Balti Uuringute Instituut: 1990ndate start-up’st ühiskonna mõtestajaks

Marek Tiits, vestleme täna sinuga sel puhul, et üks algatus 1996. aasta Tartust on üha arenenud ja sina oled selle juhatuse esimees. Balti Uuringute Instituut (IBS) on nüüdseks Eesti tippmõttekoda ja rakendusteaduse keskus seitsme uurimissuunaga. Mis on üldse mõttekoda ja mis on tema roll praeguses Eestis?

Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas tekkisid esimesed mõttekojad kõva julgeoleku ja hiljem teiste päevakajaliste ühiskondlike teemade ümber. Akadeemilise teadmise ja poliitikakujundamise vahele tekitati vahekiht, mis tõlgib teadusest tulevat teadmist poliitikakujundajatele ja otsustajatele.

USAs on igal poliitilisel parteil oma mõttekoda, Euroopas on üldjuhul päeva- ja parteipoliitikast sõltumatud mõttekojad. Eestis – võta sa nüüd kinni. Hakkasin ütlema, et Eestis on ka parteidest sõltumatud, aga … ma pigem ei kommenteeri seda.

Balti Uuringute Instituudis oleme hoidnud selget joont, et parteipoliitikasse me ei lähe. Meie asi on avalik poliitika ja otsuste kvaliteet riigi üldisema arengu seisukohast, mitte see, mis positsioonis mõni partei kas reitingu mõttes või valitsuses parajasti on.

Armastad vaadata pigem tulevikku ja mitte vanu aegu meenutada, aga 30-aastase sünnipäevaloos võib veidi lapsepõlvepilte sirvida. Mis teie pundi 1996. aastal kokku tõi ja ajendas MTÜ-d looma?

IBS oli nagu üheksakümnendate start-up. Rahastajad olid pisut teistsugused, agenda samuti, aga mõte oli sama mis start-up’idel praegu: konkreetses teemas elu paremaks teha. Need olidki esialgu pigem konkreetse asja ära tegemise projektid.

1992. aastal tekkisid Eestis esimesed interneti püsiühendused, aga hea mitu aastat edasi oli endiselt olukord, et eestikeelset sisu netis eriti ei olnud. Tegime igasugu asju: aitasime eestikeelseid õppematerjale veebi tuua, tegime Eesti Rahva Muuseumile esimese veebilehe ja koos riigikohtuga õigusaktide andmebaasi, samuti viisime veebi esimese eesti-inglise-eesti sõnaraamatu. Eriti suur tänu George Sorosele ja Avatud Eesti Fondile, kes aitasid esimesi projekte ellu kutsuda.

Millised teemad vajasid 30 aastat tagasi enim sekkumist ja mis on need tänapäeval?

Üheksakümnendatest mainisin internetti ja IT kasutuselevõttu. Aga ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesus, kiire läände lõimumise soov. Riigi kui terviku agenda oli tollal väga lihtne: selge nimekiri kolme-nelja punktiga ja kõik teadsid, mis need olid.

Tänapäeval, eriti viimase viie aasta jooksul on polükriis, hulk järjestikuseid kriise: COVID, bioloogilise mitmekesisuse häving, kliimaväljakutsed, sotsiaalsed pinged, poliitiline määramatus ja geopoliitilised konfliktid, energiatarned. Kui ma neid aegu kõrvutaksin, siis üheksakümnendatel tehti asju rohkem tunde pealt, olid üks-kaks raamatut läbi lugenud ja toimetasid selle põhjal. Tänapäeval on infot hirmus palju ja aspekte, mida tasub tähele panna. Nüüd on vaja hoolega agendat seada: millega tegeleda ja kuidas mõtestada.

See kirjeldabki mõttekodade muutuvat rolli päris hästi. Kui varem oli vaja teadmist laiast maailmast koju tuua, siis nüüd on vaja mitmekesisust infokuhjast süstemaatiliselt välja sõeluda, mis on tegelikult oluline.

Juhid IBS-us majanduspoliitika ja globaalsete väärtusahelate uurimissuunda. Eestis levib vahel mõtteviis, et „mis nüüd meist tillukestest siin suures ilmas sõltub“. IBS on alati osalenud mahukates rahvusvahelistes projektides. Kas väikeriigi mõttekojal on midagi suurtele öelda?

See on suur õnn, et oleme IBS-us aegade algusest teinud kaht sorti projekte. Meil on palju rahvusvahelisi koostööprojekte suurte oluliste organisatsioonide ja ettevõtetega kogu maailmast, eriti Euroopast. Samuti oleme alati teinud olemuselt pigem nõustavaid projekte Eestis ja lähiriikides. See on päris hea tasakaal. Rahvusvahelised projektid annavad meile võimaluse akusid laadida, teema enda jaoks paremini läbi mõelda ja kohalikud projektid on need, kus on tugevam kliendi soovi esindatus, selgem tellimus, mis nõu tahetakse saada. Nii toimibki akadeemia ja otsustajate tasandi vahekiht praktilises elus.

30-aastaselt mõttekojalt sobib küsida juba ebadiskreetse küsimuse, kuidas on lood järelkasvuga. Kas üheksakümnendatel startinud on valmis osa vastutust ja juhtimist andma üle uuele põlvkonnale?

Oleme kogu aeg noori ligi lasknud. Alati, kui leiame inimesi, kellel on huvitavad uurimisteemad, süvenemisvõime ja ka suutlikkus asju ellu viia, sobivad nad hästi tiimi täiendama. Asi ei ole vanuses, see on kinni pigem konkreetses inimeses, kes soovib süveneda. Mina olen optimistlik, küll leidub mõtlemissooviga inimesi igas vanuses.

Marek Tiits

Nii et sina ei pelga, et TI röövib järgmise põlvkonna süvenemisvõime?

TI teema on huvitav küll, eks see muudab päris olulisel määral, mida üks mõttekoda teeb. Veel mõni aeg tagasi andis klient mõttekojale küsimuse ja tootsime vastuseks raporti. Tänapäeval suudab keskmise võimekusega analüütiku raporti ka TI valmis teha, teksti tootmises ei ole mõtet temaga võistelda. Seda ka laiemalt, näiteks akadeemias.

Mina pigem näen, et oluliseks muutub otsustusvõime, mis väärtusi analüütilises mudelis esile seada. Ja kindlasti otsustusprotsessis rohkem toeks olemine – ettevõtjatele ja ka poliitilistele otsustajatele. Majanduses on väga oluline ettevõtjate ja poliitikute plaanid paremini sünkrooni saada. Sellest on vähe abi, kui ettevõtjad ütlevad, et hariduse pakkumine ei vasta majanduse vajadustele – aga kus on dialoog, millised on majanduse vajadused kümne aasta pärast? Oluline ongi sedalaadi mõttevahetusi tekitada ja vedada, mitte raporteid toota.

Kui vabalt saab üks Eesti mõttekoda ise valida, mis teemadesse panustada, ja kui palju mõjutab tegevust see, mida rahastatakse?

Rahvusvahelistes projektides on ajahorisont sageli märksa pikem. Meil on näiteks üks majandusprojekt, mis tegeleb võimalike globaalsete stsenaariumitega aastaks 2050. Kohalikel otsustajatel on tavaliselt päevakajalisemad ja pakilisemad küsimused, mis on ka arusaadav.

Meil ei ole püsirahastust või kapitalifondi, mille arvelt me saaks päris vabalt teha ainult asju, mida ise tahame, ja see on mõnes mõttes ehk isegi hea. Kui tahame relevantsed olla, siis peamegi tegelema teemadega, mis on olulised praegu või ettenähtavas tulevikus, mitte nendega, mis olid aktuaalsed viis või 15 aastat tagasi. Ajaga kaasas või isegi kergelt ajast ees käimise ambitsioon on tähtis.

Kas mõttekojad töötavad Eestis pigem konkurentsi või koostöö tingimustes?

Meie konkurendid on pigem Chatham House ja teised sarnased. Kui toimetame rahvusvaheliselt, siis ka turg on rahvusvaheline.

Kuidas panustab IBS poliitikakujundamisse?

Projekte on palju ja eri valdkondades. Üks, millega ma ise seotud olen, on Saksa Liitvabariigi rahastusega Euroopa Kliimainitsiatiivi projekt, kus tegeleme majanduskasvu ja ekspordi võimalustega, mis on seotud rohepöördega. Sealgi on motiiv tuua ettevõtjaid, poliitilisi otsustajaid ja muid eksperte ühise laua taha ja vaadata paarikümne aasta perspektiivis, mida tulevik tuua võib ja mida see võiks tähendada puhta tehnoloogia võimaluste kontekstis. Mitte et me püüaks täpselt ära arvata, milline elu 20 aasta pärast välja näeb. Kuna määramatust on palju, siis vaatame, millised arengusuunad võivad välja tulla näiteks kaubanduses. Kas taastub vabakaubandus, nagu nägime 1990.–2000. aastatel, või pigem näeme, et regionaalsed kaubandusblokid muutuvad väga olulisteks? Kas energiavahenduse kriis on ühekordne, või on alust arvata, et Iraani kriisiga sarnased raskused muutuvad regulaarseks? Kas Euroopa üritab energiaturvalisusele mõeldes võimalikult kiiresti rohepöördega edasi liikuda ja kuidas see täpsemalt lahti rullub? Püüame mõista, mis on need kriitilised asjad, mis on igatahes vaja ära teha.

Kumba pidi hetkel paistab, kas vabakaubandus naaseb või fragmenteerub majandus piirkondlikeks blokkideks?

Ise pigem arvan, et näeme regionaalsete blokkide tugevnemist ja rahvusvahelise koordineerimise nõrgenemist. Minu suur lootus on, et Euroopa Liit jääb selles kontekstis tugevaks. Suur ja lai maailm pigem regionaliseerub, aga EL-i sees näeme eeldatavasti jätkuvalt kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumist. Eesti jaoks on see eksistentsiaalne küsimus.

Stsenaariumianalüüsi ülesanne ei ole määrata protsente, kui tõenäoliselt üks või teine stsenaarium realiseerub, vaid püüd olla valmis erinevateks arenguteedeks. Siis on võimalik tegevust planeerida nii, et saad riske mõistlikult hallata. Näiteks Eesti ekspordi kontekstis on kaubavahetus Põhjamaade, Poola ja Saksamaaga ülioluline; kaugematele turgudele minek on mõnes stsenaariumis seotud väiksemate, mõnes suuremate riskidega.

Kas uuringuid on praegu Eestis vähe, palju või täpselt parajalt? Ehk oleks nüüd vaja saadud teadmisi rohkem rakendada? Ehk: kas meil oleks mõttekodade kõrvale vaja rohkem teokodasid?

Oleneb, mis põhjustel neid uuringuid tehtud on. Konsultatsiooniprojekte tehakse kahel põhjusel. Üks on soov muutust esile kutsuda ja leida selleks võimalikult autoriteetne ekspert või asutus, kes toetaks muutuse initsieerimist. Teine alternatiiv: tellime uuringu, et tõestada, et kõik ongi juba hästi ja ei pea rohkem midagi tegema.

Aga päriselt ära tegemise valguses: IBS-us on väga palju projekte, kus me teeme päris mõjuga asju reaalses maailmas ära. Seda eriti targa linna ja kliimakindluse valdkonnas.

Sinu 2011. aastal kaitstud doktoriväitekiri oli tehnoloogia tulevikuseire teemal. Kas ka praeguses murrangulises faasis on realistlik tegeleda tehnoloogia tulevikuseirega?

Eks natuke on tõesti taas tunne, nagu oleks esimene meiliprogramm või veebibrauser kätte antud (naerab). Tehnoloogiaseire on seotud majandusarenguga laiemalt. Mind on kõnetanud TalTechi professori Carlota Perezi raamat, kus tanäitab, kuidas kapitalistliku majanduse arengus saab viimase 250 aasta jooksul eristada ligikaudu poole sajandi pikkuseid arengufaase, nagu Briti tööstusrevolutsioon või 20. sajandi alul Ford T ja masstootmise algus ning 1970ndatest alates mikroelektroonika ja interneti revolutsioon.

Mitte, et numeroloogiasse kinni jääda, aga mõneti tundub loogiline, et järgmise pika arengulaine alguseks võiks saada TI ja rohepöörde teemade kombinatsioon, neil kahel on selge ühisosa. Osalt lihtsalt seepärast, et TI kõigile meeldib ja tahaks seda võimalikult mitmekülgselt kasutada. Aga teisalt seetõttu, et TI arendamine nõuab meeletult energiat ja kliimale mõeldes peaks see olema puhas energia. Pole üllatav, et Microsoft ja andmekeskuseid haldavad firmad on hakanud tohutu kiirusega elektrijaamu ehitama. Nüüdseks on tõestatud, et päikeseenergia on kõige soodsam energiaallikas. Kui võrrelda, kui palju rahaühiku kohta energiat kätte saad, siis on päikesepaneelide hinnad 99% kukkunud. Samamoodi on paarikümne aasta jooksul langenud 99% liitiumakude maksumus.

Uue tehnoloogiapõhise arengu lähtekohaks on alati, et kui uus on niivõrd võimekas ja samas kättesaadava hinnaga, siis on kõigil ajend see kasutusele võtta. Praegust aega saab tõesti võrrelda 1960ndate rahutu lõpuga. Masstootmise ajastu oli ammendumas, kuid IT mõtteviisid ei olnud end veel sisse seadnud, umbes nagu uued TI ja rohetehnoloogia võimalused täna. TI puhul on meil äratundmine, et see on võimas asi, aga detailselt kasutada ja riske juhtida me veel ei oska. Suuremas plaanis: oleme TI-revolutsiooni üsna alguses.

Mida tahaksid ühe väärika mõttekoja juhina lõpetuseks rõhutada?

Rõhutan veel, et rohepööre ja kliimateema on tõesti üliolulised. Elame huvitaval ajal. Meil on autoriteetsete teadusallikate põhjal üheselt tõestatud fakt, et kliima soojeneb ja inimtegevus on selle põhjustaja. Samas on meil ikka alles vastandus electrostates vs petrostates: on need, kes lähevad läbi elektrifitseerimise laialdasele rohepöördele ja on need, ennekõike fossiilsete kütuste tootjad, kes soovivad status quo’d säilitada.

Meie peaksime vaatama ka oma naabrite poole ja aru saama sellest kontekstist. Euroopale on nii energiajulgeoleku kui kõva julgeoleku ja ka igas muus mõttes kasulikum, kui suudame ise hajutatud viisil puhast energiat toota. Ja on väga oluline, et me ei sõltuks energia ja veel vähem fossiilkütuste impordist. Tean, et rohepöördel on suur vastaste leer. Ilmselt teatud osa ühiskonnast ei taha üleüldse muutuseid kui niisuguseid. IBS-u targa linna projektides oleme selgitanud näiteks, kuidas teha energiatarbimise mõttes kaasaegseks nõukogude ajal ehitatud korterelamuid. Do-tank’iroll ja kogukondade suhtlus on siin olulised märksõnad.

Kui vaatame kõikvõimalikke kriise, mis on seotud majanduse, kliima ja energiavarustusega, siis rohepööre on väga huvitav nähtus, mis teenib mitut eesmärki korraga. Kui suudame oskuslikult oma agenda üles ehitada, siis saame kasu rohetehnoloogia ekspordist saame, kliimaeesmärgid täidetud ja ka energiaturvalisusega paremasse paika võrreldes sellega, kus Euroopa üldiselt praegu on.