Kas Sina oled kriisiks valmis?

Kriisiolukord, olgu põhjuseks loodusõnnetus, tehniline rike või julgeolekuoht, seab meid ootamatult ebamugavasse olukorda ja sunnib tegutsema väljaspool tavapärast rutiini. Inimesed reageerivad kriisidele erinevalt: mõni suudab säilitada kaine meele ja keskenduda lahenduste leidmisele, teine tunneb ärevust või kogeb tegutsemishalvatust, kolmas loodab eelkõige teiste abile.

Hädaolukord ei hüüa tulles – viimased aastad on seda ilmekalt tõestanud. Meid ümbritsev julgeolekuolukord hoiab ühiskonda pidevas valvelolekus: äärmuslikud ilmastikunähtused jätavad igal aastal tuhandeid majapidamisi päevadeks elektri ja sageli ka kütteta, COVID-19 pandeemia halvas kogu ühiskonna ja näitas, kui ulatuslikuks võib kujuneda tervisekriis. Samal ajal kestab geopoliitiliste pingete taustal täiemahuline sõda Ukrainas. Need on vaid mõned näited olukordadest, kus iga inimene peab suutma säilitada selge mõtlemise, hoolitseda enda ja oma lähedaste eest ning tulla toime ka siis, kui tavapärane elukorraldus on häiritud.

Kuni kriis pole käes, ei kipu me sellele kuigi palju mõtlema – see on inimlik. Ometi näitab meid ümbritsev maailm, et hädaolukord võib tekkida ootamatult. Mida paremini oleme selleks valmistunud, seda suurem on tõenäosus, et suudame keerulises olukorras rahulikult ja eesmärgipäraselt tegutseda. Seetõttu tasub endalt küsida: kas sina, sinu pere, kogukond, töökoht, haridusasutus või kohalik omavalitsus on kriisiks valmis? Kas sul on kriisiplaan, millele keerulises olukorras toetuda?

Riigi abi

Tõsiasi on, et vaid 15% Eesti elanikest on kriisideks täielikult valmis. Neil on olemas vajalikud varud, oskused hädaolukorras tegutseda ja valmisolek aidata ka teisi. Ülejäänud elanikkond loodab kriisiolukorras suuresti riigi abile. Riiklikud kriisikampaaniad on küll suurendanud teadlikkust varjumiskohtadest, kriisiäpist ja kriisikoti sisust, kuid ei ole samal määral kasvatanud inimeste valmisolekut ise tegutseda. Endiselt on levinud arusaam, et kriisi korral tuleb abi väljastpoolt ning riik tagab vähemalt vee, toidu ja peavarju.

Ka riik teeb elanike toetamise nimel üha enam tööd, kuid ka riigi võimalustel on piirid. 2025. aasta seisuga jagub riiklikke varjumiskohti ligikaudu 18%-le elanikkonnast ning 30 päeva toiduvaru on tagatud vaid umbes 10%-le elanikest. Kuigi riik on jaganud soovitusi ja korraldanud teavituskampaaniaid, ei ole inimestes veel piisavalt kinnistunud arusaam, et kriisiks valmistumise ja selles toimetuleku alus peitub eelkõige igaühe enda valmisolekus.

Hädaolukorras ei ole riigil võimalik kõigini korraga jõuda. Seetõttu sõltub ühiskonna tegelik vastupanuvõime suuresti sellest, kui hästi on valmistunud inimene ise, tema pere, lähedased ja kogukond. Praegu vähendavad seda valmisolekut vastutuse delegeerimine riigile või kohalikule omavalitsusele, vähesed kodused varud, läbimõtlemata kriisiplaan, sularaha ja kütuse puudumine ning nõrgad sidemed naabrite ja kogukonnaga. Kriisis ei piisa teadmisest, et abi on kuskil olemas või teel – määravaks saab võime ise ja teistega koos tegutseda.

Vajalik mentaliteedi muutus

Kui seni on ühiskonnas sageli domineerinud „naabrist parem“ mõtteviis, siis kriisis muutub oluliseks hoopis küsimus, kuidas naabriga koos toime tulla ja üksteist toetada. Mida saab inimene ise teha, et säilitada keerulises olukorras rahu ning olla nii füüsiliselt kui ka vaimselt võimalikult hästi ette valmistatud?

Kriisiolukorras on üksikisiku roll iseenda, oma lähedaste, naabrite ja laiema kogukonna turvalisuse tagamisel määrava tähtsusega. Selleks on vaja nii vastutustunnet kui ka praktilisi teadmisi ja oskusi, mis aitavad keerulistes oludes toime tulla.

Sama oluline on märgata ja toetada neid, kes vajavad abi kõige enam – lapsi, eakaid ja teisi haavatavamaid inimesi, sealhulgas liikumisraskustega kogukonnaliikmeid. Kriisivalmidus ei tähenda üksnes ise hakkama saamist, vaid ka valmisolekut aidata teisi ja hoida kogukonda.

Kohtume arvamusfestivalil

8. augustil kell 12–13.30 toimuval arvamusfestivali vabaühenduste foorumi arutelul „Häda(olukord) ei hüüa tulles ega küsi luba, küll aga valmisolekut. Mis on sinu kriisiplaan?“ arutlevad:

Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja ja juht Hannes Nagel;
Päästeameti ennetuspartner ja aasta naiskodukaitsja Kristi Aav;
Tallinna Munitsipaalpolitsei elanikkonnakaitse osakonna juhtivspetsialist Tiina Laube;
Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute kaasprofessor Sten Hansson

selle üle, kes kannab kriisiolukorras vastutust ja kuidas jaguneb turvalisuse tagamise roll riigi, kohaliku omavalitsuse, tööandjate, korteriühistute, kogukondade ja inimeste endi vahel. Samuti otsime vastuseid küsimustele, kust algab ja lõpeb inimese enda vastutus hädaolukorraks valmistumisel ning miks ei ole senised teadlikkuse suurendamise ja kriisivalmiduse parandamise tegevused soovitud mõju saavutanud.

Arutelu juhib Balti Uuringute Instituudi inimkeskse julgeoleku ja säilenõtkuse suuna eestvedaja Sarah Kruusmaa.

Kaasamõtlemiseni!

Illustratsiooni autor Ardi Sažko