Võrdne kohtlemine on kaasaegse liberaalse demokraatliku ühiskonna üheks nurgakiviks ning iga Euroopa Liidu kodaniku põhiõigus. Võrdse kohtlemise üks alusprintsiipidest on sätestatud Eesti Vabariigi Põhiseaduses, mis sedastab, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Inimeste võrdne kohtlemine aitab vältida rahvusest ja rassilisest kuuluvusest tingitud ebavõrdsust ja eraldatust, mis omakorda toetab sidusa ühiskonna loomise eesmärki.

Põhiseaduslik kaitse ebavõrdse kohtlemise eest on põhiseaduses sätestatud Eesti riigi taasiseseisvumisest alates, kuid spetsiifiliselt mitte-diskrimineerimise poliitika kujundamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte edendamisega on riik tegelema hakanud alles hiljuti, aktiivsemalt alates võrdse kohtlemise seaduse jõustumisest. 2009. aasta alguses seoses võrdse kohtlemise seaduse kehtima hakkamisega laiendati ka soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooniks. Otseselt võrdse kohtlemise edendamise eesmärgil läbiviidud suuremahulisi uuringud ja tegevusi on seni olnud aga üsna vähe, mistõttu on oluline rohkem tähelepanu pöörata võrdse kohtlemise edendamisele.

Käesolev uuringuaruanne põhineb 2013. aastal ellu viidud uurimisprojektil “Võrdse kohtlemise edendamine”, mille eesmärgiks oli analüüsida võrdse kohtlemise edendamist ning ebavõrdse kohtlemise ilminguid Eesti tööturul rahvuse, rassilise kuuluvuse, nahavärvi ja keele tõttu. Projekti eesmärkide täitmiseks viidi läbi kolm tegevust. Esiteks viidi Eesti elanike hulgas läbi võrdse kohtlemise seaduse retseptsiooni uuring, mille käigus koguti andmeid selle kohta, kuivõrd teatakse võrdse kohtlemise seadust ja selles väljendatud põhimõtteid. Teiseks hinnati seni avalikest vahenditest rahastatud võrdse kohtlemise edendamise ja teadlikkuse suurendamise projektide mõju ja jätkusuutlikkust. Kolmandaks vaadeldi nelja Euroopa Liidu liikmesriigi – Ühendkuningriik, Rootsi, Saksmaa ja Soome – häid praktikaid võrdse kohtlemise edendamisel tööturul.

Uuringuaruande lõpus on kõikidest alaosadest tulenevalt eraldi peatükina esitatud järeldused ja ettepanekud olukorra parendamiseks. Loodame, et käesolevasse uuringuaruandesse kogutud teadmised saavad olema oluliseks sisendiks ka uue valdkondliku arengukava “Lõimuv Eesti 2020” meetmete ja tegevuste kujundamisele. Projekti käigus kogutud andmed ja informatsioon, teostatud analüüsid ja sõnastatud järeldused võimaldavad oluliselt tõhustada tegevusi, mis on lõimumispoliitikas ja ka teistes poliitikavaldkondades suunatud võrdse kohtlemise edendamisele ja sallivuse suurendamisele, eelkõige just oluliste sihtrühmade hulgas. Juba ainuüksi kolmandate riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega inimeste kaasamine uuringusse respondentidena on tõenäoliselt kaudselt suurendanud ka nende teadlikkust võrdsest kohtlemisest.