1. mail 2010 algas Balti Uuringute Instituudis (IBS) nelja-aastane projekt PERARES (Public Engagement with Research And Research Engagement with Society), mille eesmärgiks on proovida luua Eestisse „teaduspoed“ – science shops (vahel on kasutatud ka nimetust “teaduskoda“ või „teadusturg“).
Teadus ja ühiskond
„Teaduspoe“ pisut segadusttekitava nime taga on Euroopas levinud idee kogukonnapõhisest teadusest. Kõrgkoolide avalik ja sotsiaalne funktsioon on aja jooksul muutunud. Teadus on alati kujundanud tulevikku, kuid mida aeg edasi läheb, seda enam sõltume teaduslikest tulemustest. Seega on väga oluline, et kõrgkoolide ja ühiskonna vahel valitseks tihe ja usalduslik side. Seda on vaja nii teaduse arenemiseks kui selleks, et teadus peegeldaks ühiskonna mureküsimusi.
Sageli keskendub teaduse ja ühiskonna suhe vaid uute teadussaavutuste propageerimisele. Lisaks on teadustööd sageli olnud tugevalt seotud tootva (tööstus)sektori vajadustega, ja see on varjutanud ühiskonna laiemate küsimuste uurimist.
Teadustööd finantseerivad riiklikud asutused maksutuludest ja ärisektor, samuti kasutatakse grandisüsteeme. Kõigi võimaluste puhul on teatud riskid: on oht, et teadmisi rakendatakse pigem ettevõtjate tulu maksimeerimiseks kui sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks; võib tekkida surve suunata teadusuuringuid vastavalt vaid hetke poliitilistele probleemidele, grandisüsteem võib kallutada teadlaste tähelepanu põhitöölt rahastusallikate hankimisele. See muudab teaduse ja ühiskonna vahel sidususe tekkimise ja arendamise veelgi olulisemaks.
Kõigi nende arengute ja kaalutluste tulemusena on tekkinud mitmeid algatusi ja tegevusi, milles on püütud kõrgkoolid ja avalikkus üksteisele lähemale tuua. Üheks algatuseks on 1970ndatel Hollandis alguse saanud teaduspoodide idee.
Teaduspood
Teaduspood on koht, kus aidatakse luua sidemeid avalikkuse ja kõrgkoolide vahel – hoolimata „poe“ kommertslikust taustatähendusest tavaliselt tasuta. Oluline on, et uuritav küsimus ei väljendaks vaid ühe-kahe inimese huvi, vaid oleks oluline laiemale sihtgrupile. Samuti on oluline, et küsimust ei uuritaks selleks, et kitsalt määratletud sihtgrupp (firma) selle lahenduse pealt kasumit teeniks. Seega, teaduspoodide eesmärgiks on stimuleerida selliste teadusuuringute algatamist, millest oleks kasu ühiskonnale laiemalt. Ja just see fakt, et teaduspoed peegeldavad kodanikuühiskonna vajadusi ekspertiisi ja teadmiste järele, eristab neid tavapärastest teadmussiirde algatustest.
„Kolmas sektor“ on mõiste, millega tähistatakse kodanikuühendusi, s.o. organisatsioone, mis ei ole asutatud riigi poolt ja ei tegele äriga, vaid on loodud avalikkuse huvides tegutsema (MTÜ, SA, selts). Ja nagu äriühingutel ja tööstusel, on ka neil sageli vaja enda töö paremaks tegemiseks juurdepääsu teadusmaailmale. Sageli aga puudub neil ressurss – aeg, raha, erialased teadmised, et teadusküsimust ise uurida. Ja tasakaaluks põhisuunale, milles püütakse rakendada teadussaavutusi majanduse arenguks ärisektorile uute lahenduste pakkumisel ja kommunikeerida teadusmaailmas toimuvat avalikkusele, püüavad teaduspoed rakendada teadussaavutusi kodanikuühiskonna arenguks ja kommunikeerida mittetulundusühingute vajadusi kõrgkoolidele.
Kuidas see praktikas välja näeb?
Mittetulunudsühingutele võivad olla olulised väga erineva tasandi küsimused. Mitmed neist vajavad aastakümnete pikkuste kallite interdistsiplinaarsete uurimuste tegemist, vahel on tähtsad ka küsimused, mis on parajad magistri- või hea juhendaja käe all isegi bakalaureusetöös uurimiseks. Ja kõrgemates õppeasutustes on nii tudengeid kui õppejõude, kes tahaksid teha midagi, millest ühiskonnale reaalset kasu on. Teaduspood ei tee enamasti ise teadust, ent võtab endale vahendajarolli ja püüab siduda kodanikuühendused teadusmaailmaga ja soovib arendada kaasavat teadust ja pakkuda mittetulundusühingutele teadustuge.
Praktikas toimub see nii, et kodanikuühendus võtab konkreetse küsimuse olemasolul ühendust teaduspoega. Kodanikuühenduse, teaduspoe ja kõrgkooli võrdväärses koostöös tekivad uued teadmised, või vähemalt kombineeritakse ja adopteeritakse olemasolevad teadmised.
Näide: Groningeni ülikooli „teaduspoed“
Hollandi Groningeni ülikool on loonud 5 teaduskonnas 9 „teaduspoodi“, mis peavad andma vastuseid kodanikegruppide, valitsusväliste organisatsioonide jne küsimustele keskkonna, tarbijate, tervise, sotsiaalküsimuste jne kohta.Kodanikegrupid võivad paluda teaduspoel avaldada sõltumatuid teaduslikke seisukohti kohalikes küsimustes, nt saastetaseme kohta või selle kohta, millist mõju avaldab kohalik tehas tervisele. Sellised teaduslikud nõuanded võivad aidata lahendada kohalikus kogukonnas esile kerkinud vaidlusküsimusi.
Teaduspood võib asuda ülikooli juures või olla iseseisev organisatsioon. IBSu eesmärgiks on viia läbi pilootprojektid ja vaadata, millises formaadis teaduspoode võiks luua Eestisse.
Täiendav info: Teaduspoodide võrgustik (ingl. k) [http://www.scienceshops.org/]