umbes 250. USA turul on potentsiaali omavaid tooteid veelgi vähem, ligikaudu 120 tootegrupis.

Potentsiaalsed turud ja tooted erinevad märgatavalt:

• Näiteks Saksamaal on Eestil suurimad võimalused ekspordi edendamiseks telekommunikatsiooniseadmete, trükiseadmete ja mootorpaatide osas.
• USA turul pakuvad aga enim eksporditulu teenimise võimalusi väetised, meditsiiniseadmed ja puidutselluloos.

Üldiselt peab Eesti ekspordi kasvatamiseks otsima uusi turgusid ja keskenduma keerukamate toodete arendamisele. See strateegia aitab leida uusi kliente ja suurendada eksporditulu, hoolimata suurenenud tootmiskuludest.

Eesti majanduse konkurentsivõime on nõrgenenud

Eesti viimaste aastate majandust iseloomustavad esmapilgul väga positiivsed arengud: Eesti keskmine palk on kasvanud kolme aastaga 27%, tööpuuduse näitaja on madal ja keskmine vanaduspension on kasvanud 33%. Jaekaubanduse müügikäive on võrreldes 2020. aastaga võrreldes kasvanud koguni 40%.

Samas on tootjahinnaindeks, mis iseloomustab toodete hindade muutust, kasvanud koguni 43%. See viitab sellele, et tootmiskulud on oluliselt suurenenud, mis omakorda avaldavad survet hindade tõstmiseks. Samal ajal ei ole Eesti eksport kasvanud. 2023. aasta ekspordinäitajad olid samal tasemel kui 2021. aastal, mis tähendab, et vaatamata suurenenud tootmiskuludele ei ole ettevõtted suutnud oma tooteid edukalt välisturgudel müüa. Lisaks oli tööstustoodangu maht 2023. aastal isegi väiksem kui 2020. aastal, mis näitab tootmisaktiivsuse langust.

Tööjõu ühikukulu, mis on Põhjamaades ja eurotsoonis stabiilne, on Eestis kasvanud tootlikkusest palju kiiremini. See tähendab, et palgad on tõusnud rohkem kui toodetud kaupade või teenuste hulk, vähendades Eesti ettevõtete konkurentsivõimet eksportturgudel.

Sellises olukorras saavad paremini hakkama suurema turuosaga ettevõtted, kes suudavad hindu tõsta kliente kaotamata. Väiksemad ettevõtted, nagu meil on Eestis, kellel pole sama turujõudu, peavad hindade tõstmist vältima, et mitte kaotada kliente konkurentidele.

Järeldused põhinevad maailma riikidevahelise kaubavahetuse analüüsil, kus fookuses oli enam kui 5000 tootegruppi. Mudel hindab esmalt turgude üldist atraktiivsust ning seejärel võetakse arvesse konkreetsete toodete turupotentsiaali ja turgude ligipääsetavust. Igas eeltoodud etapis jäeti välja vähem huvipakkuvad toote-turu kombinatsioonid. Lõpuks arvutati , kui suur võiks olla Eesti osakaal kõige paljulubavamates toodete ja turgude kombinatsioonides.

Artikkel Eesti Päevalehes

Täispikk teadusartikkel

“There are better things ahead than any we leave behind.”
C.S. Levis

Balti Uuringute Instituut alustas oma tegevust 1996. aastal. Teisisõnu tähendab see peaaegu 30 aastat kogemust ja projekte, mis on kõik olnud ainulaadsed ja kujundanud IBSu just selliseks nagu ta praegu on. Organisatsioonide aasta kokkuvõtted kajastavad peamiselt õnnestumisi ja kordaminekuid, kuid tõelise arengu tagamiseks on vahel vaja mõelda, kuidas saaks veel paremini. Vaikselt, aga jõudsalt oleme jõudnud 2024. aastasse, mistõttu on paslik vaadata tagasi möödunud aasta õppetundidele.

IBSu töötajad soovivad eraldi esile tõsta, et oleme alati teinud koostööd pädevate ja toredate ekspertidega – seda ka 2023. aastal. Täname teid kõiki südamest!

Läinud aastal alustati Balti Uuringute Instituudis 13 uue projektiga ja lõpule viidi 9, mille tulemusi saab lugeda ka meie kodulehelt. Kirjutades tagasivaadet möödunud aastasse, küsisime oma töötajatelt, mida õpetlikku on eelmisest aastast ja uuringute tegemisest kaasa võtta.

Juhatuse liige Kats

“Seoses alternatiivsete nikotiinitoodete uuringuga oli huvitav, kuidas eri osapooled, kes tegelevad vastava poliitika eri tahkudega, mõistsid kohtudes, et kokkupuutepunkte ja koostöövõimalusi on rohkem, kui neid seni on kasutatud. Arutelu oli aga väga viljakas ja selle tulemusena lepiti kokku edasises tihedamas koostöös. Uuringujärgselt tuli omajagu uudiseid, mis kinnitasid, et uuringu tulemusi kasutati valdkonna parendamiseks tõesti ära.”

“Kui on raske aeg, siis tulevad teised appi, ja ka kõige kiiremal ajal on võimalik vajadusel paaripäevane paus võtta.”

Projektijuht ja analüütik Anna-Lisa

“Noorte ja lastega seotud uuringud tõid mitmeid rõõmsaid ja toredaid, kuid samal ajal ka ääretult kurvastavaid momente. Need olulised inimesed, kes töötavad noorsootöötaja või õpetajana ning teevad tänuväärset tööd, ei tunne, et nad saaksid väärilist palka või oleksid tunnustatud. Sellised momendid andsid võimaluse arenguks: õppida esindama nende inimeste häält, kes laua taga ei istu, et midagi päriselt ka muutuks.”

“Aasta põnevaim uuring oli e-mängude rakendatavus noorsootöös, mis viis mind kokku paljude põnevate inimestega. Eriti vahvad olid intervjuud noortega vanuses 7-16 ja ankeetküsitluse tulemuste lugemine. Jätkuvalt saame kinnitust, et noored on arukad, loomingulised ja igati lõbusad.”

Analüütik Kirill

“Kõige parem on töötada meeskonnas, kus sa tead, mida inimestelt oodata. Aasta õpetas, et nende ootustega võib vahel vastu näppe saada, kuid oli ka mitmeid positiivseid üllatusi. Selliseid olulisi ja häid kontakte tuleb hoida igal rindel.”

Projektijuht ja analüütik Maarja

“Rõõm on teha uuringuid, kus on näha, et tellija tõepoolest tahab uuringu sisendit, mõtleb kaasa ette tulevate väljakutsetega ja annab vabaduse meil kui uurijatel meetodeid ja ajakava kohendada nii, et uuringust maksimaalselt kasu oleks. Mul on rõõm, et IBSus on kolleegid, kes mõtlevad kaasa ja julgevad arvamust avaldada nii meeskonnakaaslastele kui ka tellijatele. Me ei tee asju või uuringuid lihtsalt ära, vaid teeme seda südamest ja nii hästi kui võimalik.”

“Üks üllatav õppetund on see, et jätkuvalt on neid, kes kõhklevad uuringute tulemuste õigsuses. Kui uuringu tulemused ikka näitavad puudujääke, siis tuleb tulemustega leppida ja kaitsepositsiooni asemel leida võimalusi olukorra parandamiseks.”

Projektijuht ja analüütik Mart

“Eelmine aasta näitas, et kui juhtpartner on kompetentne taotluse ettevalmistamisel ja konsortsiumi sisendi kogumisel, siis saab väga edukalt kokku panna kvaliteetse Horizon Europe pakkumise, ja vastupidi.”

Projektijuht ja analüütik Maria

“Möödunud aastal puudutasid mitmed IBSu projektid rändevaldkonda, mis keskendusid Eesti sisserändajate vajaduste uurimisele. See grupp on haavatav ja nad seisavad silmitsi paljude raskustega. Rändevaldkonna projektidega seotult sai selgeks, et tulemus ei ole alati koheselt nähtav, vaid muutus võib toimuda hoopis pikaajalises perspektiivis. Ei tohi lasta end sellest heidutada.”

“Kui õpetajal on normkoormus ja ta on normaalselt puhanud, siis saab tekkida motivatsioon rahvusvaheliseks koostööks. Kui on veel ka toetav juhtkond ja haridustehnoloog, kelle saab appi kutsuda, siis nii saabki innovatsioon alata.”

Just nii tabavalt võttis üks õpetaja kokku enda ja kolleegide valmiduse osaleda eTwinningu tegevustes. eTwinningu programm loodi 2005. aastal lasteaia-, üldharidus- ja kutsekoolide õpetajatele virtuaalse koostöövõrgustikuna, mis võimaldab õppida nii Eesti kui välismaa kolleegidelt, jagada omavahel kogemusi ja osaleda koos õpilastega koolidevahelistes õpiprojektides. Balti Uuringute Instituut uuris Haridus- ja Noorteameti tellimusel 2023. aasta sügistalvel Eesti õpetajate motivatsiooni eTwinningu tegevustes osaleda.

Õpetajaamet on keeruline ja stressirohke, täiesti arusaadav, et lihtsalt nalja pärast uusi kohustusi endale võtta ei taheta. Rääkisime nii nende õpetajatega, kes on eTwinningu projekte teinud juba ligi 20 aastat kui ka nendega, kes teinud ühe või kaks. Aga ka nendega, kes käinud koolitusel, ent jäänud teadmiste rakendamisel toppama. Üllatuseks selgus, et ajapuudust ei tajutagi ühe ja peamise takistusena – pigem tundus, et õpetajaid takistab üldine infopuudus või ebakindlus. Rohkem projekte tehes suureneb ka vilumus sisustada eTwinningu õpiprojekt viisil, et teemad täidavad õppekava eesmärke. Nii ei ole koos mõne välismaise klassiga ekraani vahendusel õppimine mitte lisalõbu, mille ülekoormatud õpetaja peab niigi tihedasse ajakavva kuidagi sisse suruma, vaid tavaline õppetöö inspireerivamas vormis.

Ei ole saladus, et paljud kooliga seotud osapooled: õpetajad, lapsed ja vanemad on viimasel ajal üha kriitilisemad koolisüsteemi ja metoodika jäikuse suhtes. Vähem on ehk avalikult räägitud, et ka tänapäevastele õpetajatele endile võib mõjuda demotiveerivalt, kui nad aastast aastasse sama materjali andes justkui ühte mustrisse kinni jäävad, sest enesetäienduseks, materjali ja meetodite kaasajastamiseks lihtsalt ei jagu argipäeva kõrvalt võhma. eTwinningu tegevusi läbi viinud õpetajate motivatsiooni uurides selguski, et programm annab võimaluse rutiinist välja saada – virtuaalkohtumised kaugete maade õpetajate ja õpilastega toovad koolipäeva põnevust ja muudavad klassitunnid interaktiivsemaks. Seda kinnitasid meile mitmed õpetajad, rõhutades et eTwinningu projektides osalemine annab neile võimaluse olla õpetajatöös loomingulisem, lisaks enese arendamisele ka end teostada.

Tundide suurenenud interaktiivsus ei ole samuti sugugi väheoluline aspekt: digipädevus on ülioluline oskus, ja selle asemel, et seda arvutitunnis teoreetiliselt õppida, võivad rahvusvahelise projekti tegevuste käigus oskused kiireminigi tulla. Digipädevust saavad eTwinningu käigus juurde ka õpetajad. Pikema eTwinningu kogemusega pedagoogid rääkisid, kuidas nad saavad mõnes klassis kogu projekti tehnilise poole ja dokumentatsiooni usaldada õpilastele, nii et nood saavad väärt praktikakogemuse ja õpetaja saab keskenduda vaid õpetamisele.

Õpetajaid intervjueerides selgus, et lisaks enesearengule ongi õpetajate jaoks eTwinninguga tegelemisel teine peamine ja ülioluline motivaator “sära laste silmades”. Õpilastel on põnev kogeda kultuurilisi erinevusi eakaaslastega teistes maades, õpetajad naudivad omakorda võimalust näha pealt laste silmaringi avardumist ja enesekindluse kasvu. Mainiti, et ka kehvema keeleoskusega õpilased saavad eTwinningu käigus tugeva lisamotivatsiooni keeleõppeks, teadmine, et kusagil mujal keegi loeb nende tööd, paneb pingutama. Õpetajad rõhutasid, et õpilased tahavad väga tavalisest teistmoodi õppida ja tulevad projektidega hea meelega kaasa. Õpetajad rääkisid õpilaste edusammudest väga emotsionaalselt ja kasutasid väljendeid “fantastiline tunne” ja “see annab jõudu”. Õpetajad leidsid, et õpilasi peaks tubli osaluse korral ka tunnustama, kas kooli juhtkonna või HarNo poolt.

Kolmandaks oluliseks motiveerivaks aspektiks eTwinningu programmis ja ilmselt ka laiemalt rahvusvaheliste projektidega tegelemise juures on koostöö kolleegidega eri riikidest üle maailma. “Teised inimesed näitavad enda tööd, mille kaudu saad ise samuti häid ja uusi ideid. Samuti saate koos mõelda välja asju ja probleemidele lahendusi. eTwinningus on sama masti inimesed, kes mõistavad üksteist. See annab enesekindlust,” rääkis üks õpetaja. Vahel liigutakse mõttekaaslastega ühest projektist teise, võimalusel ka eTwinningust Erasmus+ ja teiste projektide juurde, mis võimaldavad kohtumisi päriselus. eTwinningu programm annab õpetajatele sõpru kogu eluks, kes pakuvad rasketel hetkedel tuge, tekib õpetajate vaheline solidaarsus. Eks koostöö ja väliskolleegide toetuse tunde nii tugev rõhutamine rahvusvahelise koostöö olulise plussina võib viidata koostöö nõrkusele ja tunnustuse puudusele Eesti koolide sees.

Selgeid vajakajäämisi näitas Balti Uuringute Instituudi uuring ka rahvusvahelise koostöö tunnustamise osas. HarNo tööle eTwinningu tegevusi läbi viivate õpetajate tunnustamisel ja võrgustamisel jagus osalejatel vaid kiidusõnu. Enamikes koolides ja lasteaedades jääb aga juhtkonna toest ja tunnustusest kõvasti puudu. Intervjuude käigus pakuti välja tore idee töötada välja eTwinningu koostööprojektid koolijuhtidele. Kindlasti oleks kasulik väliskolleegidega kogemusi vahetada, ent salaplaanina kasvaks ka juhtkondade arusaam projekti kasudest ning vajadusest osalejaid tunnustada või premeerida.

Kuulates eTwinningus kogenud õpetajatelt ootamatult rikkalikku ja veenvat projekti kasude ülevaadet, hakkas tunduma kummaline, et iga-aastasel õpetajate tunnustusüritusel rahvusvahelist koostööd ära ei märgita. Uurisime õpetajate arvamust, ja neil on täpselt sama segadus: edukat osalust rahvusvahelistes projektides ei tooda aasta õpetaja galal isegi ühe aspektina välja, rääkimata eraldi auhinnakategooriast, mida see kindlasti vajaks.

Kokkuvõttes: õpetajad kinnitasid nii intervjuudes kui küsitlusele vastates, et eTwinningu tegevused on kasulikud ja motiveerivaks nii õpetajatele kui õpilastele. Programmi edendamiseks oleks vaja teadlikkust tõsta nii koolijuhtide kui ka lapsevanemate seas, et nad oskaksid nii ägedat ja õpilasi arendavat võimalust klassiruumi tahta ja paluda. Ja lisaks tuleks agaramaid osalejaid rohkem tunnustada, sh ka üleriigilisel tunnustusüritusel. Ent algusesse tagasi jõudes: esiteks tagame õpetajatele normkoormuse, normaalse palga ja puhkuse, vajadusel haridustehnoloogi ja innovatsioonile avatud toetava juhtkonna. Nii saavad sära silma nii õpilased kui õpetajad, ja päris tore on seda sära teiste riikide õpilaste ja õpetajatega omakorda jagada.

Loe projekti aruannet SIIT.

Blogipostitust saate lugeda uuringu tellija Haridus- ja Noorteameti lehel SIIT.

Üheks Eesti Vabariigi lõimumispoliitika väljakutseks on suurendada eesti keelt mittevaldavate inimeste eesti keele oskust ja luua võimalusi aktiivseks keelekasutuseks („Sidus Eesti 2030“). Kui 41% Eesti muukeelsetest püsielanikest valdab eesti keelt aktiivsel tasemel (valdab vabalt, saab aru, räägib ja kirjutab), on ligikaudu poole võõrkeelse elanikkonna eesti keele oskus passiivne: alla keskmise taseme (43%) või puudub täielikult (8%) (EIM 2020). Eesti keele passiivne valdamine või mitteoskamine on iseloomulik ka 84% Eestisse saabunud uussisserändajatele (EIM 2020). Kuigi eesti keele õpet võimaldavaid ja toetavaid teenuseid on mitmeid, on nende “tüüpiliseks kliendiks” kujunenud 35-49-aastane venekeelne ja kõrgharitud naine (uussisserändaja või püsielanik).

Et kaasata tulevikus eesti keele õppesse senisest enam ka teisi gruppe, viis Balti Uuringute Instituut 2023. aastal läbi uuringu “Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus piiratud keelekeskkondades: Kultuuriministeeriumi haldusala”, mille tulemusena valmisid ka eesti keele õppijate profiilid (arhetüübid) ja nendel põhinevad persoonad, kellest võiksid tulevatel aastatel saada Integratsiooni Sihtasutuse (INSA) keeleõppe prioriteetsed sihtrühmad. Uuringu raames analüüsisime Eesti piiratud keelekeskkondades elavate vähelõimunud püsielanike, uussisserändajate ja ajutise kaitse saajate keeleõppe kogemust, motivatsiooni ja takistusi. Samuti koostasime eelnevalt mainitud kolmel sihtrühmal põhinevad keeleõppijate arhetüübid ja persoonad.

Alljärgnevalt on välja toodud lühiülevaade uuringu raames valminud keeleõppe sihtrühmade arhetüüpidest, kus igaühte on iseloomustatud ühe püsielanikust persoonaga. Arhetüübid ja persoonad on oma olemuselt ja funktsioonilt sarnased, kuid erinevad ennekõike just käitumuslikust aspektist. Persoonasid esitletakse enamasti inimnäoliselt ehk konkreetse karakterina. Arhetüübid kujutavad aga teatud käitumuslikke karakteristikuid või abstraheeritud tüüpe.

Ennastjuhtiv pragmaatiline õppija on inimene, kes on suuteline protsesse ise algatama ja juhtima endale vajalikus suunas ning üsna paindlikult.

Aleksei, 33, Narvast
Püsielanik
Praegune keeletase: kuni C1

Aleksei on sündinud ning kogu elu elanud Narvas. Ta on abielus ja tal on kaks last, kelle tulevikust ta väga hoolib. Ta keskendub enda ja oma pere toimetulekule. Aleksei räägib eesti keelt C1 tasemel, kuid tunneb ennast keelt kasutades ebakindlalt. Lisaks räägib ta inglise keelt, mis on ka tema töökoha lingua franca. Kolleegidega suhtleb ta nii eesti, vene kui inglise keeles, vastavalt sellele, kuidas on mugavam ning kõige kergem töökaaslastest aru saada.

Aleksei õppis eesti keelt juba koolis, kuid rakendatavuse puudumise tõttu tundus see talle igav. Hiljem kõrgharidust omandades ning avalikus sektoris karjäärivõimalusi kaaludes, otsustas Aleksei keele selgeks õppida. Ta oli süstemaatiline õppija ja saavutas eesti keele hea taseme. Aleksei töötas natuke aega avalikus sektoris, kuid leidis, et talle pakub rohkem huvi finantsmaailm, ja läks üle inglise- ja venekeelsesse erasektorisse. Vahepeal on tema keeleoskus hakanud aga tasapisi ununema ning harjutamiseks pole enam vajadust.

Kuigi Aleksei on kuulnud erinevatest eesti keele õppimise võimalustest (nt INSA eesti keele maja), leiab ta, et seal ei kajastata piisavalt teemasid (näiteks finantssektor), mis talle huvi pakuksid. Samuti leiab Aleksei, et kuna Narva elanike eesti keele tase on kehvemapoolne, siis ei pakuks keelekohvikutes käimine talle lisaväärtust.

Kitsale sihile keskendunud õppija on inimene, kes ei ole kuigi paindlik ja proaktiivne, vaid arvab sageli, et asjad käivad teatud aktsepteeritud viisidel. Selleks, et ta võtaks omaks uue seisukoha läheb aega. Samas on ta valmis panustama oma aega eesmärgi saavutamiseks.

Julia, 33, Narvast
Püsielanik
Praegune keeletase: B1

Julia elab enda elukaaslasega Narvas ning töötab hetkel jõusaali vastuvõtulauas. Tulevikus tahaks ta elada Tallinnas, et leida sealt rohkem võimalusi nagu näiteks parem töökoht. Samas tundub talle Tallinna kolimine keeruline ja kulukas. Oma elus pole ta palju välismaale reisinud, kuid planeerib igaks suveks mõne Eesti-sisese puhkuse.

Julia tahtis pärast gümnaasiumi lõpetamist minna eesti keeles psühholoogiks õppima, kuid puuduliku keeleoskuse tõttu ei saanud ta ülikooli sisse. Tänaseni tunneb ta, et tahaks teha tähendusrikkamat tööd, kuid ei saa seda teha vähese eesti keele oskuse tõttu.

Hetkel räägib Julia eesti keelt B1 tasemel. Keele paremaks omandamiseks läks ta kursustele, kuid loobus üsna pea, sest õpe oli kuiv ja igav. Kursustel soovitati tal vaadata ka eestikeelset audiovisuaalset meediat, kuid ta ei näinud sellel mõtet, sest ta ei saa ju mitte midagi aru.

Ta on kuulnud ka eesti keele kohvikutest ja paaril korral mõelnud osaleda, kuid kohviku tundmatu formaat tekitab temas ärevust. Samuti ei taha ta sattuda kohvikusse, kus kõik osalejad on vene keelt kõnelevad. Julia töökoht on eestikeelne, mille tõttu on ka tema keeleoskus veidi paranema hakanud. Ta usub, et tõeliselt edukaks keeleõppeks on tal vaja eesti keelt emakeelena rääkivat eraõpetajat või ideaalset keelekeskkonda. Samas on ta valmis proovima ka keelesõpra, et saavutada parem suhtlemisoskus.

Ebakindel õppija on inimene, kes ei ole kindel, kas tal on vaja eesti keelt õppida ja kas saadav kasu ületab tekkinud kulu.

Svetlana, 41, Narva
Püsielanik
Praegune keeletase: B2

Svetlana on väikeettevõtja, abielus ning kasvatab ühte last. Tal on finantsiliselt kõik hästi, kuid elus valmistab talle probleeme põhiliselt tema ettevõte, eelkõige uute töötajate leidmine. Talle ei meeldi olla stressis ning talle meeldivad rõõmsad ja sõbralikud inimesed.

Svetlana räägib eesti keelt B1-B2 tasemel, kuid suheldes ei tunne ta end mugavalt. Ta on kaks korda elus kursustel käinud, millest mõlemat pidas mõttetuks. Esimese koolituse jättis ta pooleli, sest grupis oli liiga palju rahvast. Veebis õppimine talle ei meeldinud ja eesti keele maja tundus ajaraiskamisena, sest ta ei saanud piisavalt hästi aru, mida seal räägiti.

Svetlana tunneb, et tal oleks rohkem võimalusi elus, kui ta oskaks eesti keelt. Näiteks saaks ta laiendada oma suhtlusvõrgustikku uute klientide saamiseks. Samuti nendib ta, et Eestis elades võiks veidi ka eesti keelt osata. Tal on natukene piinlik, et pärast kogu elu Eestis elamist oskab ta keelt vaid B1-B2 tasemel. Samas leiab ta, et eestlased on temaga võrreldes teistsugused: järsud ning natuke hirmutavad.

Tänaseks on ta eesti keele õppimise osas lootuse kaotanud ning ei ole kindel kas on enam mõtet uuesti proovida. Seda enam, et isegi kui ta keele selgeks saaks, siis poleks tal Narvas palju inimesi kellega eesti keeles suhelda.

Väheautonoomne õppija on inimene, kes näeb väga kitsastes raamides, et temast ei sõltu midagi. Ta ei tunne, et ta suudaks midagi mõjutada või et tal oleks vastutus ka nende asjade eest, mida ta ise vahetult ei vaja. Sellisel õppijal on muuhulgas ka raskem aru saada abstraktsematest keeleõppega seotud argumentidest.

Dmitri, 35, Maardu
Püsielanik
Praegune keeletase: kuni A1

Dmitri õppis eesti keelt koolis, aga Maardus on kaks kooli, millest ühes on tema hinnangul võimalik eesti keel selgeks saada, kuid teises mitte. Tema käis justnimelt selles teises. Hiljem viis elu ta tehnikumi ning nüüd töötab ta enda kodulinnas Maardus tehases.

Praegu räägib Dmitri eesti keelt A1 tasemel. Ta on keelt koolis veidi õppinud, aga selgeks ei saanud. Samuti ei ole tal eesti keelt vaja ei tööl ega eraelus. Tema sõbrad ja tüdruksõber suhtlevad kõik vene keeles ning ka töökeskkonnas on peamiseks keeleks vene keel. Kuigi ta on paar korda mõelnud eesti keele õppimisele, on ta alati jõudnud järeldusele, et hetkel pole seda vaja. Ta on jõudnud otsusele, et tegeleb selle küsimusega tulevikus, kui tekib reaalne vajadus, näiteks ametikõrgenduse korral. Dmitri jaoks on paratamatus, et Maardus eesti keelt selgeks ei saa ning ta eelistab rõõmustada pigem nende asjade üle, mis tal olemas on.

Tutvu täispikkade arhetüüpide ja persoonadega pikemalt värskelt valminud uuringuaruandes.

Mina kasvasin üles 2000ndate alguses mil arvutid ja e-mängud ei olnud veel nii populaarsed kui need on täna. Tean, et meil oli kodus arvuti, kuid suurt mängimist selle peal ei toimunud.

E-mängud minu elus

Minu esimene mälestus videomängude mängimisest on ajast, mil olin 4-5aastane ja läksime kõrvalmajas elava tüdruku juurde simulatsioonimängu “The Sims 1” mängima. Olles lapsena ehitanud liivakastis losse ja elutoas diivanipatjadest kindluseid, olin vaimustuses, et saan arvutis ehitada reaalse maja, sealjuures valida ise seinavärvi, tapeedi ja mööbli. Minu kujutlusvõime saavutas uued dimensioonid. Olen üsna kindel, et läksin vanemate juurde koju sooviga, et soetada ka meie arvutisse Sims. Ei läinud palju aega mööda, kui hakkasin arvutis aina rohkem videomänge mängima, sealhulgas legendaarset arvutimängu Siia-sinna läbi linna.

Minu edasine kogemus e-mängudega oli lünklik. Minust ei saanud kunagi enda hinnangul piisavalt pädevat mängurit ega polnud suurt huvi mängida tol hetkel populaarseid mänge nagu GTA San Andreas või Call of Duty. Need mängud tundusid liiga keerulised. Ka sõprusseltskonnas ei olnud suuri videomängureid või vähemasti videomängudest ei räägitud. Meie peres olid e-mängud üsnagi populaarsed. Ema mängis nooremana strateegiamängu Age of Empires, kuid ühel hetkel ei jätkunud selleks enam aega. Isa mängis tihti God of War’i või GTA’d. Kusjuures meie emaga istusime kõrval ning tihti andsime hinnanguid, miks isa tegelaskuju juba 10. korda surma sai. Mul on ere mälestus, kuidas 2014. aastal kolisime perega uude koju ja ühiselt mööblit kokku pannes avastasime, et palju lõbusam on koos GTA V mängida.

Minu aktiivne e-mängimine jääb aega, mil olin tudeng. Kui elukaaslasega kokku kolisime, siis tuli esimesena uksest sisse mängukonsool PS3. Alates sellest olen pelgalt kõrvaltvaataja rollist vaikselt jõudnud ka mängude mängimiseni. Suurem e-mängimine hakkas pihta, kui mõned aastad tagasi saabus koju PS5, kuid sel korral koos kahe puldiga. Üsnagi kiiresti täienes mängukataloog videomängudega, mis olid mõeldud kahekesi/ mitmekesi mängimiseks. Näiteks platvormmäng Sackboy ja võidusõidumäng Crash Team Racing: Nitro Fueled. Kuna olin alati olnud huvitatud märulimängudest, siis sai ühe suvega mängitud ka kõik kolm osa populaarsest esimese isiku tulistamismängust Borderlands. Mind paelus selle mängu graafika, põhilugu ja gameplay. Borderlands on tänaseni üks lemmikumaid videomänge. Aastate jooksul olen proovinud mängida ka tulistamismängu Call of Duty, kuid tulutult. Ühel laupäeval sai mu tegelaskuju 27 korda mängus surma ja olles ahastusest poetanud paar pisarat otsustasin, et mäng pole mulle.

Seega on e-mängudest minu jaoks aastate jooksul kujunenud peamiselt lõbus vaba aja veetmise viis, kas koos sõprade, pere või kaaslasega. Tuleb tõdeda, et viimasel ajal jääb muu elu kõrvalt videomängudeks aega väheseks, kuid sellest hoolimata pean väärtuslikuks igat hetke, mil saan aeg-ajalt videomänge mängida ja n-ö pärismaailmast eemale. Praegu mängime elukaaslasega uut rollivideomängu Baldur’s Gate 3. Raske, aga põnev!

E-mängud noorte elus

Enne IBSu 2023. aasta uuringut „E-mängude rakendatavus noorsootöös“ ei olnud ma palju mõelnud sellele, kas ja kuivõrd on e-mängud mind või mu pädevusi mõjutanud. Mind saatis uuringu tegemisel eelnev kogemus videomängudega ja korduvalt tabasin end mõttelt, et e-mängud on märkamatult olnud üsnagi märkimisväärne osa minu elust. Hoolimata sellest, et ei olnud minust ei noorena ega ka hilisemas eas väga entusiastlikku või head e-mängurit. Uuel sajandil sündinud noorte jaoks on e-mängud aga saanud osaks nende igapäevaelust ja raske on leida last, kes e-mänge ei mängiks. Täiskasvanutena oleme harjunud noori ekraanide eest ära tõmbama, kuid kas see on ikkagi vajalik?

Kui mõtleme täiskasvanutena e-mängude peale, siis sageli tuleb esimesena ette stereotüüp, et videomängude mängija on mittesotsiaalne noor, kes veedab suure osa ärkveloleku ajast pimedas toas ekraani taga, sealjuures juues energiajooke ja süües krõpsu. Kuigi kindlasti leidub ka neid noori, on tänane reaalsus pisut teine, ja vastupidiselt populaarsele stereotüübile on e-mängud hoopis osa noorte sotsiaalelust. IBSu uuringu tulemustest selgub, et rohkem kui 70% 7-16aastastest noortest mängivad e-mänge sõpradega veebis ja ligikaudu 30% ühes ruumis. Tihti kasutatakse suhtlemiseks erinevaid rakendusi nagu Discord, Snapchat või ollakse sõpradega ühises kõnes. Seega on loodud tänapäeva noortele mitmeid võimalusi, kuidas ka virtuaalmaailmas kolades ühiselt aega veeta ja suhelda. See on suur edasiminek ajast, kui olin ise noor teismeline ja sõpradega videomängude mängimine tähendas peamiselt järgmisel päeval koolis muljetamist. Enda kogemuse põhjal julgen väita, et praegu on e-mängude mängimine palju sotsiaalsem kui see oli 5-10 aastat tagasi.

Nii nagu paljud teised, kasvasin ka mina üles lauamängudega. Pean nendest siiani kõrgelt lugu ja ei ole neid uuel videomängude ajastul unustanud riiulile tolmu koguma, kuid pean tõdema, et näen e-mängudes rohkem võimalusi noorte oskuste arendamiseks. Lauamäng “Mees, kes teadis ussisõnu” oli küll noorena isiklik lemmik, kuid tuleb tunnistada, et põnevam oli jälgida isa mängimas ajaloolist seiklusvideomängu Assassin’s Creed. Hiljutised rahvusvahelised uuringud näitavad, et videomängud toovad noores välja loomuomase motivatsiooni kasutada fantaasiat, väljakutseid ja uudishimu. Uuringud on jõudnud järeldusele, et e-mänge mängides rakendatakse oma kognitiivseid oskusi terviklikumalt, mille tõttu on e-mängudel suurem mõju inimese vaimsete võimete arendamisel kui lauamängudel.

Täiskasvanutena võime jätkuvalt eelistada mängida lauamänge, sest kasvasime nendega üles ja nende funktsioonid, sh sealsed arenguvõimalused, on meile tuttavad. Tänane reaalsus on aga see, et noored on koondunud virtuaalmaailma e-mänge mängima. Nad on kasvanud üles liikuva interaktiivse mänguga. IBSu uuringust selgus, et noored mängivad e-mänge kõige enam meelelahutuseks või igavuse peletamiseks, kuid ka sõpradega suhtlemiseks, kujutlusvõime parandamiseks ja reaalsusest eemale põikamiseks. E-mängud on noorte jaoks sarnane meelelahutusviis nagu varasemalt olid lauamängud. Seega vahest peaksime hoopis suunama ja toetama nende juba olemasolevate oskuste arendamist keskkonnas, mis on noorele meelepärane, tuttav ja põnev. See aga ei välista ekraanivabu õhtuid mängides tundide viisi Monopoly’t.

E-mängude rakendusvõimalused

E-mängude maailm on väga mitmekesine ja kirju. Iga kord kui arvan, et mul on omajagu kogemusi ja teadmisi e-mängude mängimisest, siis nooremad õed-vennad tõestavad mulle vastupidist. Kuna videomängude maailm on pidevas arengus, siis on keeruline kõikide uuenduste ja põnevate mängudega kursis olla. Täiskasvanuna on seda vahest raske tunnistada, aga siin on ekspertideks noored. Nemad teavad, kuidas mängida Robloxi, Minecrafti ja mis või kes on NPC (non-player character). Ja kellele ei meeldiks olla kõige targem ruumis?

E-mängud on võimalus, kuidas noored saavad e-mängudega seotud tegevustes olla õpetaja rolliss. Samuti pakub see meile, täiskasvanutele võimaluse luua noorega paremat kontakti neile sobiva meediumi abil. Selle asemel, et videomängudest hoiduda, võiksime proovida neid hoopis koos noortega mängida. Tuleb tunnistada, et täiskasvanuna videomängude mängimise teekonda alustada oli pisut hirmus, kuid seevastu olen noorema generatsiooniga mängimisest saanud palju toredaid kogemusi. Õnneks kehtib e-mängudes printsiip – mis halvasti, see uuesti! Noortel on igati lõbus vaadata, kuidas su tegelaskuju juba kolmandat korda võidusõidumängus vastu posti sõidab.

Kuigi e-mängude mängimisel on positiivne mõju noorte üldpädevuste arengule, siis tuleb teadvustada ka nende potentsiaalseid ohtusid. Uuringud käsitlevad probleeme nagu unehäired, ebatervislik eluviis, sõltuvus ja vaimse tervise probleemid. Täiskasvanutena oskame enamasti oma aega ja emotsioone reguleerida. Kuid mis seal salata, olen ka ise veetnud mitmeid tunde järjest videomänge mängides, sealjuures märkamata korisevat kõhtu ja unustades märja pesu pesumasinasse. Viimased teadusuuringud näitavad, et e-mängud avaldavad negatiivset mõju noorte tervisele mitme faktori koosmõjul ning juhul, kui e-mänge kasutatakse peamise vahendina stressiga toimetulekuks.

Seega on meie töö täiskasvanutena panustada noorte kõrgenenud teadlikkusele virtuaalmaailma ohutust kasutamisest ja suurendada dialoogi nendega e-mängude mängimisest ning interneti kasutusest. On ääretult oluline, et nii noored kui ka täiskasvanud oleksid teadlikud oma digitaalsest identiteedist ja oma käitumisest virtuaalmaailmas. Seega, isegi kui toit sai valmis kell kümme õhtul ja pesu sai restile alles hilisööl, siis on oluline teadvustada, et mõõdukalt mängimine ja pauside tegemine on kriitilise tähtsusega.

Kokkuvõtteks

See ei ole saladus, et e-mängud on noorte seas populaarsed ja nende mängimine on Eestis jätkuvalt tõusuteel. Oluline on aga leida viise, kuidas saaksime noorte virtuaalmaailmas veedetud aega suunata eesmärgipäraselt, sealjuures toetades nende oskuste ja pädevuste arengut. Täiendavat tähelepanu tuleks pöörata ka virtuaalmaailma ohutule kasutusele ja noorte digitaalse identiteedi toetamisele. Tegime kolleegidega IBSu uuringu põhjal kümme järeldust ja soovitust, kuidas e-mänge rakendada noorsootöös. Tegelikkuses sobivad paljud neist soovitustest ka n-ö koduseks kasutamiseks ehk kuidas mõtestada noorte e-mängimist ja toetada nende oskuste arengut virtuaalmaailmas, sealjuures olles täiskasvanuna osa protsessist. (Noore) täiskasvanuna usun, et e-mängudes on palju kasutamata potentsiaali. Minu elus on e-mängud olnud alati tore meelelahutusviis ja suure tõenäosusega on ka tulevikus. Endale annan aga lubaduse, et proovin täiskasvanuna olla rohkem avatud uutele e-mängudele – mistahes kui keerulised need esmapilgul tunduvad.

Noorte hea vaimne ja füüsiline tervis on ühiskonna vundamendiks. Noorte vaimse ja füüsilise oleku toetamisel mängivad olulist rolli noortevaldkonna töötajad, keda vaatamata oma tähtsale tööle märgatakse võrreldes haridusvaldkonna töötajatega vähem ning nende tehtud tööd ei osata sageli väärtustada. Tänaseks on selgunud, et neid tihti tahaplaanile jäävaid, kuid tähtsa töö tegijaid on Eestis ligi 12 300, kelle muresid ja rõõme vaatles Balti Uuringute Instituut täpsemalt hiljuti ilmunud uuringus „Noortevaldkonna töötajaskonna töötingimused”.

Samm-sammult allakäik

Noortevaldkonna töötajaid iseloomustab praegusel hetkel koormustasemele mittevastav palk ning arengupotentsiaali tähelepanuta jätmine. 65% noortevaldkonna töötajatest ei ole rahul oma hetkese palgaga ning 70% täiskohaga töötavatest inimestest teenib brutopalka alla 1500 euro kuus. Need tegurid viitavad selgelt asjaolule, et noortevaldkonna töötajaid ei väärtustata piisavalt ning on tugevateks argumentideks, et olukord peab muutuma.

Valdkonna olulisuse alahindamine on omakorda mõjub halvasti selle mainele ja pigem tõrjub kui tõmbab ligi pädevaid noori töötajaid, kes aitaksid vormida järelkasvu ning seeläbi parendada ühiskonda tervikuna. Seega on oluline tegeleda valdkonna kitsaskohtadega, et paraneks noortevaldkonna maine ning valdkonna järelkasv oleks tagatud.

Kas me peaks tapma huvi, mis toetab terve ühiskonna loomist?

Mitmed noortevaldkonna töötajad on ülekoormatud, kuid siiski jätkavad oma tööga. Nende peamiseks kütuseks on eelkõige kirg valdkonna ja oma töö vastu. Noortevaldkonna töötajad on tihti sattunud töökohale just enda hobi tõttu, mis tähendab, et neil on huvi ning soov töötada noorte inimestega. Kõrge motivatsiooniga kaasub aga tihti negatiivne aspekt: neid inimesi kiputakse ära kasutama. Oma kire tõttu ollakse aktiivsed töökohal, kus pakutav palk ning töötingimused jätavad soovida. Siiski on enamasti ka neil inimestel piir ees ning oluline on olukorrale lahendus leida enne selle ületamist.

Kuidas olukorda muuta?

Ebaõiglane olukord saab lõpu siis, kui kasvab teadlikkus noortevaldkonna tööst nii mikro- kui makrotasandil. Riik peaks laiendama noorsootööhariduse ja pakutavate koolituste ampluaad, pakkuma noorsootöötajatele motiveerivat tasu, tegema positiivse sisuga teavitustööd ning looma tugivõrgustiku antud valdkonna töötajatele. Sealjuures on oluline tagada juhtide professionaalsus ning tunnustada töötajaid tehtud töö eest.

Tugeva vundamendi valamisse saab panustada aga iga inimene, kes paneb tähele noortevaldkonnas tehtud samme. Noortevaldkonna töötajad toetavad noorte arengut, mistõttu saab neisse suhtuda ka kui superkangelastesse, kes teevad nähtamatult heategusid. Seega saab igaüks neid inimesi rohkem märgata, kelle igapäevaseks eesmärgiks on tervikliku ühiskonna loomine. Tunnustame ja väärtustame noortevaldkonna töötajaid!

Viimasest paarist aastast on kujunenud kodukontorite võidukäik. Vähemalt meie IBS-is poleks varem osanud ennustada, et hakkame kunstilembese kontori asemel veetma kuid kodus köögilaua taga. Või hoopis liigagi mugaval diivanil! Maailm muutus tundmatuseni. Selleks, et uuest reaalsusest sotti saada, otsustasime – nagu ikka –  asja uurida! Võtsime vaatluse alla kaugtööga kaasneva mõju ja teiste riikide praktikad, ning avastasime nii mõndagi tähelepanuväärset. Nüüd jagamegi sinuga teadmisi, mida saime nii kodukontoris töötamise vahendite, produktiivsuse ja tasakaalu, kui ka keskkonnasäästu kohta. Vaatlen neid valdkondi läbi perspektiivi, milles kodukontoris töötamine meile endile kõige rohkem kasu saaks tuua.  

Teaduskirjandusest selgus, et musta ja valget selles valdkonnas ei ole. Küll aga on kaugtöö tegemisel täheldatud positiivset mõju töötajate tulemuslikkusele. Kodukontorist töö tegijad keskenduvad tööle kauem, kui nende kontoris töötavad kolleegid. Oma rolli mängib selles nii tööle sõitmisest säästetud aeg, kuid ka rahulikum kodune keskkond, mis aitab sobivate tingimuste olemasolul rohkem töösse süveneda. Seega on kindel, et “kodukontor” ei ole salakood suurpuhastusele ja koogiküpsetamisele. Lisaks positiivne uudis tööandjatele – kaugtöötajad vahetavad väiksema tõenäosusega töökohta.

Ent kõik pole ka päris nii roosiline, kui esmapilgul paista võib. Rohkem kui 2,5 päeval nädalas kaugtööd tegevatel töötajatel kipuvad kolleegidega olema halvemad suhted, nad on suuremas sotsiaalses isolatsioonis ja tajuvad organisatsioonikultuuri nõrgemini. Seega olles nädalas vähemalt pooltel päevadel kontoris, saame ise anda panuse headesse suhetesse kolleegidega!  Nagu kontoris töötamisel, on ka kodust töö tegemisel omad plussid ja miinused. Üks on aga kindel, kodukontori mõjud sõltuvad suuresti meist endist!   

Linnastumine, keskkond ja autosõidud   

Koroonapandeemia tõi varasemast enam esile kaugtööga seotud arutelu kodust töötamise soodsast mõjust kliima- ja elukeskkonnale ning inimese tervisele. Igapäevane tööle ja tagasi sõitmine tekitab paratamatult õhu- ja mürasaastet, kulutab naftavarusid, heidab õhku süsihappegaasi ning suurendab kliimamuutust.

See aga ei tähelda, et saaksime kaugtööga seotud kasulikku mõju keskkonnale vaadelda üldistatult ja kõik aegade lõpuni kodukontorisse suunduda. Kuigi meie tegemata jäetud sõidud tööle võivad olla positiivse mõjuga, mängivad siin rolli teisedki elustiiliga seotud valikud. Kui tööle sõitmise asemel seada iga päev suund autoga  kohvikusse või õhtul toidupoodi, ei pruugi positiivne mõju keskkonnale avalduda. Ja kuigi energiatarbimine kontoris väheneb, siis kodudes see tõenäoliselt suureneb.

Seega tulenevalt inimeste käitumismustrite erinevustest, ei ole meil võimalust teha kaugeleulatuvaid järeldusi kaugtöö keskkonnasäästlikkuse kohta. Siinkohal saab lugeja aga enda harjumuste peale ise mõtiskleda ja planeerida toidupoe külastusi kontoris käimisega samale päevale või asendada mõni harjumuspärane autosõit hoopis rattasõiduga.   

Küll aga võib kaugtöö üsna selgelt avaldada positiivset mõju linnastumise vähendamisele, andes maapiirkondades elavatele inimestele senisest suurema valikuvabaduse tööturul. Suurem kaugtöö levik avab inimestele võimaluse kolida hõredama asustusega piirkondadesse, kus kinnisvara on odavam, loodus lähemal ning keskkond laste kasvatamiseks turvalisem. Suurem kaugtöö levik aitab toetada regionaalarengut ja nautida looduslähedast keskkonda samal ajal.   

Kes maksab tooli eest?    

Kui oleme jõudnud hetkeks juba unistada Hiiumaa kadakate vahele kolimisest, tekib uus küsimus. Milline peaks üks hea kodukontor olema? Eksperdid on jõudnud järeldusele, et kõige tähtsam on kodukontori puutumatus kõrvalistest teguritest. Seltsivad lapsed, koduloomad ja elukaaslane võivad küll tuju heaks teha, kuid kodukontorist võiksid nad töö tegemise ajal siiski mõõdukat vahemaad hoida. Teaduskirjanduses on täheldatud, et inimesed, kellel on tööks olemas eraldi ruum, on enda töös tulemuslikumad kui need, kellel seda pole. Kontor peaks olema muidugi ka möbleeritud ja turvaline. Ainult voodist ja arvutist siinkohal ei piisa. Vaip peaks olema maa küljes  piisavalt tugevalt kinni, et vältida libisemist, elektrijuhtmed turvaliselt peidetud ja rattad tooli küljes kinni. Turvalise kodukontori kirjeldus on põhjalikumalt välja toodud aruandes.  

Korralikult sisustatud kodukontor ei ilmu aga sõrmenipsust ning nõuab omajagu väljaminekuid. Mitmed riigid on pakkunud lahendusi kodukontori sisustamiseks. Näiteks Austraalias korvab riik töötajatele  nende kodukontori sisustamise ning säilitamisega seotud kulud teatud määral, sh ka näiteks tööga seotud internetikasutuse ja telefonikõned. Seda igas päevas lausa 0,52 Austraalia dollarit ehk  0,34 euro ulatuses. Eestis riiklikul tasandil kodukontori sisustamise süsteemi ei ole ning töötajate töötingimuste eest vastutab tööandja. Töötaja saab alati ise ka läbi hüpata kohalikust uuskasutuskeskusest, kus mööbel ootab juba pikisilmi uusi omanikke.  

Maamaja valmis ja kodukontor sisustatud –tasakaal elus saavutatud?   

Pole ju saladus, et kodukontoris võib puhke- ja tööaeg hägustuda ning tasakaal paigast nihkuda. Millal lõpeb tööaeg ja algab puhkeaeg? Viimastel aastatel on mitmed Euroopa riigid võtnud töötajate kaitseks vastu seaduse või suunise, mis annab viimastele õiguse mitte olla kättesaadav. Euroopa Liidu agentuuri Eurofound alla kuuluv Euroopa Tööelu Vaatluskeskus on seda defineerinud järgmiselt: „Õigus mitte olla kättesaadav tähendab töötaja õigust hoiduda töövälisel ajal tööga seotud elektroonilisest suhtlusest, nagu e-kirjad või muud sõnumid“.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite areng ja levik on töömaailma pea peale pööranud. 50 aastat tagasi töölt lahkudes jäid tegemata jäänud ülesanded suure tõenäosusega ootama homset päeva. Täna võtame need aga puhkeajale kaasa telefonis või arvutis vaikselt märku andvate teavituste näol, mis aga võivad tekitada tunde, et oleme kogu aeg tööl. Kuniks juriidiline raamistik pole veel Eestisse jõudnud, saame kõik ise aktiivselt püüelda parema töö- ja eraelu tasakaalu poole. Lülitame tööga seotud teavitused peale tööpäeva välja ja laseme kolleegidel meile vastata alles järgmisel päeval, sõltumata sellest, kas nad näevad meie sõnumit või mitte.   

Kodukontori võimalus ei ole ainult heaks vahelduseks kontoritöötajatele või regionaalarengut toetav samm. Kodukontorist töötamine avab uksed tööturule ka neile, kelle jaoks pole kontoris tööl käimine varasemalt võimalik olnud. Nii saavad tööturule siseneda ka näiteks erivajaduse või hoolduskohustusega inimesed, kes ei saa teha kohalolu nõudvat tööd. Nõnda võiksime kaugtööd vaadata kui ühte töötegemise võimalust oma võlude ja valudega ning proovida seda efektiivselt toimima saada.  

Loe põhjalikumalt hiljutisest uuringust!

Viimastel aastatel on Eestis tavaliste sigarettide tarvitamine vähenenud. Selle positiivse suundumuse varjupooleks on aga aina kasvav alternatiivsete nikotiinitoodete tarvitamine. Selliseid uusi tooteid – peamiselt e-sigarette ja nikotiinipatju – tarvitavad Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2020. aasta „Eesti rahvastiku tervisekäitumise uuringu“ järgi enim just noored. 

Tihtipeale propageerivad alternatiivsete nikotiinitoodete edasimüüjad nende tarvitamist kui parimat viisi tubakast loobuda. Nii on näiteks ühe Eesti alternatiivsete nikotiinitoodete edasimüüja kodulehel lausa erinevaid artikleid, kus tuuakse muu hulgas välja, et e-sigaretid on suitsetamisest loobumiseks nikotiininätsudest ja -plaastritest paremad ning et laste ja teismeliste e-sigarettide tarvitamise suurenemine on müüt. Iseäranis küüniline on viimane väide, kuna see on artiklis viidatud uuringu tulemustele risti vastupidine. Nimelt on uuringus selgelt mainitud, et võrreldes 2014. aastaga on elus vähemalt korra e-sigaretti tarvitanud noorte hulk 2016. aastaks tõusnud 22% pealt 25% peale, samuti on regulaarsete alaealiste tarvitajate arv tõusnud 4% pealt 6% peale. Ka Eestis on TAI 2019. aasta „Eesti koolinoorte uimastite tarvitamise uuringu“ järgi e-sigaretti korduvalt tarvitanud 1% 11-aastastest, 6% 13-aastastest ja 10% 15-aastastest. Kõik see muudab teadmiste kogumise alternatiivsete nikotiinitoodete ja nende tarbimise kohta aina olulisemaks. 

Milles on probleem?

Tihti propageeritakse alternatiivseid nikotiinitooteid hea või lausa parima viisina tubakast loobumiseks. Selles osas ei valitse aga teaduslikku konsensust, samuti puuduvad pikaajalised uuringud, mis kinnitaksid alternatiivsete nikotiinitoodete ohutust.

Erinevalt vanemast elanikkonnast on aga paljudel noortel tubakatoodete asemel esimene kokkupuude just alternatiivse nikotiinitootega. Lisaks sellele kipuvad noorte esmatarvitamise kogemused olema positiivsemad kui vanemal elanikkonnal. Kogemuse meeldivust võimendab alternatiivsete nikotiinitoodete puhul ka maitse ja lõhn.

Noorte seas on samuti levinum trend tarvitada erinevaid tubaka- ja nikotiinitooteid läbisegi. Meie uuringust lähtub, et elanikkonna hulgast oli enamus vaid ühe toote tarvitajad (60%), seejuures nooremad vanuserühmad tarvitasid suurema tõenäosusega mitut toodet ja õpilaste küsitluses oli mõlemaid – ühe või kahe toote tarvitajaid – kolmandik. Ka kolme kuni viie erineva toote paralleelselt tarvitamine on noorte seas levinum, mistõttu võib väita, et tubaka- ja nikotiinitooteid tarvitavad noored kalduvad paralleelselt proovima ja tarvitama rohkem erinevaid tooteid kui vanem elanikkond. 

Seadus soodustab nikotiinipatjade kasutamist

Tubakaseaduses on nikotiinipatjade turundus, pakendi- ja müügireeglid võrreldes teiste tubaka- ja nikotiinitoodetega oluliselt lõdvemalt reguleeritud. Selle argument võiks olla tubakast loobumise soodustamine, ent nagu mainitud, nähtub meie uuringu tulemustest, et paljud noored ei alusta viimastel aastatel esmakordset tarvitamist enam sigarettidest, vaid just e-sigarettidest ja nikotiinipatjadest. Selles valguses on äärmiselt pentsik, et nikotiinipatju tõlgendatakse erinevalt paljudest teistest tubaka- ja nikotiinitoodetest tubakaseaduses tubakatootega seonduvaks tooteks, mitte tubakatooteks endaks või erilist sorti tubakatooteks, nagu on näiteks e-sigaretid. Seonduvad tooted on tubakatootega sarnaselt kasutatavad tooted, millega imiteeritakse tubakatoodete tarbimist, ja tooted, mida kasutatakse tubakatoodete asendamiseks, sealhulgas elektrooniline sigaret, taimsed suitsetatavad tooted, erinevad materjalid vesipiibutubaka asendamiseks ja tubakavaba huuletubakas, sõltumata nende toodete nikotiinisisaldusest). Just sellest seaduse definitsioonist tulenebki võimalus müüa Eesti õigusruumis nikotiinipatju palju lõdvemate reeglite järgi ja tihti noortele suunatult.

Mis muudab nikotiinipadjad teistest nikotiinitoodetest võrdsemaks?

Esitame järgnevalt mõned näited nikotiinipatjade müügist ja turundusest, mis oleksid paljude teiste tubaka- ja nikotiinitoodete puhul mõeldamatud. Nikotiinipatjade brändinimed on erinevalt näiteks sigaretifirmadest oluliselt enam noortele suunatud. Näidetena võib välja tuua brändinimetused ACE, Killa, Rämmar ja Blow. Samuti on kujundus oluliselt enam noortele suunatud. Nii on näiteks brändi Pablo nikotiinipatjade karbil pilt kurikuulsast Pablo Escobarist. Lisaks võib rahvuslikumalt meelestatud tarvitaja soetada endale brändi TUPS nikotiinipadjad, mille karpi kaunistab Eesti rahvusmuster. Seda arvesse võttes tasuks kaaluda nikotiinipatjade puhul standardiseeritud pakendi nõuet. Ehk võiks nikotiinipatjade pakendil olla sarnaselt sigaretipakkidele ka mõni hoiatav pilt.

Nikotiinipatjade pakenditele kehtib aga veel mõningaid lõdvemaid reegleid. Tubakaseaduse järgi ei tohi tubakatoote pakendi märgistus sisaldada teavet ega kasutada ühtegi teksti või kujutist, mis annab teavet tubakatoote nikotiini-, tõrva- või vingugaasisisalduse kohta. Nikotiinipatjade karpidel on aga info nikotiinisisalduse kohta kirjas vahel lausa mitmel viisil. Üldiselt asub karpide tagumisel poolel silt, kus on kirjas täpne nikotiinisisaldus nii grammi kui padja kohta. Tihti on ka karpide esikaanel märgitud toote kangus viiepalliskaalal.

Samuti ei tohi tubakatoote pakendi märgistus sisaldada teavet ega kasutada ühtegi teksti või kujutist, mis loob eksitavalt mulje, et sellel on ergutav, jõudu andev, raviv, noorendav, looduslik või orgaaniline omadus või muu positiivne mõju tervisele või elustiilile. Samuti ei tohi tubakatoote pakendi märgistus osutada maitsele, lõhnale, maitse- või lõhnaainele või muule lisaainele või selle puudumisele. Nikotiinipatjade puhul pole aga selline tootemargi kujundamine keelatud. Seetõttu saab näiteks bränd ACE müüa toodet ACE Guarana, mis rikuks tubakatoodete puhul mõlemat eespool mainitud nõuet (nimelt seostatakse guaraana kurnatuse maandamise, energiataseme tõstmise ning õppimisvõime ja mälu parandamisega; seetõttu kasutatakse guaraanat sagedasti ka näiteks energiajookide tootenimetustes). 

Lisaks pakendireeglitele kehtivad nikotiinipatjadele ka müügiedenduse osas tunduvalt lõdvemad piirangud. Tubakaseadus (paragrahv 26 lõige 1 punktid 1 ja 2) näeb ette, et tubakatoote või tubakatootega seonduva toote müügi suurendamiseks on keelatud järgmine tegevus:

1) Kauba või teenuse müügiks pakkumisel, müügil või muu tegevuse tulemusena tubakatoote või tubakatootega seonduva toote tasuta või sigarettide maksimaalsest võimalikust jaemüügihinnast oluliselt madalama hinnaga saamise võimaldamine, samuti võidu, auhinna või muu hüvena;

2) Tubakatoote või tubakatootega seonduva toote müügiks pakkumisel, müügil või muu tegevuse tulemusena kauba või teenuse tasuta või tavapärasest jaemüügihinnast madalama hinnaga saamise võimaldamine, samuti võidu, auhinna või muu hüvena.

Taas on näha, et sigarettidele ja nikotiinipatjadele kehtivad sootuks erinevad reeglid. Konkreetse regulatsiooni puhul on suureks nõrkuseks ka see, kui vabad käed see nikotiinipatjade edasimüüjatele jätab. Praktikas on näha, et edasimüüjad leiavad kavalaid viise, kuidas nikotiinipatjadele endiselt sooduskampaaniaid korraldada. Erinevates nikotiinipatjadega kauplevates poodides ja kioskites on viimastel aastatel korduvalt toimunud kampaaniad, mille käigus saab kahe toote ostmisel need tavapärasest soodsama hinnaga. Postituse kirjutamise ajal viib üks alternatiivsete nikotiinitoodete pood läbi kampaaniat, mille käigus saab klient konkreetseid nikotiinipatju soetades teise karbi tasuta kaasa. Veel pakuvad mitmed sellised poed kliendikaardi võimalust, mis tagab kliendile soodsamad hinnad. Tubakaseaduse müügiedenduse paragrahvi laia tõlgendusruumiga sõnastuse tõttu on kohati raske hinnatagi, kas edasimüüjad rikuvad neile seatud (niigi lõtvu) reegleid või mitte.

Kokkuvõte

Nagu näha, leidub hetkel Eestis alternatiivsete nikotiinitoodete (eeskätt nikotiinipatjade) puhul mitmeid müügi ja turundusega seotud õiguslünki. Nende tekkimise aluseks on olnud (varjatud) eeldus, et alternatiivsed nikotiinitooted on tavapäraste tubakatoodete ohutumad alternatiivid. Ometi puuduvad alternatiivsete nikotiinitoodete ohutuse osas vajalikud pikaajalised uuringud. Samuti pole teaduslikku konsensust selle osas, kas need aitavad inimestel tavapärastest tubakatoodetest loobuda. Meie uuringu põhjal on ka näha, et aina enam alustavad noored tubakatoodete asemel hoopis alternatiivsetest nikotiinitoodetest. Seepärast on edaspidi selle valdkonna reguleerimisega kokku puutuvatel inimestel oluline enda käest küsida, kas mõned nikotiinitooted peaksid ikka olema võrdsemad kui teised.

Loe rohkem värskest uuringust!

Midjourney on tehisintellekti platvorm, mis loob kasutaja antud märksõnade ehk käskluse põhjal pildi. Katsetasime seda ka oma meeskonnas ja tulemuseks on pildid, mis illustreerivad meie tiimiliikmete möödunud aastat.

Over the past year, artificial intelligence (AI) has been making the rounds in international news for its ability to create brilliant – almost human like – artwork, essays, even a children’s book. AI is now being used in academia and research fields (IBS’ sector), where AI programmes like chat.openai.com can generate entire paragraphs just from a few prompts.

AI has the potential to revolutionize the way think tanks generate and disseminate research. AI algorithms can analyze large amounts of data quickly and accurately, allowing think tanks to gather insights and generate reports at a faster rate than with traditional methods. Additionally, AI can help with the tedious and time-consuming tasks of data cleaning and analysis, freeing up researchers to focus on more high-level tasks such as interpretation and writing. AI-generated reports may also be more objective and unbiased, as they are not influenced by human biases and subjective perspectives. However, think tanks should carefully consider the ethical implications of using AI to generate research and ensure that the technology is used transparently and responsibly.

In fact, AI has become so compelling that you probably didn’t realise that the previous paragraph was written entirely by AI… Yes, writing succinct and logical paragraphs about a subject is now possible in less than 10 seconds. Does this mean that researchers and academics should worry about job security? Maybe… But the purpose of this article isn’t to speculate about the horrors of a machine-run world. Instead, it is to use these fun new AI bots to help write a blog post! So, I thought it would be a fun idea to use Midjourney to help illustrate the experiences, growth, and knowledge gained in 2022 by some of our team members here at IBS.

Here’s how it works. Midjourney is an AI platform that will illustrate an image for you based on a few prompts that you give. The “prompts” are keywords that are input in the Midjourney chat box. Based on these prompts, the AI will generate a unique image. For example: 

Prompt: Jerry Seinfeld eating a bowl of cereal on the moon. Hyper-realistic.

And… Voilà! You have your very own – albeit slightly terrifying – picture of a bisected Jerry Seinfeld eating cereal on the moon! I can almost hear him say “What’s the deal with space? You can’t breathe it, you can’t see it, what gives?!”

Using Midjourney, we created a prompt that best summarised our year. So we added a few keywords to see how the AI illustrates that prompt. Then, we each wrote a short explanation about the prompts we used. Here we go! 

Ricky Henahan, Analyst and Project Manager

Explanation: This past year was fun and challenging. IBS finalised a few major projects such as SmartEnCity, RELaTED that I have been working on since starting at IBS in 2019. It was also a year of growth as – with the ending of these projects – I learned new tools, tricks and gained invaluable skills and personal connections that have made me a more well-rounded individual. Overall, it was a great year, and I am excited to collaborate with my colleagues and take on new challenges in the new year. Midjourney nailed the feel I was going for, with a tree symbolizing growth, the owl as wisdom, and Salvador Dali because sometimes life can be surreal.

Prompt: happiness, growth, wisdom, learning, an owl in a tree, sunshine, Salvador Dali

Mele Pesti, Analyst and Project Manager

Explanation: The end of 2022 was special for me, as I joined IBS this winter and started to have more reasons to visit the good old city of Tartu.  Time to learn the moves and quickly become a pro, although – is the name of the game even chess? Definitely many possible combinations in the air. Whatever strategy I use, the desire for knowledge will definitely be fulfilled. Excited and thankful for the chance!AI definitely surprised me with this result, but I am happy with it.

Prompt: woman in a city, desire for knowledge, new, exciting, knowledge, data, chess, winter, colorful, M.C. Escher

Mart Veliste, Analyst 

Explanation: I primarily remember two projects from the past year, one focused on Centres of Excellence and the other on teleworking practices. Both certainly broadened my knowledge. From the first, I got a good insight into what type of funding instruments Estonian scientists expect. From the second, I learned a lot about how other countries have regulated or promoted teleworking. Therefore, my prompt was based on an idea and keywords related to the two projects. To give artistic guidance to the AI, we also added “Norse art” as a reminder of my nice summer vacation in the Nordics. The result is quite fun, with two scientists doing some field work (not to be confused with teleworking!) on a small rock in the Nordics. I especially like the odd central “cloud” that includes connected poles and some mystical mist that I interpret as the World Wide Web that enables teleworking.  

Prompt: two scientists, on different sides of the world, connected by a string, doing research, Nordic art, summer

Maris Pihelgas, Junior Analyst

Explanation: I picked my prompt because I have been to four countries this year. I visited world-famous monuments and cities. Also, I read self-development books and took pieces of training which helped me personally and at work. More than that, I tried things I had never tried before: surfing, eating frog legs, etc. I didn’t know what to expect from AI, but I am very impressed!

Prompt: girl, flying around the earth with a book in her hand, Antoine de Saint-Exupéry

Maria Khrapunenko, Analyst

Explanation: The year, in general, has been quite a rollercoaster, but there was a balance between good and bad, love and loss – that is why it is bitter-sweet, just like dark chocolate. There were changes life-wise and work-wise, which also came with making choices. I have never travelled as much as I travelled last year, and Rome was my first solo trip which I enjoyed the most. Also, I further explored languages, words and meanings and captured more memories in photos. Although the picture generated is more gloomy and dramatic than I would like, the AI nicely combined the keywords I gave.  I think AI focused on the words “solo” and “winter” too much, which explains the vibe it gives. But I like how it portrayed the architecture and the mix of colours. Overall, I was very impressed and curious about how AI did all that, so afterwards, I tried creating a couple of pictures on my own. 

Prompt: bitter-sweet, winter, girl, big changes, making a choice, Rome, solo-travelling, photos, love, loss, language

Kristjan Kaldur, Programme Manager

Explanation: The prompt, most of all, describes the feeling of missing the perfect Estonian winter – a snowy and sunny day –, while being away from Estonia in the tropical weather.

The options AI generated and the one I picked, quite well describe the mood, even though the prompt was as short as possible, only a handful of keywords.The main impression is, that we seem to live at some kind of a tipping or breaking point in terms of artificial intelligence and its capabilities, and that human civilisation needs to start living together with it and adapting itself to it. And that only the most adapted creators – artists, designers, cartoonists etc. – will survive this new revolution.

Prompt: sunny day, Estonian cold winter, man, doing academic research, in front of computer, drinking green tea

Kats Kivistik, Member of the Board

Explanation: This year was challenging. Many new projects as a project manager and many challenging tasks related to those. Some difficult situations – timewise and people-wise. Also, I got new responsibilities as a member of the board, where people management is even more part of the job. Though challenging, some studies were fascinating, and I learned quite a bit of new stuff. Overall, it was a good year because of my new and not-so-new colleagues. Based on the prompt I added, Midjourney got more or less what I thought as the circle reflecting my busy work life right now. Concretely and abstractly, people and bright tomorrow are also shining from afar.

Prompt: perpetual circle of obligations, greater responsibility, managing people, fun, new skills

Final reflections

When I first had the idea for this blog post, I intended to focus on what my colleagues had experienced in the last year. However, as I delved into the subject of AI, particularly Midjourney, I started to come across both positive and negative impacts of using AI as a creative tool that warrants a deeper conversation.

From a layman’s perspective, Midjourney was fun to use. In fact, I could spend hours thinking of ridiculous combinations of prompts to see what images the AI would generate. In some ways, it is like taking those online quizzes that tell you what Harry Potter House you will be sorted into or something mindless like that – you don’t know what to expect, but it’s mildly entertaining, and the results are surprising. 

I can also see Midjourney being an interesting tool for creating decent logos or branding for companies in a matter of seconds. In fact, when using Midjourney, you can see the prompts that other users are adding to the chat in real-time. From what I observed, many of the users were using Midjourney to create logos for small businesses. While this could be a risk for artists and graphic designers, I also saw the benefit for them, for example, if a designer has a mental block and needs some inspiration, they can describe what they would like to draw and the AI will generate an image they can use as a starting point. 

There is also a dark side to using Midjourney. The obvious example would be the risk it poses to creative industries – web designers, graphic designers, etc. – who could become irrelevant in a few years. But a less apparent negative impact of AI-generated images that have come to the fore is copyright infringement of other artists whose work is available online. Essentially, the AI tool will “scrape” the internet for source materials (artist-created graphics, images, portraits, etc.) to create artwork based on your prompt. Of course, this is debatable since the images created are unique to the prompt, albeit borrowing style cues from what is on the internet. But is this different from how human artists influence and create art? Something to ponder…

As it relates to the growth and experience of my colleagues, I think this year was indeed one of the significant changes for the Institute of Baltic Studies. Several new colleagues joined us, we welcomed a few members back, ended long and career-defining projects, and are moving full steam ahead in 2023. Even with the tense geopolitical situation we find ourselves in, these trials and tribulations have made us closer as an organisation. I, for one, am very excited to see what this year will bring for IBS.

Selfi Eiffeli tornis, klaasike hõrku portveini Douro jõe orus, palveränd Santiago de Compostelasse, hommikuni kestev tantsumaraton Roskilde muusikafestivalil, hüva leil Võrumaa suitsusaunas… Kõik see ja palju muudki mahub tohutu suurde patta, mida nimetatakse kultuuriturismiks. Arvatakse, et kultuurihuvist ajendatud turism moodustab kogu maailma turismist pea 40%. See tähendab, et pikas plaanis sõltub meie elukeskkonna kestlikkus ja kultuuriline elurikkus suurel määral sellest, milliseid kultuuriturismi strateegiaid turismipiirkonnad täna kujundavad. Mida kujutab endast kestlik kultuuriturism ja kuidas teha nii, et kultuuriturismi maitseküllast pajarooga meile veel kauaks jätkuks? 

Kestlikkuse neli koostisosa

Kestlikul kultuuriturismil on mitu erinevat mõõdet. Üle-euroopaline koostööprojekt IMPACTOUR, milles löövad kaasa ka Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus, Balti Uuringute Instituut ning Tartu ja Võru maakonnad,  võtab neist luubi alla neli. Esiteks tuleb kliima- ja elurikkuse kriisi valguses rääkida kestlikkusest looduskeskkonna säilitamise võtmes. Teiseks, kuna turism on paljudele inimestele oluline elatusallikas ja mitmete piirkondade majandusarengu mootor, tuleb mõelda turismi majanduslikule kestlikkusele. Kolmandaks on oluline küsida, kuidas turism mõjutab kohalikke kogukondi, sotsiaalseid suhteid ja eri ühiskonnarühmade võrdseid võimalusi.  

Kultuuriturismi puhul on aga eriti oluline neljas, kestlikkuse kultuuriline mõõde. Kuna kultuuriturismi keskmes on materiaalsete ja vaimsete kultuuriväärtuste ning elamuste kogemine, ei pääse me mööda küsimusest, kuidas turism mõjutab sihtkohtade kultuuripärandit ja kultuurielu. Ühtlasi on massiturismi ajastul kriitiliseks saamas küsimus, kuidas vältida liigsest külastuskoormusest tulenevaid ohte, nagu kultuuripärandi kahjustumine, kohaliku kultuurilise identiteedi hägustumine või kultuuridevahelised konfliktid. N-ö ületurismi nähakse turismivaldkonnas järjest suurema probleemina, sest lisaks sihtkohale mõjutab see negatiivselt ka turistide endi külastuskogemust – pikad järjekorrad, tunglemine suurtes inimmassides ja konveiermeetodil pakutavad teenused autentsete elamuste asemel tekitavad külastajates pigem pettumust kui rahulolu.  

IMPACTOUR uuribki kultuuriturismi arendamise võimalusi moel, mis toetaks ühtaegu keskkondlikku, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist kestlikkust. Lisaks mõjutavad üleilmse koroonapandeemia tekitatud šokk ja sellele järgnenud kriisid üha enam nii külastaja ostuotsuseid kui ka kogu turismivaldkonna toimimist. Seetõttu käsitleme turismitegevuste planeerimisel läbiva teemana ka valdkonna vastupanuvõimet kriisidele ehk seda, kuidas nendeks valmis olla ja kärmelt kohaneda. 

Kultuuriturismi planeerija ABC 

Kuidas siis kestlikku kultuuriturismi arendada? IMPACTOURi eksperdid on turismisihtkohtade osalusel sõnastanud 11 strateegiat, mis hõlmavad mitmekesiseid tegevusi alates turismitoodete arendamisest ja keskkonnasäästlikest väärtusahelatest kuni kogukondade kaasamise ja võrgustike punumiseni. Siin on ekspertide koostatud strateegiline menüü: 

Miks strateegiline planeerimine vahel luhta läheb? 

Ka suurepäraste eesmärkide korral on turismi (või mis tahes muu valdkonna) strateegiline planeerimine justkui keeruline kulinaarne šedööver, mis nõuab kokalt oskuslikku kompromissi lennukate ideede ning tegelikult kättesaadavate töövahendite ja tooraine vahel. Kultuuriturismi arendamise võimalusi piiravad kaht tüüpi tegurid: valdkonda koordineerivate organisatsioonide võimekus ning laiemad kontekstitegurid. Neil on oluline vahet teha, sest sisemiste puudustega saavad organisatsioonid ise teadlikult tegeleda, ent laiema kontekstiga tuleb strateegiate elluviimisel lihtsalt arvestada ja kohanduda. 

Edukaks strateegiliseks juhtimiseks vajavad organisatsioonid aina tugevamat koostöö- ja koordineerimisvõimet. See on oluline juba kultuuriturismiga seotud osapoolte rohkuse tõttu – lisaks eri sektoritele ja sidusrühmadele tuleb koostööd teha ka eri valitsemistasanditega, kohalikust riiklikuni. Asja teeb keerukamaks see, et mõnikord ületavad kultuuriturismi piirkonnad riigipiire – võtkem näiteks Hispaania ja Prantsusmaa vahel looklevad kuulsad Camino de Santiago palverännuteed. Kõigi osaliste kokkutoomine ühiste eesmärkide taha nõuab planeerijatelt kõvasti ressurssi ja osavust.  

Valdkonna mitmekesisus ja mitmetasandilisus omakorda piirab organisatsioonide võimet kasutada  andmeid ja infot strateegiliste otsuste tegemiseks. Olulised andmed on sageli killustatud eri organisatsioonide vahel, talletatud eri vormingutes või ei luba seadused neid hõlpsasti teistega jagada. Näiteks annavad mobiilsideoperaatorite kogutavad mobiilpositsioneerimise andmed väga hea pildi turistide liikumismustritest, ent andmekaitsereeglite tõttu ei ole neid alati võimalik turismivaldkonna otsustajatega jagada. Isegi kui andmed on olemas, vajavad organisatsioonid kaalutletud otsuste tegemiseks oskust andmeid analüüsida, seada läbimõeldud indikaatoreid ja strateegiate mõju süsteemselt hinnata. Neid oskusi sektoris praegu veel napib. 

Turbulentne maailm 

Viimaks aga muutub turbulentses maailmas järjest olulisemaks organisatsioonide strateegiline kohanemisvõime ehk valmisolek kriisideks, nagu COVID-19 pandeemia või looduskatastroofid, mis võivad külastusmustreid järsult muuta. See eeldab paindlike otsustus-, infojagamis- ja koostöömehhanismide loomist, mis võimaldaksid muutunud olukorrale kiiresti reageerida, pakkuda turismiettevõtetele vajalikku tuge ning turismipakkumist väledalt ümber kujundada. Näiteks orienteerusid paljud sihtkohad koroonakriisi ajal ümber koduturule, nutikamad aga hakkasid pakkuma virtuaalseid külastuskogemusi. 

Lisaks organisatsioonide endi suutlikkusele mõjutab strateegiliste plaanide õnnestumist mõistagi kogu keskkond, milles turismisektor tegutseb. Selle keskkonna loovad muu hulgas füüsiline ja digitaalne taristu, majandus, tööturg, rahastamine, seadusandlus, riigi või piirkonna haldus- ja juhtimisstruktuur, poliitilised valikud, aga ka sotsiaalsed suhted ja traditsioonid ning elanikkonna teadlikkus kultuuriturismist. See ei tähenda, et ebasoodsates tingimustes üldse kestlikku kultuuriturismi arendada ei saaks, küll aga seda, et tuleb hoolega prioriteete seada ja analüüsida, millised strateegiad vastavas keskkonnas kõige tõhusamalt tööle hakkaksid. Seega võib väljapakutud ühtteist kultuuriturismi strateegiat käsitleda omamoodi retseptivaramuna, mida ei pea korraga tulele panema, vaid mille seast valida kohalike olude ja eelistustega kõige sobivamad lähenemised. 

Teadlaste koostööst räägitakse palju: koostöös peitub jõud, sünnivad uued ideed, paraneb konkurentsivõime, tulemuseni jõuab kiiremini… Ei kõlba kuskile, kui istud oma poolpimedas laboris üksinda ning muudkui katsetad ja katsetad. Koostööst on saanud suur ja õilis eesmärk, sealhulgas riigi silmis. Tundub, et koostöö on loomulik ja lihtne. Eriti Eestis – väikses riigis, kus kõik tunnevad kõiki. Ent üksteise tundmisest ei piisa, nagu näitab meie Eesti tippkeskuste meetme lõpphindamine. 

Eesti teaduse põhieesmärk on tipptaseme teadus ja tipptaseme teadus tähendab rahvusvahelist väljapaistvust. Selline teadus tõstab Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet ja trumpab üle seni ägedaimaid teadussaavutusi mujal maailmas. Selleks loodi ja rahastati perioodil 2008–2022 21 tippkeskust. Tippkeskused on ühendused, mis on koondanud Eesti tähtsamad ja väljapaistvamad uurijad aladelt humanitaarteadustest füüsikani. Tippkeskustesse kuuluvad teadlaste moodustatud uurimisrühmad. Teisisõnu, teadlased said raha, et mitte konkureerida uurimistoetuse eest ja panna end laboritesse kinni, vaid teha omavahel koostööd.

Teadlased ütlevad, et koostöö loomine ja toetamine on hea väljakutse: peab ühendama erinevaid teadlasi, tekitama ühishuvi, ühtekuuluvustunnet, koordineerima tööd… isegi siis, kui need on sinu vanad head kolleegid. Samuti täheldasid teadlased: „Sisuline koostöö lõpeb teadusartikliga“, st on olemas ka teine, nagu teadlased ise nimetavad, formaalne koostöö: informatsiooni jagamine, koosolekud, kogu kontserni töö koordineerimine… Kõige rohkem ja paremini on edenenud sisuline koostöö uurimisrühmade tasandil, mitte tippkeskuste vahel, kes tegelesid huvide esitamisega, infovahetamisega… 

Hea küll. Koostöö on tekkinud. Teadlased said tuttavaks, töötasid koos jne. Järsku ei peaks enam seda toetama? Koostöö ei ole igikestev. Paljud teadlased ja uurimisrühmad jäävad alles, paljud aga mitte. Meid huvitab skaleerimine ja ulatus, eks ole. 

Kokkuvõttes on meede loonud töökeskkonna nii nendele teadlastele, kes juba üksteist tunnevad kui ka seni võõrastele. See on võimendanud Eesti teaduse kõrget kvaliteeti. Mida võiks koostöö puhul arvestada uue meetme välja töötamisel? Mõtestades teadlaste koostööd mitte üksnes eesmärgina, vaid eesmärgi saavutamise vahendina näeb rohkem poliitika kujundamise võimalusi. 

1. Teaduskoostöö keskendub erinevatele nähtustele ja eksisteerib erinevates vormides. Igal tasandil on oma ootused, väljundid, tulemused ja eesmärgid.
2. Kui koostöö all mõelda ainult lõppeesmärki (suhelge rohkem ja aktiivsemalt), kaotame olulise perspektiivi – koostöö on abivahend, mis aitab saavutada erinevaid eesmärke (vt esimene punkt).
3. Koostööd peab toetama ja suunama. See ei ole loomulik sünniga antud imevõime. 

Hiljuti suurt meediakära tekitanud „Uberi lekked“ ja endise ametiühingute juhi asumine töö- ja terviseministriks tõid taas avalikkuse huviorbiiti lobitegevuse mõiste. Eesti vabaühendused kasutavad pisut justkui lubatu-keelatu piirimaile kalduva „lobitöö“ asemel juba aastaid neutraalsema kõlaga mõistet „huvikaitse“, ehkki sisu on mõlemal sarnane – mingi sihtrühma huvide või õiguste eest seismine, mõjutades selleks kellegi hoiakuid, otsuseid või käitumist.   

Kuid ole sa lobist või huvikaitsja, mõlemal juhul tahad sa, et sinu tegevus oleks võimalikult mõjus. Möödunud kevadel pakkus Vabaühenduste Liit meile põneva võimaluse uurida, kuidas üks organisatsioon võiks oma huvikaitse tulemusi mõõta ehk kuidas aru saada, kas huvikaitsest ka mingit tolku on. Jagame allpool mõningaid leide, mis võiksid pakkuda huvi neilegi, kes end lobistiks või huvikaitsjaks ei pea.   

Kes kaitseb kelle huve?  

Vastavalt sihtrühmale ja eesmärgile saab rääkida kolme sorti huvikaitsest:   

• poliitikamuutusele suunatud huvikaitse ehk lobi, mille sihtrühmaks on poliitikakujundajad (selliseks eesmärgiks võib olla näiteks karusloomafarmide pidamise keelamine);  
• käitumise või hoiakute muutusele suunatud huvikaitse, mille sihtrühmaks on inimesed ja kogukonnad (näiteks inimeste mõjutamine prügi sorteerima või regulaarselt heategevuseks annetama);  
• süsteemide ja praktikate muutusele suunatud huvikaitse, mille eesmärk on muuta organisatsioonide või institutsioonide tavasid ja protsesse (näiteks vabaühenduste riikliku rahastamise süsteemi ümberkujundamine).  

Kui professionaalsed erasektori lobiagentuurid kõrvale jätta, siis vabaühendustest nimetavad end huvikaitseorganisatsiooniks pigem vähesed. Samas puudutab huvikaitse siiski laia hulka organisatsioone – 2019. aasta kodanikuühiskonna arengukava vahehindamine leidis, et 38% vabaühendustest tegeleb ühel või teisel moel huvikaitsega. Kui mõned neist (nt Eesti Üliõpilaskondade Liit) kaitsevad konkreetse sihtrühma huve, siis teised (nt Vabaühenduste Liit) võivad seista laiemate väärtuste ja avaliku huvi eest.  

Kuidas uurida mõjutamise mõju?  

Nagu varasemast uuringute teemalisest blogipostitusest lugeda saab, tuleb oma tegevuste mõju teada saamiseks tehtavat pidevalt analüüsida. Selle aluseks on tegevustest jälje jätmine (ülevaadete-kokkuvõtete koostamine, piltide-videote ning meediakajastuste kogumine), materjali aeg-ajalt üle vaatamine ning tagasiside küsimine. Kui oma tegevusi läbimõeldult ja usaldusväärselt hinnata, on lihtsam neid kohendada, huvilistele põhjendada ja tegevuste jaoks rahastust taotleda.  

Kõlab lihtsalt? Kahjuks on huvikaitse mõju palju keerulisem hinnata kui näiteks ehitatud maantee või korraldatud ürituse mõju. Kui soov on muuta hulga inimeste käitumist, hoiakuid või otsuseid, tuleb mängu hulk keerulisi muutujaid ja nende omavahelisi suhteid. Näiteks Vabaühenduste Liit on juba aastaid seisnud n-ö katuseraha jagamise vastu ehk selle eest, et kodanikuühiskonna riiklik rahastamine oleks läbipaistev, põhineks selgetel hindamiskriteeriumidel ja protseduuridel. Kuid seda, kuidas vabaühendustele Eestis raha jagatakse, mõjutavad lisaks Vabaühenduste Liidu huvikaitsetööle ka teised organisatsioonid, erakondade huvid, tavad ja kombed, kohalik ja rahvusvaheline poliitiline surve, meedia jne.   

Kuna üksiku organisatsiooni mõju kogu selles osaliste ja tegevuste tohuvabohus on pea võimatu välja kalkuleerida, keskendutaksegi huvikaitse mõju hindamisel küsimusele, kas tehtud tegevused tõenäoliselt panustasid soovitud lõpptulemusse (inglise keeles contribution), mitte ei püüta tulemust konkreetsele osalisele omistada (attribution). Viimane oleks võimalik vaid juhul, kui saaksime luua kontrollgrupiks paralleelmaailma täpselt samasuguste tingimustega, aga ilma uuritava huvikaitsealgatuseta. Praktikas paraku võimatu.  

Detailid vs üldpilt  

Huvikaitse mõju hindamise puhul on üheks dilemmaks alati küsimus, kui sügavuti minna. Kui tee-ehituse projekti tulemuste kohta saab üsna tõsiseltvõetavaid järeldusi teha pelgalt arvandmete põhjal, siis huvikaitse hindamine eeldab detailsemat lähenemist. Olulised mõttekohad on näiteks, kas piirduda tegevuste loendamisega (kui mitmel arutelul on osaletud, mitu artiklit või arvamuslugu avaldatud, mitu meeleavaldust organiseeritud) või koguda selle juurde ka osalenute tagasisidet? Kas küsida arvamusi ka laiemalt asjatundjate ringilt? Kas analüüsida lisaks ka teiste valdkonnas tegutsevate organisatsioonide ja inimeste tegevust? Kas piisab leitu üldisest kirjeldamisest või tuleks leide analüüsida organisatsioonide/inimeste tausta vm näitajate põhjal? Uurida võiks kõike, aga praktikas mõjutab hindamise detailsust sageli ajasurve, eelarve ning asjaolu, et hindamiseks vajalikud andmed ei pruugi olla kättesaadavad.   

Mida päriselus tehakse?  

Meie uuring näitas, et ka professionaalsed huvikaitseühendused alles otsivad lahendusi, kuidas huvikaitset süstemaatiliselt hinnata. Kuna tegevuste ja väljundite mõõtmine on kõige kergem, siis sageli sellest alustataksegi – dokumenteeritakse poliitikakujundajatega peetud kohtumisi ja nende sisu, kohtumistel ja teavitusüritustel osalenute arvu, huvikaitseteemal kirjutatud artiklite arvu, klikke ja edasijagamisi. Jälgitakse ka seda, kui sageli ajakirjanikud teemast ja organisatsioonist kirjutavad või kui tihti poliitikakujundajad organisatsiooni poole nõu saamiseks pöörduvad.   

Ent kohtumisel osalemine või artikli lugemine iseenesest veel muutuseni ei vii. Kui tegevuse lõppsiht on muuta näiteks seadust, tuleb mõjutada nende käitumist, kel on võim seadusi vastu võtta. Käitumise muutmiseks tuleb omakorda mõjutada poliitikakujundajate hoiakuid. Hindamise puhul ongi sageli võtmeküsimus, mil määral üks või teine huvikaitsetegevus suutis tungida oluliste mõjutajate pähe ning nende arusaamu mõjutada?  

Üks viis seda aimata on uurida poliitikadokumente, poliitikakujundajate sõnavõtte, arvamusartikleid ja debattide stenogramme, et tuvastada neis viiteid huvikaitseorganisatsiooni tõstatatud teemadele ja ettepanekutele. Kui veab, viitab keegi otsesõnu sinu koostatud materjalile, aga mõjust annab aimu ka sarnase raamistuse kasutamine (milliste sõnadega mingist probleemist räägitakse). Võib ka otse poliitikakujundajatelt tagasisidet küsida. Kui see näib keeruline või kohatu, võib ühe tööriistana kasutada eneserefleksiooni. Kui jagada pärast olulisi kohtumisi või debatte oma meeskonnas tähelepanekuid võtmeisikute hoiakute ja käitumise kohta, tekib aja jooksul ka tunnetus, kui palju teie huvikaitsetegevus võib olla üht või teist isikut mõjutanud.   

Siiski ei tohiks puhtalt sisetundele toetuma jääda. Teadusmaailmast pärit mõiste „triangulatsioon“ on kohane ka huvikaitse hindamisel – see tähendab erinevate uurimismeetodite ja andmeallikate kombineerimist ja nende põhjal tehtud järelduste võrdlemist. Enesehindamist tasub täiendada väliste hindamistega ning kvalitatiivseid hinnanguid muutust kirjeldavate faktide ja arvandmetega. Nii huvikaitsestrateegia kujundamisse kui ka hindamisse tasub kaasata oma liikmeid (vaata nt VATEKi lähenemist), toetajaid ja võrgustikke. See muudab analüüsi usaldusväärsemaks ja annab suurema kindlustunde mõju olemasolust.   

Huvikaitse hindamise sammud  

Esimese sammuna tuleks koostada mõjuteooria või loogiline mudel. See on mentaalne „teekaart“ või lausa visuaalne joonis, mis kirjeldab loogilist seost tegevuste ja taotletava muutuse vahel: Mida ma tahan, et minu tegevuse tulemusel ühiskonnas muutuks? Mis peab eelnevalt juhtuma, et see muutus saaks sündida? Kas mulle kättesaadavad ressursid ja sisendid viivad tõenäoliselt soovitud väljundite ja tulemusteni? Kui sisendite-väljundite-tulemuste-mõju jada on loogiliselt paigas, on lihtsam ka aru saada, milliseid näitajaid ja kuidas üldse hindama peaks (meetodid, andmeallikad). Mainitud „katuseraha“ näitel võiks see loogiline mudel välja näha umbes niisugune:  

Huvikaitse hindamisel on mõistlik keskenduda eelkõige vahetulemustele ja järkjärguliste muutuste jälgimisele. Kuna huvikaitseprotsessid on tavaliselt pikad ja  keerulised, võib põhjusliku seose tuvastamine tegevuse ja lõpptulemuse vahel olla keeruline. Kui aga hoolega jälgida väikeseid muutusi, mis tekkisid iga sammu tulemusel, on lihtsam hoomata protsessi, mis lõpuks suure muutuseni viis.  

Alternatiivselt või täiendavalt saab hinnata hoopis seda, kuidas kasvas huvikaitsetegevuse tulemusel organisatsiooni enda huvikaitsevõimekus. See põhineb eeldusel, et kui organisatsiooni või võrgustiku võimekus on tugev, on tema huvikaitsel tõenäoliselt ka mõju. Siin saab hinnata objektiivseid indikaatoreid, nagu palgalise lobisti või huvikaitsespetsialisti ametikoha olemasolu, huvikaitseks eraldatud eelarve ja töötajate kogemused, aga ka töötajate, juhtkonna ja liitlaste subjektiivset hinnangut huvikaitsevõimekusele ja selle arengule ajas.  

Ent enne kõike seda on tähtis endalt küsida, miks ma seda üldse teen? Mõõta lihtsalt mõõtmise pärast ei ole mõtet – mõõta tasub siis, kui selle tulemusega ka midagi peale hakatakse. Lobitöö või huvikaitse hindamise eesmärk peaks olema selle suurem kvaliteet ja mõju. Nii ei peaks ka hindamine olema eesmärk omaette, vaid huvikaitse strateegilise planeerimise ja elluviimise orgaaniline osa. 

Aastatel 2021–2022 uuris Balti Uuringute Instituut Tartu linna noorte teadlikkust ja seotust Tartu Linna Noortevolikoguga. Soovisime hinnata Tartu noorte teadmisi Tartu Linna Noortevolikogu tööst, selle tulemustest ja rollist linna noorte jaoks. Projekti käigus tegime kaks küsitlust, millest esimene toimus 2021. aasta mais ning teine 2022. aasta juunis. Räägime pisut lähemalt teise uuringu tulemustest ja üldistest tähelepanekutest. 

Tartu Linna Noortevolikogu olemus ja roll 

Alustada aga tuleks sellest, mis üldse on Tartu Linna Noortevolikogu. Lühidalt öeldes on noortevolikogu valla- või linnavolikogu juures tegutsev noorte osaluskogu, mis annab nõu noori puudutavates küsimustes ja teeb võimaluse korral ettepanekuid teatud ideede elluviimiseks. Võib kõlada keeruliselt, kuid tegemist on hea võimalusega rakendada ühiskonnaõpetuse tunni teadmisi praktikas. Ka noortevolikogu liikmeks saadakse üldjuhul demokraatlike valimiste tulemusena, mis kokkuvõttes pakub noortele demokraatlikes protsessides kaasalöömise kogemust ja praktikat. 

Uuringust selgus, et 85% noori on teadlikud Tartu Linna Noortevolikogu olemasolust, kuid vaid 55% vastajatest teavad, mis on selle roll ja ülesanded. Nii mõnigi noor arvab, et tegemist on poliitilise grupiga, mida juhivad politiseeritud noored. Või siis arvatakse, et noortevolikogu liikmed osalevad aktiivselt kohalikus poliitikas ja seadusandluses. Kumbki seisukoht ei vasta tõele. Delegaadid annavad soovitusi volikogu liikmetele ja saavad osaleda vaatlejatena ka volikogu istungitel. Seega võib öelda, et Tartu Linna Noortevolikogust ollakse küll teadlikud, aga tasub pöörata rõhku selgitamisele, kes on noortevolikogu delegaadid, mida nad teevad, mis on nende pädevused ja kohustused. 

Huvipakkuvad teemad ja arvamuse avaldamine 

Märkimisväärne – ja kindlasti ka südantsoojendav – on Tartu noortehuvi päevakajaliste teemade vastu. Tartu Linna Noortevolikogu töö planeerimiseks uurisime muu hulgas, kas ja millised teemad Tartu noori kõnetavad. Selgus, et kõige enam huvitab neid haridusmaastikul toimuv (86%), koolis ja ennast ümbritsev (86%), keskkond ja loodus (83%) ning sport (81%). Eelmisel aastal saime vastajatelt palveid lisada valikuvariantidesse ka vaimse tervise, millest huvitub üle kolmveerandi küsitlusele vastanud noortest. 

Positiivne oli ka aktiivne soov osaleda ja rääkida kaasa päevakajalistel teemadel. Suisa 93% vastanutest on osalenud mõnes küsitluses vähemalt ühe korra, 82% noori on hääletanud kellegi või millegi poolt oma koolis/ülikoolis, valimistel vms ja 49% noori on vähemalt korra allkirjastanud petitsiooni. Seega võib öelda, et lisaks arvamisele ja kaasamõtlemisele püüavad noored oma ideid ka kuuldavaks teha, mistõttu on oluline toetada ja arendada võimalusi, mis oma seisukohtade ja arvamuse edendamist ka soodustaksid.  

Kaasava eelarve vanusepiiri alandamine

Ka noortevolikogu ei seisa paigal, vaid üritab arvesse võtta ja edasi anda noorte seisukohti. Nii korraldavad noortevolikogu liikmed üritusi, nt osaluskohvikuid ja vestlusringe, avaldavad artikleid meedias, tutvustavad koolides oma tööd jm. Üks positiivsemaid näiteid on vanusepiiri alandamine Tartu kaasava eelarve hääletusel 16. aastast 14. eluaastale, mille eesotsas oli just Tartu Linna Noortevolikogu delegaatide tegevus. Vaatamata sellele, et Tartu Linna Noortevolikogu rollist muudatuse elluviimisel olid selle aasta küsitlemisel teadlikud ligi 52% noori, on muudatus ise leidnud positiivset tagasisidet pea kõikide Tartu noorte seas, kellega uuringu raames vesteldi. Seega, isegi kui noored ei pruugi noortevolikogu töö tulemusi tajuda või teadvustada, on delegaatide tegelik töö palju kirjum ja mahukam, kui uuring või tagasiside näidata võib. 

Kokkuvõttes saab öelda, et noortevolikogu pakub noortele häid võimalusi oma arvamuste ja ettepanekute kuuldavaks tegemiseks ning delegaatidena avaliku elu otsustusprotsessides osalemiseks. Kindlasti on iga noortevolikogu struktuuri ja töökorralduse poolest erinev, kuid Tartu Linna Noortevolikogu puhul on selge, et ettevõtmisel on potentsiaali nii noorte endi aktiivsuse kui ka linna vastutulelikkuse tõttu. Linn ja volikogu võiksid kindlasti toetada sarnaseid ettevõtmisi kui mitte rahaliselt, siis sisulise koostöö ja kaasatuse tasemel. Noortevolikokku valitud delegaatidelt on aga tarvis julgeid ettevõtmisi, aktiivsust ja jätkusuutlikku pühendumust. Ainult siis jätkab Tartu Linna Noortevolikogu arengut veelgi tugevama osaluskogu poole olles Tartu noorte jaoks kindel ja eelistatud sõnumikandja. 

Käesolev artikkel põhineb uuringul „Tartu noorte teadlikkus Tartu Linna Noortevolikogust“, mis leidis aset 2021–2022 aastal. Pikemalt on tulemustega võimalik tutvuda uuringu 2021. aasta ja 2022. aasta aruannetes. 

Kõik, kes on IBSu kontorit külastanud, teavad, et pea iga sentimeeter meie kontori helekollastest seintest on kaetud kunstiga. Meie väiksest galeriist leiab nii Lõnguse kui Kiwa teoseid, samuti alles alustavate noorkunstnike taieseid. Iga teose juures on nagu „õiges“ galeriis kunagi ka kirjas teose nimi, autor ja valmimise aasta! 

Olgugi et kunstieksperte või kunstnikke meie seas pole (küll aga hobipiltnikke ja ohtralt loomingulisi inimesi), oleme end kunstiga sidunud ka professionaalselt: koordineerisime seinamaalide ja skulptuuride valmimist SmartEnCity projektis ning ka meie viimases KÜSKi toetatud arenguhüppe projektis oli oluline roll koostööl noorkunstnikega, kes illustreerisid meie blogi (Mette Mari Kaljas) ja aitasid meil kujundada oma visuaalset identiteeti (Merike Paberits).  

Nii et kui meie lauale potsatas koostööpakkumine Ernst & Young’ilt, et uurida üheskoos Kultuuriministeeriumi jaoks Eesti loomevaldkondade kestlikkust, tundus väljakutse huvitav ja põnev! Uuringu seitse valdkonda (arhitektuur, disain, etenduskunstid, film, kirjandus, kunst, muusika) jagasime omavahel ära, sealjuures siinkirjutaja kui SmartEnCity kunstikoordinaator sukeldus pea ees just kunstimaailma. Valdkond, kuhu varem sai ainult väljast sisse vaadatud, tuli võtta juppideks lahti ning huvi tuttavate kunstnike käekäigu vastu ei olnud enam pelgalt isiklik ja sõbralik, vaid ka professionaalne. 

Kestlikkus algab haridusest 

Oma analüüsis keskendusime just tulevikuväljavaadetele: kuhu on Eesti loomevaldkonnad liikumas, missugused kohalikud ja globaalsed trendid neid mõjutavad ning millised tegurid tagavad nende kestlikkuse. Et mitte pinget liialt kruvida võime kohe öelda, et eesti kunstil võiks minna paremini. 

Valdkonna tugevused on inimeste kasvav huvi soetada kunsti ja sellest osa saada, üksikud hästi sihitud toetused nagu kunstnikupalk ja riiklik kunstiteoste tellimise seadus ning hea noorte järelkasv. Nimekirja esimese ja viimase tugevuse kohta leiab näiteid juba meie isikliku kokkupuute baasilt – IBSus me soetame kunsti ja meie tublid noorkunstnikud, kellega on meie koostöö jätkunud ka pärast arenguhüppe projekti, on andekad ja võimekad.  

Kui küsisin Mettelt, meie blogi illustreerinud noorkunstnikult, mis aitaks tema hinnangul eesti kunsti kestlikkusele kaasa, oli ta vastus selge: „Kvaliteetne ja riigi poolt hästi toetatud kunstiharidus. Kaasaegse väljaõppega õpetajad, haridusprogrammid – nii huvi-, põhi-, kesk- kui kõrghariduse tasemel.“ Nagu ka uuringus välja tõime, eeldab see hädavajalik muutus mitte ainult koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi vahel, vaid ka suuremat ainete vahelist lõimumist koolides ning kunstihariduse kvaliteedi ühtlustamist ja tõstmist. 

Kus on publik? 

Nii nagu Mettegi märkis, on kunstivaldkonna üks suurimad nõrkuseid tava- ja huvikoolide ebaühtlane kunstihariduse kvaliteet, mis omakorda sünnitab hulga teisi probleeme nagu publiku hilisem madal kunstiteadlikkus ja kesine oskus hinnata kunsti. Statistikaameti 2021. aasta uuringust selgub, et kunstigaleriides käis 2020. aastal 19,4% rahvastikust, mis on oluliselt madalam kinode, kontsertide ja teatrite külastatavusest (näiteks teatrit külastas 2021. aastal iga kolmas inimene!). Seejuures kasvab aga kunstinäituste arv iga aastaga, mis näitab, et kunsti küll luuakse ja pakutakse, aga publik selleni ei jõua. 

Olgugi et metseeni mõiste on ajas laienenud ning algatused nagu kunstioksjonid aitavad ka n-ö tavainimestel kunstiga tutvuda ja seda soetada, tehakse seda jätkuvalt pigem vähe. Mette sõnul aitaks kunsti publikuni viia, kui sellest räägitaks meedias rohkem – nii kirjasõnas kui pildis. Seejuures kuluks ka alustavale kunstnikule ära rohkem toetusi ning praktilisi ja elulisi teadmisi valdkonna toimimisest. 

Tublide inimeste tubli töö 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti kunstielu veavad võimekad indiviidid – nii kunstnikud nagu Mette, kuid ka kuraatorid, organisatsioonide juhid, valdkonna eestkõnelejad ja paljud teised. Vajaka on riigi ja omavalitsuste toest, et kunst oleks olulisel kohal koolides ning et kunstnikud tunneks end oma elukutses hoituna ja hinnatuna. Nagu Mettegi ütles: „Kunst kestab, kui seda nähakse ja näidatakse hariduse ja harituse olulise osana.“ 

Blogi artikli jaoks andis intervjuu ja tegi illustratsiooni Mette Mari Kaljas.

Loe ka uuringu „Loomevaldkondade kestlikkus“ lõpparuannet.

Väliseestlane. Mugavuspagulane. Ulgueestlane. Külaliseestlane. Rahvuskaaslane. Hajaeestlane. Globaalne eestlane. Need on vaid mõned näited sõnadest, millega me avalikkuses, akadeemias ja poliitikakujundamises kirjeldame ning mõtestame seda Eestiga seotud kogukonda, kes täna elab Eestist väljaspool.

Need võivad olla inimesed, kes on Eestis sündinud ja siit lahkunud, kuid need võivad olla ka väljaspool Eestit sündinud eestlased. Need võivad olla inimesed, kes pole kunagi Eestis käinud või kes ei räägi eesti keelt. Või inimesed, kes võiksid omada sünnijärgset Eesti kodakondsust, kuid pole seni pidanud vajalikuks seda teha. Need on aga ka lapsed, kes kasvavad täna väljaspool Eestit elavates peredes, kuid kellel on lisaks Eesti kodakondsusele veel mõne muu riigi kodakondsus ning kes räägivad kodus mitut keelt.

Möödunud aastal uurisime, mida selline Eestiga ühel või teisel moel seotud kogukond – nimetagem teda hetkel siis Eesti väliskogukonnaks – mõtleb, mis on tal hästi ja millest tunneb puudust, kuidas ta oma elukohariigis toimetab ning millisel viisil suhtleb teiste kohalike eestlastega. Püüdsime ka aru saada kuidas ta Eestiga suhestub, kas Eestist füüsiline lahkumine tähendab Eestiga ka vaimse sideme katkemist, või on ehk kunagi plaanis Eestisse naasta või elama asuda?

Eestit pole hüljatud ega unustatud

Ühelt poolt näitavad meie globaalse küsitlusuuringu tulemused, et Eesti väliskogukonnad – vaatamata oma suuresti püsivale elule väljaspool Eestit – ei ole Eestist kuidagi kauged, eemal ega võõrandunud. Nad ei ole täiesti teistsugune või eraldiseisev kogukond võrreldes Eestis elavate eestlastega, vaid on vaimselt ja osati ka füüsiliselt Eestiga tugevalt seotud. Enamik neist on oma eluga (uues) asukohariigis rahul ja seal kohanenud, kuid samal ajal püsib neil ka tugev kuuluvusutunne Eestiga. Nad suhestuvad Eestiga aktiivselt mitmel moel ja viisil – alates läbikäimisest oma elukohariigi kohaliku eestlaskonnaga, osalemisega formaalsetes organisatsioonides ning mitteformaalsetes tegevustes, kuni sotsiaalmeedias teiste eestlastega suhtlemise ja Eesti füüsilise külastamiseni. Üle poolte vastanutest tähistavad Eestiga seotud pühasid, ning sarnaselt Eestis elavate eestlastega kasutavad nad oma valimisõigust hääletades aktiivselt Eesti valimistel. Lastega peredest soovib suur osa eesti keelt, kultuuri ja kombeid oma lastele edasi anda ning valdav enamus soovib säilitada ka oma Eesti Vabariigi kodakondsust.

Väliskogukondade rikas mitmekesisus

Samal ajal näeme, et Eesti väliskogukond on väga mitmekesine – ei ole olemas sellist asja nagu ideaaltüüpiline „väliseestlane“, nagu ei ole ka ühtset ja koherentset „väliseesti kogukonda“. Eestlaste väljarände, aga ka potentsiaalse tagasipöördumise põhjused on aina mitmekesisemad ning kombinatsioonis mitmete erinevate neid takistavate ja soodustavate teguritega, enam kui viiendik Eesti väliskogukonna liikmetest on topelt– või mitmikkodakondsusega, üle poolte peredest näivad olevat segapered (kus üks vanem on eestlane ja teine mõnest teisest rahvusest ning kus kodus räägitakse eri keeli), märkimisväärsed erinevused hoiakutes ja suhtumises esinevad nii vanuserühmade lõikes kui põlvkondade vahel, ning isegi kui suurel enamusel Eesti väliskogukonnast on emakeeleks eesti keel, on ligi viiendikul neist nende tegelik eesti keele oskus juba alla nn emakeele tasemel kõneleja taseme.

Eestlus ei ole absoluutne ega jagamatu

Ka kuuluvustunde osas näeme, et tugev kuuluvustunne oma elukohariigi põhirahvusega ei välista mitte kuidagi tugevat kuuluvustunnet Eesti riigi või Eestis elavate eestlastega (ja vastupidi). Teisisõnu – Eesti või eestlaseks olemise identiteet on suurel osal Eesti väliskogukonnast mitmekultuuriline ehk sümbioosis mõne muu (rahvusliku) identiteedi või kuuluvusega. Ning veelgi enam – me näeme tulemustest selgelt ka seda, et osad väljarännanud Eesti venekeelsest elanikkonnast peavad end Eesti väliskogukonna liikmeks ning soovivad tegevustes kaasa lüüa, kuid pelgavad seda teha, sest pole kindlad, kas nad on oodatud.

Kõigele lisaks on Eesti identiteet välismaal teisenemas ka mõistete ja terminoloogia tasandil – ei ole ainult ühte ja konkreetset terminit, mille kaudu eestlased välismaal soovivad ennast defineerida. Nagu siinse teksti alguses sõnastatud, on selle sihtrühma iseloomustamiseks kasutatud mitmeid eri mõisteid – alates etnilise ja osati rahvusromantilise konnotatsiooniga väliseestlasest kuni avatud rahvusluse konnotatsiooniga globaalse eestlaseni. Sealjuures osad ei tunne aga üldse (enam) mingit kuuluvust või seost Eestiga ning tõdevad, et mitte kellelegi ei tohiks omistada või neilt vaikimisi eeldada automaatset kuuluvust ühte või teise kogukonda.

Kuidas edasi?

Seetõttu tuleb hoolega läbi mõelda Eesti väliskogukonnaga seotud mõiste(te) kasutamine nii poliitikakujundamises ja poliitikas kui avalikkuses, aga ka andmete kogumisel, sest ainult mõnda kitsast mõistet või lähenemist kasutades ei pruugi kõnealused ennast selle mõiste sees ära tunda ega reageeri üleskutsetele – olgu selleks siis uuringutes või Eesti riigi tegevustes ning teenustes osalemine.

Kokkuvõtlikult – meie uuringu tulemused näitavad selgelt, et eestlus välismaal on väga mitmekesine, dünaamiline ja pidevas muutuses. Eesti väliskogukondadele tuleb läheneda erinevalt, sest erisused on täheldatavad nii põlvkondade, vanuse, väljarände põhjuste kui ka maailma eri regioonide lõikes. Seega kõik, kes selle sihtrühmaga tegelevad või kes soovivad Eesti väliskogukondade kohta rohkem teada saada, on väga oodatud lugema meie uuringuaruannet!

Kristjan Kaldur
Balti Uuringute Instituudi rände ja lõimumise programmijuht ning Eesti väliskogukondade uuringu projektijuht

* Uuring viidi läbi koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega (RAK) ning selle läbiviimise tellis Välisiministeerium koostöös Kultuuriministeeriumiga.

Eestil tuleb valmistuda biotehnoloogiate laialdaseks kasutuselevõtuks, sest bioteadustel ja -tehnoloogiatel on eeldusi kujundada 2040-2050. aastatel maailma majandusarengut.

Euroopa Liidu rohelepe ja laiemalt rohepööre on viimaste aastakümnete üks ambitsioonikamaid poliitilisi ettevõtmisi, mis toob kaasa praeguse majandusmudeli ümbermõtlemise nii sisus kui ka vormis. Rohe-eesmärkide saavutamise üks eeldus on üleminek seniselt lineaarselt majandusmudelilt ringbiomajandusele. See tähendab, et võimalikult palju fossiilset tooret tuleb asendada biotoormega ning seda biotooret tuleb kasutada ja väärindada võimalikult kestlikult. Sellise muutuse juhtimine eeldab pikaajalise, aastakümneid haarava visiooni seadmist, hoidmist ja elluviimist.

Strateegilist planeerimist ja avaliku poliitika kujundamist kirjeldavad praegusaja maailmas kaks vastandlikku suundumust. Ühelt poolt on äristrateegiate ja avaliku poliitika kujundamine muutunud viimastel kümnenditel järjest teadmispõhisemaks, kasvanud on uute andmeallikate tähtsus jne. Teiselt poolt on maailm kogenud viimastel aastatel erakordseid sündmusi. Ajaliselt kokku langenud majandustsükli lõpp ja Covid-19 pandeemiaga kaasnev üleilmne rahvatervisekriis, millele on lisandunud varasemast suurem poliitiline määramatus, on muutnud tulevikusuundade ettenägemise erakordselt keerukaks.

Deutsche Bank on kirjeldanud tänapäeva maailma kui segaduse ajastut, mida iseloomustavad terav vastandumine ning paljude varem laialdaselt aktsepteeritud arusaamade ja kokkulepete küsimärgi alla seadmine. Sellises maailmas võib seniste arengutrendide automaatne pikendamine järgmistele aastakümnetele osutuda suureks veaks (Reid et al. 2020). Ka Ameerika Ühendriikide Riiklik Julgeolekunõukogu on oma analüüsides rõhutanud, et maailma iseloomustab kasvavalt nn progressiparadoks (National Intelligence Council 2017). See tähendab, et arengusuunad, mis on olnud meie edu alus, on nüüd muutunud tuleviku säilenõtkuse vaatepunktist arengu võimalikeks takistusteks, ehk praegusaja maailmas ei tasu mitte midagi pidada enesestmõistetavaks. Sarnase arusaamani on jõutud inimkonna kestlikule arengule pühendunud teadusuuringute valdkonnas (Clark, Harley 2020).

/…/

Stsenaariumianalüüsi raamistik

Nii kliima, keskkonna kui ka majanduse tulevikuväljavaated sõltuvad suurel määral riikide ja ettevõtete rühmade, aga ka põlvkondade omavahelisest koostöövalmidusest ja suutlikkusest kehtestada kõikidele osalistele kasulikke reegleid. Siinse stsenaariumianalüüsi üheks põhiteljeks on seetõttu valitud biomajanduse üleilmse avatuse – piirkondliku kogukonnastumise mõõde. Sellel teljel on üleilmse avatud koostöö alternatiiviks maailmajagudevaheline ja -sisene kasvav rivaliteet, mis toob kaasa kogukondlike vajaduste esiplaanile seadmise nii maailmajagude, Euroopa siseturu kui ka rahvusriikide tasemel.

Maailmamajanduse arengut on alates 18. sajandi lõpus alguse saanud tööstusrevolutsioonist kandnud viis järjestikust tehnoloogilis-majanduslikku paradigmat. Igaühele neist on pannud aluse revolutsiooniliselt uued tehnoloogiad, sellel põhinev uus taristu, institutsioonid ja elustiiliid.

Stsenaariumianalüüsi tehnoloogilise arengu teljel viitab biorevolutsioon arengusuunale, kus radikaalselt uued biotehnoloogialahendused ja neid toetav taristu saavad järgmise tehnoloogilis-majan­dusliku paradigma ning sotsio-tehniliste süsteemide (energiasüsteemi, toidusüsteemi jms) muutuste üheks keskseks aluseks. Biorevolutsioonile vastandub biotehnoloogia märksa rahulikum evolutsiooniline areng, kus majandus- ja elukeskkonda põhjapanevalt muutvaid biotehnoloogialahendusi tekib vähe või on nende kasutuselevõtt ühiskondlike hoiakute, õigusaktide, kokkulepetega vms tugevalt piiratud.

Neist kahest peamisest teljest moodustub stsenaariumianalüüsi maatriks, millel vaatleme lähemalt nelja erinevat stsenaariumit:

Loe edasi täismahus teksti Riigikogu Toimetiste lehelt (esmakordselt avaldatud 06.06.22).

Marek Tiits
Balti Uuringute Instituudi juhatuse esimees,
Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur

Erkki Karo
Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor tenuuris

Samal teemal: Policy brief “Milline on Eesti biomajandus aastal 2050?” (2021)

Tihtipeale mõeldakse uuringust kui millestki väga kallist ja suurest. Teaduslikud baasuuringud võivad kesta aastaid ja maksta sadu tuhandeid eurosid.* Poliitikaanalüüsid ja rakendusuuringud saavad hakkama vähesemaga, kuid kestavad keskmiselt siiski pool aastat ja ka selliste uuringute maksumus küündib tihti mitmetesse kümnetesse tuhandetesse eurodesse.** Suuremahulisi uuringuid, mida sageli tellib avalik sektor, ümbritseb suur hulk rangeid reegleid, mis tulenevad hankeseadusest, auditite hirmust ning Euroopa Liidu nõuetest, kui uuringut rahastatakse mõnest sellisest programmist.

Vabaühendused Eestis võitlevad sageli nii rahaliste, ajaliste kui inimressursside ebapiisavusega. Levinud projektipõhises rahastamises ning rööprähklemises ei pruugi põhitegevuse kõrvalt jaguda energiat ega vahendeid millekski täiendavaks. Kas see keeruline ja kallis uuringute maailm on sellisel juhul miski, mis jääb vabaühendustest kaugele?

Nagu sukk ja saabas

Kindlasti mitte! Oleme ka IBSus viimaste aastate jooksul näinud järjest enam, et uuring, andmete kogumine, analüüs ning tõenduspõhine otsustamine ei ole vaid avaliku sektori huvi või kohustus. Rääkisime eelmisel aastal mitmete vabaühendustega, et uurida nende suhtumist uuringutesse ja uuringute kasutamist. Enamik meie vestlustes osalenud ühendustest ise uuringuid küll veel läbi ei viinud ega tellinud, kuid oma valdkonna uuringutel hoitakse aktiivselt silma peal, kasutatakse neid oma töös ning ollakse uuringutesse ekspertidena ka ise kaasatud. Uuringuid kasutatakse eelkõige info saamiseks, valdkonna vajaduste mõistmiseks, otsuste toetamiseks, huvikaitseks ja poliitikakujundamiseks. Positiivse trendina on osasid uuringuid kasutatud vahendina, millega end rahvusvaheliselt tutvustada ja tõestada.

Ka meie ei mõelnud varasemalt vabaühendustest kui enda olulistest partneritest uuringute tellijana, kuid see on tänaseks muutunud. Kui seni tähendas koostöö vabaühendustega nende kaasamist uuringutesse sidusrühmade esindajate ja valdkondlike ekspertidena, siis järjest enam oleme hakanud tegema koostööd vabaühendustega, kellel on endal huvi mingit teemat süvitsi uurida. Selleks, et arendada huvikaitset, töötada välja konkreetseid praktilisi samme või võtta vastu mingeid otsuseid.

Miks siis ikkagi võiks olla uuring või uuringu (mingi osa) tegemine oluline ka vabaühenduse jaoks? Toon välja mõne põhjuse:

• Tegevuste kvaliteedi tõus – sest uuring aitab tuvastada, millisel kujul tegevusi on vaja… või siis loobuda plaanist ja valida uus sobivam tee.
• Tõenduspõhisus – uuring aitab selgitada rahastajale, sihtgrupile või ka iseendale, miks teha mingit otsust või tegevust. See tagab huvikaitse kvaliteedi tõusu. 
• Riskide maandamine – näiteks võib uuring aidata tuvastada riske, mille olemasolust ei pruugi teadlik olla.
• Lünkade täitmine – seal, kus endal puudub vajalik teadmine või oskus, nt andmete statistiline analüüs.
• Sihtrühmade kaasamine – olenevalt metoodika valikust on uuringuga võimalik kaasata efektiivselt sihtrühmi ja osapooli.
• Sõltumatu uurija – väline uurija sõltumatu ja osavõtliku kuulajana saab sihtrühmadele ja osapooltele läheneda efektiivsemalt, nt intervjuueritavamad on julgemad oma mõtteid ausalt avaldama.
• Välise uurija kaasamisel võib olla ka muid eeliseid, nt uued vaatenurgad, kogemused erinevate metoodikate ja nende eeliste ning puudustega, eesmärkide fookuse seadmine. Samuti aitab selline koostöö väärtuslikku aega tõhusamalt kasutada.

Koostöö vabaühendustega uuringute tegemisel

Minu kogemuse kohaselt  on koostöö vabaühendustega uuringute tegemisel veidi erinev koostööst avaliku sektori (suurte) asutustega. Vabaühendustele on tihti keeruline oma uuringu lähteülesande sõnastamine. Ka vajalike ressursside planeerimine nõuab peamurdmist, kuidas piiratud tingimustes kõige kasulikum tulemus saavutada.

Vabaühenduste puhul on silma jäänud huvi töötada uuringu elluviimisel koostööpartneritena ning vastuvõtlikkus paindlikkusele nt tööprotsessis või teatud metodoloogilistes küsimustes, kui olukord seda nõuab. Eespool mainitud jäigemad protseduurid mitmetes suuremates avaliku sektori uuringutes seda alati piisavalt ei võimalda ning sisulist partnerlust avaliku sektoriga uuringu elluviimisel veel alati ei kohta.

Teiseks märgatavaks erinevuseks koostöös vabaühendustega on suurem huvi uuringu tulemusi praktikas rakendada. Sellel on meiesuguste uuringu tegijate jaoks oluline väärtus! Eestis on uuritud nt uuringute rakendumist avalikus sektoris  ja leitud, et veel liiga sageli jäävad need n-ö „sahtlisse“ (Riigikontroll 2015; Härginen 2020). Vabaühenduste puhul on vajadus, õhin ja ootused reaalselt tulemusi kasutada olemas. Sealjuures võib õigetel alustel tehtud uuring hiljem oluliselt ressursse kokku hoida, kuna tagab, et planeeritud tegevused on asjakohased ja mõjusad.

Juba nendest kahest aspektist koos sünnib üldjuhul hea tulemus, kuna oma valdkonna asjatundjad (vabaühendused kui valdkondlikud eksperdid ja uurijad kui kogenud metoodikates ja andmetöötluses) panevad jõud kokku ja toetavad üksteist, mitte ei ole rangelt reglementeeritud ostja-müüja suhtes, mida esineb rohkem suurte riigi või Euroopa rahade eest tellitud uuringute puhul.

Mõelda kastist välja

Uuringute puhul ei pea kinni jääma n-ö ametlikesse definitsioonidesse. Meie kogemus näitab, et uuringutele saab läheneda ka palju avatuma mõtlemisega: uuringuna võib mõnes mõttes käsitleda igasugust andmekogumist ja selle analüüsi (see on ka oluline!), mis aitab saada kindlust, et järgnevad otsused on tehtud lähtuvalt reaalselt eksisteerivast vajadusest ja neil on potentsiaali olukorda soovitult muuta. Vahel piisab nt sobiva küsimustiku välja töötamisest, et oma sihtgrupi kohta infot koguda ja küsimisel mitte vigu teha (küsida tuleb osata, et saada mõtestatud vastuseid!). Saab kokku leppida erinevat liiki tööjaotustes, nt uurija koostab ankeedi ja vabaühendus ise kogub vastused ja analüüsib neid. Või vastupidi.  Niimoodi paindlikult tõlgendatud uuringu keskmes võib näiteks olla:

• dokumentide analüüs
• teiste riikide või organisatsioonide praktikate analüüs konteksti mõtestamiseks, inspiratsiooniks
• intervjuukava väljatöötamine konkreetsele sihtgrupile
• intervjuude läbiviimine
• ankeetküsitluse ankeedi väljatöötamine
• ankeetküsitluse või telefoniküsitluse vms läbiviimine
• statistiliste andmete kogumine
• statistiliste andmete analüüs
• fookusrühmaintervjuude kontseptsiooni ja kava arendamine
• fookusrühmaintervjuude läbiviimine
• analüüsi kokkukirjutamine

Kui üldjuhul on mitmed neist osadest ühe tervikliku uuringu osa, siis heas koostöös tellija ja uurija vahel on võimalik moodustada piiratud aja- või finantsressursside raames selline tööjaotus, millest on tellijale enim kasu. Läbi tuleks analüüsida enda jaoks kõige riskantsemad kohad ja otsustada, kas endal on piisavalt aega ja oskusi konkreetseid töölõike ette võtta. Kombineerimise võimalusi on mitmeid! Seda enam võiks osutuda kasulikuks valdkondliku ekspertorganisatsiooni ja uuringuasutuse koostöö, sest kõike ei pea „sisse ostma“, vaid efektiivselt saab ära kasutada kummagi teadmisi ja kogemusi valdkonnast ja metoodikatest.

Vabaühenduste elujõulisuse iga-aastase analüüsi kohaselt on Eesti vabaühendustele olulisimad Avatud Eesti Fondi rakendatavad Aktiivsete Kodanike Fondi toetused ning Kodanikuühiskonna Sihtkapitali jagatavad arengutoetused. Projektide tegevuste planeerimisel võiks alati läbi kaaluda ka uuringuvajadused ja projekti vajalikud uuringutegevused või vajalike ekspertide kaasamine sisse planeerida. See leevendab ka rahastuse probleemi. Samuti soovitan võimalusel aktiivselt osaleda ja otsida ka rahvusvahelisi koostööpartnereid, et mahukamate uurimisteemade jaoks täiendavat välisrahastust taotleda. Euroopa Komisjoni rahastatud teadusprogrammides kaetakse projektide eelarves vabaühenduste ja avaliku sektori kulud 100%.

Kui vestlesime uuringute teemal vabaühendustega, selgus huvitav praktika, et mitmed  otsivad aktiivselt enda valdkonnas tehtud uuringuid üliõpilastööde hulgast. Ka meie vedasime aastaid tagasi projekti, mis tegeles n-ö teaduspoodide (i.k. science shop) teemadega. See tähendab koostööd ülikoolidega, mille raames vabaühendused ja teised asutused saavad aktiivselt üliõpilastele uurimiseks sobivaid ideid välja pakkuda ja viimased neist praktiliselt ühiskonnas vajaminevatest uurimisteemadest ka kinni haarata. Selline koostöölahendus vabaühenduste ja ülikoolide vahel oleks igati jätkuvalt teretulnud. Nii saaks mitu kärbest ühe hoobiga – vajalikke vastuseid oma põletavatele ja praktilistele uurimisküsimustele ja üliõpilased leiaksid sobivad uurimisteemad. See on kindlasti suund, mis on atraktiivne, eriti, kui ka rahalised ressursid uuringute tellimiseks on piiratud.

Nii et vabaühendus, uuri julgelt, võimalusi selleks tegelikult jagub!

Sellest, kuidas olla oskuslik uuringu tellija ja kuidas koostada head ja selget lähteülesannet, räägime juba järgmistes blogijuttudes!

*Aitab laiendada eksisteerivat teadmist, otsese praktilise rakenduseta, teooria arendamine laiemas mõttes.

** On mõeldud konkreetsete üksikküsimuste lahendamiseks.

Merit Tatar
Juhatuse liige

Vaata ka IBSi poolt tehtud uuringuid vabaühendustele:
Vabaühenduste Liidu kui huvikaitseorganisatsiooni tegevuste hindamine (2022)
Eesti maastikuarhitektuuri hariduse, hetkeolukorra ja arenguvajaduste kaardistamine (2022)
Ida-Virumaa roheplaani taastuvenergia ja energiatõhususe ettepanekute mõjuanalüüs (2020)
Ajakirja Hea Kodanik mõjuanalüüs (2020)
_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas}

The day was threatening with rain as guests travelled through the wooded lane and arrived at a park on the Fox River for a Jaanipäev event honoring the Estonian holiday that celebrates the Midsummer. As they reached the event site, they were greeted with Estonian music and the Estonian flag flying proudly in the wind. There was a wide array of food setting on the tables, such as tuuletasku (a type of pastry), open face sandwiches in varieties such as salmon and caviar and salami and cucumber, and other delicacies which were awaiting their first customers. Books in Estonian lined the table, and the Estonian language could be heard throughout the event, giving guests plenty of chances to speak Estonian with fellow Estonian-speakers. Attendees went on boat rides in the sun, enjoyed watching the folk dancing, and children played and swam. But most importantly, the event was a time where Estonians could celebrate their heritage and culture together with other Estonians in the Chicago area. This event put on by The Estonian Cultural Society of Chicago is an example of how the Estonian culture is celebrated and remembered within a group of Estonians who form the “Estonian diaspora,” groups of Estonians outside of Estonia made up primarily of those who fled either as refugees in the World War II time period or left Estonia in the post-Soviet era and their descendants.

Over the course of these past 9 months as an intern and then Junior Analyst working on the Estonian communities and diaspora members abroad project, I have learned about the importance of history and stories and how they impact identity on the individual-level and policy-making on the large-scale governmental level. Through activities such as talking to and informally interviewing individual Estonians at the Jaanipäev event, as well as assisting with conducting focus groups and interviews, I gained insight into the lives of Estonian immigrants and their immigration circumstances, identities, and relationship to Estonia. My colleague and I made many observations out of a synthesis of desk research and conversations with Estonians abroad which will be available in the report on the Estonian diaspora abroad in the Chicago Case Study, published later this year.

Even though many immigrants left Estonia years ago, immigration and integration are pertinent issues both for the Estonian communities abroad as well for the Estonian government. The insights gleaned from this case study can also have parallels to the experiences of current refugees from other countries, as well as for other diaspora groups abroad. Now more than ever, especially in light of a huge number of refugees leaving their homes in for example, Ukraine, it is important to listen to the stories of immigrant experiences from the past and learn from history. These historical analyses can help us to initiate the best courses of action and policies in the future.

Immigration Stories and Identities

One fascinating aspect of these Estonian communities abroad is how they are historically rooted microcosms of Estonian culture, coming out of a need for community with other Estonians in a new country and culture during time periods of strife and uprooting for many Estonians who had just fled from their homes and heart-wrenching political situations.

The immigration circumstances of Estonians leaving during World War II were dramatic. Participants used phrases such as “heartbroken” and “there was no future in it whatsoever” to describe their emotions and those of their families in this era, showing the feeling that engulfed many Estonians. The jolting circumstances we heard such as stories of fleeing such as leaving with bread still in the oven or releasing farm animals upon departure show the nature of this time. These types of stories can give us a glimpse into the heartbreaking events that Estonians would have experienced right before they arrived in the United States. Many Estonians also lived with the idea that their families, had they stayed in Estonia, would have likely been sent to labor camps which often eventually led to death. One participant we interviewed describes this type of sentiment saying: “…when the Germans moved in in 1941, they discovered the lists of people to be deported … and, our name was on the list of people to be deported also. So, if we had stayed, there, it would have been a couple months and then we would have been sent to [a] labor camp also.”

While harrowing, these dramatic immigration experiences provide the backdrop to much of early Estonian immigration and are a key feature to understanding World War II refugees and their later experiences. Many Estonians of this era ended up in Displaced Persons (DP) camps before they made their way to other countries such as the United States.  One participant, whose parents were in a DP camp, told us that there were “Little Estonias” with schools and even theatres in the camps. These community groups of Estonians abroad seem to be similar to “Little Estonias” today, and one can understand the desire to be with other like-minded and Estonian-speaking individuals in the midst of these circumstances, both in Estonia as well in the United States. These Estonian cultural organizations, created in different periods of time, still hold importance to many of these World War II immigrants, their descendants, and the next group of Estonian immigrants today.

Another main group that came to the United States were the post-Soviet immigrants who often came in search of new opportunities and adventure, as the Iron Curtain had just been lifted, giving them a chance to, as they called it, “see the world,” which provided a much more optimistic outlook on going aboard. These Estonians looking for new opportunities had drastically different motivations of departure, as opposed to the World War II refugees, and this mentality difference could have a large impact the way an Estonian would react when arriving and integrating into the United States.

Thus, with these backdrops in mind, we can see that historical immigration circumstances have large impacts on how these persons define themselves and how they interact with each other. Groups like the Chicago Estonian House and the Estonian Cultural Society of Chicago provide a place where Estonians can gather together and maintain their ties to the ‘homeland’ in the midst of a very different cultural setting and time period. This cultural heritage is enriching to the individual and makes them feel connected to both countries in a way that many of us have not experienced. One participant described that they felt that “despite being in two parts of the world, throughout our lives, our hearts – bits and pieces of our hearts – are… in both places, kind of everywhere.” This sentiment shows the strong connection to two countries that someone growing up in an Estonian-American context might feel, as well as how this can create different categories of cultural identity. 

History and Policymaking

That warm and rainy day during the summer of 2021 and my work on the Estonian diaspora project taught me many important aspects about listening to stories from the past and how this affects individuals in the present. But history and these stories cannot go unnoticed in policy making and bring many important insights that could be used in the formation of diaspora policy by the Estonian government, which is one of the main aims of the Estonian communities and diaspora members abroad project. To make good policies, one must know what has and has not worked in the past and the reasons a particular group of people may be open or reticent to particular policies, thus making good research vital in the policy-making process. Additionally, listening to the experiences of immigrants and refugees is important for American immigration and integration policy as well, and this type of qualitative research can bring many insights for host countries and their citizens, helping them to better understand the experiences of immigrants in their communities thus helping them welcome and engage with them.

Becoming an “Eestophile”

The Estonians in these communities that I met were extremely welcoming, hospitable, and inspiring to me. Many of them were willing to share their stories, which I listened to with eagerness. They allowed me to participate in their culture and event, ‘roping’ me into their tug-of-war-like competition and even listening to me speak very basic Estonian as I practiced my numbers, “üks, kaks, kolm,” while participating in the bean bag toss! This group of Estonians in the United States inspired me on a personal level as well and I am grateful to all of the Estonians I met for allowing me to participate and to hear their stories! These experiences, along with my stay in Estonia last fall made me identify strongly with the term I learned in one of the focus groups of being an ‘Eestophile’– someone who deeply loves Estonia and Estonian culture!

As that warm and rainy Jaanipäev day filled with Estonian culture, delicious foods, and boat rides started to come to a close, a huge fire was lit, which offers a reminder of how traditions such as Jaanipäev have continued over the years, thus perpetuating Estonian culture both inside and outside of Estonia. With this setting of a blazing fire in one’s mind closing off a wonderful day with Estonians from different eras gathered together in the suburbs of Chicago for a festival honoring their culture, one can reflect on all that the immigrants had gone through who formed these communities and how their legacies of Estonian culture live on among the Estonian diaspora.

Emily Vogel
Junior Analyst at Institute of Baltic Studies during the Estonian diaspora project

Read more about Emily’s internship experience at IBS from her university website.
Read Ricky’s observations of Estonians in Chicago.

Imagine a scenario: you are a young person arriving to a foreign country for studies – the country that is famous for its developed infrastructure, digital world, and snowy winters. You, as a young person, are socially active, feel comfortable in the multicultural environment, know a couple of languages and study an interesting programme that you enjoy at the university. During your stay in Estonia, you become acquainted with the culture, get to know new people, and feel like at home. You then realise that you do not want to leave after graduation, that the country is now very dear to you and is the cosiest place in the world. So, you do what is logical – you start looking for a job.

Or just imagine that you are a foreign student who wants to get working experience and earn money during their studies. So, you do what is logical – you start looking for a job. One scenario or the other, the goal is the same – securing employment in Estonia – the country where great opportunities and no less greater challenges might be encountered on a foreign student’s way towards that goal.

From the statistical point of view, the picture looks promising – about 50% of the 5,520 international degree students studying in Estonian universities worked in 2020/2021. But nevertheless, looking for a job in Estonia might take some time and energy, especially when you are aiming for the specific sector that interests you.

Embarking on the search for jobs as a student is like walking in fog – you do not see the situation unless you get closer, you might bump into a few things on the way, and well, there is a chance to get lost and take a longer route. There are dozens of questions, starting from: “Where do I begin?”, “What is out there on the labour market?”, “How do I approach companies?” and progressing to “Why should they hire me and not the Estonian citizen?”, “How many more CVs would it take until I find something?” or “Why does the company not reply to me?”

Research studying employment of international students in Estonia has shown, that the biggest challenges in landing a job for them are knowledge of the local language, the low payment that is offered for the entry level positions and the narrow specialization of the study field that only leaves a few vacant spots on the Estonian labour market.

Not as scary as it looks

Good news is – either the weather eventually changes, or you get yourself that fancy anti-fog flashlight. Even though these are indeed the obstacles you may encounter during your job search, and they can be quite demotivating, there are more than 2,500 international students a year who secure a job. Since 2020, Institute of Baltic Studies has been implementing a project that is aimed at introducing foreign students to Estonian labour market through a series of online and on-site events that connect the employers and the students. During the events we have received a number of job-landing tips from the employers that can serve as cornerstones for those who are in the process of applying for work positions and we will gladly share them with you:

• The biggest mistake applicants make is putting on the CV something that is not entirely true or applicable to them. Do not feel like you need to put something extra. (Financial institution)
• Let the recruiter know what you are doing besides studies – maybe you took part in some project or other social activities. (IT company)
• Prepare your questions and do research about the company if you are going for an interview, just to show that you care. (IT company)
• If the person does not have the background, that is similar to the position, it is still worth applying if the vacancy is interesting and not very hard requirements are set to have it, just add a cover letter to explain why this particular position relates in some ways to you. (IT company)
• You have to know for sure what you are interested in and what are your strengths. If you know that, you will definitely achieve all the heights. (Energy company)

During the introduction to the labour market trainings for foreign students, our coach shared a few recommendations as well:

• It helps to explore the local labour market and your possibilities before making a career choice. Knowing the work environment as well as where and how to find jobs will influence your decisions
• If you see yourself staying in Estonia for a longer time period, it is definitely worth using language-learning possibilities.
• Internships are a great way to enter the labour market and practice the acquired theoretical knowledge in a real work environment.  

Students who participated in the events and are employed in Estonia also shared some helpful bits of advice. We have learned that the key steps are having a concrete strategy, being open to or trying something new, building connections in the new country and looking at how your hobbies or volunteering can be helpful on the career path.

• You should have a goal and a plan how to reach it. If you decide to stay here, navigate, and find out what are the steps, what is the back-up plan if you do not get job straight away. (Medical student, University of Tartu)
• You should try different things, check out different companies, go to the events – networking events, career fairs or webinars on job opportunities are very important. You can get lots of useful information and tips there. (Social Sciences student, Tallinn University)
• Having a network of friends/acquaintances, however big or small in Estonia is important. (Medical student, University of Tartu)
• Volunteering is volunteering, it doesn’t matter what you do or what you pick. Wherever you go – you gonna get the knowledge, you gonna get the skill, get into the specific community. Choose something that you enjoy doing too. I knew I liked the international community, so I went there. /–/ This is on my CV and I can use it.  /–/ One thing leads to another, and you can connect it to your future career.” (Business Administration student, University of Tartu)

As for us, we would encourage you to keep going! However big or small the steps you take are – the pieces will fall into place eventually, and you will grow and learn as you go along. And if you are looking for that first step to take, you might check our YouTube channel with the recordings of “Unlock your potential in Estonia” networking events to find additional tips and potential employers. Best of luck to you! You are almost there.

Maria Khrapunenko
Former international student at University of Tartu
Junior Researcher at Institute of Baltic Studies

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

^{The the “Various Trainings and Events to Introduce Estonian Labour Market to Postgraduate Students from Third Countries” project is co-funded by the European AMIF fund and the Estonian Ministry of Interior.}

Istuda maha mõnes välisriigi kohvikus, avada sülearvuti ja hakata tegema oma igapäevast tööd võib esmapilgul tunduda miski, mida teevad startup ettevõtjad, vabakutselised seiklejad või rikkad investorid. Tegelikkuses aga on pandeemia ning kiiresti arenev digikommunikatsioon muutmas kaugtöötamist küllaltki tavapäraseks ja taskukohaseks igaühele, kes teeb tööd peamiselt arvutiga. Sestap on avanevad võimalused pannud ka mind mõtlema väga lihtsale küsimusele: kui me oleme sunnitud töötama kontorist eemal, siis miks mitte valida, kust seda teha?

Olles 24-aastane, otsustasin mõned kuud tagasi katsetada diginomaadi elu. Kogu protsess polnud sugugi raske. Kõige tähtsam ja ka keerulisem oli veenda iseennast ning jõuda otsusele, et nüüd on aeg minna. Ülejäänu kulges lihtsalt: valisin välja meelepärase sihtkoha, broneerisin Airbnb mitmeks kuuks, ostsin lennupileti, loobusin Tartu üürikorterist, pakkisin asjad, viisin ülejäänud esemed sõbra juurde hoiule ja asusingi teele.

Võimalused kaugtööks Balti Uuringute Instituudis

Oluline on rõhutada, et diginomaadluse võimalused sõltuvad paljuski töökohast ja ei kaasne kaugeltki iga ametiga. Õnneks on meie mõttekojas tagatud võimalused ja tingimused, et teha kaugtööd mugavalt. Pea kogu meie töö toimub arvutis. Töökoht pole kontoriga otseselt seotud; iga töötaja võib ise otsustada, millal käia kontoris ja millal jääda koju. Lisaks on vajadusel olemas igakülgne tugi tehnika ja varustuse osas, et tagada mugavad töötingimused ka kodus. Väga suurt osa paindlikkusest mängib ka rangelt fikseeritud tööaja puudumine. Päevadel, mil tööd on vähem, annab see võimaluse ise otsustada, mida põnevat oma ajaga ette võtta. Kõik see loob sobivad tingimused välismaal töötamiseks.

Sobivad töötingimused

Reisida võib mitut moodi. Mõni eelistab vahetada keskkonda iga paari päeva tagant, mõni peatub ühes linnas või riigis mitmeks kuuks ning mõni veelgi pikemaks ajaks. Mina olen võtnud sihiks viibida ühes linnas 1-2 kuud, mis eeldab lühiajalise majutuse broneerimist (kuna kohalike kinnisvaraportaalide või maaklerite kaudu üüritavad elupinnad on sageli mõeldud pikaajaliseks üüriks). Selleks on kõige paremini sobinud just Airbnb, mis võimaldab broneerida majutust nii paariks päevaks kui ka mitmeks kuuks.

Sobiva Airbnb otsimisel kehtivad samad reeglid nagu iga kodu puhul. Näiteks lisaks kiire interneti olemasolule mängib suurt rolli hea laua ja tooli olemasolu. Mida paremad töötingimused on majutuses, seda mugavam on kaugtöö. Pisikese köögilaua taga tundide kaupa istumine muutub kiiresti ebamugavaks. Tänapäeval arvestab nii mõnigi majutaja diginomaadide vajadustega pakkudes monitori, printerit vm.

Kuna Airbnb on ühtlasi ka üks suuremaid lühiajalist majutust pakkuvaid platvorme, on igas linnas olemas head valikuvõimalused eri kategooriates (hind, asukoht, tööalased vajadused, mugavused jm). Enne broneerimist aga tasub majutajaga detailid igaks juhuks üle täpsustada (nt kas kommunaalkulud on hinna sees, milline on interneti kiirus, kas mõni piltidel puuduolev detail võiks ka toas olla vm).

Aeg ja selle puudus

Tasub meeles pidada, et diginomaadlus ei ole turismi- või puhkusereis. Reisimisega tuleb kaasa töö ja kohustused, mis tähendab, et sõltuvalt töökoormusest võib vaba aeg uue keskkonna avastamiseks olla piiratud. Täiskohaga töö tähendab suurema osa ajast arvuti taga veetmist, mis muudab aja planeerimise oskuse äärmiselt oluliseks. Tunnetus, et välismaal töötamine tähendab pikaaegsele puhkusele minekut, on ekslik.

Diginomaadlus eeldab distsiplineeritust ja head keskendumisvõimet töötamiseks, laskmata end häirida kõrvalistest oludest. Samuti peab arvestama, et reisimist, linna avastamist ning igasugust sisse- ja väljakolimist tuleb planeerida pigem nädalavahetustele. Seega on tähtis teha endale selgeks, mis on reisimise peamine eesmärk ja milline on eesootav töötamise ajakulu. Kui töökoormus on suurem, tuleb vahetevahel tegeleda tööga ka hilisõhtuni, mis samuti takistab uue asukohaga tutvumist. Seetõttu ei pruugi täiskoormusega diginomaadi argipäevad olla oluliselt erinevad nendest, mis olid veedetud kodumaal.

Asjad, mis lähevad kaasa

Tihe elukoha vahetus eeldab mobiilsust, mis omakorda tähendab oluliste otsuste tegemist asjade pakkimisel. Kas reisida kohvri või käsipagasiga? Kas eelistada kohvrit või matkakotti? Paraku sõltub see paljuski inimese enda vajadustest ja eelistustest. Reeglina kehtib põhimõte, et mida rohkem liikumist, seda vähem asju tasub kaasa pakkida. Seetõttu olen ise otsustanud reisida ringi matkakotiga.

Klišeena kõlav mõte, et piiratud varudega rändamine tõestab, kui vähe asju meil igapäevaseks eluks tegelikult vaja läheb, jõudis ka mulle päriselt kohale alles matkakotiga reisima asudes. Inimene on üllatavalt vastupidav ja kohaneb uutes oludes kiiresti. Seega ei tasu hakata üleliia muretsema pakkimata jäänud asjade pärast, kuna tõenäoliselt muutub elu olemasolevate asjadega mugavaks juba peatselt. Loomulikult on siin välja jäetud erakordsed olukorrad, näiteks soovides külastada mõne riigi ooperiteatrit, pole seikleja elu näinud teksapüksid ja valge särk selleks just kõige sobivam riietus.

Ületöö ja teised negatiivsed aspektid

Küll aga ei ole diginomaadlus oma puudujääkideta. Esiteks, vaba ja tööaja piirid võivad hägustuda. Olles pidevalt tööga omapäi võib kaduda selge piir, millal alustada või lõpetada oma tööpäev. Kolleegidega kontoris töötamine on lihtsam, kuna aitab tajuda tööaja kestust ja seda kontrolli all hoida. Teiseks on oluline roll ka sotsiaalsetel sidemetel. Üksi reisimine tähendab paratamatult eemalolekut oma kodukohast ja sõpradest, mida on sageli raske asendada ka suhtlusega digikanalite teel. Tõsi, sõltuvalt peatumisajast loovad paljud diginomaadid välismaal kohalikke kontakte ja sidemeid, mis aitab maandada vajadust näost näkku suhtluse järele. Küll aga iseloomustab selliseid sidemeid ajutisus, eriti kui vahetada elukohta sageli. Kõik see võib soodustada sotsiaalse isoleerituse tunnet ja tekitada igatsust olla ümbritsetud tuttavate inimestega. Sedapuhku muutub suhtlus ning kontaktide loomine sihtkohas elavate inimeste või kaasränduritega väga oluliseks.

Diginomaadlus kui kogemus

Diginomaadlus ja sellega kaasnev elustiil on vaieldamatult suurepärane võimalus kombineerida töö ja reisimine omavahel. Kaugtöö laialdane levik avab nii mõnegi sektori töötajatele uusi võimalusi valida iseseisvalt töö tegemise koht või aeg. Küll aga kaasnevad näiliste võludega ka omad murekohad, mistõttu oleks ekslik pidada diginomaadlust murevabaks puhkuseks. Siiski, olles mõelnud läbi enda reisi eesmärgid ja teadvustanud endale riske, võib sellest ettevõtmisest kujuneda suurepärane seiklus. Tasub igal juhul proovida!

Mõned nõuanded, mida kaaluda

• Lühiajaliste intervallidega majutuse broneerimiseks soovitan kasutada Airbnb’d. Lisaks mugavale broneerimisele on igal majutuskohal eelmiste külaliste hinnangute põhjal oma reiting, mis võimaldab tutvuda varakult majutuse eeliste ning puudujääkidega. Pikemaajaliste (kuu ja enam) peatuste puhul pakuvad Airbnb majutajad reeglina soodustust, mis võib kokkuvõttes olla kuni poole odavam päeva kaupa broneeritavast hinnast. Sõltuvalt sihtkohast ja sihtriigi elatustasemest, võib leida ka pakkumisi, mis tulevad kokkuvõttes soodsamad, kui üürida korter Eestis (ohverdamata seejuures elukvaliteeti)

• Küsijale suu pihta ei lööda. Enne broneerimist tasub alati küsida, kui on soov miski ruumis vahetada või juurde saada. Majutajad tulevad võimaluse korral alati vastu ja olen ise läbi rääkides saanud näiteks mugavama kirjutuslaua, toole või laualambi.

• Kui otsida mugavat töökohta väljaspool kodu, siis lisaks kohvikutele on suuremates linnades populaarsust kogumas ka koostöötamise ruumid (coworking spaces), kus pakutakse tavalise kontori võimalusi igale soovijale (kontori- ja koosolekuruumid, tööks vajalik mööbel, kontoritarbed, snäkid jpm). Paljud koostöötamise ruumid pakuvad lisatasu eest ka kuupileteid koos oma isikliku kontorilaua või kabinetiga.

• Matkakotiga reisimine on vähemalt minu jaoks olnud mugavuse, kompaktsuse ja soodsuse osas kõige optimaalsem variant. See teeb reisimise kiireks ja lihtsustab ka spontaanseid reisiotsuseid, näiteks autoga hääletamine. Lennufirmade jaoks aga liigituvad keskmise suurusega matkakotid tavaliselt käsipagasi alla, samas kui suure kohvri eest tuleb maksta eraldi tasu.

• Põnevates ning avastamist ootavates linnades viibimine muudab töö- ja puhkeaja jaotamise eriti oluliseks. Mina olen lähtunud tavalise töönädala struktuurist/ülesehitusest ehk argipäeviti tööasjad (v.a. mõne kohviku või kultuuriürituse külastus õhtusel ajal) ning nädalavahetusel avastamisretked ja seiklemine. Siiani on see väga hästi aidanud hoida paigas töörütmi ja tagada keskendumisvõime tööajal.

Robert Derevski
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Ask any American what their ancestry is, and you will probably get a long and convoluted response. For example, in my family, my mother has 100% German ancestry but on my father’s side, it is a bit messier; I can claim Irish, Polish, Welsh, and German relatives from his side. But, in all the conversations I have had with people about their ancestry in the United States (and there has been a lot), I have never met anyone who said they have Estonian roots.

Living in Estonia for two years now, I learned that there were several waves of Estonian immigrants in the 20^th century, and I began to wonder how many of them ended up in the United States and how they coped with living in a new country. Then I started to ask questions like “What is an Estonian-American?” and in my head I pictured someone with a split personality, someone who is simultaneously loud and outgoing (American) and quiet and reserved (Estonian) – like a Frankenstein monster, put together from various parts and pieces. Of course, this is an exaggeration, surely Estonian Americans are not a conflicted mess, right? RIGHT?! The point being, I had burning questions about Estonian Americans, and I needed answers.

Luckily for me, the Institute of Baltic Studies is conducting a study for the Estonian Ministry of the Interior to understand the Estonian diaspora’s connection to their culture, people, and their potential needs from the Estonian state. As fortune would have it, I spent a part of my summer visiting family in Chicago, Illinois which also has a large (by Estonian standards) Estonian immigrant population. So, I contacted a local Estonian Cultural group (Eestlased Chicagos) and organized interviews and focus groups with 20+ Estonian immigrants. This is what I observed:

Generational differences in how Estonian immigrants identify themselves

Estonian immigrants from the 1950’s seemed to associate mostly with American culture and identified themselves as Americans but claimed that they were “Estonian at heart”. For example, in an interview with an Estonian refugee, I was told that their cultural identity was a “combination” of both cultures but that the experience of assimilating to American culture had enriched their life. This sentiment was consistent with other Estonian immigrants from the 1950’s.

For more recent Estonians (i.e. last 20-25 years) they first responded as “Estonian” rather than “American”. It also seemed like this group was more likely to return to Estonia permanently with their family or they were planning on staying for an extended period in Estonia. When asked why, most participants explained that they missed their country and being able to use their language with others.

Reasons for moving to the United States in the last 20-25 years

Immigrants from the last 20-25 years could be sorted into two groups; Group 1 moved to the United States in the late 90’s for better economic opportunities and Group 2 were more like wayward travelers who came to the United States with the intention of staying for a short time, but through different circumstances, decided to stay for much longer.

Group 1 Estonians attributed Estonia’s instability during the 90’s and better economic opportunities as reasons for immigrating.  A few participants explained that there were only a few good paying jobs in Estonia and the United States offered a better opportunity for them to earn a living.

Group 2 Estonians seemed to be more “restless” than Group 1 Estonians in the sense that they had come to the United States by chance and in some ways, let life carry them to their destinations. As a possible reason for this, a few participants from Group 2 stated that they fell in love, been offered a good job, started having kids, etc. In their words “life happens” and it was more a series of events and opportunities that led them to stay in the United States.

The future of Estonian communities in the United States

Estonian immigrants (from the 1950’s and more recent immigrants) and Americans who can claim Estonian ancestry (second, third, fourth, etc. generation Estonians) are concerned about the future of their Estonian diaspora community. As naturally happens, first generation Estonians age, people marry outside of their cultural group, the language becomes less used, or as Group 2 Estonians put it “life happens”. These are the pervasive risks that diminish the Estonian community overtime.

While Estonia will always be the source of their culture and traditions, these local cultural groups have become a safe and welcoming space for displaced or wayward Estonians to connect and celebrate their culture. Cultural groups have created their own history that Estonian Americans want to preserve.

Most participants felt that exposing the youth to Estonian language and culture was vital to preserving their traditions in the United States. To some extent, this is already done through their Estonian language school. But they said it would be helpful if there were more Estonian youth camps or, if they already exist, better ways for the Estonian government to advertise those camps to them. One participant even said that it would be great if Estonia had a “birth right” programme like Israel, where the Estonian government offered compensation to Estonian young adults to travel and experience Estonia.

On the topic of communication, the participants also expressed a desire to have better communication with the Estonian government. While there were no specific suggestions on how to solve this challenge, the participants in the focus groups and interviews felt isolated at times and would appreciate more visibility from Estonian government representatives; for example, if a diplomat is travelling through the area, they would appreciate an audience with them. On the other hand, participants also said it was easy to get information they needed by searching the internet, but perhaps a more personal approach would be helpful.

Final thoughts

Now that my stay in Chicago is over, I can report that Estonian-Americans are not a conflicted mess. They are Estonian, American, and sometimes both. Their immigration story is like many immigrants who come to the United States, a story about hard working people who are trying to make a good life for themselves and their family.

What stands out to me is their resilience and persistence to keep their community together. From nothing, Estonian refugees carved out a community for themselves and were curators of Estonian culture in a time when it was uncertain whether the source of that culture would continue. Since then, they have gone on to become successful veterinarians, lawyers, teachers, engineers, etc.

The Estonian diaspora members I met were deeply passionate about their community; making it a point to come together for celebrations, holidays, and even focus groups organized at the last minute. Of course, circumstances don’t always allow for them to come together as often as they like, but when they do, it’s like something inside them suddenly sparks to life; they immediately connect with each other and discuss their favorite food, shared experiences, difficulties they had adjusting to the United States, missing their families. I think these were my favorite moments because for a second it was like they were in Estonia again, reconnecting with a part of themselves they obviously still cherish.

As to the future, I think Estonian Americans will continue to come together and seek connections with their roots. The threat of losing these communities does exist and, in some cases, it might be inevitable. But just as my life has been enriched by Estonia, I think building stronger connections between Estonia and their people around the world would only serve to benefit the country. My advice to Estonians travelling to the US, please, seek out these cultural groups; they are vibrant, kind, and welcoming, and I’m sure you would walk away with new friends and great memories.

Richard Henahan
IBS analyst

Find out more about Estonian diaspora study here.

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

Not as standard as it seemed

A glass of water, pen, paper, open laptop, and readiness to listen. The standard toolkit of a researcher who is about to have a one-hour interview with the person willing to share their experience. I expect it to be not much different from all the others that have taken place before. There is a list of questions to be asked, a certain time booked, regular procedures like confidentiality clause to be followed. One click, and the friendly voice of the Zoom application informs you: “Your meeting is being recorded!”. However, with these interviews where I talk to migrant parents, I realise that it is much more than a run of the mill interview. These are conversations with a whole spectrum of emotions, laughter, sadness, and lots of thoughts that need to be acted upon.

We (the team and me) need to hear about the experience of parents and children with migration background in Estonian schools for a big project, that is new and exciting for me on its own. We want to find out about the whole journey of the family – starting from searching for a school and to the emotions that the child has towards studying. The goal is to understand and improve whatever it is the parents have concerns about, so the interviews are a very valuable tool to get information.

Even though there are standard questions to stick to, I always wonder at how different each discussion is. Parents are more than happy to get things off their chest and talk about the journey of getting used to the new school system, interaction with the personnel and other parents, hardships encountered, and successes made. After conducting a couple of very first interviews, you realise that Estonia may be small but not in the range of practices that schools use in working with children with a migration background. Some of the practices make parents pleasantly surprised, some confused, and some make them change their kids’ schools.

While listening to the stories told by the parents, the patterns start to emerge and cluster together in my mind. I see what needs more attention or functions incorrectly in the system. Suddenly I become an expert and investigator at the same time and find myself saying things like “Only one extra lesson of Estonian provided by school? But there should be more!” or wondering at how complicated it may become to get the information from the school and how much trouble lack of communication causes.

Support – wished for, much needed, but scarce in many cases

Did you know, for example, that flowers and shoes can be a mystery? They are, if you come from a different system and learn about the tradition of bringing flowers to the teacher only during the ceremony on 1st September. Or when parents play a guessing game to establish what the kid should have: “You look at the shoes of the kids and taking mental notes on what your child will need”. And almost during every interview you hear that when being at school you eventually learn the customs, but it would have been so much easier to know them beforehand. And you sigh sadly because you have taken notes of so many “could-have-beens”.

There are also interviews when you realise how scarce words are to support the person and you find yourself frowning, clenching your pen, and being frustrated with how many difficulties the family has encountered when introduction to school could have been so much smoother. You hear all sorts of things: “My child did not know where the canteen was for the first two weeks”, “I brought my Estonian-speaking friend to the parents’ meetings to better understand the class teacher” or “My child didn’t receive any help from the teachers and was made fun of by classmates”. And as a silver lining in every story, you hear the word “support” – wished for, much needed and unfortunately scarce in many cases. The importance for the school to have skilled people who know how to help a newly arrived child and parents cannot be stressed enough. A bit of effort always makes a difference.

“My child did not know where the canteen was for the first two weeks”

However, there are stories that fill you with inspiration, that make you smile and almost tear up because no matter how difficult it is, kindness still prevails. “I didn’t ask but the teacher suggested to have extra lessons with my son until he catches up. She praised every little step of his”, “The social worker would come to class every week and then report to me on the progress of the child”, “The teacher just told me to let the child be and assured me that she will grow in her own pace”, “The school sent us copies of the book even when we were abroad” and so many more! There are moments when I forget that I am taking the lead and give in to the talkative parent who is telling a story – funny and sad, sweet, and bitter, very sincere and full of life.

And of course, the interviews make you go back in time to your own school experience, and you realise that you are a bit jealous of the pupils in Estonia. Like a little kid you gasp and, in your thoughts, utter in excitement “Wow! Robotics, dancing and cooking classes? I wouldn’t want to leave such a school if I had had so many activities” or you double check because it sounds too good to be true “Have I heard it correctly that children are learning to play the flute in the 3^rd grade and go skiing in winter; and there is a swimming pool as well?”

Even though approaches to children with a migration background in Estonia are different and parents often find themselves at a crossroads, I notice how valuable  human connections are and how much benefit there is in communication between the kids and adults. Most parents want it, even more need it and unfortunately not all receive  it. “You kind of hope that your shy kid asks another shy kid for their number, so then parents would also connect” – this is often the state of art in a nutshell. And once again I write down “more opportunities to interact” in the interview notes. So simple: just talking, just sharing – and the world becomes easier.   

Exploring towns

With these thoughts I click on the “finish the conference” button. The recording is being processed, there is an empty glass of water on the table, scattered notes, list of interview questions that helped discover, ask about, listen to and understand the experience. If I had to describe what interviewing parents was like then I would say it is like arriving to a town you have never been to and exploring the surroundings. Once you walk out of the train station by listening to the summary of the person’s experience, you can see straight away if the town is busy, what kind of people inhabit it and how many roads it would take you to get a sense of what story the town has. There are bumpy roads, there are dead ends and there are those where you cannot keep track of the turns and end up somewhere on the outskirts. But what you do not realise until the very end is that when leaving the town you get the imprint of it, it may vanish in a few hours or it may stay for an indefinite period of time, making you think about it occasionally or resulting in a blogpost reflection.

Maria Khrapunenko
Junior analyst in the migrant children project

Find out more about the study on integration of migrant children here (in Estonian).

_{Cover picture: Mette Mari Kaljas (our collaboration with the young artist is supported by the National Foundation of Civil Society)}

Tänapäeva infost üleküllastunud maailmas tekib tihti tunne, et vajalikku on keeruline leida – info on justkui olemas ja käeulatuses, aga selle saamiseks peab läbi lugema pika tekstidokumendi või lõputult navigeerima mõne kodulehe ebaloogilistes alamenüüdes. Kui GreenSAM projekt algas ning minu ja mu kolleegide ülesanne oli koondada ja esitleda erinevaid kaasamistööriistu, teadsime, et tekstidokumendina me seda infot kirja ei pane. Planeerimisprotsessides osalemine ja eriti veel varasemalt kõrvalejäänud inimeste nendesse kaasamine on niivõrd oluline teema, et tundus lausa patt sellega seotud teavet mitmekümne-lehelise PDF faili sisse matta.

Hea kasutajakogemuse defineerimine

Projekti alguses tegime palju uurimistööd erinevate kaasamistööriistade tuvastamiseks ja koondamiseks. Kaasamistööriistade all mõtleme me erinevaid meetodeid ja lähenemisi, kuidas sihtgruppe (GreenSAM projekti puhul eelkõige eakaid linlasi) kaasa tõmmata: kutsuda neid üritusel osalema või kaasa mõtlema, tagasisidet andma või arvamust avaldama. Selliseid „tööriistu“ sai meie tööriistakasti üle 20, kusjuures viimase sammuna lisasime pandeemiast kannustatuna ka mitu digitaalset tööriista, nagu näiteks erinevad mobiilirakendused tagasiside kogumiseks või küsitluste tegemiseks. Iga tööriista juurde tekkis ka kokkuvõte (concept paper), mis annab ülevaatlikud juhised, kuidas, kellega ja millal tööriista kasutada ning kuidas seda vajadusel eakatele kohandada.

Järgmise sammuna hakkasime mõtlema, kuidas kõike seda infot kompaktselt ja huvitavalt esitada. Meile oli väga oluline, et meie tööriistakast ei jääks lihtsalt kasutult seisma (ja tõele au andes on sarnaseid varjusurmas tööriistade ja meetodite nimekirju internetiavarustes kümneid kui mitte sadu), vaid et see kutsuks end kasutama. Sellest inspireerituna panime paika oma tööriistakasti olulisimad kriteeriumid:

1. See peab olema interaktiivne
2. Info kättesaamine peab olema kiire, tõhus ja mugav
3. Seal ei tohi olla liiga palju teksti
4. Seal võiksid olla ka pildid

Nendest tingimustest lähtudes mõistsime, et peame looma võimaluse infot mingil viisil filtreerida ja filtreeritut esitama huvitavalt. Koostöös veebiarendajaga lõime tehnilise filtrisüsteemi lahenduse projekti kodulehele, et kaasamistööriistade leidmine ja nendega tutvumine oleks lihtne, mugav ja intuitiivne.

Õige tööriist õiges kontekstis

Meie valmis tööriistakast on leitav meie projekti kodulehel ning tööriistakasti tutvustus ja tööriistade lühiülevaated on ka igas projektikeeles, sh eesti keeles, saadaval. Tööriistu saab filtreerida etapi põhiselt (nt kas sa soovid inimesi kaasata alles planeerimise etapis või oled juba asunud planeeritut ellu viima), kaasamise eesmärgi järgi (nt kas tahad inimesi ainult teavitada või nendega koostööd teha), osalejate arvu põhjal (nt kas soovid teha vaid mõne osalejaga üritust või tahad kaasata suuremat arvu inimesi) ja ajakulu põhjal (nt kas sul on aega mõned tunnid või lausa mitu päeva).

Tutvustasime oma tööriistakasti ka 2020. aasta novembril Tartu Ülikooli korraldatud iga-aastasel Planeerimiskonverentsil ja tagasiside meie lahendusele on seni olnud väga hea: linnaplaneerijad, kelle jaoks kaasamine on alati võrdunud ühe kohustusliku avaliku aruteluga, on jaganud meiega oma muljeid ka vähemlevinud tööriistade nagu jalutusgruppide või tänavavestluste kasutamisest. Soome projektipartnerite pilootprojektis kasutatud mentorluse tööriist oli lausa niivõrd edukas, et muutus püsiva rahastusega ettevõtmiseks. Meie teine kohalik projektipartner, Tartu linn, korraldas esimest korda rattaringlust tutvustavad üritused ainult eakatele, võttes arvesse eaka-sõbralike ürituste korraldamise põhimõtteid.

Meie tööriistakast on aidanud tuua veidi selgust ja lihtsust meie infost üleküllastunud maailma. Loodame, et selle abil saavad alguse paremad kaasamise praktikad ja et ka eakaid võetaks nendes praktikates arvesse kui olulist sihtgruppi, kelle vajadustega arvestada. Niisiis ära unusta ka sina, hea lugeja, meie tööriistakastiga tutvumast enne oma järgmise kaasamisürituse korraldamist!

Andra Asser
Balti Uuringute Instituudi analüütik

Loe ka meie varasemaid blogipostitusi kaasamisest:
“Kaasamine kaasamise pärast või kui usaldusväärsust mõjutav protsess?” (Jaanuar 2021)
“Noorsootöö kui imeravim?” (Mai 2021)

_{Kaanepilt: Mette Mari Kaljas (Koostööd noorkunstnikuga toetab Kodanikühiskonna Sihtkapital)}