Kas uuring ja vabaühendus käivad kokku?

Tihtipeale mõeldakse uuringust kui millestki väga kallist ja suurest. Teaduslikud baasuuringud võivad kesta aastaid ja maksta sadu tuhandeid eurosid.* Poliitikaanalüüsid ja rakendusuuringud saavad hakkama vähesemaga, kuid kestavad keskmiselt siiski pool aastat ja ka selliste uuringute maksumus küündib tihti mitmetesse kümnetesse tuhandetesse eurodesse.** Suuremahulisi uuringuid, mida sageli tellib avalik sektor, ümbritseb suur hulk rangeid reegleid, mis tulenevad hankeseadusest, auditite hirmust ning Euroopa Liidu nõuetest, kui uuringut rahastatakse mõnest sellisest programmist.

Vabaühendused Eestis võitlevad sageli nii rahaliste, ajaliste kui inimressursside ebapiisavusega. Levinud projektipõhises rahastamises ning rööprähklemises ei pruugi põhitegevuse kõrvalt jaguda energiat ega vahendeid millekski täiendavaks. Kas see keeruline ja kallis uuringute maailm on sellisel juhul miski, mis jääb vabaühendustest kaugele?

Nagu sukk ja saabas

Kindlasti mitte! Oleme ka IBSus viimaste aastate jooksul näinud järjest enam, et uuring, andmete kogumine, analüüs ning tõenduspõhine otsustamine ei ole vaid avaliku sektori huvi või kohustus. Rääkisime eelmisel aastal mitmete vabaühendustega, et uurida nende suhtumist uuringutesse ja uuringute kasutamist. Enamik meie vestlustes osalenud ühendustest ise uuringuid küll veel läbi ei viinud ega tellinud, kuid oma valdkonna uuringutel hoitakse aktiivselt silma peal, kasutatakse neid oma töös ning ollakse uuringutesse ekspertidena ka ise kaasatud. Uuringuid kasutatakse eelkõige info saamiseks, valdkonna vajaduste mõistmiseks, otsuste toetamiseks, huvikaitseks ja poliitikakujundamiseks. Positiivse trendina on osasid uuringuid kasutatud vahendina, millega end rahvusvaheliselt tutvustada ja tõestada.

Ka meie ei mõelnud varasemalt vabaühendustest kui enda olulistest partneritest uuringute tellijana, kuid see on tänaseks muutunud. Kui seni tähendas koostöö vabaühendustega nende kaasamist uuringutesse sidusrühmade esindajate ja valdkondlike ekspertidena, siis järjest enam oleme hakanud tegema koostööd vabaühendustega, kellel on endal huvi mingit teemat süvitsi uurida. Selleks, et arendada huvikaitset, töötada välja konkreetseid praktilisi samme või võtta vastu mingeid otsuseid.

Miks siis ikkagi võiks olla uuring või uuringu (mingi osa) tegemine oluline ka vabaühenduse jaoks? Toon välja mõne põhjuse:

Koostöö vabaühendustega uuringute tegemisel

Minu kogemuse kohaselt  on koostöö vabaühendustega uuringute tegemisel veidi erinev koostööst avaliku sektori (suurte) asutustega. Vabaühendustele on tihti keeruline oma uuringu lähteülesande sõnastamine. Ka vajalike ressursside planeerimine nõuab peamurdmist, kuidas piiratud tingimustes kõige kasulikum tulemus saavutada.

Vabaühenduste puhul on silma jäänud huvi töötada uuringu elluviimisel koostööpartneritena ning vastuvõtlikkus paindlikkusele nt tööprotsessis või teatud metodoloogilistes küsimustes, kui olukord seda nõuab. Eespool mainitud jäigemad protseduurid mitmetes suuremates avaliku sektori uuringutes seda alati piisavalt ei võimalda ning sisulist partnerlust avaliku sektoriga uuringu elluviimisel veel alati ei kohta.

Teiseks märgatavaks erinevuseks koostöös vabaühendustega on suurem huvi uuringu tulemusi praktikas rakendada. Sellel on meiesuguste uuringu tegijate jaoks oluline väärtus! Eestis on uuritud nt uuringute rakendumist avalikus sektoris  ja leitud, et veel liiga sageli jäävad need n-ö „sahtlisse“ (Riigikontroll 2015; Härginen 2020). Vabaühenduste puhul on vajadus, õhin ja ootused reaalselt tulemusi kasutada olemas. Sealjuures võib õigetel alustel tehtud uuring hiljem oluliselt ressursse kokku hoida, kuna tagab, et planeeritud tegevused on asjakohased ja mõjusad.

Juba nendest kahest aspektist koos sünnib üldjuhul hea tulemus, kuna oma valdkonna asjatundjad (vabaühendused kui valdkondlikud eksperdid ja uurijad kui kogenud metoodikates ja andmetöötluses) panevad jõud kokku ja toetavad üksteist, mitte ei ole rangelt reglementeeritud ostja-müüja suhtes, mida esineb rohkem suurte riigi või Euroopa rahade eest tellitud uuringute puhul.

Mõelda kastist välja

Uuringute puhul ei pea kinni jääma n-ö ametlikesse definitsioonidesse. Meie kogemus näitab, et uuringutele saab läheneda ka palju avatuma mõtlemisega: uuringuna võib mõnes mõttes käsitleda igasugust andmekogumist ja selle analüüsi (see on ka oluline!), mis aitab saada kindlust, et järgnevad otsused on tehtud lähtuvalt reaalselt eksisteerivast vajadusest ja neil on potentsiaali olukorda soovitult muuta. Vahel piisab nt sobiva küsimustiku välja töötamisest, et oma sihtgrupi kohta infot koguda ja küsimisel mitte vigu teha (küsida tuleb osata, et saada mõtestatud vastuseid!). Saab kokku leppida erinevat liiki tööjaotustes, nt uurija koostab ankeedi ja vabaühendus ise kogub vastused ja analüüsib neid. Või vastupidi.  Niimoodi paindlikult tõlgendatud uuringu keskmes võib näiteks olla:

Kui üldjuhul on mitmed neist osadest ühe tervikliku uuringu osa, siis heas koostöös tellija ja uurija vahel on võimalik moodustada piiratud aja- või finantsressursside raames selline tööjaotus, millest on tellijale enim kasu. Läbi tuleks analüüsida enda jaoks kõige riskantsemad kohad ja otsustada, kas endal on piisavalt aega ja oskusi konkreetseid töölõike ette võtta. Kombineerimise võimalusi on mitmeid! Seda enam võiks osutuda kasulikuks valdkondliku ekspertorganisatsiooni ja uuringuasutuse koostöö, sest kõike ei pea „sisse ostma“, vaid efektiivselt saab ära kasutada kummagi teadmisi ja kogemusi valdkonnast ja metoodikatest.

Vabaühenduste elujõulisuse iga-aastase analüüsi kohaselt on Eesti vabaühendustele olulisimad Avatud Eesti Fondi rakendatavad Aktiivsete Kodanike Fondi toetused ning Kodanikuühiskonna Sihtkapitali jagatavad arengutoetused. Projektide tegevuste planeerimisel võiks alati läbi kaaluda ka uuringuvajadused ja projekti vajalikud uuringutegevused või vajalike ekspertide kaasamine sisse planeerida. See leevendab ka rahastuse probleemi. Samuti soovitan võimalusel aktiivselt osaleda ja otsida ka rahvusvahelisi koostööpartnereid, et mahukamate uurimisteemade jaoks täiendavat välisrahastust taotleda. Euroopa Komisjoni rahastatud teadusprogrammides kaetakse projektide eelarves vabaühenduste ja avaliku sektori kulud 100%.

Kui vestlesime uuringute teemal vabaühendustega, selgus huvitav praktika, et mitmed  otsivad aktiivselt enda valdkonnas tehtud uuringuid üliõpilastööde hulgast. Ka meie vedasime aastaid tagasi projekti, mis tegeles n-ö teaduspoodide (i.k. science shop) teemadega. See tähendab koostööd ülikoolidega, mille raames vabaühendused ja teised asutused saavad aktiivselt üliõpilastele uurimiseks sobivaid ideid välja pakkuda ja viimased neist praktiliselt ühiskonnas vajaminevatest uurimisteemadest ka kinni haarata. Selline koostöölahendus vabaühenduste ja ülikoolide vahel oleks igati jätkuvalt teretulnud. Nii saaks mitu kärbest ühe hoobiga – vajalikke vastuseid oma põletavatele ja praktilistele uurimisküsimustele ja üliõpilased leiaksid sobivad uurimisteemad. See on kindlasti suund, mis on atraktiivne, eriti, kui ka rahalised ressursid uuringute tellimiseks on piiratud.

Nii et vabaühendus, uuri julgelt, võimalusi selleks tegelikult jagub!

Sellest, kuidas olla oskuslik uuringu tellija ja kuidas koostada head ja selget lähteülesannet, räägime juba järgmistes blogijuttudes!

*Aitab laiendada eksisteerivat teadmist, otsese praktilise rakenduseta, teooria arendamine laiemas mõttes.

** On mõeldud konkreetsete üksikküsimuste lahendamiseks.

Merit Tatar
Juhatuse liige

Vaata ka IBSi poolt tehtud uuringuid vabaühendustele:
Vabaühenduste Liidu kui huvikaitseorganisatsiooni tegevuste hindamine (2022)
Eesti maastikuarhitektuuri hariduse, hetkeolukorra ja arenguvajaduste kaardistamine (2022)
Ida-Virumaa roheplaani taastuvenergia ja energiatõhususe ettepanekute mõjuanalüüs (2020)
Ajakirja Hea Kodanik mõjuanalüüs (2020)
Kaanepilt: Mette Mari Kaljas