Uus riik, uus tööturg. Kuidas toetada rändetaustaga naiste jõudmist tööturule?

Uude riiki kolimine tähendab sageli tööalase teekonna osalist või täielikku uuesti alustamist. Varasem haridus, töökogemus ja erialased oskused ei kao piiri ületades kuhugi, kuid nende rakendamine uues keskkonnas ei pruugi olla lihtne.

See teema puudutab laia hulka rändetaustaga inimesi. OECD andmetel elas 2024. aastal Eestis ligikaudu 200 000 välismaal sündinud inimest ehk 17,9% elanikkonnast ning 56% neist olid naised. Ukraina sõda on toonud sisserännanud naiste tööturule lõimumise teema eriti selgelt esile, sest suure osa Eestisse ja teistesse Läänemere piirkonna riikidesse saabunud Ukraina sõjapõgenikest moodustavad naised.

Rahvusvahelised andmed näitavad, et rändetaustaga naiste haridus ja oskused ei realiseeru tööturul alati samaväärselt. OECD ja Euroopa Komisjoni andmetel on EL-is tööturul hõivatud 57% sisserännanud naistest, võrreldes 73% sisserännanud meestega ja 65% kohalikus riigis sündinud naistega. Seejuures on sisserännanud naiste haridustase keskmiselt kõrgem kui sisserännanud meestel. See viitab sellele, et tööturule jõudmist ja seal oma oskuste rakendamist mõjutavad lisaks haridusele ja erialastele oskustele ka muud tegurid.

Just nendele teguritele keskendus ka Balti Uuringute Instituudi osalemine rahvusvahelises „CeMeWE“ (Central Baltic Mentoring for Migrant Women Seeking Employment) projektis, mis viidi ellu Eestis, Lätis, Soomes ja Rootsis. Projekti kogemus näitas, et tööturule lõimumine ei tähenda üksnes töökoha leidmist. Sageli tuleb uues riigis taastada ka professionaalne enesekindlus, õppida tundma kohaliku tööturu kirjutamata reegleid ning leida oma koht erialases ja sotsiaalses võrgustikus.

Töö leidmiseks ei piisa ainult CV kirjutamise õpetamisest

Sisserännanud naiste tööturule jõudmist võivad takistada väga erinevad asjaolud, mille võib üldjoontes jagada kolmeks: individuaalsed, kodused ja ühiskondlikud takistused.

Individuaalseks takistuseks võib olla näiteks vähene keele- või digioskus või puudulikud teadmised kohalikust tööturust. Kodusteks takistusteks võivad olla perekondlikud kohustused või pere vähene toetus tööle asumisel. Ühiskondlikul tasandil võivad töö leidmist raskendada diskrimineerimine, avalike teenuste vähene kättesaadavus, kohaliku kontaktvõrgustiku puudumine või raskused välismaal omandatud hariduse ja töökogemuse rakendamisel.

„CeMeWE“ kogemuses joonistus välja ka kolm väga erineva lähtepositsiooniga rühma. Ühed naised olid tööturule juba üsna lähedal ning vajasid eelkõige teadmisi kohaliku tööturu toimimisest, kontakte ja tuge kandideerimisel. Teised vajasid ümber- või täiendõpet, sest nende senist haridust või ametit ei olnud uues riigis lihtne rakendada. Kolmandate puhul olid takistused märksa laiemad ning enne aktiivset tööotsingut võis olla vaja tuge näiteks keeleõppes, igapäevaeluga toimetulekul, enesekindluse taastamisel või kohaliku ühiskonnaga kontakti loomisel.

Seetõttu võib sama tööotsingukoolitus olla ühe inimese jaoks täpselt õige järgmine samm, teise jaoks aga liiga varajane. Üksnes CV koostamise, tööintervjuul käitumise või keele õpetamisest ei piisa. Tõhus tugi peab lähtuma sellest, millised takistused konkreetse inimese puhul tööturule jõudmist tegelikult piiravad.

Sellest kogemusest joonistub välja viis põhimõtet:

Lähtuda tuleb olemasolevatest oskustest, mitte ainult puudustest. Kõrgharidusega spetsialist ei vaja tingimata uut ametit või ümberõpet. Ta võib vajada hoopis abi mõistmaks, millistele ametikohtadele kandideerida ning kuidas oma varasemat kogemust tööandjale arusaadavalt ja veenvalt kirjeldada.

Tööotsimist tuleb toetada kohaliku tööturu kontekstis. Kandideerimiskultuur, tööandjate ootused ja värbamiskanalid on riigiti erinevad. Kasulikum on aidata mõista kogu tööotsingu protsessi, mitte lihtsalt koostada CV.

Kontaktvõrgustik ja mentorlus on olulised. Uude riiki saabunud inimesel puuduvad sageli kontaktid, mis kohalikel on tekkinud kooli, varasemate töökohtade ja muude tegevuste kaudu. Tööotsijat võiks toetada individuaalne mentor, kes jagab nõu, suunab ja aitab tööotsingutel vastavalt inimese vajadustele. Oluline on ka sisserändaja enda panus kontaktvõrgustiku loomisesse näiteks praktika, vabatahtliku tegevuse või hobide kaudu. Mida suurem on kontaktvõrgustik, seda rohkem tekib võimalusi end tööotsijana nähtavaks teha. „CeMeWE“ eri riikide kogemus näitas seejuures, et usaldusväärsed isiklikud kontaktid ja kogukonna vahendajad võivad sihtrühmani jõudmisel olla tõhusamad kui ametlikud infokanalid. Mõnikord ei tasu oodata, kuni inimene jõuab ise teenuse või koolituseni, vaid viia tugi sinna, kus ta juba käib ja end turvaliselt tunneb.

Arendada tasub oskusi, mida saab kohe praktikas kasutada. Näiteks digioskuste arendamise tulemuseks võiks olla midagi, mida saab tööandjale näidata või portfooliosse lisada. Tööotsijatele ei ole mõistlik õpetada programme või süsteeme, mida nad kasutama ei hakka. Fookuses peaksid olema oskused ja töövahendid, mida inimene oma soovitud töös tegelikult vajab ning mille järele on nõudlus ka tööturul.

Tugi peab olema paindlik. Üks inimene võib olla valmis kohe tööle kandideerima, teine vajada ümberõpet ja kolmas pikemaajalist tuge. Mõnele piisab praktilistest töötubadest, teine vajab mentorit, keeleõpet ja praktikavõimalust. Paindlikkus tähendab ka väga praktiliste osalemistakistuste vähendamist. Eestis võimaldasime projekti koolitustel ja töötubades osaleda ka näiteks neil, kes said tulla vaid üksikule kohtumisele, ning võimaluse korral ka lapsega osalejatel. Näiliselt vähetähtsad korralduslikud valikud võivad otsustada, kas inimene üldse saab pakutavat tuge kasutada.

Step Towards Employment

„CeMeWE“ jooksul korraldasime Eestis üle 20 koolituse ja töötoa, milles osales ligikaudu 200 inimest. Toimusid inglise- ja venekeelsed tööturule sisenemise ja tööotsingu koolitused, CV ja motivatsioonikirja töötoad, praktikaks valmistumise, teenusedisaini, Canva ja Figma koolitused ning personaalsed ja grupimentorluse sessioonid. Lisaks korraldasime kogukondlikke kohtumisi ja töötubasid.

„CeMeWE“ käigus töötasime koos projekti partnerite ja osalejatega välja ka mudeli Steps Towards Employment, mis käsitleb tööturule jõudmist protsessina, mitte ühe koolituse või teenusena. Mudelis on kuus etappi: sihtrühmani jõudmine ja usalduse loomine, inimese olukorra ja vajaduste kaardistamine, sobiva suuna leidmine, vajalike oskuste ja teadmiste arendamine, päris tööturuga kontakti loomine ning jätkutugi. Kõik ei pea neid etappe läbima ühtemoodi ega samas tempos – toe sisu ja intensiivsus sõltuvad inimese lähteolukorrast ja vajadustest.

Tugi peab ühendama eri võimalused

Just paindlikkus osutus projekti jooksul üheks olulisemaks õppetunniks. Oleme näinud, et varasemad programmid – näiteks projektipõhised algatused ja Töötukassa tegevused – on oma tõhusust ja tulemuslikkust aastate jooksul tõestanud. Samas sobivad olemasolevad lahendused sageli paremini neile, kelle valmisolek tööturule siseneda on juba kõrge. Kõrvale võivad jääda inimesed, kes vajavad enne aktiivset tööotsingut rohkem tuge.

Kolme aasta jooksul eri riikides katsetatud metoodikad kinnitasid, et tulemuslik tugi peab ühendama eri võimalusi – koolitust, mentorlust, praktikat ja vajaduse korral laiemat tuge – vastavalt inimese lähteolukorrale.

Meie koolitustele jõudnud naiste suhtumine Eesti tööturgu oli sageli vastuoluline. Ühelt poolt tajusid nad Eestis palju võimalusi, teisalt tundsid, et need võimalused lähevad neist kuidagi mööda. Mõnikord seisnes takistus keeleoskuses või lasteaiakoha puudumises. Kui inimene on olnud sunnitud kodust lahkuma sõja tõttu, võivad töö leidmisele lisanduda veel teisedki takistused, näiteks soov esimesel võimalusel kodumaale naasta. Seetõttu peab pakutav tugi aitama liikuda töö poole, mis vastab inimese oskustele, kogemustele ja praegusele olukorrale.

Mida saavad tööandjad ja koolitajad teisiti teha?

Sisserännanud naiste tööturule jõudmise toetamisel on kõigepealt oluline mõista, mis inimest tegelikult tööturult eemal hoiab. Kui probleemiks on kontaktide puudumine, on vaja kohtumisi tööandjate ja mentoritega. Kui takistuseks on vähene teadmine Eesti värbamistavadest, võiks harjutada päris töökuulutustele kandideerimist. Kohaliku töökogemuse puudumisel võib kõige väärtuslikum samm olla praktika, töövarjupäev või esimene väike projekt. Kui tööturule jõudmist takistavad aga näiteks perekondlikud kohustused või raskused teenustele ligipääsul, ei lahenda probleemi erialakoolitus.

Ka tööandjatel on oluline roll. Tasub läbi mõelda, kas ametikoht eeldab tõepoolest nii kõrget eesti keele oskust, nagu töökuulutuses nõutakse, kas välismaal omandatud kogemust osatakse piisavalt hinnata ning kas uuele töötajale saab pakkuda mentorit.

Kõige olulisem on vältida sisserännanud naiste käsitlemist ühetaolise rühmana. Nende seas on nii tööturule sisenejaid kui ka aastatepikkuse rahvusvahelise kogemusega spetsialiste ning nende teel seisvad takistused võivad olla väga erinevad.

Seetõttu ei ole kõige kasulikum küsimus „Millist koolitust sisserännanud naised vajavad?“, vaid „Mis takistab konkreetsel inimesel praegu oma oskusi tööturul kasutamast ja milline järgmine samm aitaks selle takistuse ületada?“. Just sellest vastusest võiks alata nii koolitus, mentorlus kui ka laiem tööalase konkurentsivõime toetamine.

Tasub meeles pidada, et esimene samm ei pea alati olema otseselt tööalane. Mõne inimese puhul võib tööle jõudmise seisukohalt olla kõige olulisem esimene samm keelepraktika, kohaliku kontaktvõrgustiku loomine, enesekindluse taastamine või lihtsalt sellise kogukonna leidmine, kus tekib taas tunne, et ta kuulub kuhugi. Alles see võib muuta järgmise sammu – õppimise, praktika või tööle kandideerimise – realistlikuks.

„Central Baltic Mentoring for Migrant Women seeking Employment“ (CeMeWe) projekti toetab SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.