Kultuuri- ja loomevaldkond on üha kasvav majandussektor, mille aluseks on intellektuaalomand – seda luuakse, väärtustatakse, kasutatakse ja müüakse ning selle kaudu luuakse uut väärtust ka teistele valdkondadele. Digitaalsed platvormid ja internet on radikaalselt muutnud loomevaldkondadetraditsioonilisi väärtusahelaid ning viimaste aastate pandeemiatingimused on neid muutusi omakorda võimendanud ja kiirendanud.
Eesti loomemajanduse sektorit on iga nelja aasta tagant kaardistatud alates 2005. aastast. Viimase, 2018. aastal valminud Eesti loomemajanduse olukorra uuringu järgi hõlmas Eesti loomemajanduse sektor pea 5% töötavast elanikkonnast ja üle 10% ettevõtete üldarvust, kes kokku tootsid pea sama palju tulu kui põllu- ja metsamajandus.
Samas on tegemist valdkonnaga, mis on oluliselt sõltuv avaliku sektori rahastusest, mida ilmestab hästi majanduskriisiaegsete tegevusnäitajate märkimisväärne langus kõigis EKI poolt kaardistatud loomesektorites. Kuigi loomevaldkonnad on olnud erasektori rahastuse kaasamisel suhteliselt edukad ning suutnud kasvatada pikas vaates omatulu osakaalu, jääb Eesti keele- ja kultuuriruum siiski piiratud mahuga turuks pakutavatele teenustele. EASi 2017. aastal tellitud loomemajanduse ekspordi uuring neljas loomevaldkonnas tõdes, et ekspordisuutlikkus on neis kesine ning valdkonnad on keskendunud üksikutele väärtusahela lõikudele. Nendes tingimustes on riigi ja kohaliku omavalitsuse investeeringute nutikas ning strateegiline suunamine ja planeerimine võtmetähtsusega kogu valdkonna toimetuleku ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Eesti loomevaldkondade järgmise kümne aasta kestlikkuse seisukohast on oluline nii loomevaldkondade juhtimine ja koordineerimine, rahastamine, järelkasv kui ka kultuuriteadlik publik. Loomevaldkondade kestlikkuse uuring analüüsis seitsme valdkonna: arhitektuuri, disaini, etenduskunstide, filmi, kirjanduse, kunsti ning muusika ja helikunsti kestlikkuse tegureid ja arengustsenaariume.