Quo vadis, eesti kunstnik?

Kõik, kes on IBSu kontorit külastanud, teavad, et pea iga sentimeeter meie kontori helekollastest seintest on kaetud kunstiga. Meie väiksest galeriist leiab nii Lõnguse kui Kiwa teoseid, samuti alles alustavate noorkunstnike taieseid. Iga teose juures on nagu „õiges“ galeriis kunagi ka kirjas teose nimi, autor ja valmimise aasta! 

Olgugi et kunstieksperte või kunstnikke meie seas pole (küll aga hobipiltnikke ja ohtralt loomingulisi inimesi), oleme end kunstiga sidunud ka professionaalselt: koordineerisime seinamaalide ja skulptuuride valmimist SmartEnCity projektis ning ka meie viimases KÜSKi toetatud arenguhüppe projektis oli oluline roll koostööl noorkunstnikega, kes illustreerisid meie blogi (Mette Mari Kaljas) ja aitasid meil kujundada oma visuaalset identiteeti (Merike Paberits).  

Nii et kui meie lauale potsatas koostööpakkumine Ernst & Young’ilt, et uurida üheskoos Kultuuriministeeriumi jaoks Eesti loomevaldkondade kestlikkust, tundus väljakutse huvitav ja põnev! Uuringu seitse valdkonda (arhitektuur, disain, etenduskunstid, film, kirjandus, kunst, muusika) jagasime omavahel ära, sealjuures siinkirjutaja kui SmartEnCity kunstikoordinaator sukeldus pea ees just kunstimaailma. Valdkond, kuhu varem sai ainult väljast sisse vaadatud, tuli võtta juppideks lahti ning huvi tuttavate kunstnike käekäigu vastu ei olnud enam pelgalt isiklik ja sõbralik, vaid ka professionaalne. 

Kestlikkus algab haridusest 

Oma analüüsis keskendusime just tulevikuväljavaadetele: kuhu on Eesti loomevaldkonnad liikumas, missugused kohalikud ja globaalsed trendid neid mõjutavad ning millised tegurid tagavad nende kestlikkuse. Et mitte pinget liialt kruvida võime kohe öelda, et eesti kunstil võiks minna paremini. 

Illustratsiooni autor on Mette Mari Kaljas

Valdkonna tugevused on inimeste kasvav huvi soetada kunsti ja sellest osa saada, üksikud hästi sihitud toetused nagu kunstnikupalk ja riiklik kunstiteoste tellimise seadus ning hea noorte järelkasv. Nimekirja esimese ja viimase tugevuse kohta leiab näiteid juba meie isikliku kokkupuute baasilt – IBSus me soetame kunsti ja meie tublid noorkunstnikud, kellega on meie koostöö jätkunud ka pärast arenguhüppe projekti, on andekad ja võimekad.  

Kui küsisin Mettelt, meie blogi illustreerinud noorkunstnikult, mis aitaks tema hinnangul eesti kunsti kestlikkusele kaasa, oli ta vastus selge: „Kvaliteetne ja riigi poolt hästi toetatud kunstiharidus. Kaasaegse väljaõppega õpetajad, haridusprogrammid – nii huvi-, põhi-, kesk- kui kõrghariduse tasemel.“ Nagu ka uuringus välja tõime, eeldab see hädavajalik muutus mitte ainult koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi vahel, vaid ka suuremat ainete vahelist lõimumist koolides ning kunstihariduse kvaliteedi ühtlustamist ja tõstmist. 

Kus on publik? 

Nii nagu Mettegi märkis, on kunstivaldkonna üks suurimad nõrkuseid tava- ja huvikoolide ebaühtlane kunstihariduse kvaliteet, mis omakorda sünnitab hulga teisi probleeme nagu publiku hilisem madal kunstiteadlikkus ja kesine oskus hinnata kunsti. Statistikaameti 2021. aasta uuringust selgub, et kunstigaleriides käis 2020. aastal 19,4% rahvastikust, mis on oluliselt madalam kinode, kontsertide ja teatrite külastatavusest (näiteks teatrit külastas 2021. aastal iga kolmas inimene!). Seejuures kasvab aga kunstinäituste arv iga aastaga, mis näitab, et kunsti küll luuakse ja pakutakse, aga publik selleni ei jõua. 

Olgugi et metseeni mõiste on ajas laienenud ning algatused nagu kunstioksjonid aitavad ka n-ö tavainimestel kunstiga tutvuda ja seda soetada, tehakse seda jätkuvalt pigem vähe. Mette sõnul aitaks kunsti publikuni viia, kui sellest räägitaks meedias rohkem – nii kirjasõnas kui pildis. Seejuures kuluks ka alustavale kunstnikule ära rohkem toetusi ning praktilisi ja elulisi teadmisi valdkonna toimimisest. 

Tublide inimeste tubli töö 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti kunstielu veavad võimekad indiviidid – nii kunstnikud nagu Mette, kuid ka kuraatorid, organisatsioonide juhid, valdkonna eestkõnelejad ja paljud teised. Vajaka on riigi ja omavalitsuste toest, et kunst oleks olulisel kohal koolides ning et kunstnikud tunneks end oma elukutses hoituna ja hinnatuna. Nagu Mettegi ütles: „Kunst kestab, kui seda nähakse ja näidatakse hariduse ja harituse olulise osana.“ 

Blogi artikli jaoks andis intervjuu ja tegi illustratsiooni Mette Mari Kaljas.

Loe ka uuringu „Loomevaldkondade kestlikkus“ lõpparuannet.