Milline on Eesti biomajandus aastal 2050?

Viimaseid aastakümneid on maailma ühiskondlikes, majanduslikes, keskkonna- ja kliima­suundumustes iseloomustanud hulk ootamatuid või varem piisava tähelepanuta jäänud arengusuundi ja sündmusi, millele on vastatud erakordsete meetmetega. Nii näiteks on püsinud 2008.–2009. aasta majanduskriisi järel üsna stabiilsena üleilmastumist iseloomustav rahvusvahelise kaubavahetuse suhe üleilmsesse SKP-sse, mis kasvas varasematel kümnenditel kiiresti. Mitmes suurriigis on seejuures kujunenud järjest teravamaks küsimus, kas üleilmastumine on sellisel kujul inimkonnale ikka kasulik.

Samal ajal otsitakse kogu maailmas lahendusi kliima soojenemise ja elurikkuse säilitamisega seotud probleemidele. Võitluses Covid-19 pandeemiaga erakordselt kiires tempos turule toodud mRNA-vaktsiinid viitavad aga sünteetilise biotehnoloogiaga seotud täiesti uutele teaduslikele ja tehnoloogilistele võimalustele. Need võimalused võivad revolutsioo­ni­liselt muuta inimkonna arusaama sellest, kuidas elada tervet ja täisväärtuslikku elu, kuidas valmib tervislik toit ning milliseid materjale saab valmistada bioloogilisest toormest.

Stsenaariumianalüüsis vaatleme nelja väga erineva dünaamikaga biomajanduse üleilmset arengusuunda, mis on kõik – olenevalt ühiskonna, keskkonna- ja kliima-, majandus- ja energeetika- ning poliitilisest arengust maailmas – ühtviisi võimalikud. Analüüsime, milliseid võimalusi pakub Eesti biomajanduse arendamiseks avatum ja milliseid enesekesksem majanduskeskkond. Lisaks arutleme, kuidas võtta vastu biorevolutsiooniga seotud täiesti uusi tehnoloogilisi ja sotsiaal-majanduslikke võimalusi, ning mida teha siis, kui bioteaduste ja ‑tehnoloogiaga seotud uudsed võima­lused ühel või teisel põhjusel ei realiseeru.