Globaalne eestlus: identiteedi kujunemine Brüsselis kasvanud eestlase pilgu läbi

Saskia Tedre on Balti Uuringute Instituudi praktikant, kes elab ja õpib Brüsselis. Vrije Universiteit Brusselis alustab ta sügisel sotsiaalteaduste bakalaureuseõppe kolmandat aastat.

Olen terve oma teadliku elu elanud Brüsselis ja kasvanud peres, kus mõlemad vanemad on eestlased. Lapsena tundus mulle loogiline, et kuna mu vanemad on eestlased, siis olen mina ka, isegi välismaal elades. Eestlus oli enesestmõistetav: olen eestlane, nagu minu sõbrad on prantslased, itaallased, hispaanlased või jaapanlased. Alles hilisteismelisena hakkasin rohkem mõtlema oma identiteedi peale: mida see eestlaseks olemine täpsemalt tähendab? Kui eestlane ma saan olla, kui elan välismaal? Mis on eesti identiteedi olulised osad? Täpset vastust oma identiteediotsingule mul veel ei ole, kuid saan öelda, et hoian hoolega oma hargmaiseid sidemeid Eestiga. Tähtsad elemendid eestluses on minu jaoks eesti keel, eesti kultuurimaailm, aga ka traditsioonid ja sotsiaalsed normid. Just nende kaudu saan end tunda eestlasena.

Eesti keele hoidmine

Eesti keele rääkimine võimaldab Eestiga sidet hoida päris hästi, kuna see annab võimaluse ühiskondlikult aktiivne olla, käia eesti teatris ja aru saada eestikeelses meedias pakutavast. Olen eesti keelega üles kasvanud ja seda hoidnud, sest kodus rääkisime ainult eesti keeles ja ma ei saanud end teiste keelte taha peita. Ainult kodusest eesti keelest oleks sõnavara mõttes võibolla väheseks jäänud, aga ma sain seda õnneks ka koolis emakeelena õppida. Seal oli mul motiveeriv õpetaja ning lugesime temaga väga palju, vähemalt ühe raamatu kuus ja seda isegi suvel. Pärast kooli lõpetamist on minu eesti keele kasutamise võimalused märkimisväärselt kahanenud. Räägin seda ainult kodus vanematega või kogukonnaüritustel. Tunnen, et sellest jääb väheseks. Kuna mul ei ole eriti eakaaslastest sõpru, kellega eesti keeles suhelda, siis on mu kõneviis pigem formaalne.

Eesti keele hoidmine vajab pidevat tööd ja harjutamist. Kodus oleme teadlikult otsustanud tellida kohalike asemel ainult Eesti telekanaleid ning köögis mängib alati eestikeelne raadio. Sedaviisi kuulen juppe erinevatest jutusaadetest või uudistest.

Ka lugemine on minu arvates hea viis keelt hoida. Selle kaudu kasvab mu sõnavara ja õpin ka lausestruktuure. See tegelikult käib kõikide keelte kohta. Kuna mulle meeldib lugeda originaalkeeles, kui ma seda oskan, siis praegu loen pigem inglise või prantsuse keeles kirjutatud raamatuid. Et täita puudujääke oma eesti keele kasutuses, peaksin lugema rohkem eesti autorite raamatuid.

Side Eesti kultuurimaailmaga

Eesti keele oskus avab uksed ka eesti kultuurimaailma. Eestis on kombeks teatris käia, see on nagu veres. Ka teised kultuurisündmused on eestlaste jaoks tähtsal kohal. Välismaal olles on kindlasti vähem võimalusi nendest osa võtta, kuid eks see sõltub kogukonna suurusest. Meil Brüsselis on tänu Eesti seltsi liikmetele ning Eesti Kooli ja teiste huviringide õpetajatele väga aktiivne kogukond. Peaaegu igal kuul toimub mõni kultuuriüritus: kas tuleb külla teater või korraldatakse kirjandusõhtu autoriga või kutsutakse kohale filmirežissöör, kellelt saab pärast filmi linastumist küsimusi küsida. Tänu nendele üritustele olen saanud hoida tugevat kultuurilist sidet Eestiga.

Selleks, et keelt natukene rohkem praktiseerida, on vaja ka aktiivseid üritusi, mitte olla ainult pealtvaataja. Selliseid võimalusi on Brüsselis ka, sest meil toimuvad näiteks Eesti Kool lastele, rahvatantsutrennid, aga tegutsevad ka eesti koor ja Naiskodukaitse Brüsseli jaoskond. Pärast kooli lõpetamist tundsin puudust võimalusest harjutada eesti keelt väljaspool kodu ning just sellepärast liitusin rahvatantsurühma ja Naiskodukaitsega. Sain osaleda üldtantsupeol ja olin väga uhke, et sain kanda rahvariideid!

Traditsioonid

Eesti identiteedis mängivad olulist rolli ka tähtpäevad ning sageli on sellega seotud traditsiooniline söök. Tähistame perega alati Eesti Vabariigi aastapäeva ja jõule. Nendel puhkudel on laud kaetud eestimaiste söökidega, nagu kiluvõileivad, sült, verivorst jne. Ka kogukonnaga tähistame neid pühi ja jaanipäeva. Sel päeval esinevad kogukonna isetegevuslased, Eestist kutsutakse esinema muusikud, aga mängib ka kohalik folkbänd. Alati on tore näha nii palju rõõmsaid eestlasi koos ning see on hea võimalus teistega tuttavaks saada.

Sissevaade tööellu

Eesti on minu jaoks siiani olnud pigem puhkusepaik, sest mul puudub siin elamis- ja töökogemus. Et seda muuta, haarasin võimalusest kandideerida Global Estonian väliseestlastele mõeldud erialapraktika stipendiumile. Selle kaudu sain pooleteiseks kuuks praktikakoha Balti Uuringute Instituudis, kus tutvusin esimest korda Eesti töömaailmaga ning sain natukene kauem Eestis aega veeta, minu jaoks uues linnas Tartus. See on kindlasti hea tõuge mugavustsoonist välja tulemiseks. Vähemalt selle kogemuse põhjal tundub mulle, et Eestis töötada on mugav, näiteks tööaeg on paindlik.

Kas sellest piisab?

Pealtnäha tundub, et sellest kõigest – traditsioonide hoidmine, kultuurisündmuste väisamine, kontaktvõrgustiku suurendamine eestlaste seas – võiks piisada, et tunda end täielikult eestlasena ka välismaal. Tutvustan ennast igal pool eestlasena, kuid probleem tekib Eestisse jõudes: ma tunnen end teistsugusena, seega eneselegi ootamatult tutvustan end väliseestlasena, isegi kui pealtnäha võin tunduda samasugune. Ma ju räägin eesti keelt, olen kasvanud samade lastefilmide ja -raamatutega, tähistan tähtpäevi ning söön samu asju. Aga mul on küljes ikka killukesed välismaa elust. Näiteks jagan kultuuri prantslaste ja belglastega ning jälgin teiste riikide meediat. Minu iseloom muutub ka! Mul on tunne, et olen palju naljakam ja huvitavam prantsuse keeles suheldes. Sellepärast ei tunne ma end üksnes eestlasena, vaid pigem globaalse eestlasena.

Lõpetuseks

Minu arvates ei ole eestlus mustvalge – kas oled eestlane või mitte. Eestlase identiteet avaldub eri viisidel ja see võib ajas muutuda. Igal eestlasel on mõned põhimõtted ja traditsioonikillud, mis on tema jaoks kõige tähtsamad, need, mis teevad temast eestlase tema enda arvates. Seega ei ole minu identiteedi otsimise teekond veel läbi. Mida ma aga tean, on see, et olen ülimalt uhke oma eesti rahvuse üle ning soovin sidet hoida ja ka edasi anda. Mu elu ja kodu on Brüsselis, kuid tunnen end kindlalt eestlasena.

Illustratsiooni autor Ardi Sažko